Põgeniketulv Euroopasse 2015-2017

[Kriku]

Rõivast ähvardanud mees pöördus riigikohtusse.

Tallinna ringkonnakohus kergendas 22. septembril Kattai karistust, kui kergendas Kattaile mõistetud vangistust kuue kuu võrra, karistades teda ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. Muus osas jäi Harju maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et mõistetud vangistusest peab Kattai ära kandma kolm kuud ja ülejäänu tuleb jätta tingimisi täitmisele pööramata. Karistuse täitmisele pööratav osa loeti kantuks eelvangistuses viibitud ajaga.

Ringkonnakohus leidis sarnaselt maakohtule, et Kattai postitused sotsiaalvõrgustikus Facebook sisaldasid ähvardust peaminister tappa ja kannatanul oli alust seda ähvardust tõsiselt võtta. Ähvarduse muutis tõsiseltvõetavaks see, et Kattai otsis võimalusi pääseda peaministri lähedale, jälgis tema kodu ning seda, kuidas peaministrit ja tema kodu turvatakse.

Maakohtu mõistetud karistust kergendas ringkonnakohus põhjusel, et pidas mitut maakohtu otsuses raskema karistuse mõistmise kasuks toodud argumenti karistusseadustikuga või süütuse presumptsiooni põhimõtetega vastuolus olevaks.

Ringkonnakohus pidas lubamatuks, et maakohus on arvestanud Kattai süüd suurendava asjaoluna tema kriitilist suhtumist pagulaspoliitikasse ning peaministri valelikuks pidamist. Eestis on arvamusvabadus ja igaühel ongi õigus oma arvamusele valitsuse poliitika ja ka peaministri isiku kohta. Keelatud on üksnes oma veendumuse tõttu õiguserikkumiste toimepanemine, mis tähendab, et arvamus, et peaminister on valelik ja valitsuse poliitika väär, ei anna õigust ähvardada peaministrit tapmisega.

[Kriku]

Calais' laagri viimane putka lükati kokku.

[nimetu]

No näed, immigrandid elavdasid jälle majandust! Kõik need rekka- ja ekskavaatorimehed said ohtralt tööd.

[Kriku]

Põlissoomlasest parlamendiliikmele esitati süüdistus moslemite vastu viha õhutamises.

„Kussutamine peab lõppema. Moslemid sellelt maalt välja! Kõik moslemid ei ole terroristid, aga kõik terroristid on moslemid. Lähis-Idast ja Aafrikast tulevaid moslemeid ei tohi riiki võtta,“ kirjutas Hakkarainen.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Häirivalt koordineerituna tunduvad need sallijate 2 x viimast "kohturünnakut" - alles eile pidi olema Hollandi rahvuslaste liidri kohtuistung ning juba täna ähvardavad soome tolarastid oma rahvuslast kohtuga..

Et kõigi maade tolarastid, ühinege // no pasaran

[Fucs]

Pagulasteema külvab alusetut paanikat
Autor: Sigrid Osa
Teisipäev, 01. november 2016.
https://www.meiemaa.ee/index.php?conten ... rtid=73226

Maybe OT maybe NOT
Rootsis hukkus tulistamises kaks venda
1. november 2016 18:22
http://bit.ly/2f9HOkJ

[Kriku]

"Eesti Ekspress" on teinud loo kellestki ingušist, kes sai Eestis 2010. aastal koos perekonnaga varjupaiga, aga nüüd tagasi saadetakse. Tema väidetel Kapo jms. kohta ma ei peatu, väita võib igasugu asju. Teemaga seoses pakub huvi järgmine lõik:

Mõni nädal hiljem saabus Musievile kiri kodakondsus- ja migratsioonibüroost, kutsuti vestlusele. Musiev läks ja vestluse ajal pandi lauale paber, mis rääkis sellest, et kapo oli teinud ­järelepärimise Läti kol­leegidele. ­Lätla­sed olid ­leidnud, et Adam Musiev on ületanud korra ­Läti-Valgevene piiri ja kaks korda käinud ka Venemaal.

Tegu on ränga rikkumisega. Kui su elu on ohus ja kui sa kusagilt varjupaiga taotlemiseks põgened, siis ei lähe sa sinna vabatahtlikult tagasi. (Eks­pressile on viidatud, et samal ajal käis Venemaal ka Musievi naine koos lastega, aga nemad liikusid Eesti kaudu.) Teiseks, kui Musiev taotles elamisloa pikendamist, ei informeerinud ta loomulikult riigiametnikke oma Venemaa-käikudest. Ka see on oluline rikkumine.

Lõpuks saadetakse välja ohu tõttu julgeolekule:

Musiev on Manko ja Khaliloviga hea ning lähedane sõber. Üks teine allikas väidab, et veelgi lähedasemad suhted olid Musievil ­hoopiski Ivan ­Sazanakoviga. Musiev olevat Sazanakovi usaldusisik, mõnda aega jagati isegi elupaika. Sazanakov on aga see tegelane, kes sõitis 2013. aasta suvel Süüriasse ISISe ridades võitlema. Hiljem küll vahetas ISISe Al-Qaeda vastu. Eesti vaatenurgast muidugi vahet pole, mõlemad on terroriorganisatsioonid. Ehk selline näeb välja Musievi lähikond.

[ruger]

Pariisis leiavad pagulased endale meelelahutust
http://www.express.co.uk/news/world/727 ... etro-Paris

[Illike]

Teate, ma olin just sellel nädalavahetusel Pariisis ja viibisin korduvalt Stalingradi metroopeatuses. No sellist jama küll ei näinud. Ainuke kord kui midagi võib olla midagi tuleb oli Invaliidide kiriku ees platsil, seal oli mingi türklaste miiting. Ja siis oli invaliidide aeda pargitud 5+ sõjaväeveokit ja Tourville avenüül oli n+1 politseisõidukit.

[nimetu]

Ma olen seda videot enne näinud, tegevus ise toimus juba üsna tükk aega tagasi.
Lihtsalt vanade uudiste uue pähe müümine.

[aht0]

"Stalingrad"'i nimelise metroopeatuse kohtamist ootaks küll pigem kuskil Venemaal kui Pariisis

[kangelaspioneer]

Riputan siia ühe artikli ajakirjast "Juridica". Numbrid teksti sees on viited, mida ma kompaktsuse huvides koüpeerima ei hakanud.

Õiguslikud takistused Vahemere paadipõgenike probleemi lahendamisel
Kaisa Margus


1. Sissejuhatus
Mereteede kasutamine rändamiseks ei ole uus nähtus. Terminit „paadipõgenikud“ kasutati ametlikult esimest korda 1970. aastatel Indo-Hiina kriisi ajal; sellega tähistati asüülitaotlejaid, kes emigreerusid suurte massidena (tihti) meresõiduks kõlbmatutes paatides. *2 Viimastel aastatel on peatähelepanu all olnud Vahemerd ületavad paadipõgenikud – seda nii Euroopasse kohale jõudnud paadipõgenike kui ka Vahemere ületamise katsel uppunud paadipõgenike märkimisväärselt suure arvu tõttu. ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti andmetel saabus ainuüksi 2015. aastal üle Vahemere Euroopasse üle ühe miljoni paadipõgeniku ning Vahemerel uppus peaaegu neli tuhat paadipõgenikku. *3 Asjaolu tõttu, et põgenemine paatides on kõige ohtlikum rändamise viis, on ka Euroopa Komisjon rõhutanud, et just sellele probleemile tuleb esmajärjekorras lahendus leida. *4

Käesolevas artiklis analüüsitakse, milliseid konkreetseid meetmeid lubab rahvusvaheline õigus Euroopa riikidel Vahemerel paadipõgenike arvu märgatavaks vähendamiseks võtta. Artiklis ei ole käsitletud kõiki meetmeid, mis otse või kaude paadipõgenike arvu Vahemerel vähendaksid. Võttes arvesse Euroopa geograafilist asukohta, siis ei ole autori hinnangul realistlik eeldada, et Euroopa suudab praegu ja edaspidi elimineerida rände algpõhjuseid. Seetõttu on pigem vaja analüüsida, milliseid meetmeid saavad Euroopa riigid rakendada olukorras, kus ränne Euroopa suunal on aktsepteerimist vajav tõsiasi. Lähtutud on seega eeldusest, et põgenikud on ükskõik millistel kaalutlustel oma koduriigist lahkunud ning soovivad üle Vahemere paatides Euroopasse jõuda. Artiklis ei ole antud vastust küsimusele, kas isikute üle mere põgenemist tuleks takistada või mitte, eesmärgiks on vaid uurida, mil määral see võimalik oleks.

2. Paadipõgenike paatide automaatne tagasisaatmine
Paadipõgenike voo peatamise üheks kõige efektiivsemaks viisiks on kindlasti kõikide paadipõgenike paatide automaatne tagasisaatmine. Sellise, niinimetatud push-back-poliitika edu tagab asjaolu, et inimesed ei võta eluohtlikku meresõitu ette, kui nad teavad, et selle lõpptulemuseks on igal juhul tagasijõudmine sinna, kust nad alustasid.

Push-back-poliitikale seab rahvusvahelises õiguses kõige suuremad piirangud mittetagasisaatmise põhimõte, mis keelab isikute saatmise riiki, kus viibimine ei ole nende jaoks turvaline. Mittetagasisaatmise põhimõte on sätestatud mitmes rahvusvahelise õiguse dokumendis, millest kõige tähtsamaks võib pidada pagulasseisundi konventsiooni. *5 Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon *6 ei sisalda küll mittetagasisaatmise põhimõtte kohta eraldi sätet, kuid Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on selle põhimõtte paigutanud konventsiooni artikli 3 alla, mille järgi ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. EIK on oma praktikas järjepidevalt leidnud, et isiku teadlik saatmine riiki, kus isikut võib ees oodata artikliga 3 vastuolus olev kohtlemine, kujutab endast samuti artikli 3 rikkumist. *7

Paadipõgenike paatide tagasisaatmine sellise riigi vetesse, mis ei ole paadis viibivate isikute jaoks turvaline, oleks seega selges vastuolus mittetagasisaatmise põhimõttega.

Turvalisuse hindamisel on EIK lähtunud sellest, kas tagasi saatval riigil oli tõsine alus arvamiseks, et artiklis 3 nimetatud oht oli isiku jaoks piisavalt reaalne ja tõenäoline. *8 Seega juhul, kui riik teostab Vahemerel push-back-mereoperatsioone ning hiljem selgub, et tagasi saadetud paadis viibinud isikutele langes osaks artikliga 3 vastuolus olev kohtlemine, mida oli võimalik ette näha, on riik artiklit 3 rikkunud. Praktikas tähendab see aga, et mittetagasisaatmise põhimõtte rikkumise riski vältimiseks on riigid üldreeglina sunnitud iga paadipõgeniku puhul korraldama menetluse, selgitamaks välja, kas selle isiku tagasisaatmine kujutab talle ohtu või mitte, mis omakorda tähendab, et ühtegi paadipõgenike paati automaatselt tagasi saata ei saa. Eriti kehtib see mereoperatsioonidel Vahemerel, sest vähemalt hetkel ei ole Vahemere vastaskaldal (ehk Euroopa lõunaranniku vastaskaldal) riiki, kuhu paadipõgenike paatide tagasisaatmisel võib ilma igasuguse menetluseta kindel olla, et ühtegi paadis viibivat isikut ei ähvarda seal artikliga 3 vastuolus olev kohtlemine.

Silmas tuleb pidada, et mittetagasisaatmise põhimõttega on hõlmatud ka kaudne tagasisaatmine. Tegemist on olukorraga, kus pagulane saadetakse teise ohutusse riiki, kus võib teda aga oodata edasisaatmine kolmandasse riiki, kus teda varitseb oht. *9 EIK on samuti kinnitanud, et konventsiooni osalisriigi kohustuseks on muuhulgas tagada, et teise riiki saadetavaid isikuid ei ähvardaks meelevaldne väljasaatmine kolmandasse riiki, kus isikute artikliga 3 tagatud õigused võivad ohus olla. *10 Siinkohal on heaks näiteks Türgi. Isegi kui argumenteerida, et põgenikke koheldakse Türgis hästi ning tingimused, milles neid hoitakse, vastavad konventsiooni artikli 3 nõuetele, siis võib paadipõgenike paadi tagasilükkamine Türgi vetesse olla vastuolus kaudse mittetagasisaatmise põhimõttega. Seda just seetõttu, et Amnesty Internationali andmetel saadetakse Türgist pidevalt pagulasi tagasi nende päritoluriikidesse *11 , mis tähendab, et paadipõgenikke ähvardab Türki tagasisaatmisel edasisaatmine ebaturvalistesse riikidesse. Järelikult võib öelda, et Euroopa riigid rikuksid ka paatide Türgi vetesse tagasisaatmisel mittetagasisaatmise põhimõtet.

Lisaks mittetagasisaatmise põhimõtte rikkumisele tähendaks push-back-poliitika rakendamine välismaalaste kollektiivse väljasaatmise keelu rikkumist. *12 EIK on leidnud välismaalaste kollektiivse väljasaatmise keelu rikkumise olukordades, kus grupp välismaalasi on sunnitud riigist lahkuma, ilma et enne oleks mõistlikult ja objektiivselt hinnatud iga gruppi kuuluva isikuga seonduvaid asjaolusid. *13 EIK ei ole täpselt ette kirjutanud, milline see menetlus peab olema, kuid lahendi Hirsi Jamaa jt vs. Itaalia konkureerivas arvamuses on kohtunik Albuquerque toonud välja mõned nõuded, millele see menetlus vastama peab (nt kirjalik põhjendatud otsus ning mõistlik aeg selle otsuse vaidlustamiseks). *14 On selge, et neid nõudeid ei ole ilma paadipõgenikke maismaale toomata võimalik täita. Paatide automaatsel tagasisaatmisel mingisugust asjaolude individuaalset hindamist ei toimu ning seega kvalifitseerub selline tegevus selgelt välismaalaste kollektiivseks väljasaatmiseks. Kollektiivse väljasaatmise keelu puhul on oluline veel asjaolu, et isegi kui Vahemere vastaskaldalt leitaks riik, kuhu paadipõgenike paatide tagasisaatmine oleks paadis viibivate isikute jaoks mittetagasisaatmise põhimõtte raames turvaline, siis oleks paatide automaatse tagasilükkamise näol ikka tegemist välismaalaste kollektiivse väljasaatmisega. Kollektiivse tagasisaatmise keelu eesmärgiks on tagada, et riigid ei saadaks isikuid välja, hindamata iga konkreetse juhtumi asjaolusid ning võimaldamata isikutel esitada oma argumente. *15 Kollektiivse väljasaatmine keelu rikkumine ei sõltu seega sellest, kuhu konkreetne grupp inimesi tagasi saadetakse, oluline on vaid see, kuidas jõutakse otsuseni inimesed tagasi saata.

Mittetagasisaatmise põhimõttest ja välismaalaste kollektiivse väljasaatmise keelust kinnipidamise kohustus ei sõltu sellest, kus kohas mereoperatsioone läbi viiakse. See tähendab, et Euroopa riigid ei saa vastutust vältida, viies push-back-mereoperatsioonid oma territoriaalvetest eemale – kas avamerele või lausa Vahemere vastaskalda riikide territoriaalvetesse. EIK on sellistele ekstraterritoriaalsetele mereoperatsioonidele andnud väga selge õigusliku hinnangu 2012. aastal lahendis Hirsi Jamaa jt vs. Itaalia, kus EIK pidi analüüsima, kas Itaalia mereväe avamerel teostatud push-back-mereoperatsioonid paadipõgenike tagasi saatmiseks Liibüasse olid konventsiooniga kooskõlas või mitte. *16

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 1 ei nõua, et isikud peaksid konventsioonis sätestatud õigustele tuginemiseks olema osalisriigi territooriumil, vaid määravaks on riigi jurisdiktsiooni all asumine. EIK on artikli 1 analüüsimisel järjepidevalt selgitanud, et jurisdiktsioon üldreeglina on territoriaalne ning et jurisdiktsiooni teostamine väljaspool riigi territooriumit on võimalik ainult erandlikel asjaoludel. *17 EIK on oma praktikas tunnistanud mitut tüüpi erandeid. Üheks kohtu tunnustatud erandiks on olukord, kus inimesed asuvad küll väljaspool riigi territooriumit, kuid on teise riigi territooriumil tegutsevate osalisriigi agentide kaudu selle riigi de facto võimu ja kontrolli all. *18 Kaasuses Hirsi Jamaa jt vs. Itaalia EIK leidiski, et kaebajad olid Itaalia jurisdiktsiooni all, sest hetkest, mil paadipõgenikud Itaalia mereväe poolt üles korjati kuni Liibüasse jõudmiseni olid paadipõgenikud Itaalia ametnike järjepideva ja eksklusiivse kontrolli all. *19 Seetõttu, et kaebajad olid Itaalia jurisdiktsiooni all, rikkus Itaalia paadipõgenike automaatsel tagasisaatmisel Liibüasse kui ebaturvalisse riiki nii artiklis 3 sisalduvat mittetagasisaatmise põhimõtet *20 kui ka välismaalaste kollektiivse väljasaatmise keeldu. *21 Kuigi viidatud kaasus käsitles mereoperatsioone, mis toimusid avamerel, siis võib kohtu argumentatsiooni põhjal kindlalt väita, et ka Vahemere vastaskalda riikide territoriaalvetes tegutsedes oleks EIK õiguslik hinnang samasugune, sest oluline on paadipõgenike üle de facto võimu ja kontrolli teostamise fakt, mitte geograafiline koht, kus paadipõgenike paadiga kokku satutakse.

Mittetagasisaatmise põhimõttest ja välismaalaste kollektiivse väljasaatmise keelust kinnipidamise kohustus kohaldub sõltumata sellest, kas mereoperatsioone korraldatakse üksi või koostöös teiste riikidega, näiteks Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (edaspidi Frontex) kaudu. Frontex on koordineeriv agentuur, mille mereoperatsioonidel osalevad Euroopa Liidu liikmesriikide piirivalvurid. *22 See tähendab esiteks, et liikmesriik, kelle territoriaalvetes konkreetne Frontexi mereoperatsioon toimub, teostab paadipõgenike suhtes territoriaalset jurisdiktsiooni *23 ning paadipõgenike automaatne tagasisaatmine ebaturvalise riigi vetesse tähendaks selle riigi poolt nii mittetagasisaatmise põhimõtte kui ka välismaalaste kollektiivse väljasaatmise keelu rikkumist. Teiseks, liikmesriik, kelle de facto võimu ja kontrolli all *24 konkreetne mereoperatsioon toimub, teostab paadipõgenike suhtes ekstraterritoriaalset jurisdiktsiooni ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud standarditest kinnipidamise kohustus on ka sellel riigil. Järelikult, kui Eesti näiteks saadab Frontexi ühisoperatsioonide raames oma piirivalvurid Vahemerele patrullima, siis juhul, kui Eesti piirivalvurid võtavad vastu otsuse saata mingisugune paadipõgenike paat automaatselt tagasi ja selle otsuse ka ellu viivad, siis vastutab Eesti riik tagasilükatud paadipõgenike õiguste võimaliku rikkumise eest. Õiguslikku hinnangut Eesti riigi tegevusele ei muuda fakt, et see tegevus toimus Frontexi egiidi all.

Eelneva kokkuvõttena võib järeldada, et push-back-poliitika ükskõik mis viisil rakendamine Vahemerel on mitmest aspektist rahvusvahelise õigusega vastuolus ning sellist poliitikat Vahemerel seega rakendada ei tohiks.

3. Vahemere vastaskalda riikide piirivalvevõime suurendamine Euroopa riikide poolt
Kuna paadipõgenike paatide automaatne tagasisaatmine toob kaasa vastutuse inimõiguste võimalike rikkumiste eest, siis võib Euroopa riikidel tekkida soov tagada, et selle musta töö teeksid ära Vahemere vastaskalda riigid ise, ehk luua olukord, kus Vahemere vastaskalda riigid, kust paadipõgenike paadid vette lastakse, oleks ise võimelised takistama paadipõgenike paatide lahkumist oma territoriaalvetest. Kui paadipõgenikud teavad, et suure tõenäosusega ei jõuagi nad rannikuvetest välja, siis vähendab see kindlasti nende arvu, kes seda üldse proovima hakkavad.

Mõte Vahemere vastaskalda riikide piirivalvevõime tugevdamisest ei ole midagi uut. Euroopa Komisjon on enda pakutud lahendustes migratsiooniprobleemile välja toonud vajaduse rahastada mitme Aafrika ja teise naaberriigi võimet oma piiri paremini kontrollida. *25 Kui lugeda Euroopa Liidu ja Türgi vahel sõlmitud koostöölepingut, siis on näha, et sellise abi osutamises Türgile on juba kokku lepitud. *26

Sellist poliitikat on õiguskirjanduses nimetatud uue generatsiooni non-entree-poliitikaks. *27 Terminit „non-entree-poliitika“ kasutati esimest korda 1992. aastal ning sellega viidatakse riigi poliitikale, mille eesmärgiks on hoida põgenikud eemal: tagada, et põgenikud ei jõuaks nii kaugele, et neid saaks pidada riigi jurisdiktsiooni all olevaks, ning seega ei peaks neile ka mingisuguseid õigusi, sealhulgas mittetagasisaatmise õigust tagama. *28 Uue generatsiooni non-entree-poliitika põhineb koostööl. Üheks koostöö väljenduseks on, et traditsioonilised põgenike sihtkohariigid suurendavad teise riigi enda võimet piiri kontrollida. Vastutasu on enamasti rahaline. *29

Vahemere vastaskalda riikide iseseisva piirivalvevõime suurendamine võib tähendada nii konkreetsete piirikontrolliseadmete (nt radarid, öönägemisprillid, patrull-laevad) andmist kui ka raha andmist eespool nimetatud seadmete ostmiseks. *30 Silmas tuleb aga pidada, et ka sellise abi osutamine võib rahvusvahelise õigusega vastuolus olla.

Rahvusvahelise õiguse komisjoni (ILC) riigi vastutust käsitlevate artiklite eelnõu *31 artikkel 16 näeb ette, et riik, mis abistab teist riiki rahvusvaheliselt ebaseadusliku teo toimepanemisel, on rahvusvaheliselt selle teo eest vastutav, kui abistav riik on teadlik selle rahvusvaheliselt ebaseadusliku teo asjaoludest ja tegu oleks rahvusvaheliselt ebaseaduslik, kui see oleks toime pandud selle riigi poolt, kes teist riiki abistas. ILC artiklite eelnõu ei ole küll konventsioon ning see ei ole seega riikidele siduv, kuid sellest hoolimata on nendele artiklitele oma lahendites viidanud mitu rahvusvahelist kohut, sealhulgas Rahvusvaheline Kohus. *32

Vastutuse omistamine viidatud artikli alusel nõuab kolme eelduse täitmist. Esiteks peab abistav riik teadma, et konkreetne tegu on rahvusvahelise õigusega vastuolus. Oluline on tuvastada, et abi andev Euroopa riik teadis, et seda abi kasutatakse paadipõgenike Euroopasse tuleku takistamiseks. Tõenäoliselt on see eeldus täidetud, sest vastasel korral neid seadmeid ja/või raha lihtsalt ei antaks. Teadlikkuse eeldust on õiguskirjanduses küll ka kritiseeritud, sest selle tuvastamine, kas riik oli teadlik, kuhu abi läheb või mitte, võib olla võimatu, mis muudab selle põhimõtte rakendamise praktikas keeruliseks. *33 See eeldus võimaldab riikidel välja töötada erinevaid skeeme, tagamaks, et neile ei saaks teadlikkust omistada. Näiteks saaksid Euroopa riigid anda Vahemere vastaskalda riikidele üldist finantsilist abi, nägemata (vähemalt ametlikult) ette, milleks seda raha kasutatakse. On leitud ka, et kokkulepped, mis näevad ette rahalise abi „ebaseadusliku migratsiooniga võitlemiseks“, ei täida esimest eeldust. *34 ILC riigi vastutust käsitlevate artiklite eelnõu kommentaarides on väljendatud seisukohta, et kui riik annab heauskselt teisele riigile abi ja teine riik kasutab seda abi rahvusvahelise õigusega vastuolus oleva teo toimepanemiseks, ei saa väita, et esimene riik olnuks sellest teadlik. *35 Samas on selge, et kui ametlikult antakse üldist majanduslikku abi, siis on raske kasvõi kohtutel hiljem tuvastada, millest täpselt abi andev riik teadlik oli ja millest mitte. Seega tuleb nõustuda, et soovi korral on riikidel võimalik oma teadlikkust raha kasutamise otstarbest kergelt peita.

Teiseks peab abi olema antud eesmärgiga hõlbustada teo toimepanemist ning see peab tegelikkuses ka seda toimet omama. Selle eelduse puhul ei ole tarvis tuvastada põhjuslikku seost abi ja teo vahel, vaid piisab, kui abi aitas oluliselt kaasa teo toimepanemisele. *36 Järelikult on piirivalveseadmete või raha andmise korral ka teine eeldus täidetud, sest suurendades Vahemere vastaskalda riikide mereväe piirivalvevõimet, aitavad need Euroopa riigid oluliselt kaasa sellele, et kolmandad riigid oleksid võimelised võimalikult suurel määral paadipõgenikke tagasi hoidma.

Kolmandaks peab tegu olema selline, et see oleks abistaja riigi poolt toimepanduna samuti rahvusvahelise õigusega vastuolus ehk mõlema riigi jaoks on tegemist rahvusvahelises õiguses keelatud teoga. *37 Nagu eelnevas peatükis sai käsitletud, on push-back-mereoperatsioonid ebaturvalistesse riikidesse rahvusvahelise õigusega vastuolus. Kolmas eeldus ei nõua, et konkreetne tegu oleks mõlema riigi jaoks rahvusvahelise õigusega vastuolus tulenevalt samast õigusnormist. *38 See tähendab, et kui Euroopa riigid rikuvad kolmandatele riikidele abi andmisel mõnd Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit, siis kolmas eeldus on täidetud ka juhul, kui abistatav riik ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni osalisriik, kuid samalaadne kohustus tuleb temale mõnest muust õiguslikust dokumendist või kasvõi rahvusvahelisest tavaõigusest. *39

Seega võib järeldada, et juhul kui mõni Euroopa riik annab Vahemere vastaskalda riikidele piirikontrolliseadmeid või finantseerib nende seadmete ostmist, selleks et see riik kasutaks saadud abi paadipõgenike paatide oma vetest väljumise takistamiseks, on mainitud kolm eeldust täidetud. Ka õiguskirjandusest leiab seisukohti, toetamaks arvamust, et Euroopa riigid rikuvad sellise abi osutamisega rahvusvahelist õigust. *40

Samas tuleb tõdeda, et abistamise eest vastutuse omistamise olemus ja piirid ei ole rahvusvahelises õiguses tegelikult veel täielikult selged. *41 Tegemist on kontseptsiooniga, mille puhul alati kohalduvaid reegleid on raske välja tuua ning mille tegelik sisu tulebki välja selgitada konkreetse juhtumi asjaolude alusel. *42 Seetõttu ei saa ka kindlalt väita, et kui abistamise eest vastutusele võtmise kaasus satuks näiteks EIK ette, otsustaks kohus tunnustada teisele riigile raha või piirivalvevahendite andmist kui ekstraterritoriaalse jurisdiktsiooni teostamise vormi, millega kaasneks kohustus pidada kinni nii mittetagasisaatmise põhimõttest kui ka välismaalaste kollektiivse väljasaatmise keelust. EIK kohtunik Albuquerque on Hirsi Jamaa jt vs. Itaalia lahendi konkureerivas arvamuses küll veendunud, et sellise abi osutamisega teostab riik samuti jurisdiktsiooni *43 , kuid tegemist on pelgalt ühe kohtuniku arvamusega.

Vahemere vastaskalda riikide piirivalvevõimekuse otsese tugevdamise kooskõla rahvusvahelise õigusega ei ole küll täielikult selge, kuid Euroopa riigid peavad siiski sellise abi osutamisel olema valmis, et neid pannakse nii käitumise korral vastutama selle eest, kui kolmandad riigid kasutavad saadud vahendeid või raha paadipõgenike tagasisaatmiseks ebaturvalistesse riikidesse.

4. Inimsmugeldajate paatide hävitamine
Euroopa Komisjon on ühe lahendusena paadipõgenike probleemile välja pakkunud inimsmugeldajate poolt kasutatavate paatide hävitamise. *44 Selle elluviimiseks algatati Euroopa Liidu Nõukogu otsuse alusel sõjaline operatsioon EUNAVFOR MED, eesmärgiga teha kindlaks, pidada kinni ning kõrvaldada paadid, mida inimsmugeldajad kasutavad või mille puhul on kahtlusi, et nad neid kasutavad. *45 Paatide hävitamise eesmärgiks oli tagada, et paadid hävitatakse enne, kui inimkaubitsejad neid kasutada saavad. *46 Kui põgenikel ei ole millegagi Vahemerd ületada, siis on loogiline, et selle tulemusena väheneb ka paadipõgenike arv.

Kõikvõimalike vahenditega inimsmugeldajate vastu võitlemine on kindlasti oluline ning sellise kohustuse näeb osalisriikidele ette ka rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioonilelisatud inimsmugeldamist käsitlev protokoll. *47 Samas ei anna kahtlus, et konkreetset paati kasutatakse inimsmugeldamiseks, alust selle paadi suhtes mingisuguseid meetmeid võtta. Rahvusvaheline õigus, eriti rahvusvaheline mereõigus, seab paatide suhtes meetmete rakendamise õigusele väga ranged piirid, mis sõltuvad sellest, millises merealas (territoriaalmeri, külgvöönd, majandusvöönd, avameri) paat leitakse ning millise paadiga (riikkondsusega või riikkondsuseta) on tegemist.

Rannikuriigi suveräänsus laieneb lisaks maismaaterritooriumile ka tema territoriaalmerele. *48 Territoriaalmeres on rannikuriigil õigus teostada ulatuslikku kontrolli, sealhulgas julgeoleku ja migratsiooni küsimustes. *49 Seega kui riigisisene õigus näeb ette meetmed inimsmugeldamises kahtlustatavate paatide suhtes, võib rannikuriik neid oma territoriaalmeres viibivate paatide suhtes rakendada. Erandiks on teiste laevade rahumeelse läbisõidu õigus, millest rannikuriik peab ka territoriaalmeres kinni pidama *50 , kuid paat, mis soovib rannikuriiki tuua põgenikke, ei saa rahumeelse läbisõidu õigusele tugineda. *51 Samas ei tohi rannikuriik võtta inimsmugeldaja paadi suhtes meetmeid ka oma territoriaalvetes, juhul kui paati kasutati põgenike toimetamiseks teise riiki ja nüüd see läbib vaid rannikuriigi territoriaalmerd, sest tegu on rannikuriigi territoriaalvetesse sisenemise hetkeks juba lõpuni viidud. *52

Eelnevast tulenevalt on selge, et teise riigi territoriaalmeres inimsmugeldajate vastu meetmete võtmiseks on vaja selle rannikuriigi luba. Rahvusvaheline mereõigus ei keela rannikuriigil sellise nõusoleku andmist ehk rannikuriik võib kellelegi teisele oma õigused üle anda ning sealhulgas kindlaks määrata, mida täpselt tohib laevadega ette võtta (kas need ka näiteks hävitada). *53 Ilma rannikuriigi loata oleks Euroopa Liidul õigus teiste riikide territoriaalvetes paatide vastu jõudu kasutada ka ÜRO Julgeolekunõukogu loal. *54 Artikli kirjutamise hetke seisuga ei ole sellist luba mitte üheltki Vahemere vastaskalda riigilt ega ÜRO Julgeolekunõukogult saadud.

Näitena võib siinkohal tuua Liibüa. Operatsioon EUNAVFOR MED loodi eelkõige Liibüat silmas pidades, sest suur osa paadipõgenikke vedavaid paate suunatakse merele just Liibüa rannikult. *55 Liibüa rahvusvaheliselt tunnustatud valitsus on järjepidevalt keeldunud teistele riikidele oma rannikul ja territoriaalmeres igasuguste inimsmugeldajate vastaste mereoperatsioonide läbiviimise loa andmisest *56 , sest kardetakse, et rannikupiirkonna paate hakatakse valimatult hävitama nii, et suurt kahju saavad hoopis kohalikud kalurid. *57 Euroopa Liit proovis niisugust luba saada ÜRO Julgeolekunõukogult ning Julgeolekunõukogu võttis küll 9. oktoobril 2015 vastu otsuse Vahemerel tehtavate mereoperatsioonide kohta, kuid luba teostada operatsioone Liibüa territoriaalvetes see otsus ei sisalda. *58

Järelikult ei tohi operatsiooni EUNAVFOR MED raames hetkel inimsmugeldajate paatide vastu võtta meetmeid ei Liibüa ega ka ühegi teise Vahemere vastaskalda riigi territoriaalvetes. See omakorda tähendab, et Euroopa Komisjoni eesmärki hävitada paadid enne, kui neid inimeste smugeldamiseks kasutatakse *59 , ei saa täita. Selle eesmärgi täitmiseks tuleks paadid kasutusest eemaldada Vahemere vastaskalda riikide rannikul või ranniku lähedal ehk enne, kui nendega merele minnakse. Kui paadid saavad Vahemere vastaskaldalt lahkuda sama lihtsalt kui enne, siis on inimsmugeldajatel jätkuvalt teenus, mida põgenikele müüa, ning põgenikel jätkuvalt teenus, mida mere ületamiseks kasutada. Seega ei ole põhjust eeldada, et paadipõgenike arv operatsiooni EUNAVFOR MED tulemusena märgatavalt kahaneks.

Lisaks tuleb arvestada, et isegi kui Euroopa Liit jõuab mõne Vahemere vastaskalda riigiga kokkuleppele ning see riik lubaks paate hävitada oma territoriaalvetes, siis kohanevad nii põgenikud kui ka inimsmugeldajad uute oludega väga kiiresti ning kui üks rändetee pannakse kinni, leitakse ruttu uus. *60 Analüüsides viimase kümne aasta rändetrende Euroopa lõunapiiril, on Amnesty International samuti juhtinud tähelepanu asjaolule, et rändeteed muutuvad väga kiiresti sõltuvalt välistest asjaoludest, näiteks sõltuvalt sellest, millist kontrolli millisel rändeteel parasjagu rakendatakse. *61 See tähendab, et isegi kui ühe riigi rannikult enam paatidega minema ei pääse, võidakse kasutusse võtta mõne teise Vahemere vastaskalda riigi rannik. Eesmärk hävitada paadid enne, kui neid kasutatakse, omaks eelkõige mõju siis, kui kontrolli all suudetaks hoida kogu Vahemere vastasrannik. Kui realistlik see on, võttes arvesse, millised riigid Vahemere vastaskaldal asuvad, on loomulikult omaette küsimus.

Operatsiooni EUNAVFOR MED tegevus väljaspool Euroopa territoriaalvett peab seega piirduma külgvööndi, majandusvööndi ja avamerega.

Külgvööndis on rannikuriigil õigus teostada vajalikku kontrolli, vältimaks oma territoriaalmeres immigratsioonivaldkonna õigusaktide rikkumist *62 või karistada immigratsioonivaldkonna õigusaktide rikkumise eest, mis on toime pandud tema territoriaalmeres. *63 Kui rannikuriigil on alust kahtlustada, et külgvööndis viibiv laev plaanib põgenikud tuua rannikuriiki, on rannikuriigil õigus võtta meetmeid selle vältimiseks, kuid väga jõulised meetmed, nagu näiteks paadi hävitamine, lubatud ei ole. Rannikuriigi võimalused tema külgvööndis viibivate laevade suhtes, kes on juba põgenikud rannikuriigis maha pannud ja on suundumas tagasi, on tunduvalt suuremad ning rannikuriigil on õigus ka laev enda kontrolli alla võtta. *64

Riikide õigused põgenikke vedavate paatide suhtes, mis asuvad nende majandusvööndis, on sarnased õigustega avamerel. *65

Avamerel kehtib avamerevabadus *66 ning avamerel sõitvad laevad on lipuriigi ainujurisdiktsiooni all. *67 Kui on põhjust arvata, et avamerel viibiv laev tegeleb inimsmugeldamisega, on õigus küsida lipuriigilt luba rakendada laeva suhtes meetmeid ning lipuriik määrab ka kindlaks, milliseid meetmeid võib laeva suhtes kasutada. *68 Järelikult ei tohi Euroopa riigid üldreeglina ilma lipuriigi loata inimsmugeldajate paate konfiskeerida.

Olukord on veidi teistsugune Liibüa rannikult Euroopasse suunduvate riikkondsusega paatide suhtes, mida kahtlustatakse inimsmugeldamises. Nimelt annab ÜRO Julgeolekunõukogu 9. oktoobri 2015. a otsus riikidele avamerel loa võtta selliste paatide suhtes vajalikke meetmeid ka ilma lipuriigi nõusolekuta tingimusel, et on tehtud heauskseid pingutusi selle nõusoleku saamiseks. *69 Otsuses ei ole täpsustatud, mida tuleb heausksete pingutuste all mõista, kuid tõenäoliselt on see tingimus täidetud, kui lipuriigilt esiteks küsitakse nõusolekut ning teiseks, kui nõusoleku küsimisel antakse ka teada, millel kahtlus põhineb. Kui seejärel lipuriigi nõusolekut ei saada, võib konkreetse paadi suhtes vajalikke meetmeid võtta.

Euroopa riikide tegevust avamerel inimsmugeldajate paatide hävitamisel lihtsustab suuresti asjaolu, et enamik paadipõgenikke transportivaid paate on riikkondsuseta *70 ehk nad ei sõida ühegi riigi lipu all. *71 Inimsmugeldamise protokoll lubab riikkondsuseta laevade suhtes võtta vajalikke meetmeid, kuid ei täpsusta, millised meetmed on lubatud. *72 Samas on leitud, et inimsmugeldamise protokolli sõnastus viitab sellele, et riikkondsuseta laevade suhtes võib vajadusel ka jõudu kasutada. *73 Lisaks on rahvusvahelises õiguses üldlevinud seisukoht seoses riikkondsuseta laevadega, et riikkondsuseta laevad kaotavad rahvusvahelisest mereõigusest tuleneva kaitse ning langevad pardale mineva riigi täieliku kontrolli alla. *74 Sellist karistusmeedet riikkondsuseta laevade suhtes on põhjendatud sellega, et laevade registreerimise kohustus tagab teatud korra avamerel ning väldib avamere muutumist piirkonnaks, kus valitseb anarhia. *75 Niisugusest põhimõttest lähtub ka EUNAVFOR MED operatsioon. *76

Sõltumata sellest, et Euroopa Liit saab riikkondsuseta paatide (ja lipuriigi nõusolekul riikkondsusega paatide) suhtes avamerel vajalikke meetmeid võtta, sealhulgas paate hävitada, ei too selline tegevus suure tõenäosusega kaasa paadipõgenike arvu märgatavat vähenemist. Kui paatide suhtes meetmete võtmine toimub alles avamerel ehk hetkel, kui paadis on juba paadipõgenikud, siis on Euroopa riigid kohustatud kinni pidama mittetagasisaatmise põhimõttest paadis viibivate isikute suhtes. Jällegi: inimsmugeldajatel on jätkuvalt teenus, mida müüa, ning põgenikel on teenus, mida mere ületamiseks kasutada. Asjaolu, et inimsmugeldajad jäävad avamerel oma paatidest ilma, ei mõju nende ärile ka hukatuslikult, sest on teada, et vähendamaks riski endale, ei pruugi smugeldajad ise põgenikega paatides kaasa minna ning arvestades võimalusega, et nad ei saa seetõttu paate tagasi, kasutavad smugeldajad võimalikult odavatest materjalidest ehitatud paate, mida on kerge asendada. *77

Inimsmugeldajate paatide hävitamise meetme rakendamine kooskõlas rahvusvahelise õiguse nõuetega on järelikult võimalik, kuid sellisel juhul on selle meetme mõju paadipõgenike arvu vähendamisele minimaalne.

5. Kokkuvõte
Rahvusvaheline õigus ei võimalda Euroopa riikidel paadipõgenike voo vähendamiseks rakendada meetmeid, mis otseselt takistavad paadipõgenike Euroopasse jõudmist. Seega juhul, kui esineb põhjus põgenemiseks ning põgeneda soovitakse just Euroopasse üle Vahemere, ei ole Euroopa riikidel võimalik teha midagi muud, kui kõik põgenikud, vähemalt esialgu, vastu võtta. Kahjuks suurendab see omakorda põgenike motivatsiooni võtta ette eluohtlik rändetee üle Vahemere.

[Kriku]

Vahemere vastaskalda riikide iseseisva piirivalvevõime suurendamine võib tähendada nii konkreetsete piirikontrolliseadmete (nt radarid, öönägemisprillid, patrull-laevad) andmist kui ka raha andmist eespool nimetatud seadmete ostmiseks. *30 Silmas tuleb aga pidada, et ka sellise abi osutamine võib rahvusvahelise õigusega vastuolus olla.

Rahvusvahelise õiguse komisjoni (ILC) riigi vastutust käsitlevate artiklite eelnõu *31 artikkel 16 näeb ette, et riik, mis abistab teist riiki rahvusvaheliselt ebaseadusliku teo toimepanemisel, on rahvusvaheliselt selle teo eest vastutav, kui abistav riik on teadlik selle rahvusvaheliselt ebaseadusliku teo asjaoludest ja tegu oleks rahvusvaheliselt ebaseaduslik, kui see oleks toime pandud selle riigi poolt, kes teist riiki abistas. ILC artiklite eelnõu ei ole küll konventsioon ning see ei ole seega riikidele siduv, kuid sellest hoolimata on nendele artiklitele oma lahendites viidanud mitu rahvusvahelist kohut, sealhulgas Rahvusvaheline Kohus. *32

Vastutuse omistamine viidatud artikli alusel nõuab kolme eelduse täitmist. Esiteks peab abistav riik teadma, et konkreetne tegu on rahvusvahelise õigusega vastuolus. Oluline on tuvastada, et abi andev Euroopa riik teadis, et seda abi kasutatakse paadipõgenike Euroopasse tuleku takistamiseks. Tõenäoliselt on see eeldus täidetud, sest vastasel korral neid seadmeid ja/või raha lihtsalt ei antaks.

Siin on vist segi aetud tagasisaatmine ja Vahemere vastaskalda riigi poolt oma territoriaalvee kontroll. Igasuguste põhjendusteta võtab autor omaks eelduse, et ka lähteriigi poolt põgenike takistamine on rahvusvahelise õigusega vastuolus analoogselt tagasisaatmisega. Ehk siis, Itaalia ei tohi tõesti abistada Liibüat põgenike tagasisaatmisel kuhugi 3. riiki (näiteks Sudaani), sest Itaalia ise ei tohi põgenikke tagasi saata (olgu siis Liibüasse või Sudaani või kuhu iganes). Küll aga võib Itaalia abistada Liibüat viimase piiri valvamisel nagu ka Itaalia ise võib kontrollida, kes kuhu Itaaliast sõidab.

Artikkel niisiis on loogikavigane, mis pole ilmumiskohta arvestades eriti üllatav.

[Kriku]

Veel juriidikat: tulekul on põhimõtteline vaidlus perekondade ühendamise teemal. Kõik argumendid, mida siin esitatakse samasoolise paari poolt, kehtivad ka mõnes muhameedlikus riigis registreeritud polügaamse abielu kohta.

[vadim]

Miks "pagulased" pagevad Saksamaale ?

Läi venekeelne Delfi annab vastuse
Üks põhjus- juba teises EL riigis varjupaiga saanu ei saa taotleda Saksamaal uuesti varjupaika.

Kui aga seda tehakse, siis lükatakse see muidugi tagasi ning sellel isikul pole ka mingeid õigusi saksa sotsiaalhüvedele.

Isik kuulub väljasaatmisele, aga juhul kui seda mingil põhjusel poole aasta jooksul ei suudeta teha, tekib antud isikul ikkagi kõik õigused Saksamaal varjupaika ja seega saksa rahasid saada.

Tõepoolest- miks istuda Lätis sandikopikate peal kui piimajõed on Saksamaal käeulatuses.

Allikas: http://rus.delfi.lv/news/daily/abroad/s ... d=48115029

Samal teemal võtab sõna Briti leht, kes kommenteerib algallikaks olevat Die Welti:
Läti pole mingi unistuste maa- külm ilm, napid riiklikud toetused, väike samakeelne kogukond- kõik see kokku on väga muserdav.

Teine kodanik lisas brittide lehes: Läti pole Inglismaa. Me tahame Inglismaale, Inglismaal on elu lihtne, meie sõbrad on Inglismaal.
http://www.express.co.uk/news/world/623 ... t-generous

Lätlased erinevalt eestlastest pole pakkunud põgenikele vist ka kortereid, nad on paigutatud pagulaskeskusesse.
http://www.lsm.lv/ru/statja/obschestvo/ ... v.a203586/
Samas tuuakse ära ka rahasumma mida üksik kodanik Läti riiglt saab- 139 eurot.

Läti pagulaskeskuses oli suvel ka streik, kus kurdeti rahade nappuse üle, et pole võimalik isegi suitsu osta. Siis ütles, üks kodanik, et lätlased annavad ainult 3 eurot päevas, aga üks augustikuu protestiürituses osalenu leidis, et päevas peaks ikka 10 eurot saama. Suvel polnud Mucenieki põgenikukekuses ka WiFi-t.

Nii et lätlased on oma saavutanud- kvoodialuste kodanike jääk null. Või on mõni üle nulli ?

Võrreldes Lätiga on Eesti ikka täielik paradiis.

Prognoos tulevikuks:
paari aasta pärast ületab Eestis elavate kodanike arv paljukordselt Leedu ja Läti kodanike arvu ja seda koosvõetuna.