Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Lemet]

Sa nagu süüdistad mind valetamises nagu ma aru saan?

Väljendume pehmemalt- luiskamises. Aga kui tõsiselt, siis ilmselt kas valesti mäletamises või aastate sassiajamises. Tavapärane on (eriti noorema rahva puhul), et võetakse see väike jupp nõuka aega, mida 80ndate lõpust või 90ndatrst mäletatakse ja üldistatakse see süüdimatult tervele nõukogude ajale. Aga oli see aeg tükkis erinev, 70ndaid ei kannata kuidagi panna ühte patta 50ndate või 80ndatega. Ja eriti 80ndate viimaste aastatega. Mil näiteks öised sabad Soome saatkonna ukse taga olid tavanähe. 70ndatel oleks selline hüsteeria kiirelt ära lõpetatud. Samas on mul olnud juhust väidelda kodanikega, kes tõsimeelselt selle 89 aasta kogemusele toetudes väitsid raudse eedriide olematuks olnud- mis jama, Soome jagati ju viisasid priipärast, tuli ainult veidi sabas seista. Ja raha vahetati niipalju kui tahtsid, autosid tõid kõik kolmekaupa...ning rebivad särgi rinnal lõhki, et just täpselt nii see terve nõukaaja oligi.

[Kriku]

Samuti on ebaõnnestunud sõnastus, mis jätab mitmetimõistmise võimalusi, kui KK väidab, et "mul on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis helge lapsepõlv".

Jah, minul näiteks ei ole seda raske mõista (lapsepõlv on alati helge). Ju siis temal on, mis seal ikka

Aga seda repliiki oleme me korra või paar juba arutanud, kui ma ei eksi.

[Kriku]

Tavapärane on (eriti noorema rahva puhul), et võetakse see väike jupp nõuka aega, mida 80ndate lõpust või 90ndatrst mäletatakse ja üldistatakse see süüdimatult tervele nõukogude ajale.

Jah, suur osa nostalgiast võlgneb ka oma olemasolu sellele. Nelja-viiekümnendad unustatakse ära (või oli siis helge lapsepõlv) ja hakatakse targutama, et kolhoosid said jalad alla ja elu läks ülesmäge, kui ainult ise mees olid ja tööd tegid. Normaalsete riikidega võrrelda ka ei osata.

Teistpidi, mul on tunne, et samasse lõksu kukub hulk inimesi, kes kujutab ette, et Vene aja tagasituleku (st. uue okupatsiooni puhul) tekib siin midagi sellist nagu nad nõukogude aja lõpust mäletavad või nagu praegu on näiteks Novgorodis. Nõme, aga elatav. Tegelikkuses muidugi tuleb esiteks "klassivõitluse ägenemise" faas, mida me praegu Donbassis näeme. Seadusetus ja massilised väljapressimised. Enam või vähem organiseerunud kurjategijate valgumine piiri tagant siia. Kättemaks nende poolt, kes ennast Eesti Vabariigis ahistatuna tundsid - olgu neid pealegi kasvõi vähemus praegustest venelastest, aga ikkagi on neid piisavalt. Eestlasi hakatakse Lasnamäe bussist sõidu ajal välja viskama. Maksuameti andmed müüakse kurjamitele, kes nende pealt vaatavad, keda keldrisse tassida. Ja nii edasi.

[toomas tyrk]

Ee, antud juhul astus isand Lemet samasse lõksu, mille eest teisi hoiatas - kaheksakümnendate lõpus ei olnud Tallinnas mingit Soome saatkonda, kus viisa sabas sabatada. Leningradi konsulaadi Tallinna abikonsulaarpunkt avas uksed mäletamist mööda ikka 1990. Või oli veel hiljem. Ja saatkond avati loomulikult alles peale Eesti taasiseseisvumist.

Mis aga puutub lääne tarbekaupade müüki ENSV tarbijate kooperatiivide poodides, siis seda olevat ikka aeg-ajalt juhtunud.

Aga isiklike meenutustena võin tuua hoopis näite Karjala-Soome ANSV-st 1983. aastast. Nimelt üks reis, mida ma veel pole vist siin teemas maininud, sai tehtud sellel suvel. Bussiga Koola poolsaarele ja tagasi. Peatuste ja külatustega igal pool teepeal.

Jätan antud kohal vahele selle pika jutu, mis reis see oli ja kuidas ma sinna sattusin ja lähen kohe asja juurde. Nimelt Karjala-Soome ANSV pealinnas Petrozavodskis (või peaks kirjutama Petroskois) kohalikke poode külastades kukkus mingis kaupluses äkki suu lahti. Riideosakonnas puha Luhta joped ja teksa jakid reas. Mitte et kogu pood oleks täis olnud, aga üks rida neid seal rippus. Need rahakamad meist tormasid kohe müüjate käest küsima, et kas ikka kõik saavad osta ja kas ikka rublade eest. Vähem-rahakamad uurisid silte ning avastasid ühe selgitava, mis ütles, et müüakse ainult tõendite alusel. Tõend pidi olema selle kohta, et oled ära andnud mingi arvu mingeid loomanahku või linnujalgu või mingit muud sellist jahisaaki...

Aga muidu müüdi küll rublade eest ja igaühele, kel tõend oli.

[Lemet]

antud juhul astus isand Lemet samasse lõksu, mille eest teisi hoiatas - kaheksakümnendate lõpus ei olnud Tallinnas mingit Soome saatkonda, kus viisa sabas sabatada. 

Tõesti või? Ei või olla...annaalid väidavad siiski, et...

...Helsingis Eestit esindanud Kulle Raigi meenutustest on lugeda et 1988. aastal anti Tallinnas välja 4200 Soome viisat, 

Ja veek- putši päevil ootasin sadamas laste vanaema. (Et kas julgeb tulla või mitte. Ja kas saab sõjalaevade vahelt läbi). Kes juba mitu head aastat Soomes elas. Ja oh üllatust- Soome viisa vormistamiseks pidasin talle seesama paar aastat sealsamas Kingissepa uulitsas talle öö läbi saba. Kui noor inimene. Ma pole muidugi päris kindel, aga 1989 liigitus vanasti veel 80ndate lõpuks...ja jono oli ikka märkimisväärne...

Teema täienduseks- konsulaarounkt oli avatud juba aastast 1969. Ja 80ndate lõpu kohta meenutab soomlane nii...

Pinge oli meeletu, vormistasime viisasid 500 tükki päevas. Tahtmine saada Soome oli palju suurem, kui see, millega Soome oli arvestanud. Mõnikord oli raske saada tööle läbi rahvamassi," meenutas aastatel 1989-1991 konsulaarametnikuna töötanud Hannu Arhinmäki, kes on praegu suursaatkonna majandusnõunik.

[AMvA]

Sa nagu süüdistad mind valetamises nagu ma aru saan?

Väljendume pehmemalt- luiskamises. Aga kui tõsiselt, siis ilmselt kas valesti mäletamises või aastate sassiajamises. Tavapärane on (eriti noorema rahva puhul), et võetakse see väike jupp nõuka aega, mida 80ndate lõpust või 90ndatrst mäletatakse ja üldistatakse see süüdimatult tervele nõukogude ajale. Aga oli see aeg tükkis erinev, 70ndaid ei kannata kuidagi panna ühte patta 50ndate või 80ndatega. Ja eriti 80ndate viimaste aastatega. Mil näiteks öised sabad Soome saatkonna ukse taga olid tavanähe. 70ndatel oleks selline hüsteeria kiirelt ära lõpetatud. Samas on mul olnud juhust väidelda kodanikega, kes tõsimeelselt selle 89 aasta kogemusele toetudes väitsid raudse eedriide olematuks olnud- mis jama, Soome jagati ju viisasid priipärast, tuli ainult veidi sabas seista. Ja raha vahetati niipalju kui tahtsid, autosid tõid kõik kolmekaupa...ning rebivad särgi rinnal lõhki, et just täpselt nii see terve nõukaaja oligi.

Valesti mäletad sa siin ikka ise, nagu Tyrk juba mainis.
Aga minu tipi lõpetamine sattus aastale 89, seega mingit roosa lapsepõlveudu ilusast nõukaajast, mis tegelikult olid 90-date algus mul ei ole.
Aga mis puudtab neid Tarbijate koperatiive ja sinu vastikult iroonilist märkust, et käisid poe tagant metsa lõikamas näitab vaid seda, et sa tegelikult tead ikka väga vähe, kuigi üritad näide jube targana.
Vaata, nende kooperatiividega oli see lugu, et nad olid nõukasüsteemis sellised huvitavad nähtused, et olid mitte täieliku riigi kontrolli all ja neil oli oluliselt rohkem vabadusi, kui riigiettevõtetel. Ja need vabadused laienesid ka väliskaubandusele. Loomulikult käisid kõik arveldused läbi Vneshtorgbanki, aga mingeid erilisi keelde ei olnud.
Näiteks sellesama Keila Tarbijate Ühisuse skeem nägi välja selline, et kuna riiklikel metsamajanditel ei olnud võimalust otse välisäri ajada, siis KTÜ ostis bartertehinguga Karjala metsamajanditest üleplaanilise toodangu, müüs bartertehinguga soome ja saadud kaupade eest tasus metsamajanditele lääne metsatehnikaga, millest nad olid väga huvitatud ja kasum tuli tarbekaupadena TÜ poodi müüki. Kui ei usu, otsi üles mõni omaaegne TÜ juht ja küsi üle.
Need Luhta joped sain ma Keila TÜ kauplusest kooli ajal, seega 80-date alguspool.

[Lemet]

Väliskaubandus ja valuuta olid kindlasti asjad, mis kohalike kooperatiivide toimetada ei olnud, pole mõtet klaviatuuri kulutada. Isand Tyrki lausumised on vast piisava selgusega korrekteeritud, et neile mitte osundada. Anti viisasid 88, anti 89. Mis on mõlemad "80ndate lõpp". Ja rahvasuu nimetas Kingissepa tänaval asunud konsulaarpunkti saatkonnaks, kui on sel teemal ülesaamatu soov koma suguliselt kuritatvitada, siis andke aga minna... ei olnud soome sastkond, oli konsulaarpunkt...

[Kriku]

Teema täienduseks- konsulaarounkt oli avatud juba aastast 1969. Ja 80ndate lõpu kohta meenutab soomlane nii...

Pinge oli meeletu, vormistasime viisasid 500 tükki päevas. Tahtmine saada Soome oli palju suurem, kui see, millega Soome oli arvestanud. Mõnikord oli raske saada tööle läbi rahvamassi," meenutas aastatel 1989-1991 konsulaarametnikuna töötanud Hannu Arhinmäki, kes on praegu suursaatkonna majandusnõunik.

Palun, kas saaks edaspidi tsitaatidele viiteid lisada? See ei ole ju nii raske...

[toomas tyrk]

Hm, konsulaarpunkti kohe kindlasti ei avatud 1969. Võimalik, et avati 1988. Veidi varem kui mäletasin. Aga varemalt said eestlased oma viisad ikka Piiterist kätte. Otsisin riiulilt neid Soome esimese saadiku mälestusi (kes enne oli selle konsulaarpunkti juht), aga ei leidnud. Mõni järgmine kord.

Mis aga tarbijakooperatiividesse ja valuutasse puutub, siis siin sa näitad siiski täielikku asjatundmatust. Loomulikult ei tegelenud nemad valuutaga. Nemad eksportisid midagi. Mille eest teenisid valuutat. Selle eest jäi nende välispanga arvele mingi kogus teenitud rahast nn "valuutarubladena", mille nad said omakorda ümberkonverteerida mingiks nende tehingu sooritamiseks vajalikuks valuutaks.

Jäme ots oli riigi käes, aga ekspordi tegelik toimepanija sai selle eest ka kopikaid. Et neil huvi oleks eksportida.

[Lemet]

Hm, konsulaarpunkti kohe kindlasti ei avatud 1969. Võimalik, et avati 1988. Veidi varem kui mäletasin.

Soome avas oma konsulaarpunkti Mustamäel juba 1969. aastal põhiliselt teenindamaks Viru hotellis töötavaid Soome ehitajaid. Mustamäe konsulaarpunkt kuulus Leningradi peakonsulaadi alluvusse. Alguses käis Leningradist konsulaadi personal kord kuus teeninduspunktis tööl.

[AMvA]

Väliskaubandus ja valuuta olid kindlasti asjad, mis kohalike kooperatiivide toimetada ei olnud, pole mõtet klaviatuuri kulutada. Isand Tyrki lausumised on vast piisava selgusega korrekteeritud, et neile mitte osundada. Anti viisasid 88, anti 89. Mis on mõlemad "80ndate lõpp". Ja rahvasuu nimetas Kingissepa tänaval asunud konsulaarpunkti saatkonnaks, kui on sel teemal ülesaamatu soov koma suguliselt kuritatvitada, siis andke aga minna... ei olnud soome sastkond, oli konsulaarpunkt...

Einojah, sa oled see köikse tergem, paistab.

[Kapten Trumm]

Suhkruhaiguse põhjustajad on ikka kindlalt teadmata ja tõestamata. Kasutades minu poolt viidatud brittide sõnumit - keegi ei tea. Mida on kindlalt täheldatud on see, et suures plaanis koos rasvumisega käib käsikäes suhkruhaiguse kasv, aga isegi siin ei ole täielikku seost. Osad ülekaalulised on suhkruhaiged ja osad ei ole. Osad kõhnad on samuti suhkruhaiged ja osad mitte. Jälle minu poolt toodud materjalis on ju selgelt öeldud, et kuigi USAs on rahvaarv kasvanud koos ülekaaluliste kasvuga, siis aastast 2008 on uute juhtumite arv hoopis vähenenud. Miks nii? Eestis on asi veelgi keerulisem - viimase kolmekümne aasta jooksul on meeste oodatav eluiga selgelt kasvanud, kuid suhkruhaigus on selgelt vanemate inimeste haigus. Äkki see mõjutab? Või siis lihtlabaselt see, et teatud ajal minevikus inimesed lihtsalt ei olnud teadlikud suhkruhaiguse olemasolust?

Minuarust hägustad sa probleemi ja üritad asja sohu juhtida. Tavainimesel on vaja teemast teada niipalju, et 2 liigi diabeet ei teki lambist, vaid eelkõige ja põhiliselt elustiilist, liigse ja ebaterve toidu tarbimise ning vähese füüsilise aktiivsuse koosmõjus. Loomulikult on igasugu erandeid, mis kinnitavad vaid reeglit.

"Osad kõhnad" ei kannata 2. liigi all, vaid neil on (arvatavalt) geneetilisel põhjusel 1 liik.
2. liik on omandatud. Seda omandatakse peamiselt tänu elustiilile. Selle seose tajumiseks on ehk kohane teada toimemehhanisme. 2. liigi diabeet kujuneb välja, kui inimese organism on tasapisi harjunud vajalikust kõrgema veresuhkru tasemega, koed kaotavad insuliinitundlikkuse (insuliin reguleerib veresuhkru taset) ja lõpuks väsib ka kõhunääre pidevast insuliini ületootmisest. Seda nimetatakse ka "insuliinisõltumatu suhkrutõbi".

Kuidas see veresuhkur tuleb? Inimese energeetika toimib peamiselt veresuhkru kaudu. Toit soolestikus töödeldakse peaasjalikult suhkruks veres. Seda protsessi forsseerivad tänased "progressiivsed" toiduained, kus sisaldub palju (tihti varjatud) suhkrut, aga ka rafineeritud (st imendumist raskendavatest looduslikest koostisosadest), mis tõstavad söögijärgset veresuhkru taset vajalikust kõrgemaks. Kui sellele lisandub stressirikas (tänase elu probleem) ja vähese aktiivsusega eluviis, siis pole organismil seda (liigsest) söömisest tekitatud suhkrut kuskile panna. Maksa ja lihaste varud (glükogeen) saavad täis, nende varude suurus muide sõltub jälle füüsilisest aktiivsusest - treenitumatel inimestel on suuremad "kiired" energiavarud. Edasi, ülearune suhkur (glükoosi kujul) jääb lihtsalt verre. Alguses on paha olla, kuid organism tasapisi kohaneb. Kõhunääre peksab meeleheitlikult insuliini verre, aga koed ei võta enam seda (liigset) suhkrut vastu. Tasapisi kõhunääre väsib. Edasi algab juba neerude koormus, et seda ülealust suhkrut organismist eemaldada.

Kuna organism harjub tasapisi kõrgema suhkrutasemega, siis tekib analoogne olukord kui alkohoolikul - ta lihtsalt peab oma doosi saama. See tekitab omakorda spiraaliefekti - tagamaks rahulolu tunne, on vajalik hoida seda veresuhkrut üleval st süüa. Inimese söögiisu on seotud just veresuhkru reguleerimisega, mitte mao füüsilise tühjusega.

Füüsiline tegevus on siin tähtis, kuid toitumine on esmatähtis. Esiteks toidu koostis. Kuna täna on toidu koostisained vaid raha maksmise küsimus, siis sisaldavad toiduained hulgaliselt koostisosi, mida pole tegelikult tarvis. Teiseks kogus. Füüsiliselt mitteaktiivne ja stressi kontrolliv inimene ei lähe rasva ega omanda seda diabeeti, kui toidu kogus ja koostis hoitakse vajalikul tasemel. Siin hakkavad mängima mitmed "progressi" osad, eelkõige toidukeemia, mis stimuleerib inimest rohkem sööma kui vaja. Ja ka maitsev toit, mis on igal nurgal kättesaadav, stimuleerib seda kasutama. Miks on supermarketites mingid grill-letid müügisaalis? Aga seepärast, et toidu lõhn stimuleeriks inimese ostutegevust.

Tulles tagasi nõuka aega, siis tahtmata seda heroiseerida, tuleb siiski teatud asju tunnistada. Osa neist oli tehtud nimme, osa lihtsalt kukkus nii välja. Ja paljudel asjadel oli ka "vorsti teine ots". Näiteks isikuvabaduse piiramine "vabatahtlike" trennide ja asjadega.

Esiteks, paljut kahjulikku toidukeemiat polnud. Teiseks, asju valmistati kvaliteetsemast toorainest. Kolmandaks, toidu ja eriti sellise mittevajaliku suhkru jura kättesaadavus oli piiratud. See, mida koolisööklas topiti, oli üldiselt suhteliselt neutraalne kraam - hakkliha tegid kokad ise (mitte ei tulnud see lihatööstusest, kus sinna tont teab mida jahvatati sisse), kartulid kraabiti kohapeal - ok, sinised nad olid, aga vähemalt polnud säilituainetega ämbris nädal aega ligunenud. Igasugu linnulihamasse ja muud jama ei tuntud.

Teiseks - füüsilise tegevus oli samahea kui sunduslik. Meil võttis küll klassijuhataja iga sügis klassi kokku ja ütles, et nüüd paneme kirja, mis trennis või ringis käib. Lihtsalt polnud võimalik, et valdav osa lastest logeles niisama. Kehalisest vabastus oli harv erand ja seda kirjutas välja arst, mitte lapsevanem.
Seal koolis, kus mina õpetanud olen küsisin - õpilased ütlesid tuima näoga, et umbes poolel on vabastus. WTF

Viimaseks stressist. Liigset stressi peetakse üldiselt üheks veresuhkrut kõrgendavaks ja ülearusest rasvast vabanemist takistavaks asjaoluks. "Stressis keha hoiab kilosid kinni". See on loogiliselt seletatav looduslik ellujäämisrefleks ajast, kui inimene pidi veel looduses enda eest võitlema. Stressis pritsib maks suhkrut verre - et oleksid paremini energiaga varustatud võitlemiseks. Looduses põhjustab stressi nt nälg - varusid (rasv) tuleb hoida.

[Lemet]

Einojah, sa oled see köikse tergem, paistab.

Mingit sisulist vastuväidet kah tuleb? Konsulaarpunkti või Keila TK metsamüügi kohta otse Soome. Kust vastu koormatega teksasid kaubandusse tuli...

[Lemet]

Osad kõhnad" ei kannata 2. liigi all, vaid neil on (arvatavalt) geneetilisel põhjusel 1 liik.
2. liik on omandatud.

Seda, et teise liigi diabeedil geneetilised eeldused on ja need, kel seda perekonnas esinenud on, peaksid eluviisi valikul seda silmas pidama, on ju kausa aksioom, mida tohtrid aastakümneid on korranud, siin pole ju midagi vaieldagi.

[toomas tyrk]

Einojah, sa oled see köikse tergem, paistab.

Mingit sisulist vastuväidet kah tuleb? Konsulaarpunkti või Keila TK metsamüügi kohta otse Soome. Kust vastu koormatega teksasid kaubandusse tuli...

Ei noh, aga ise selle mitte-kaubanduse kohta ka mõni vastuväide tuleb? Lisaks sellele, et ei usu?

Loomulikult ei müünud Keila TK, vaid müüs ETKVL või mõni selle omanduses olnud firma.

Ja Luhta jopesid Keila kaubamajas (mis oli TK pood) olen ise ka müügil näinud neil aastail. Kuna meie perest keegi TK liige polnud, siis ostnud pole.

Aga Luhta oli sel ajal ka kõige levinum lääne kaubamärgiga riietusese Eestis, ja ikka sai uuritud, et kust said. Ja harva sai vastuseks, et Soomest toodi. Ikka lähemalt, palju lähemalt...