mikks kirjutas:Miks see soomuse ujuvus nii oluline on, et seda siin nii väga rõhutatakse?
Vaata mikks, Lemeti ja Trummi puhul pole ju tegelikult küsimus mobiilsuses, mis siin äkki täiesti tühja koha pealt pärast mingi Vene propagandavideo äravaatamist äkki suureks ja terveid lehekülgi neelavaks teemaks muutus. Olles siin foorumis aastaid neid diskussioone jälginud, kujuneb paari mehe puhul selgelt välja ikkagi tõdemus, et enamus Eesti riigikaitses tehtud asju, valikuid või hankeid on kas valed või ebaõnnestunud, või siis liiga vähe.
Mõned utreeritud näited: kui pea kogu operatiivstruktuurile on suudetud hankida tohutus koguses vähekasutatud ja heas korras veokeid elementaarse mobiilsuse tagamiseks, siis on tegemist „mõttetute tendipataljonidega, mis jalaväele mingit kaitset ei paku“. Suudetakse siis kahele pataljonile hankida vähemalt SISU soomustransportöörid (st täiesti arvestatavas suhtarvus võrreldes muidu igas olukorras eeskujuks toodud Soomega), siis „ülejäänud on ikka tendi all ning pealegi soomustranportöör on mõttetu takso, millega lahinguväljal ikka tegutseda ei saa“. Kui hangitakse siis algatuseks ka pataljoni jagu tasemel jalaväe lahingumasinaid, siis „mõttetu ost, sest ilma tankideta need tegutseda ei suuda“. Kui oleks enne jalaväe lahingumasinaid otsustatud osta esmalt hoopis tankid, siis oleks ilmselt öeldud, et „mõttetu ost, sest ilma jalaväe lahingumasinatega need tegutseda ei suuda“. Kui antikvaarsete tagasilöögita TT-kahurite asemele hagiti 2. põlvkonna TT-raketisüsteemid Milan, siis „neid on ikka liiga vähe, ja vaja oleks fire-and-forget 3. põlvkonna Javelini“. Kui otsustati siis Javelinid hankida, siis „muidu hea ost, aga ostetakse liiga vähe, vaja oleks igasse jumala rühma laskeseade anda“. Kui iga rühma jaoks suudeti vähemalt rühma enda orgaanilise toruna jagada laiali Carl-Gustavid ja hankida nendele suures koguses moona, siis „liiga raske toru, jalaväelane ei jaksa seda tassida, vaja oleks NLAW-i“. Kui täienduseks 23mm ÕT-kahuritele suudeti hankida maailmatasemel lähimaa ÕT-raketisüsteem Mistral, siis loomulikult „oli ka neid liiga vähe, ja tegelikult oleks vaja igasse jakku hoopis Igla, Grom või Stinger“. Kui suurendatakse hangitud Mistralide arvu, siis „keskmaa-ÕT on ikka katmata, vaja oleks NASAMS-it või soomlastelt mahakantavad Buk-id ära võtta“. Kui homme oleksid need NASAMS-id mingi ime läbi laua peal, siis algaks kohe jutt pikamaa-ÕT-st, st. Patriotist või S-300-st. Jne jne jne. Kuidas kogu see wish-list kaitse-eelarve sisse korraga ära mahutada, sellest muidugi juttu ei tehta. Ja loomulikult kaasneb sellega pidev koogutamine idanaabri juures tehtava suunas – seda nii mõnikord põhjendatult (ega venelased igas küsimuses ka lollid ei ole), kui ka minu hinnangul põhjendamatult, nagu „mundri ja armeekindrali auastme tõttu automaatselt ülikompetentne kaitseminister Šoigu“, või siis Trummi poolt promotud „ülitarga lähteülesande ja tõeliste artilleeriaekspertide poolt projekteeritud unikaalne“ 152mm polguhaubits, mida mitte keegi miskipärast 25 aasta jooksul kasutusele pole võtnud, või siis seesama ülitähtis mobiilsuse teema.
Aga nüüd siis natukene sellest ujumisvõimest ja mobiilsusest. Vene lahingutehnika ujuvust tuleks eelkõige hinnata selles ajaloolises kontekstis, milles need ujuvad BTR-id, BMP-d ja MTLB-d välja töötati. Välja töötati need 1960. aastatel, mil kogu Nõukogude Armee oli orienteeritud pidama kiiret pealetungisõda Euroopas. Sõda, kus oli vaja võimalikult kiiresti vallutada võimalikult suur hulk maad, et panna NATO sündinud fakti ette enne, kui need jõuavad täielikult mobiliseeruda, USA-st abivägesid kohale toimetada, enne kui hakkab varisema Nõukogude põdur majandus ja enne, kui asi eskaleerub globaalse termotuumasõjani. Selleks oli eelkõige vaja liikuda kiiresti edasi ilma, et takistuseks muutuksid vastase poolt taganedes õhku lastud sillad jõgedel, mis Ida-Saksast lääne suunas liikude järjestikku pealetungivate Varssavi pakti vägede rindega ristuvad. Sellises valguses oligi see ujuvus ilmselt üsna loogiline ja mõistlik valik (ja samal põhjusel oli Nõukogude masinatel ka suhteliselt suur käiguvaru), välja arvatud selles osas, et nagu Kapten Trumm õigesti märkis, sai ujuvus soomustransportööride ja jalaväe lahingumasinate puhul tulla vaid kaalu ehk teisisõnu soomuskaitse arvelt. Ja nii on see püsinud tänaseni – ei tea veel mina sellist jalaväe lahingumasinat, mis suudaks pakkuda nt CV90 või Bradley viimaste modifikatsioonidega võrreldavat kaitset ja samal ajal veel ka ujuda.
Õppuste ja pokazuhha ajal nägigi see kõik väga muljetavaldav välja (ja näeb tänaseni), aga kohe, kui need õhukese soomusega BMP-d kohtusid päris vaenlasega (st. isegi mitte NATO soomusvägede, vaid Afganistani talupoegadega), tegu elu nendesse geniaalsetesse kontseptsioonidesse omad korrektiivid. BMP-d ei suutnud õhukese soomuse tõttu pakkuda sees istuvatele jalaväelastele adekvaatset kaitset ei tankimiinide ega kergemategi TT-relvade eest, mistõttu hakati BMP-de põrandaid kohe käepäraste vahenditega (liivakotid jms) kindlustama, sees istuv dessant eelistas aga tavaliselt istuda soomuse peal, et mitte esimese tabamuse peale selles „jalaväe vennashauas“ hukkuda. Vaheküsimus: mille poolest on BMP katusel sõitev jalavägi paremini kaitstud, kui Unimogi „tendisoomuse“ varjus istuv Eesti jalaväelane? 1980. aastate alguses lasti välja ka lisasoomusega BMP-1 ja BMP-2 modifikatsioonid, aga ujumisvõimet nendel masinatel lisakaalu tõttu enam ei olnud.
Lääneriikides maksis sõduri elu rohkem, kui Venemaal ja seetõttu ehitati BMP eakaaslased Marder ja Bradley (nagu ka kõik pärast seda tulnud masinad) algusest peale paksema soomusega ja ilma ujumivõimeta. Ja kui NATO kavatses külma sõja ajal Euroopat kaitsta ka ilma selle „üliolulise“ ujuvuseta, siis miks ei peaks ka meie sama asjaga Eestis hakkama saama, kasutades „mitteujuvaid“ CV90-eid? Kui peame ujuvust ülioluliskes, siis võiks naljaga pooleks anda iga jalaväejao tabelvarustusse täispuhutava kummipaadi – soomuskaitse on seal sama hea, kui ujuva BMP-1 ja BMP-2 katusel sõites… Kui naljad kõrvale jätta, siis lihtsam ja loogilisem soomusmasinate ujuvust esiplaanile seadmise asemel panustada pigem ujuvsildadesse jm pioneerivahenditesse, mis suudavad üle jõe aidata mitte ainult soomukid, vaid ka kõik muud vajalikud veokid ja tehnika, mida ujuvaks ei saagi muuta.
Ja kaitselahingu seisukohalt – kui isegi need imelised BMP-d suudavad jõge ületada vaid piiratud arvus selleks sobivatel kallastel, siis ei olegi vaja iga hinna eest kaitsta täies pikkuses iga jõge, vaid määrata varakult kindlaks dessandiks sobivad kaldad, keskenduda nendele piirkondadele, mineerida kaldaid, sihtida sinna varakult välja kaudtulevahendeid jne jne. Küsimus on pigem paindlikkuses ja reageerimiskiiruses, mitte selles, et maksimaalne hulk Kaitseväe sõidukeid peaksid olema ujuvad.
