www.militaar.net

Kaks muslimit kirjeldavad, mis tunne on Tallinnas üürikorterit otsida ning mida nad seda tehes nägid ja kogesid.


„Kaks muslimit hakkavad üürikorterit otsima. Tallinnas” – juba selle loo algus kõlab nagu seiklus.

Ja nii oligi.

Dyani lugu. Sõpruse puiestee

Kui Dyan saabus Konsumi lähedal asuva korteriga tutvuma, ilmus korteri omaniku näkku šokk, suur ja kõikehõlmav šokk.

See oli esimene üürikorter, mida ta vaatama läks. Omanik ütles „Hello” ja „Nice to meet you” ning ta silmad olid pärani – ta silmitses Dyani, tema pearätti ja pikka seelikut.

Dyan on 30. eluaastates tippspetsialist. Ta on pärit Indoneesiast ja töötab Skype’i heaks. Peale selle on ta – nagu 88% tema kaasmaalasi – muslim.

Dyan tuli Eestisse 2011. aastal. Eesti ei olnud tema esimene valik, kõigepealt tahtis ta minna Rootsi, kuid seal ei antud enam välismaalastele stipendiumeid. Siis leidis ta Eesti.

Dyan sai stipendiumi, et õppida küberturvalisust. Õpingute ajal elas ta Mustamäel Tallinna tehnikaülikooli ühiselamus, kus jagas tuba Narvast pärit tudengiga. See oli mugav variant: kommunaalkulud ja üür olid pisikesed, alla saja euro kuus.

”Ta teadis algusest saadik, et üürikorterit pole lihtne leida, ent sellist šokki ta ei oodanud.

IT-spetsialistid on Eestis nõutud ja Dyan sai tööpakkumise Skype’ilt. Dyani sõnul oli töö kohas, kus valitseb euroopalik töökultuur, vastus tema palvetele. Kuid pärast magistrikraadi kättesaamist pidi Dyan ühiselamust välja kolima. Ta hakkas üürikortereid jahtima.


Dyan otsis kuulutusi ja helistas ning vahel kasutas eesti keelt rääkivate sõprade abi. Kui maakler või omanik oli nõus temaga kohtuma, läks ta kohale.

Dyan kannab katvat riietust, aga ei mingit burkat. Päeval, kui temaga kohtusin, oli tal seljas maani teksaseelik ja pusa. Tema juuksed ja pea olid kaetud. Dyan suhtleb Eestis peamiselt inglise keeles. Ta teadis algusest saadik, et üürikorterit pole lihtne leida, ent sellist šokki ta ei oodanud.

Tõsi, kõnealuse korteri hind oli kõrgem, kui Dyanile oleks meeldinud – ta otsis pisikest korterit, mille kuuüür oleks alla 275 euro –, kuid ta oleks sellega leppinud.

Omanik hakkas korterit näitama: „See on tuba. Mulle ei meeldi, kui elanik ei korista…” Siis: „Mulle ei meeldi, kui korteris valmistatakse süüa.” Kogu korteri näitamise ajal andis omanik igati märku: kõik Dyanis – seelikust pearätini – on selles korteris soovimatu. Korter sobis Dyanile. See asus töökoha ligiduses, oli puhas ja esimesel korrusel.

Kuna Dyan oli tulnud töölt ja tal oli töötõend kotis, tekkis tal idee: äkki näidata seda, võib-olla tekitab see usaldust?

Ta tõmbas tõendi välja, aga omaniku näost paistis skepsis. Kohtumise lõpus andis omanik lubaduse helistada.

Ta ei teinud seda.

Õismäe tee

Pärast esimese korteri katastroofi küsis Dyan abi oma ülemuselt, et too temaga järgmine kord kaasa läheks.

Suureks kergenduseks oli teda vastu võtnud maakler – noor meesterahvas – viisakas ja ütles Dyanile, et omanik oleks sissekirjutusega nõus olnud.

„Jaa, sa saad kohe sisse kolida, praegune elanik kolib üsna pea välja,” lausus maakler lahkelt.

Ent see korter oli kahjuks töökohast väga kaugel. Dyan oleks pidanud mitme bussiga tööle minema.

Kadaka tee

„Kas sa oled kindel, et tahad siin korteris elada?” küsis Dyani ülemus kaheldes. Nad seisid kulunud mööbliga räpasevõitu korteris. Dyan kõhkles, aga mõtles korteri üürihinnale, mis oli meeldivalt madal.

„Okei, kui sa oled kindel, siis ma räägin omanikuga,” sõnas ülemus.

”Lembi teatas, et ei otsi korterit endale. „Kellele siis otsite? Välismaalasele? Ei.”

Kui Dyan maakleriga esimest korda kokku sai, oli too öelnud, et peab rääkima omanikuga. Dyan läks korterisse ja kohtuski omanikuga, tigeda näoga naisega, kes hoidis last.

Dyani ülemus rääkis omanikule, et tegemist on korraliku naisega, kes ei suitseta ega pidutse, ja et ta on heameelega Dyani soovitaja. Omanik ütles, et mõtleb sellele, ja lubas kahe päeva jooksul helistada.

Ta ei teinud seda.

Kuklase tänav

Dyani indoneeslasest sõber räägib hästi eesti keelt. Just tema võttis ühendust maakleriga, kes tegeles silma jäänud korteri väljaüürimisega.

„Kelle jaoks te korterit otsite?” uuris maakler. „Oh, see on mu indoneeslasest sõber. Ta töötab Skype’is!” vastas sõber. Maakler nõustus kokku saama.

Pärast kohtumist ütles maakler, et peab asja omanikuga arutama.

Järgmisel päeval helistas Dyanile omanik, Rootsis elav eestlane, ja ütles, et maakler võttis tema asjus ühendust.

„Tead… Ma sain su kohta halva iseloomustuse,” sõnas ta. Maakler oli rääkinud, et Dyan on Pakistanist ja muslim.

Omanik palus Dyanil endast foto saata ja neiu otsis välja pildi, kus tal on võimalikult sõbralik ilme.

Omanikule Dyan meeldis. Indoneeslanna leidis lõpuks endale kodu. Ta ostis endale madratsi, kasutatud mööblit.

„Ma ilmselt ei ela siin igavesti,” põhjendas ta.

Karimi lugu. Pakistanlasi ei soovita

Karim ei tahtnud ühikatoas elada. Ta töötas IT-firmas, õppis samal ajal kõrgkoolis ja hindas privaatsust, oma tuba, oma luba. Õnneks oli tal kaks sõbrannat: Maria ja Lembi. Neiud leppisid kokku, et aitavad sõpra. Üks tegeles vene keelt emakeelena rääkivate maakleritega, teine eestikeelsetega.

Karimi eelarve oli 200 eurot ja tema õnneks ei näinud ta just pakistanlase moodi välja. Enamik eestlasi peab teda millegipärast indialaseks.

Esimesed kõned

Maakler kirjeldas üürikorterit, mida lootis üürile anda: siin on sellised ja sellised asjad, sisse võib kolida kohe. Karimi sõbranna Lembi teatas, et ei otsi korterit endale. Lembi sõnul oli seejärel vestlus pea alati samasugune: „Kellele siis otsite? Välismaalasele? Ei.”

Vahel öeldi, et omanik räägib ainult vene keelt. Mõned maaklerid teatasid, et räägivad omanikuga ja helistavad siis tagasi. (Ei helistanud.)

Kõne Koplisse.

„Välismaalane? Ei. Ma ei taha tema eest vastutada. See on ju Kopli!”

„Kõned jätkusid samas stiilis,” sõnab Lembi nüüd. Kord ütles maakler otse: pakistanlased ainult lubavad, siis kaovad.

Nii tehti palju kordi, raske oli järge pidada.

Otsingud kestsid kuus kuud. Kohtuma oli nõus ainult kolm omanikku.

Pallasti tänav

Esimene korter, mille omanik oli nõus kohtuma, oli Karimi töökoha ligiduses. Selles oli olemas eluks põhiline, ei midagi uhket.

„Okei, võta aega, helista,” sõnas maakler pärast kohtumist.

Hiljem nägid nad seda maaklerit Lasnamäel, käsikäes välismaalasest kallimaga.

„Huvitav, kas ta sellepärast ei võõristanud?” juurdleb Lembi.

E. Vilde tee

Korteri maakler oli venelane ja välja üüritav korter Mustamäel. Lepiti kokku kohtumine.

Karim, Maria ja Lembi olid kohal veerand tundi varem. Nad nägid korteri ees seismas meest. Hiljem selgus, et see oligi maakler. Helistasid. Maakler vastas, et omanik pole kohal, aga kohe tuleb. Veerand tundi hiljem ütles maakler, et omanik ei vasta kõnedele. Seejärel sõnas, et ei tea midagi, ja siis lahkus.

Ta ei võtnudki enam ühendust.

Puhangu tänav

Karim leidis kuulutuse, mille pildilt paistis, et korter on väike, aga hubane. Omanik Aron oli nõus kohtuma. Ta sõitis mersuga ukse ette ja rääkis konarlikku inglise keelt, seejärel küsis, kas Karim on pärit Indiast, ja hakkas korterit näitama.

Korter oli kena. Omanik teatas, et laseb luku ära vahetada, sest eelmine üüriline oli kahtlane ja ta ei taha, et Karimi asju varastataks. Sõlmiti leping.

Karim oli õnnelik.

Aron on palju rännanud, ta on käinud Ameerikas, Aasias, Aafrikas ning kohanud igat sorti inimesi.

”Aronile ei ole oluline üürilise usk ega rahvus, sest „piirid on lahti, paljud eestlased elavad mujal”.

Igat sorti inimesi on näinud ka korter, mida ta välja üürib. „No seal on ikka täielikke frukte olnud,” tunnistas Aron. Kord hüppas üüriline korteriaknast välja – korter asub viiendal korrusel – ja teatas, et omanik käskis.

Aron on mõistnud, keda üüriliseks võtta ja keda mitte. Selleks on vaja inimesega veidi aega veeta.

Karimiga sai Aron kohe algusest jutule ja ta otsustas, et Karim sobib üüriliseks. Aronile ei ole oluline üürilise usk ega rahvus, sest „piirid on lahti, paljud eestlased elavad mujal”.

Aroni sõnul pole Karimiga siiani probleeme olnud.

***

Üks intsident siiski oli. Kui Aron ja Karim pärast korteriga tutvumist uksest väljusid, tuli vastu samas trepikojas elav naaber.

„Kas sa normaalsemaid üürnikke ei saanud?” küsis naaber sõjakalt.

Ent mõne aja pärast naaber leebus ja ütles Karimile, et kui keegi teda tülitab, mingu öelgu talle. Siis selgus põhjus. Karimi sõber kuulis hiljuti, kuidas naaber teda nimetas: „see portugallane”.

„Pagulase majutaks alla 0,01% üürileandjaid…”

Vao keskuses on selle elanikele üürikorterite leidmiseks palgal eraldi ametnik Raine Linnas. Ta ütleb, et enamasti soovivad pagulased Tallinnasse elama asuda. Praeguseks teab ta juba, et üürileandjad jagunevad suhtumise järgi pooleks: vene- ja eestikeelsed. Venekeelsed üürileandjad ütlevad otse: me ei taha siia välismaalast, pagulast. Eesti keelt emakeelena rääkivad üürileandjad ütlevad: võtan ühendust, mõtlen.

Korteriomanikud ei taha ka potentsiaalseid üürilisi sisse kirjutada – kardavad.

Linnas helistab üürileandjaid läbi. Küsimusele, kui mitu korteriomanikku kümnest on nõus pagulast üüriliseks võtma, vastab Linnas: „0,00-midagi-protsenti.”

„Mul on üks tore noor Afganistani poiss. Kohe, kui ta ütleb, et on afgaan, keeldutakse,” nendib Linnas. Osa keeldumisi on puhtpraktilistel kaalutlustel, keelebarjääri tõttu. On ju loomulik, et üürileandja tahab suuta üürilisega vabalt suhelda.

Kõige paremini toimib Linnase sõnul see, kui omanik on nõus kokku saama ja näeb, kellega on tegemist.

Küsisime kommentaari ka Eesti kinnisvaramaaklerite kojalt.

„Maakler on tehingus osapoolte vaheline neutraalne vahemees, kes peab vahendama infot üürnikukandidaadi ja üürileandja vahel. Otsuse, kas kandidaat on sobiv, peab langetama omanik, mitte maakler. Samas peab arvestama VÕS-i § 660 nõuetega, mille alusel ei või maakler teha käsundiandjale ettepanekut sõlmida leping isikuga, kelle kohta ta teab või peab teadma asjaolusid, mis annavad mõistliku aluse kahelda selles, et see isik täidab lepingust tulenevad kohustused kohaselt.

Mis puudutab välismaalastele üürimist, siis välismaalaste seaduse § 289 lg 1 järgi peab korteriomanik kontrollima elamisloa kehtivust ja maakler peaks seda omanikule selgitama. Juhul kui isik ei viibi Eestis seaduslikult, võib üürileandjat oodata trahv.

Euroopa Liidus vastu võetud kinnisvaramaaklerite teenuse standardi kohaselt ei tohi kinnisvaramaakler keelduda mis tahes isikule võrdse erialase teenuse pakkumisest diskrimineerival põhjusel.”

Neli fakti

6 kuud võttis pakistanlasel Karimil aega üürikorteri leidmine.

140 000 uut töökätt vajab Eesti 2019. aastaks MKM-i nelja aasta taguse hinnangu järgi.

4460 uut spetsialisti vajavad Eesti IKT-sektoris tegutsevad ettevõtted 2020. aastaks.

3476 välisüliõpilast õppis Eesti ülikoolides möödunud õppeaastal

Täna kella 20.55 ajal põlesid Harku kinnipidamiskeskuses kahes kinnipeetavate eluruumis madratsid. Põlengu käigus sai vigastada üks politseiametnik. Keskusest evakueeriti 23 inimest. Süütamises kahtlustatakse Kõrgõzstani päritolu varjupaigataotlejat.

Täna kella 20.55 avastati, et kinnipidamiskeskuse teisel korrusel põlevad kahes eluruumis madratsid. Esialgsete andmete kohaselt süütas üks kinnipeetav esmalt madratsi oma toas ning liikus seejärel tühjalt seisnud kõrvaltuppa ja pani ka seal põlema madratsi.

Kokku oli keskuses sel hetkel 24 kinnipeetavat, kellest 23 elasid põlenguga samal korrusel ja nemad evakueeriti. Esimesel korrusel maja teises otsas elav naine sai ohutult oma eluruumi jääda. Kinnipeetavatest keegi juhtunu käigus vigastada ei saanud.

Keskuse politseinikud üritasid enne päästjate saabumist tuld oma jõududega kustutada ning selle käigus sai üks politseinik põletushaavu ja ta viidi sündmuskohalt haiglasse.

Kella 21.15 olid päästeametnikud põlengu lokaliseerinud ning 21.50 olid tuli lõplikult kustutatud ning ruumid ventileeritud ning alustati ettevalmistusi kinnipeetavate tagasi eluruumidesse lubamiseks.

Mees, keda on alust seostada madratsite süütamisega, viidi politseijaoskonda. Tegu on Kõrgõzstani päritolu varjupaigataotlejaga.

Pärast kustutustööde lõppu asusid kriminalistid koguma jälgi kahes eluruumis, kus põleng toimus. Ülejäänud tubadesse lubatakse elanikud tagasi.

Põhja prefektuuri operatiivjuht Veiko Randlaine ütles, et tulekahju korral on kõige tähtsam keskuse elanike ohutuse tagamine. „Keskuse töötajad suutsid elanikud kiiresti evakueerida selleks ette nähtud alale. Kuna paljudel ei olnud aega üleriideid õue kaasa võtta, siis anti kustutustööde lõppu ootavatele inimestele ümber tekid. Vajadusel on võimalik kinnipeetavad ka ajutiselt mujale viia, kuid selleks täna vajadust ei olnud,“ rääkis Randlaine.

Põletushaavu saanud politseinik lubati haiglast koju. „Esialgsetel andmetel olid politseiniku põletushaavad kergemad ning ta lubati pärast esmaabi kodusele ravile,“ ütles operatiivjuht.

Euroopa Komisjoni voliniku sõnul on programmi eesmärk see, et põgenikud saaksid katta oma põhivajadused, vahendab Politico.

Alates oktoobrist hakkab Euroopa Liit (EL) jagama Türgis paiknevatele põgenikele deebetkaarte, et hoolitseda nende põhivajaduste rahuldamise eest, teatas Euroopa Komisjoni humanitaarabi volinik Christos Stylianides.

348 miljonit eurot maksma minev toetusskeem on osa märtsis ELi ja Türgi vahel sõlmitud kokkuleppega ette nähtud 3 miljardi euro suurusest abipaketist, mis on mõeldud enam kui 3 miljoni riigis paikneva Süüria põgeniku abistamiseks. Vastutasuks on Türgi lubanud piirata ELi jõudvate põgenike arvu.

Programmi alusel saavad humanitaarabi vajavad põgenikud elektroonilise deebetkaardi, millele on kantud igakuine toetussumma. Seda, kui suur toetussumma on, plaani esitlenud Stylianides ei öelnud.

Skeem töötati välja koostöös ÜRO Maailma Toiduabi Programmi (WFP), Türgi ministrite ning Türgi Punase Poolkuu esindajatega.

«Kaardil olev raha võimaldab põgenikel leiva lauale panna, hoida katust oma pere pea kohal ning saata oma lapsed kooli, selle asemel, et olla sunnitud nad tööle saatma,» lausus Stylianides.

ohh seda püha lihtsameelsust küll

ruger kirjutas:Pagulastele hakatakse deebetkaarte jagama... ohh seda püha lihtsameelsust küll

ruger kirjutas:Probleem on selles, et inimestele külvatakse raha, mis ei sunnigi neid tööd otsima hakkama.

Kriku kirjutas:

ruger kirjutas:Probleem on selles, et inimestele külvatakse raha, mis ei sunnigi neid tööd otsima hakkama.

Hea küll, aga seda tehti ju enne ka? Mis need kaardid siia puutuvad?