Eesti muhameedlaste kogukonnas on ütlemist põliste elanike ja uustulnukate vahel. Intervjueeritu on väga ettevaatlik, aga üht-teist ikka saab teada.
Siseministeeriumi usuasjade nõunik Ringo Ringvee tegeleb iga päev koguduste muredega. Ta ütleb, et kui riik annab maad või kinnisvara Eesti islami kogudusele, peaksid sama saama teisedki usuühendused.
Siseministeerium sai hiljaaegu kirja Eesti islami koguduse juhatuse liikmelt Aghanum Allahverdijevalt. Ta kirjutas, et siinsed muslimid jagunevad sisuliselt kaheks: põlismuslimid, kellel on siin ajalugu ja juured, ja uusmuslimid. Vanad – peamiselt tatarlased – tahavad uut maja. See on juba mitmes avalik eestlastest uusmuslimitest distantseerimine. Kui kaua see lõhe on juba olnud?
See on nagu iga kogukonnaga: mida väiksem kogukond, seda teravamad probleemid.
Kui kaua seda on olnud… See on juba mõnda aega nii olnud. Kas seda otseselt saab aga nii tõmmata – vanad ja uued –, on omaette küsimus. See on natuke reljeefne. Räägime tõepoolest väiksest kogukonnast. Tunded on tihtipeale väga tugevad.
Kelle vahel siis lõhe on?
Kui räägime kategooriast „vanad ja uued”, siis seal erinevusi esineb. Eri rühmad on erinevad. See on üldhinnang. Pilt on palju kirjum, kui tegelikult paistab.
Aga konflikt on?
Kui vaatame maailma, siis teatud sündmustele, rühmadele pööratakse rohkem tähelepanu. Islamiga seotud teemad on suurendatud tähelepanu all. Mingit tõsist konflikti ma ei näe. Pingeid on, aga kus kogukonnas neid ei oleks.
Kas meedia ei pööranud varem tähelepanu või ei teatud neist?
Ma arvan, et ei pööranud tähelepanu. Meediast on näha, mis ajast hakati tähelepanu pöörama.
Mul on tunne, et need pinged kerivad aktiivsemate gruppide vahel.
Ma arvan, et ka see on loomulik. Pingetel on erinevad osapooled, kellel on erinevad arusaamad.
Üks pool heidab peaimaam Ildar Muhhamedšinile ette, et ta peaks olema muslimite ühendaja, vaimne juht. Kuidas ta saab seda olla, kui avalikult soovib eralduda ja ainult tatarlaste-usbekkide-aserite muslimkonnaga tegemist teha?
See on nagu iga kogukonnaga: mida väiksem kogukond, seda teravamad probleemid.
Ajakirjandus on tänuväärne koht, kus eri protsesside dünaamikat jälgida. Ei maksa minna kaugemale eelmise aasta detsembrist, kui tuldi välja selge sõnumiga, kuidas Eesti islami kogudus hakkab integratsiooniteemadega tegelema. Kui vaadata uut lähenemist, tekib palju küsimusi.
Vahet tehakse juriidilisel taustal. Eesti islami kogudus ütles eelmisel aastal üldkoosolekul avalikult, et see, kas paljud moslemid – sealhulgas eestlased, aga ka araablased – saavad pärast nõutud kolmeaastast tegutsemist liikmeks, on küsimuse all.
Eks see on üks pingete väljendusvorme. See on mõnevõrra üllatav, aga igaüks võib tegutseda nii, nagu paremaks peab. Elame vabal maal.
18. augusti EPL-is ilmunud lugu Kadrioru majast, kuhu peaimaam soovib mošee rajada, tuli teile üllatusena?
Ühest küljest see ei üllatanud. Teisest küljest… ka mitte. Esimesed kirjad selle kohta, et oleks vaja maja, saabusid 1989. aastal. Nende aastate jooksul on sellest olnud nii palju lugusid ja ideid, et sellistele uudistele ei oskagi reageerida. Kui piisavalt kaua seda kuulata, siis kehitadki õlgu ja mõtled: kui reaalseks plaaniks läheb, siis vaatame.
On neil teie hinnangul maja vaja?
See, kas kellelgi on uut maja vaja, sõltub igast kogukonnast endast. Järgmised küsimused oleksid, kui suur see maja peaks olema, kuidas haldamine peab välja nägema. Ei maksa unustada, et enne 2009. aastat, kui koliti Keevise tänavale, tegutseti Kadriorus üürikorteris ja rendipindadel.
Mind paneb see arutelu – kas lubada uue mošee ehitamist – imestama. Ilmselt ei kergitaks keegi kulmugi, kui nelipühilased tahaksid Kristiinesse endale majakarbi püsti panna. Mošee on aga miski, mille lubamine on presidendidebati vääriline küsimus.
Jah. Keegi ei pööra aga tähelepanu sellele, kuidas krišnaiidid proovivad renoveerida oma maja, mis on neil rendilepinguga kasutada. See, kas seda on vaja, on koguduse enda asi – nagu ka iga perekond saab otsustada, kas nad tahavad uut suuremat korterit või mitte. Kui on rahaliselt võimalik, siis on keeruline öelda, et seda ei võiks olla.
Hiljaaegu kirjutas islami kultuurikeskuse aktiivsem rühm vastulause. Nad ütlesid, et mošee on juba olemas ja praegu pole rohkemat vaja.
See on arvamuse mitmekesisus. Mingitel puhkudel aktsepteerime seda. Keevise tänava keskus tegutseb ja on avatud. Jõuame jälle nende pingete juurde.
Kas seal on rohkem pingeid kui teistes kogudustes?
(Pikk paus.) Eks igas perekonnas on oma probleemid ja rõõmuhetked.
Kuivõrd valmis on riik ruume andma?
See teema on varem esile kerkinud. Maad küsiti Tallinna linnalt, linn suunas selle riigile. Usulise ühenduse ainuke võimalus maad või kinnisvara riigivara seaduse järgi saada oli enampakkumise teel. Tegelikult Eestis puudub selline tava, et riik annab maa või hoone. Ei tulegi ette pretsedenti, et midagi sellist oleks kunagi tehtud. Siinkohal tekib probleem, et kui selline pretsedent luua, siis kogudusi, kes arvavad, et neil oleks ka hoonet vaja, on tõenäoliselt rohkesti. Meil on rohkesti kogudusi, kes rendivad ruume. Elavaima usueluga paik on Rävala 8. On kogudusi, kes rendivad tegutsemiseks hotellide konverentsisaale. Kui riik annaks ühele, peaks sama kehtima ülejäänutele – kui järgida võrdse kohtlemise printsiipi. Teine nüanss on see, et kus see olema peaks…
Samal ajal pole Eesti muhamedlaste sunniitide kogudusel üldse pühakoda.
Jah. Pilt on tõepoolest kirju. Hoonete rentimine ja ehitamine on koguduste enda asi. Kui on kusagil hoonestusõigusega territoorium saadud või ehitama hakatud, siis on see kohaliku omavalitsuse asi. Riigi tasandil pole kunagi sellist asja olnud. See on libe tee. Järgmine küsimus on, mis see olema peaks. Nagu me teame, on riigil vara üha vähem.
Hiljaaegu päästis riik Narva Aleksandri suurkiriku müümisest. Miks mitte toetada teisi pühakodasid?
Hea küsimus. Narva kirik on ka esmakordne juhtum, seda tuleks vaadelda kui kriisiolukorrale reageerimist. Pole ju selge, kuidas kiriku administreerimine edasi hakkab välja nägema. Olukorrad on erinevad. Usukogukond, kes tahab maad saada, on teistsugune juhtum. Narva Aleksandri kirik on mingis mõttes hea näide – võib-olla osas valdkondades tulebki ettevaatusega suhtuda. Ette võivad tulla olukorrad, millega keegi ei ole arvestanud. Kuni selle juhtumini ei olnud keegi mõelnud, mis saab, kui kogudus läheb pankrotti.
Presidendidebatis küsiti, kas mošeed on vaja. See on küsitava väärtusega küsimus. Õige oleks küsida, kellele seda vaja on. Samamoodi saab küsida, kas meile oleks vaja kosmoselaeva. Kui see oleks eraalgatus, on see nende asi.
Kui mängus on ka riik, on küsimused teised. Mis saab siis, kui see kogudus läheb pankrotti? Palju on küsimusi, millel ei ole vastuseid või mille vastused on ebameeldivad.
Mis on Keevise tänava konflikti kese?
Ma ei kuulu sellesse kogukonda, seda on raske kommenteerida.
Aga see, mis välja paistab: näeme konflikte teatud inimeste vahel, suhtumiste ja arusaamade vahel. On öeldud, et me ei saa seal kõik koos käia. Miks ei saa? Mis see probleem on? Põhjusest, ma tunnistan ausalt, pole ma täielikult aru saanud.
Aga me ei saa ka öelda, et Keevise tänaval käivad ainult uued või eestlased. Käib ka vanu olijaid.
Mošee kuulub mitmekultuurilisemaks muutuva ühiskonna juurde. Me pole sellega harjunud. Kas peaksime seda kartma?
Siin on paar asja.
Eestis on pika ajalooga traditsiooniline kogukond. Kõige traditsioonilisem osa on osa tatarlasi. Eestlastel maksab leida paralleele enda rahva seast. Kui on väike kogukond, tekivad ka pinged kergemini. Võime mõelda väliseesti kogukondadele, eesti diasporaale, kus on probleemid, mis ulatuvad vanaisadeni välja.
Kas eestlastele on see võõras või mitte – me räägime sellest rohkem. See ületab uudiskünnise. Maailmas on paraku inimesi, kes kasutavad religiooni terroritegude kordapanemise õigustamiseks. See tekitab hoiakuid, uudishimu, hirme. Kas meil on selleks põhjust, on iseküsimus. Kui räägime meie islami kogudusest, siis see on kirju ja muutub aina kirjumaks. Ka koguduse enda liikmete jaoks.
Konfliktide osapoolteks on inimesed ja need tuleb lahendada. Need ei mõju hästi kogukonnale ega ühiskonnale laiemalt. Pöörame sellele tähelepanu ühe maailma ajaloo sündmuse tõttu, mis muutis palju: 11. september 2001.
