Militaarteemad minevikust kaasaega
https://www.militaar.net/phpBB2/
Ma siin siiski ütleks, et rolli muutusega saavad nad proffidena hakkama, aga kui sul see tunne on, siis ilmselt ongi siin piir õhuke ja mõjutajaks kombo meeste rollidest arvamussaates, uudiste tegijana ja intervjueerijana. Mulle meeldivad ERRi reedesed nn suured intervjuud, kuulasin ja lugesin huviga Samosti ja nn loodusemehe Ernitsa usutlust. Mõtlesin, kuidas meeste kattuv nägemus keskkonnast kulgeb, ühisümisemise asemel oli ikka ajakirjaniku ja poliitiku kohtumine.Walter2 kirjutas: ↑28 Okt, 2025 22:19 OT aga Samostit ja Aaspõldu ei saa üldse kuulata kui nad kedagi kolmandat nö. intervjueerivad - puudub oskus teine osapool ära kuulata, pidevalt mölisetakse vahele jne. Omavahelist kraaklemist omanimelises saates ei tasu mainidagi, lihtsalt rahva raha eest riigiraadio eetriaja raiskamine.
Jah, teaduslikult põhjendatud argumentatsiooni suunas. Kõik ülikoolides toimiv on selles suunas kallutatud. Hirmus vaatepunktide võrdsuse rikkumine küll, aga peab meeldima
.Erinevate publikatsioonide analüüs on õppetöö normaalne osa.
Ega sa nüüd asja veidi ilustada ei püüa?
https://www.facebook.com/terasmaa/posts ... zBKokk55ul .Palusin TLÜ loodus- ja terviseteaduste instituut / LTI tudengitel ühe loengukursuse raames koduse tööna kuulata 05. oktoobril eetris olnud ja juba kurikuulsaks saanud lõiku saatest "Samost ja Aaspõllu" ning seda natuke analüüsida.
Allpool väljavõtted tudengite arvamistest (luba olemas nende avalikult näitamiseks).
"Ülesandes käsitletavas saatelõigus kommenteerivad Anvar Samost ja Huko Aaspõllu varasemalt eetris olnud saadet, mis käsitles teemat “Märgade metsade taastamine”, ning reageerivad kuulajate saadetud tagasisidele. Tagasiside autoriks on Martin Altraja, kes on elurikkuse, metsanduse ja veekeskkonna valdkondade kommunikatsiooninõunik. Altraja juhib tähelepanu saatejuhtide kasutatud väljenditele – “metsade uputamine” ja “soostamine” - mis võivad jätta eksitava mulje looduse taastamise tegelikest eesmärkidest.
Samost ja Aaspõllu käsitlesid teemat pigem üldistavalt ja ülistavalt, ent mitmest väitest kumas läbi teadmatust ökosüsteemide toimimise ning taastamise teaduspõhiste põhimõtete osas. Saatejuhtide kasutatud terminid nagu „metsade uputamine“ ja „soostamine“ kõlasid negatiivselt ning jätsid mulje, et tegemist on loodusele kahjulike või isegi absurdselt raiskavate tegevustega. Tegelikult on nende väljendite taga ökoloogiliselt põhjendatud taastamismeetodid, mille eesmärk on tagasipöörata varasemaid inimtegevuse põhjustatud kahjustusi. Märgade metsade taastamine ei tähenda mitte metsade „uputamist“, vaid looduse algsete veerežiimide taastamist aladel, kus kuivendussüsteemid on muutnud soode ja rabade ökosüsteemid liigselt kuivaks."
"Mõlemad ajakirjanikud leiavad, et soometsade taastamine on mõttetu aja kulutamine ja raha raiskamine. Nad on arvamusel, et soometsade taastamine tähendab metsa hävitamist uputamise ja soostamise kaudu. Seda põhjendavad nad öeldes, et mets ei saa vee all kasvada, mis näitab nende puudulikke teadmisi antud valdkonnas: nende arvates tähendab soomets pideva pinnaveega metsa, ent tegelikult on tegemist vaid liigniiske pinnasega. Lisaks ei mõista Samost ja Aaspõllu, et kui osad puud metsas taastamise tagajärjel nagunii surevad, siis miks ei võiks metsa maha võtta ja selle pealt tulu teenida. Jällegi, tegu on rumalusega, nad esitavad küsimusi emotsiooni pealt ning ei ole võtnud vaevaks välja uurida, mis on soomets ning kuidas see tekib. Terve nende vestlus jääb roheteemade poolest üsna pinnapealseks ning on aru saada, et tausta pole uuritud ning probleemi tuumast pole ammugi üritatud aru saada. Nad oma sotsiaalses ja majanduslikus mõttemaailmas sedavõrd kinni, et selline oluline mõiste nagu “liigirikkus” tähendab nende jaoks vaid liikide rohkust inimese lõbuks. Selle saatelõiguga tõestasid mõlemad, nii Samost kui ka Aaspõllu, et sellistel teemadel suudavad nad ainult tavamõisteliselt mõtelda."
"Nii Samost kui ka Aaspõllu tõid oma vestluses argumente, väiteid ja seeläbi tõlgendusi, mis oli väärad ning ei peegeldanud tegelikkust. Neist endist said niinimetatud näkku valetajad, kuigi nad üritasid kuulajaid veenda, et seda on Kliimaministeerium. Kui ajakirjanikud oleksid rohkem roheteemadega kursis, oleks nende sisu faktipõhisem ning nad ei toetuks niivõrd isiklikule emotsioonile ja arvamusele. Näiteks mõistaksid nad, et Kikerpera looduskaitseala märgade metsade taastamine ei tähendaks metsade uputamist ega sooks muutmist, vaid tooks tagasi liigirikkad ökosüsteemid. Elupaikade säilimine on samuti ökosüsteemiteenus, mille mõju ei ole võibolla otseselt inimesele tajutav, kuid on siiski oluline."
"Ajakirjanike arusaamad ja esitusviis on väga vastanduvad looduskaitselistele eesmärkidele ning mõistete vale kasutamine loob inimestes vale arusaama toimuvast ning jätab inimestele väga negatiivse tooni, mis kokkuvõttes vastandab inimesi. Kuna tänapäeval on probleemiks liigne pealiskaudsuse teke, siis võiksid ajakirjanikud vähemalt olla pädevad argumenteerima õigete mõistetega, mitte külvama hirmu ja trotsi. Lisaks antud lõigust tegelikult ei saa päris täpselt aru, mis on metsa kontekstis nende jaoks olulised väärtused (mets kui ökosüsteem, majanduslik jne)."
"Saatejuhid väitsid, et pärandniitude taastamine on majanduslikult küsitav või isegi mõttetu. Näiteks Aaspõllu kirjeldas, kuidas makstakse toetusi rannaäärsetele maaomanikele, et nood niidaksid rannaniite vaid toetuse saamise nimel, kulutades fossiilkütuseid ja tehes seda „asja eest teist taga“, ilma majandusliku vajaduseta. Samas takistavat selline tegevus tema arvates loodusel ise taastuda ja kujundada endale sobiv kooslus. Selline vaade aga peegeldab ühekülgset majanduslikku mõtlemist ja puudulikku arusaamist looduse toimemehhanismidest."
Saates kõneldi metsa märgalade taastamise üle, millest ajakirjanikel oli oma nägemus. Nad tõlgendasid looduse taastamist oma äranägemise ja neile kohaste teadmiste ja arusaamiste alusel. Nende arusaamiste järgi plaanib ministeerium metsad veega üle uputada (sest on vaja taastada kunagised märgalad (sood) mis asusid kunagi praeguse metsa all). Kuid keegi pole rääkinud metsade uputamisest. Ajakirjanikele jäi arusaamatuks ka veerežiimi taastamine (sest nemad nägid selle kõige taga vaid metsade uputamist - teisisõnu, mets jääb nende arvates vee alla).
Antud saadet kuulates olid tegelikult ajakirjanikud need, kes tõlgendasid looduse taastamise mõistet valesti, edastades sellega kuulajatele valesid väiteid.
"Saates jäi kõlama, et ajakirjanike arusaam looduse taastamisest on üsna kindel ja selge – nad seostavad soode taastamist sellega, et puud „uputatakse vee alla“. kui midagi, mis tähendab „metsade uputamist“ või olemasoleva keskkonna hävitamist. Kui mets on vee all, siis nende meelest mets hävib ja see tundub neile mõistusevastane. Samuti väljendati arvamust, et Kliimaministeerium valetab inimestele, et õigustada oma tegevusi, mis viib arusaamatuseni.
Looduse taastamine ei tähenda olemasoleva keskkonna suvalist muutmist, vaid ökosüsteemide funktsioonide taastamist, näiteks vee ringluse, süsiniku sidumise ja elupaikade taastumist. Kui tegemist on endise sooga, siis sinna tagastatud vesi taastab soole omased tingimused, mitte ei „uputa“ metsa – mets oli lihtsalt sinna kasvanud ebaloomulikult kuivendamise tagajärjel."
"Ajakirjanike arvates on soode taastamine puhul tegu lihtsalt ühe “kulukohaga, mida annaks ära kaotada” mis annab märku sellest, et neil puudub arusaam soodest kui unikaalsetest ja olulistest ökosüsteemidest (lugesin näiteks hiljuti samal teemal loodusveebi artiklit, kus oli välja toodud, et kuivendatud sood on üheks peamiseks kasvuhoonegaaside allikaks. Ainuüksi see fakt näitab kui märkimisväärne on soode roll meie looduskeskkonnas). Samuti jääb ajakirjanike pilkavast toonist mulje, et nad ei pea eriti oluliseks soode taastamisega kaasnevat liigirikkuse suurenemist. Ühesõnaga, nad ei mõista looduse taastamise vajalikkust."
"Samuti näevad ajakirjanikud "tapetavaid" puid vaid rahaallikana, kritiseerides seda, et enne "uputamist" ei raiuta puid maha, sest tegemist on rangeima looduskaitsealaga. Nad näevad selles vaid raha raiskamist ja kaotamist, unustades nende surevate puude olulisust nt elupaigana kohalikes ökosüsteemides. Samuti nimetavad ajakirjanikud soometsa taastamist vara hävitamiseks, nähes jällegi puid vaid majandusliku väärtusena, unustades nende olulisuse loodusele ja meile endile ka teistes eluvaldkondades. Oli ka huvitav kuulda, kuidas üks ajakirjanikest, kes rääkis toetustest, mida kliimaministeerium maksab, mainis keset juttu, et tegevus on "mitte majanduslikult põhjendatud". Jälle on toodud sisse see, kuidas kõik, mis me looduses teeme peaks justkui meile majanduslikult kasulik olema."
"Ökosüsteemiteenuste kontseptsioonist arusaamine võiks tähendada, et ajakirjanik saab aru ka ökosüsteemi toimimisest ning aitab mõista ning arutleda, mis on mingite ökosüsteemide ja nendega seotud tegevuste väärtus inimestele, nt kumb on liikide poolest väärtuslikum – kas soo kooslus või kuivendatud soole tekkinud mets, lisaks, mida kumbki ökosüsteem veel juurde pakub ja mis probleemi me lahendame. Arusaamine ei tähenda, et kriitiline meel ei peaks säilima, vaid ajakirjanik suudab jälgida, kas tegevused on kooskõlas, sellega, mida räägitakse, mis on oluline ning arutleda nende teemade üle kasutades korrektseid väiteid ja mõisteid tavainimesele arusaadavas keeles ning kutsuda inimesi kaasa mõtlema, uurima teemade kohta täpsemalt ning tõsta inimeste üleüldist teadlikkust."
"Ökosüsteemiteenuste kontseptsiooni mõistmine aitaks ajakirjanikel näha ja ka mõista, kuidas loodus toetab meie ühiskonda ja majandust, võimaldades neil käsitleda looduse taastamist mitte kuluna, vaid investeeringuna meie heaolusse. Muidugi on ka oluline, et ajakirjanikud lähenevad asjale ka teaduspõhiselt."
"Ökosüsteemiteenuste kontseptsioonist arusaam aitaks ajakirjanikel mõista, et looduse taastamine ei ole “looduse hävitamine”, vaid funktsioonide taastamine – näiteks vee puhastamine, süsiniku sidumine, elupaikade loomine ja üleujutuste ennetamine ja et, iga ökosüsteem ( sellel juhul soo) pakub erinevaid teenuseid ja vahel on mõistlik taastada tasakaal, mitte jätta inimtekkelised kuivendusalad samaks."
"Kui ajakirjanikud mõistaksid ökosüsteemiteenuste olemust, näeksid nad, et taastamine suurendab looduse võimet pakkuda kasulikke teenuseid – nagu vee puhastamine, süsiniku sidumine ja elurikkuse säilitamine. See aitaks neil teemat käsitleda teaduspõhisemalt ja tasakaalukamalt, mitte ainult visuaalselt negatiivse “uputamise” kaudu."
"Nende sõnakasutuses väljendub, et nad näevad looduse taastamist lineaarse protsessina: kas mets kasvab või ei kasva, kas ala on „hävitatud“ või „taastatud“. Nad kipuvad hindama looduslikke protsesse peamiselt visuaalse või inimkogemusele arusaadava perspektiivi kaudu. Aga ökoloogiliste protsesside on tegelikult pikaajalised ja dünaamilised. Palju on sisutühja ironiseerimist, kui's tuukase sisse alepõllundus ja "jääaja taastamine", mis ei puutu üldse asjasse. Aga see algab sellest, et nad tõlgendavad asju meelevaldselt, kuna neil ei ole piisavalt teadmisi. Arusaamine ökosüsteemiteenustest aitaks ajakirjanikel näha looduse taastamist mitte hävitamisena, vaid pikaajaliste keskkonna- ja sotsiaalsete hüvede kontekstis. See võimaldab kasutada täpsemaid ja teaduspõhisemaid termineid ning selgitada publiku jaoks keerulisi protsesse arusaadavalt. Samuti aitab see vähendada väärarusaamu ja suurendada ajakirjanduse usaldusväärsust. "
"Ajakirjanikud peaksid tegema enne taustatööd ning uurima, mida üldse ökosüsteemiteenuste kontseptsioon tähendab. Samuti tuleks neil rohkem uurida ka metsade märgalade taastamise kohta. Kui nad on saanud aru, mismoodi metsade märgalade taastamine on seotud elurikkuse suurendamisega, siis nad saaksid ka aru, et tänu sellele pakuks antud mets meile rohkem hüvesid kui see siiani on suutnud pakkuda. Kui neil oleks selgem ja ülevaatlikum arusaamine antud tegevusest, siis nad ei tõlgendaks antud tegevust valesti ning ei annaks edasi väärarusaamisu ega -väiteid.
"Ajakirjanikud teeksid paremini tööd, kui nad päriselt uuriksid, millest nad saadet teevad, mitte ei viskaks puusalt. Antud juhul kahtlustan, et Anvar Samost on konsulteerinud oma saate teemadel metsamüügi ettevõtetega, kes ei oska puude taga näha metsa ja ökosüsteemi vaid ainult raha. Lisaks, kui tuleb tagasiside, et midagi läks valesti natuke tuleks selle teema kohta juurde uurida, see näitaks saatejuhi intelligentsust ja kuulaja saaks targemaks ning tänu saatejuhile vaataks ökosüsteemi teisiti."
"Kui ajakirjanikud saaksid ökosüsteemiteenuste kontseptsioonist paremini aru, siis ei peaks nad teadlaste ja keskkonnainimestega konfliktidesse astuma, või siis oleksid neil vähemalt paremad vastuargumendid, kui selles raadiosaates."
"Esiteks tuli selle seitsme kuulamisminuti ajal välja see, et nad mõtlesid üpriski pinnapealselt asjadele ning pigem majandusliku suunaga. Jah, kasumit saaks teenida kui kõik metsad rahaks teha aga mis siis tulevik oleks? Kui ajakirjanikud saaksid ökosüsteemiteenuste mõistest aru, mõistaksid nad, et mets ei ole ainult puud ja sood ei ole ainult vesi ja turvas - mõlemad on nii elupaigad, kliima reguleerijad ning vee- ja süsinikuringe osad. Laiem silmaring antud teemaga väldiks ka seda tühiselt lahmamist, mille käigus ei mõelda sügavamalt näiteks selle sama märgmetsade taastamise teemal."
"Kui ajakirjanikud mõistaksid ökosüsteemiteenuste kontseptsiooni, aitaks see neil oma tööd paremini teha. Nad näeksid, et loodusel on palju nähtamatuid funktsioone, mida inimene otseselt ei näe, kuid millest sõltub meie elukeskkond. Selline teadmine aitaks valida täpsemaid sõnu ja tuua esile, miks taastamine on vajalik, mitte ainult seda, kuidas see välja näeb."
"Kokkuvõtteks, saade pani mõtlema, kui vähe me mõnikord looduse tegelikku toimimist mõistame ja kui kindlameelselt anname hinnanguid asjadele, millest meil puudub tegelik arusaam. Märgalade taastamine ei tähenda uputamist, vaid elu tagasitoomist kohtadesse, kus see on kaduma läinud. Kui anname loodusele võimaluse taastuda, taastub koos sellega ka meie endi heaolu ja rahu."
Huvitav, kas seal hetkel ei olegi elu?Märgalade taastamine ei tähenda uputamist, vaid elu tagasitoomist kohtadesse, kus see on kaduma läinud. Kui anname loodusele võimaluse taastuda, taastub koos sellega ka meie endi heaolu ja rahu.
https://arvamus.postimees.ee/8350372/ma ... lturalismiMulle räägiti, kuidas ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate koolitusel esitati küsimus õpetajatele selle kohta, millisena näevad nad Eesti kooli 20 aasta pärast. Kui pakuti, et suurim väljakutse ja eesmärk peab olema säilitada kool eesti koolina, et see oleks eestikeelne ja -meelne ning annaks tõhusa eesti kultuuri ja ajaloo tundmise, siis selgus, et see on vale vastus – meie õpetajaid koolitatakse teadma, et elame mitmekultuurilises ühiskonnas, kus eestlased on lihtsalt üks keel ja kogukond paljude hulgas. Toosama õppejõud mõistagi otsustab, kas õpetaja saab kursuse läbitud. Mis te arvate, mis vastuse õpetajad eksamilehele kirjutavad?
See on vaid üks näide väga paljudest, mida ikka ja jälle kuulen ja mis üheselt räägivad sellest, et meie hariduses juurutatakse Eesti kui rahvusriigi vastaseid hoiakuid. Karmimalt väljendudes võiks isegi öelda, et teadlikult tegeldakse Eesti riiki, rahvust ja kultuuri nivelleeriva tegevusega. Põhimõtteliselt sama asjaga oli viiekümne okupatsiooniaasta jooksul ametis tollased kaasajooksikud.
Vastus on väga lihtne: kui neil on vähegi kodanikujulgust ja nad seega sobivad ühiskonnaõpetuse õpetajateks, siis nad kirjutavad seda, mida õigeks peavad.Toosama õppejõud mõistagi otsustab, kas õpetaja saab kursuse läbitud. Mis te arvate, mis vastuse õpetajad eksamilehele kirjutavad?