www.militaar.net

Elektroonikaplokkides on jootmine omal kohal, teisiti seal ei saagi. Aga selliste jõukaablite puhul Mis ülijuhti te selle jootmisega sealt loodate saada? Pikemaajalisel kasutamisel võib sealt probleeme küll tulla (murdumine, külmjooted).

See et autonduses pressliiteid kasutatakse ei ole ainult kokkuhoiu pärast. Need liited kestavad aastakümneid, räägin omast kogemusest. Olen 2 70ndate autot taastanud ja nende juhtmepuudes salongisisesed pressitud liitmikud olid eeskujulikus korras (jutt siis massikaablitest, mis teatud punktis kus on jagunemine, hülsiga kokku pressitud). Eelduseks on muidugi et liitekoht on korralikult niiskuse eest kaitstud (kõik tootjad ei pane sellele rõhku, siis hakkavad jamad). Aga samuti tuleb ka niisketes kohtades joodetud ühendusi kaitsta. Vanasti, kui liimiga termokahanevaid rüüse ei olnud saada kasutasin joodetud ühenduste kaitseks küünelakk+ el teip lahendust, kestis näiteks esilaternate taga (seal pidev soolveega kokkupuude) ikka aastaid.

No neid nn pressliiteid on ju erinevaid.

Sellised jäävad pikkadeks aegadeks kvaliteetseks




Sellised üldjuhul ka (kui püsivad paigal ja asuvad kohas, kus pole vaja teha korduvaid lahti-kokku ühendamisi), aga mitte enam niiväga kindlasti ja mitte alati


Madalama kvaliteediga masstootmise/tavatarbija kaablikrokodillide nn "pressühendus" on ainult tinglikult "pressühendus", sest liiga õhukesest materjalist valmistatuna, ei kannata see "pressühendus" mingit kriitikat, ega taga liite püsivust ega pikaealisust.

.
Selliste krokodillide kaabliliited tuleks lahendada kas poldiga või ülejootmisega, et tagada pikaealisus ja korralikud ühendused.
Ka keevitusapraatide massikaabli õhemast materjalist krokodillid on seepärast lahendatud poltliitega.



Pressliide kui selline iseenesest ei taga alati veel head ja pikaaegset lõpptulemust

Samad sõnad, Tegelane! Olen vaielnud omavahel autoesindus(t)e leti taga istuvate lipsuga-hooldeülematega, kes on ikka ruiganud, et kui ikka tehas on ette näinud autos pistikutes kontaktid pressida, siis kuidas mina ikka julgen nüüd neile suurtootjaile vastu kobiseda, et joode on kindlam. Selgitasin:

Kui krimbitud kaabliots on ka üle joodetud, on see probleem, et kui juhe pidevalt liigub, siis murdub see miskipäraste joote kõrvalt (juhtme sunas) kiiremini ära. Seepärast tuleb ületinutamise juttu alati kõrvitada olukorraga, vibreerivad ja liikuvad juhtmed võivad sedasi kiiremini murduda.

Samuti on tõsi see, et krimbitud ühendused pole tavaliselt piisavalt tõmbekindlad - ehk kõvemal tõmbamisel kipub juhtmeots sealt pressitud kohast lihtsalt välja tulema.

Ei üks ega teine soovitus ole parim, tuleb kaaluda olukorda.

Fucsilt hea illustreeriv postitus. Lisaks omalt poolt veel nii palju, et neid värvilise plastikhülsiga pressliiteid (olenevalt kaabli jämedusest sinine, punane või kollane) on olemas ka alumiiniumist - sellistest tasub kaarega mööda käia (vähemalt auto kontekstis). Mul ühel autol kunagi oli signa nendega paigaldatud, kapotialused ühendused mõne aja pärast kõik hallitasid.

Kui krimbitud kaabliots on ka üle joodetud, on see probleem, et kui juhe pidevalt liigub, siis murdub see miskipäraste joote kõrvalt (juhtme sunas) kiiremini ära. Seepärast tuleb ületinutamise juttu alati kõrvitada olukorraga, vibreerivad ja liikuvad juhtmed võivad sedasi kiiremini murduda.

Osadel pigistatavatel klemmidel (nagu pildil) on välimine osa mis käib ümber isolatsiooni - võiks võimalusel kasutada selliseid. Peale kinnipigistamist tuleks tilk tina lasta sisemisele osale kus on juhtme ots - saab hea klemmi installi.

Walter2 kirjutas: ↑05 Jaan, 2024 15:12 Osadel pigistatavatel klemmidel (nagu pildil) on välimine osa mis käib ümber isolatsiooni - võiks võimalusel kasutada selliseid. Peale kinnipigistamist tuleks tilk tina lasta sisemisele osale kus on juhtme ots - saab hea klemmi installi.

Ma ise ikkagi ei tinutaks neid klemme pigem, võimalik et jääb ok.
Aga sedasorti klemmide puhul tasub algul kontrollida, et need ka kõvasti juhtme otsas püsivad pärast pressimist - mul näiteks ühed riistamarketist soetatud odavama otsa krimpimise tangid pigistasid need liiga leebelt kinni - siis kasutasin seda võtet, et pressisin üks suurus väiksema hambaga kergelt üle ja sai väga hea. Kui klemm poolpiduselt kaabli otsa jätta ja antud ühendus ka mingit arvestatavat voolu peab läbi laskma, ongi jamad majas. Sealt ilmselt ka osade kodanike vastumeelsus nende klemmide suhtes.

_dumbuser_ kirjutas: ↑05 Jaan, 2024 11:59

Peeter kirjutas: ↑05 Jaan, 2024 11:31 Samad sõnad, Tegelane! Olen vaielnud omavahel autoesindus(t)e leti taga istuvate lipsuga-hooldeülematega, kes on ikka ruiganud, et kui ikka tehas on ette näinud autos pistikutes kontaktid pressida, siis kuidas mina ikka julgen nüüd neile suurtootjaile vastu kobiseda, et joode on kindlam. Selgitasin:
* jah on kohad, kus on vaja pressühendust, aga mitte küll igalpool sõiduautos. Jooteühendused lihtsalt ei kuulu enam autotööstuse eelarvetesse
*lammutades (st. remontides/hooldades jne) militaarkola ei ole mulle küll ette jäänud pressitud pistikukontakidega elektroonikaplokke. Kõik on joodetud. Joode kontrollitud. Seejärel kaetud lakiga. Sinna juurde läheb selgitus sellise joote igapäevaselt tegijalt: materialid peavad olema õiged, töövõtted peavad olema õiged, kogu ahela kvaliteedikontroll peab toimima. Lihtsalt tsiviilis on valitud lihtsam tee- presslahendused, kiirem ja lihtsam, kokkuvõttes odavam.
Ja siis seepeale on "tunkedes poisid" ütelnud mulle: "ah mis sa temaga vaidled seal (lipsumehega), no ei ole tal ei harid(t)ust ega praktilist kogemust sellel teemal...".

Kui see jooteühendus on tehtud sedasi, et materjalid on puhtad ja ka pärast korjatakse tekkiv sodi ära ning tehakse ka korrosioonikindlaks siis on tõesti töökindel. Aga see pole isegi lähedane sellele, et lasin leeklambiga kuumaks ja siis igaks petteks löristasin veel mujale kah ... Jooteühenduse puhul on üks oluline asi veel mis tuleb välja väga suurte temperatuurimuutuste puhul. Nimelt soojuspaisumine. Ma olen lappinud trafosid mille väljaviikude kaablid on -25 juures end katki tõmmanud. Seal oli siiski see viga, et vidina tootja polnud jätnud piisavat varu, et soojuspaisumise ja -kahanemise puhul pikkuste muutusi kompenseerida. Võib ka olla, et sellise ketserliku mõtte peale nad isegi ei tulnud. Aga jootmise puhul läheb siiski osa kaablit jäigemaks ja see ei pruugi nii hästi painduda kui vaja ja tulemuseks võib olla miski järjekordne jama.

Jah, ega kogemused tulevadki ajaga ja läbi vigadest õppimisega. Ükskõik, kes siis neid vigasid ka teeb, neid on vaja lappida.
NB! 1) Ma pidasin silmas ainult jootekolviga töötamist. Igatsugu muid tordikaunistuse suhkrupõletamisest metallide liitmiseni ulatuvaid "leeklambiga töristamisi" ma ei pea elektroonikas juhtmete/pistikute/kontaktide ühendamisel jootetööde nime vääriliseks tegevuseks. Iga asja jaoks omad vahendid. Ja siit ka vastupidi: iga vahendi või tööriista jaoks on oma töö.
2) Ma kirjutasingi (joonin nüüd ekstra alla): Sinna juurde läheb selgitus sellise joote igapäevaselt tegijalt: materialid peavad olema õiged, töövõtted peavad olema õiged, kogu ahela kvaliteedikontroll peab toimima. Selgitan juurde: Juba 1988 tegid viibisid NA-s minu tööruumides (st hõivasid koos minuga oma valdusesse) Iževski "laelühtri ja kassettmakitehase" nais-pajalnitsad, kes tulid terve tehasemeeskonnaga kogu NL-i esimest kahte tehasest väljunud ja NA-le üle antud ZRK-Tor-i täiendustöid tegema. Vaatasid mu jootekäekirja üle, rääkisid lisaks neil tehases olevaid eritingimusi ja -nõudeid, joote kvaliteedikontrolli mehanisme ja muud praktilist. Kokkuvõtteks ütlesid, et kui kasutad meie materiale ja käekirja, siis võime su joote(kolvi)käekirjale meie sõjatehase-TKO-templi alla panna küll. Kui asjad kokku pakkisid, siis jätsid tookord oma kaasas olnud topsikud mulle. Need millega sõjatehase TKO nõuetele vastavaid jootetöödega seotud parandusi tehakse.

Jooteühenduste teostamisel suurim probleem on väheste oskustega jootetööde teostaja, kes ei saa siis kas temperatuuri või materialide puhtuse või lihtsalt iseenda vähese kogemuse tõttu korrektselt ei tina voolama, ega vaske märgama vaid hoopis isolatsiooni kärssama. Pärastine joote puhastamine ja isoleerimine on juba järgmine etapp.

Kui krimbitud kaabliots on ka üle joodetud, on see probleem, et kui juhe pidevalt liigub, siis murdub see miskipäraste joote kõrvalt (juhtme sunas) kiiremini ära. Seepärast tuleb ületinutamise juttu alati kõrvitada olukorraga, vibreerivad ja liikuvad juhtmed võivad sedasi kiiremini murduda.

Selliste jamade leevendamiseks tuleb kasutada nt termorüüsi, vajadusel mitmes kihis astmelisena.
https://www.oomipood.ee/category/termokahanev_ruus

Jah, ega kogemused tulevadki ajaga ja läbi vigadest õppimisega. Ükskõik, kes siis neid vigasid ka teeb, neid on vaja lappida.

Just. Juhtub ka õppinud meestel
Nt. nn "külmjooted" pole mingi eriliselt haruldane erand ka tänapäeval ei käsitööna valminud julkaratel ega seal, kus robotid joodavad.

Iga erineva töö jaoks on vaja nii pädevaid (erinevaid - suurus ja võimsus) jootekolbe, õigeid abivahendeid (kampol, pasta, vedelik), õiget jootetina kui õigeid töövõtteid (nt. liiga kaua/liiga vähe kuumutamine ehk ülekuumendamine ja külmjoode; happelise abivahendi eemaldamine ning jootekoha kaitsmine jne).
https://www.teval.ee/blog/uudised-1/pos ... otepasta-3

Ülal pandud lingil ei ole ära toodud happelisi jootevedelikke, saltser-it ega salmiaaki/salmiaki (ammooniumkloriidi kivina). Viimast topitakse nüüd pulbri kujul mõnedesse nn jootepastadesse.

Salmiaak kivimina

Jah, ega kogemused tulevadki ajaga ja läbi vigadest õppimisega. Ükskõik, kes siis neid vigasid ka teeb, neid on vaja lappida.
NB! 1) Ma pidasin silmas ainult jootekolviga töötamist. Igatsugu muid tordikaunistuse suhkrupõletamisest metallide liitmiseni ulatuvaid "leeklambiga töristamisi" ma ei pea elektroonikas juhtmete/pistikute/kontaktide ühendamisel jootetööde nime vääriliseks tegevuseks. Iga asja jaoks omad vahendid. Ja siit ka vastupidi: iga vahendi või tööriista jaoks on oma töö.

Leeklampi kasutasin just selepärast, et mõlemad detailid piisavalt kuumaks ajada, et tekiks ka reaalne kontakt, mitte nö külm joode. Kolbiga võid kuidagi selle paksu kiudude kimbu soojaks saada, tina isegi vbl hakkab voolama, aga käpaplekk on ikka veel külm ja ei haaku seal midagi.

Mul oli viimane tõsisem väljakutse juba aastiad tagasi, kui oli vaja 12V väliaku sees välja vahetada 12 1,2V NiCd akuelementi, kus need tuli n.ö. pakiks kokku joota (elementid olid omavahel elementide külge joodetud juhtmetega ühendatud). Tehases kinnitatud spetsiaalseid "keeli" jootmiseks elementide küljes ei olnud.

Midagi sellist


Akuelement ei tohtinud saada suurt kuumust, samas madala kuumusega "kiirelt" jootes kippusid jääma kõik külmjootena. No oli paras nikerdamine, et ühtegi elementi pekki ei keeraks, aga väga pika pusimise peale sai asi korralikult lõpuks kokku ilma kadudeta

Igaks juhuks tellisin 12 elemendi asemel kohe 20

Teine hirmus nikerdamine oli ühe 3mm läbimõõdus kolme soonega toitekaabli vahetus väikeste Lemo FGG.0B.304 ja Lemo FGG.3B.304 pistikute vahel.





Uuematel suurematel Lemo otsikutel tulevad need kontaktid hoidja seest välja ja saab joota lahtiselt, vanematel ja väikestel Lemodel olid need kontaktid hoidja sees kinni ja juurdepääsuks ruum imeväike. Sinna siis läksid peenikesed kiudkaabli sooned millel oli mingi "erikate" mis kuuma üldse ei talunud ja kohe üles tahtsid sulada. Tegemist oli n.ö. 3,2mm kummikaabliga (mitte silikoonkaabliga) mis mõeldud toimima/painduma kuni -60 kraadi pakase käes ja vaskkiudsoontel oli omakorda mingi erimaterjalist isolatsioon.

No mul tuli mitu korda jupp jälle maha lõigata ja uuesti alustada, sest kas esimese, eelviimase või viimase kaablisoone jootmisel sulas isolatsioon üles.
Nii kui käsi värises ja natuke kõrvale jootekolvi ots läks oli asi pekkis

Seevastu suuremate julkarate puhul on olnud nagu lihtsam. Osa asju on saanud ilma jootekolvita kokku, kuumust taluv detail nii kuumaks, et tina sulab ja siis kaabel sinna otsa/ettenähtud kaablipesasse sisse ja valma

Ekstreemsustest rääkides, siis kunagi ammu nõuka ajal sai ka mingeid plekke ise tinatatud. Ei mäleta enam mille jaoks.
Siis sai ka juudiplekist marjakorjamise kombaine ise tehtud ja kokku joodetud. Selle jaoks oli selline mõnus vanakooli jootekolb, natuke väiksem kui kirves... mida tulel kuumutati.

Midagi sellist, ainult mitteelektriline.

Oled kindel, et elementide endi külge oli joodetud?
Tavaliselt akuelementide külge punktkeevitatakse vastavad ühendusdetailid või siis "keeled", midapidi kannatab juba neid kokku joota.
Otse elemendi külge jootes on oht element pekki keerata suur.

Fucs kirjutas: ↑05 Jaan, 2024 18:54 Mul oli viimane tõsisem väljakutse juba aastiad tagasi, kui oli vaja 12V väliaku sees välja vahetada 12 1,2V NiCd akuelementi, kus need tuli n.ö. pakiks kokku joota (elementid olid omavahel elementide külge joodetud juhtmetega ühendatud). Tehases kinnitatud spetsiaalseid "keeli" jootmiseks elementide küljes ei olnud.
Akuelement ei tohtinud saada suurt kuumust, samas madala kuumusega "kiirelt" jootes kippusid jääma kõik külmjootena. No oli paras nikerdamine, et ühtegi elementi pekki ei keeraks, aga väga pika pusimise peale sai asi korralikult lõpuks kokku ilma kadudeta

Igaks juhuks tellisin 12 elemendi asemel kohe 20

Mina olen neid (ja ka liitium) elemente jootnud nii:
-400 liivapaberiga joodetavad pinnad kergelt üle lihvinud;
-jootepasta peale ning 60W kolvile tina tilk ja sellega pinna ära tinatanud, kiirelt loomulikult Kui ei võtnud siis maks üks-kaks nö tõmmet,
vajadusel kordab hiljem kui jahtunud;
-plekiribaga sama teema;
-kui kõik maha jahtunud siis kiirelt joodab pleki ja ongi olemas;
Kuigi tundub loogikavastane (võimsama kolviga joota) siis niimoodi kuumeneb joodetav ese vähem. Kuna ei oma jootejaama siis temperatuuridest ei oska midagi öelda

Oled kindel, et elementide endi külge oli joodetud?

Originaalid olid tehase keelte/kõrvadega kus siis juhtmed külge joodetud.
Selliseid koos keelte/kõrvadega õiges mõõdus NiCd elemente ei olnud kusagilt saada. + EU keelustas toona üldse NiCd akude kasutuse ja müügi.

Otse elemendi külge jootes on oht element pekki keerata suur.

Jah, seda ma teadsin ja seda ma ka kirjutasingi.
Ja seepärast sai tellitud neid 20tk.

orkide käivituskaablid. Või krt teab misasi see on. Käivituskaabli puhul võiks ikka vähemalt 10 mm² kiulist vaske olla ja seda päris niisama tükkideks ei painuta. https://twitter.com/JanR210/status/1743246007427596474

Walter2 kirjutas: ↑05 Jaan, 2024 15:12

Kui krimbitud kaabliots on ka üle joodetud, on see probleem, et kui juhe pidevalt liigub, siis murdub see miskipäraste joote kõrvalt (juhtme sunas) kiiremini ära. Seepärast tuleb ületinutamise juttu alati kõrvitada olukorraga, vibreerivad ja liikuvad juhtmed võivad sedasi kiiremini murduda.

clip.jpg
Osadel pigistatavatel klemmidel (nagu pildil) on välimine osa mis käib ümber isolatsiooni - võiks võimalusel kasutada selliseid. Peale kinnipigistamist tuleks tilk tina lasta sisemisele osale kus on juhtme ots - saab hea klemmi installi.

Oli just seda tööd paar päeva tagasi vaja teha. Eberi välitemp anduri tagast oli juhe ära murdunud. Õnneks vennasel oli olemas pistikute de-pin komplekt, millega lükkad vanad klemmid oma pesast välja.