www.militaar.net

Niipalju kui mina aru olen saanud, siis raaliti/künti/koristati enamus erapeenraid; -põlde ja -heinamaasid - juhul kui haltuura korras seda omaniku poolt kellegil teha lasti - tehnikaga, mis selgelt ei kuulunud juhile ning mille sees oli kütus, mis vaevalt, et juhi poolt omast taskust kinni maksti?

Juht saigi 25se või pudelid. Töömaht muidugi polnud ka eriline. Kulude mõttes ei saanud see muidugi mingi "alustala" olla.
Maal muide toimib see süsteem tänaseni, sõltumata kuidas taluomanikud peale passivad. Tihtilugu teatakse, aga ei tehta numbrit. Haritavad lapid lihtsalt väikesed.
Mina niitsin üleeelmine suvi murutraktoriga hektarit teeääret heinamaad, läks selle peale 20 liitrit bensiini ja terve päev.
Järgmine suvi sai makstud mööda sõitnud niidumasinaga traktoriga talusulasele 400 krooni pihku ja oligi tehtud.

Muidu juriidiliselt oli see vanasti huvitav asi. Põllumajandus toimus kas riigimajandites (sovhoosides), mis kuulusid riigile või ühismajandites (kolhoos = kollektivnoje hosjaistvo). Kolhoosis oli iga kolhoosnik nagu aktsionär. Seega kuulus kolhoosi traktorist mõtteline osa igale kolhoosnikule. Ei saa tegelikult öelda, et see oli "kellegi oma". Muidugi, ega see eespool toodud väänamine varastamist pisenda, aga siiski tasub märkimist).

Meil kutsuti seda leiba seakeeksiks Väetise ostsime küll täitsa ausalt kottidena kaupluslaost. Kusjuures kasutasime seda ka talvel jalgradade jäävabana hoidmiseks. Ainus asi mis võis tiba siuke eetiliselt kahtlasem olla oli see et lasime kolhoosi traktoristil kevadeti maad künda ja siis sügiseti jälle kasutasime kartulikoristuseks. Aga et see toimus täiesti avalikult siis ei imestaks kui asi ametlikult toimus, kolhoos tuli päris paljudes asjades oma töötajatele vastu ja tegi selliseid teenuseid üsna sümboolse hinna eest. Pole enam kahjuks kelleltki küsida kuidas see toimis. Btw, tegu oli eliitkolhoosiga ja vanemad olid mul mõlemad täiskarsklastest tööeesrindlased.

... juurutas ikke ju vast nõukogude võim siiakanti?

See, et rehepaplus kui termin enamikule väga tuttav on, nagu ka tuntud tähendamine mõisaköiest on siis viljastavates nõukogude oludest? Või ikka aegadest märksa kaugemalt.

loomulikult oli kolhoose, kus varastamine ei tulnud kõneallagi, näiteks kirovi nimeline viimsis.

Naiivitar...loomulikult ei läinud keegi Kuuli lauasahtlist kustukat pännu panema. Aga veinitsehhi toodangut liikus kohalike seas küll ringi... Ja see oli pentagonist vaid nelja versta kaugusel. Veel kaugemal...tavaline elu. Kel eetikanormid paigas, ei varastanud, kel mitte, ulusid koos karjaga.

"Ja sellise tava, mis visalt kadumas tänagi (alles just lugesin Postimehes Otepää abivallavanema vastavast käitumisest) juurutas ikke ju vast nõukogude võim siiakanti?"

lugupeetud oponendid on isegi tunnistanud, et eesti maaelu positiivsete külgede eest (võrreldes muu n-liiduga) peame tänulikud olema eestiaegsetele inimestele. paraku ei jagunud neid kõikjale ja seitsmekümnendateks-kaheksakümnendateks hakkasid nad vanuse tõttu otsa saama. samas viiekümnendatel-kuuekümnendatel oli nende tegevus poliitilistel põhjustel raskendatud.

jällegi tuginedes isiklikule kogemusele julgen väita, et kolhoos oli oma esimehe nägu. tugevate kolhooside ees olid ettevõtlikud ja osavad nõukogude haridusega mehed, kes suutsid süsteemis orienteerudes seda enda huvides ära kasutada.

Some kirjutas:Meil kutsuti seda leiba seakeeksiks Väetise ostsime küll täitsa ausalt kottidena kaupluslaost. Kusjuures kasutasime seda ka talvel jalgradade jäävabana hoidmiseks. Ainus asi mis võis tiba siuke eetiliselt kahtlasem olla oli see et lasime kolhoosi traktoristil kevadeti maad künda ja siis sügiseti jälle kasutasime kartulikoristuseks. Aga et see toimus täiesti avalikult siis ei imestaks kui asi ametlikult toimus, kolhoos tuli päris paljudes asjades oma töötajatele vastu ja tegi selliseid teenuseid üsna sümboolse hinna eest. Pole enam kahjuks kelleltki küsida kuidas see toimis. Btw, tegu oli eliitkolhoosiga ja vanemad olid mul mõlemad täiskarsklastest tööeesrindlased.

Seda ma räägingi, et varastamine või kõrvalt nihverdamine oli tollase "erapõllutamise" üks soosiv kõrvalmõju, mitte mingi fundamentaalne alustala.
Sest mis sellest varstatud kraamist kasu on, kui sa ei viitsi tööd teha. Põld narrimist ei salli.
Sellse põllutamise kandev jõud oli eestiaegne harjumus ja piisavalt vaba aega.
Põhiline lisandväärtus 3-le lehmale või poolele hektarile kartulimaale on inimese enda töö, kolhoosist virutatud asjad (kui neid vaja ka läks) ei muuda asja olemust.
Selleks, et võtta kevadel maha pandud 200 kilost seemnekartulist ja kotist väetisest üles 800 kilo kartulit sügisel, on ikka üüratu töö ja vaev.
Ainult asjassepühendatud linnainimesed võivad fantaseerida, kuidas tänu varastamisele kartul iseenesest kasvas.
Faktiliselt oli see sunnismaisus, sest lehm tahab 3 korda päevas lüpsmist sõltumata ilmast, puhkusetuusikust või aastajast.
Meil maal oli vanavanematel äratus suvel kell 05.00, sest viiest algas hommikune lüps ja 7.30 pidi kolhoosis tööl olema. Vahepeal tuli lüpsta, kurnata, sööta, lehmad karjamaale viia.

Lisaks veel et tegelikult ei saanud kolhoosis eriti midagi saladuses hoida, kõik tundsid ju kõiki. Keegi väga nahhaalseks läks, siis leidis ennast kõrvalasuvast sovhoosist (hirmus!)

... kui nüüd n-liidus levinud üleüldist varastamist filosoofilisemalt vaadata, siis ametlikult polnud vargust olemas, väiksemamaväärtuslik "töö koju kaasavõtmine" oli nii tavaline, et seda ei peetud millekski nagu ka osad lugupeetud kaasfoorumlased jätkuvalt arvavad. "sotsialistliku omandi riisumine" oli tõsine kuritegu ja selle eest saadi karme karistusi.

Ojah.
Arvamus, et kogu elu põhines varastamisel tollal on üsna suvaline lahmimine.
Samamoodi ka arvamus, et kolhoos sai edukaks, kui miski tavaliselt rehepapim esimees juhtus sinna?

Ei suuda küll hästi ette kujutada, kui sul oli vilkakoristusplaani 5000 tonnist täidetud 2500, mismoodi see esimees need loodetud uued traktorid ja autoostuload sai. Hea, kui kohalt ei lennanud (juhtus ka seda). ATK tegelased käisid nimelt kontrollimas ja kuhjades vilja tonne osati hästi kontrollida. Kui tulemusi krooniliselt ei tulnud, polnud ka võimalusi elamuid ehitada või autoostulube saada.

"kui miski tavaliselt rehepapim esimees juhtus sinna?"

see oli nüüd küll ülimalt vägivaldne tõlgendus.

tugevate kolhooside ees olid ettevõtlikud ja osavad nõukogude haridusega mehed, kes suutsid süsteemis orienteerudes seda enda huvides ära kasutada

Mina isiklikult küll ei usu, et täites plaanist tegelikult 50%, oleks olnud võimalik midagi ära kasutades sellest 100% teha.
Esmalt keerati kinni võimalused saada uusi masinaid. Mingeid parteikanaleid pidi õnnestus võibolla veel aastaks oma kohale jääda, kuid jätkuval allakäigul tuli ametiga hüvasti jätta.
Masinaid, autoostulube jms nänni jagati samamoodi tsentraliseeritud korras ja kui majand paistis silma ainult juua täis traktoristide tehtud õnnetuste poolest, oli suht vähe shansse saada sinna uuemad (ja vähem lagunevaid) masinaid, ehitada maju vms - asjad, mis tõmbavad muidu ligi asjalikumat rahvast. Kogu elu aluseks oli plaan. Sitta tööd tehes on sügisel saak kehva, agrnonoomid teadsid ja passisid selja taga töötegijatel.

Tõdemus oma suvekodust seitsmekümnendate keskpaiga rannakülast. Parematel aegadel neli sarvekandjat, neist kaks piimal. Heinategu, poeleib. Jõusööta ei varastatud. Sulus kaks oskarit. Toiduks kartul. Kanad, oma kakskümmend sulelist. Kartulimaa künti hobusega, muldamine samuti ratsu kondiauruga, paar setukat ikka küla peale oli, mida siis järjest laenutati. Kartulivõtt oma pere ja linnatuttavatega, heinategu vikatite ja hobuse veetud eestiaegse niidumasina ning loorehaga. Hein hobuse ja heinapuuri kandva vankri abil hoovi ja sealt lakka, abiks maaeksootikat nautivad suvitajad nii siit kui sealtpoolt piiri. Käsilüps. Õhtuti ikka päris mitu kolmeliitrist purki ja teist samapalju alumiiniumist piimanõusid soovijaid-tellijaid ootamas(Ja polnud küll kuulda, et keegi tõbe oleks külge saanud). Munad läksid samuti müügiks. Pererahva liikumisvahendiks kuuekümnendatel mootorratas, seitsmekümnendatel Sapak. Pereproua sealsamas külakohas "peenemas" ametis (neid ikka seal oli, metskond, post, rahvamaja), tema teinepool õppinud ja hea käega puutöömees. Nii et sai ka varastamata kenasti ära elatud.

juurdus siiski 1919.aasta maareformiga täiesti uus üleüldine mentaliteet

Ega siis saamatud, moonakad ja popsnikud kuskile kadunud maalt.
See oli 40ndatel viljakas pinnas nõukogude võimu kehtestamisel maapiirkonnas, nn uusmaasaajad.
EV kestis vähem kui 1 inimpõlv kah. Inimpõlveks loetakse 35 aastat.

Tõdemus oma suvekodust seitsmekümnendate keskpaiga rannakülast.

See olekski EV stiilis kompleksne talumajapidamine, mis enamiku oma sisendeist toodab ise (ja neid polegi vaja varastama minna) ja lõviosa lisanväärtusest on iseenda füüsiline töö.
Üle jääv toodang müüakse, et osta saadud raha eest asju, mida ei toodeta ise.

juurdus siiski 1919.aasta maareformiga täiesti uus üleüldine mentaliteet

Mitte ainult sellega. Vähemalt minu meelest oli suuremas jaos tegu siiski sellega, et Vabadussõja ajal verd valades kinnistus paljudes teadmine OMA riigist. Koos vastava mentaliteediga. Mis paraku järgnevate aastakümnetega maha mängiti.

minuleteadaolevalt loetakse üheks inimpõlveks inmese täiskasvanuks saamise aeg ehk 21 aastat. aga ma pole demograafiateadlane muidugi ka.