www.militaar.net

RandomGuy kirjutas: ↑20 Mär, 2024 15:33 https://twitter.com/United24media/statu ... 5366098181

Lõpuks tulid siis esimesed vihjed ära, et F-16 on mõeldud ainult Ukraina enda territooriumil kasutamiseks.

KasinMasin kirjutas: ↑19 Mär, 2024 23:16
245 000 + 142 750 (4k eurot pauk) = 387 750 mürsku
Eeldades, et hetkel on Ukraina DOS 2000 pauku https://www.businessinsider.com/ukraine ... sia-2024-2
387 750 / 2000 = 193.875 päeva praeguses rütmis. Seegi eeldusel, et kõik jõuab õigel ajal kohale.

Tööstus on vaja tööle saada, et tüki hind alla tuua. Muidu isegi suured numbrid raha ei osta väga palju päevi. Kes tahab rikkaks saada? Hetkel kallim kui kõige edevam iPhone ja sisuliselt 20. sajandi tehnoloogia.

Kapten Trumm kirjutas: ↑20 Mär, 2024 9:50 Kummaline on see, et mürsudoonorite hulgas ei paista suuremat Soome panust 122 mm mürskude osas, mida soomlastel on palju.
Kas valmistutakse kaitseks või järkub harjumuspärane madala profiili hoidmine Moskva suunas?
Nende Soome D-30te mürsuvaru ise peaks juba miljon mürsku kokku andma (kui arvestada, et et nad 30 päeva relvale ikka hoiavad).

kaur3 kirjutas: ↑20 Mär, 2024 18:59 Ei hakka akf Trummilt šõud röövima, sest ta oskab üksikasjalikult seletada F-16 mõjust venelaste õhuväe vastu opereerides ainult Ukraina territooriumi kohal. Huvitav oleks arutada ka F-16 mõjust venelaste lemmikrelvaks saanud raskete pommide vastu. Kui nende täpsus pidi juba täna küsitav olema, siis

Kapten Trumm kirjutas: ↑21 Mär, 2024 13:35

kaur3 kirjutas: ↑20 Mär, 2024 18:59 Ei hakka akf Trummilt šõud röövima, sest ta oskab üksikasjalikult seletada F-16 mõjust venelaste õhuväe vastu opereerides ainult Ukraina territooriumi kohal. Huvitav oleks arutada ka F-16 mõjust venelaste lemmikrelvaks saanud raskete pommide vastu. Kui nende täpsus pidi juba täna küsitav olema, siis

Kui natuke taktikaliselt mõelda, siis vaevalt UKR hakkab kippuma rinde lähedal toimiva VF SHORAD ulatusse ehk jääb rindejoonest ca 20 km enda poolele. Nende lennukite, mis UKR saab, radari "nägemisulatus" ei ole üle 80 km, seega reaalne mõjukaugus VF käes oleval alal saab olema 50-60 km rindest tahapoole. Nüüd tuleks vaadata, kui kaugelt venelased oma liugpomme lasevad.

Efekt saab sõltuma sellest, kui kaugele VF lennukid tulevad. Rinde kohal asjatavate kohta aitaks hästi.

Ukrainas visiidil olev kaitseminister Hanno Pevkur teavitas oma Ukraina kolleegi, kaitseminister Rustem Umerovit, Eesti värskest abipaketist, mis sisaldab muuhulgas koheselt teele pandavaid kriitiliselt vajalikke suurtükimürske. Seekordse abipaketi suurus on 20 miljonit eurot.

"Paketis on ka näiteks tagasilöögita tankitõrjekahurid, lõhkematerjale, erinevaid mürske, gaasimaske, snaipervarustust, väiksema kaliibriga laskemoona ja muud. Panime abipaketi kokku nii, et sellest oleks Ukrainal maksimaalselt kasu, ilma et Eesti kaitseväe lahinguvalmidus kannataks," ütles kaitseminister Hanno Pevkur.

Uusim abipakett sisaldab 155-millimeetrise kaliibriga mürske, mis on Eesti täiendav panus Euroopa Liidu algatusse saata Ukrainale miljon mürsku. Eesti panuse taastamist aitab osaliselt rahastada Taani. Täpseid koguseid julgeolekukaalutlustel ei avaldata.

"Kaitseminister Umerovilt saadud lahinguvälja ülevaade kinnitas meie paketi vajalikkust, ent andis ka selgelt märku, et Ukraina vajab suvele vastu minnes eelkõige laskemoona, kõikvõimalikke õhukaitse elemente, ent ka tehnika varuosasid ja elektroonilise sõjapidamise vahendeid," kommenteeris Pevkur kohtumist Ukraina kaitseministri Rustem Umeroviga.

Varem on Eesti annetanud näiteks Javelini tankitõrje raketisüsteemi rakette, haubitsaid, suurtükimoona, tankitõrjemiine, tankitõrjegranaadiheitjaid, miinipildujaid, sõidukeid, sidetehnikat, välihaiglaid, meditsiinitarvikuid, isikukaitsevahendeid ja kuivtoidupakke.

„Poliitiline eesmärk peab olema, et Kremli kuritegelik režiim lakkab olemast,“ olete öelnud. Kuid Euroopa suurriikide liidrite suust neid sõnu ei kuule. Kuidas ja kas üldse on võimalik selleni jõuda, et nad seda mõistaksid ja ka ütleksid?

Teises maailmasõjas kulus kolm aastat, enne kui ameeriklased ja britid ütlesid, et Saksamaa peab sõja kaotama. Kulus veel aasta-poolteist, kuni nad välja ütlesid, et teljeriigid [Saksamaa ja tema liitlased] peavad kaotama. Praegu ei ole läänes veel kadunud poliitiline ettekujutus, et varsti läheb ilm ilusaks ja me läheme lihtsalt eluga edasi. Millalgi see kaob, sest saab ilmseks, et miski ei ole enam samamoodi kui enne.

Lääneriigid ei ole veel jõudnud väljaöeldud arusaamani, et Ukraina peab sõja võitma. Ent me jõuame sellele üha lähemale. Kolm nädalat tagasi Pariisis hääldas Prantsusmaa president need sõnad juba välja. Üldiselt ei ütle meie Euroopa liitlased seda peamiselt selle pärast, et neil ei ole vastust jätkuküsimusele: mis on lahendus? Raha, rohkem relvi, saata lääne sõdurid Ukrainasse? Muutus seisab tahte konsolideerimise taga.

Meie oleme teinud ettepaneku ja suhteliselt agressiivselt tagant lükanud mõtet rahastada Ukraina toetamist kaitsevõlakirjade kaudu. Mitte et me oleks võlakirjade fännid, vaid lihtsalt nii on kõige lihtsam. Euroopa Liidus ollakse 70 aastat omavahel arveid jaganud ja arutanud, kes kui palju peab maksma. Perekonnasaladus, millest keegi rääkida ei taha, seisneb selles, et osa riike panustab julgeolekusse rohkem ja osa vähem. See on ebamugav olukord. Kuid asjade korraldamise raamistik on Euroopa Liidus olemas. Oleme rääkinud sajast miljardist eurost, mis on kõige väiksem suur number. Sellega saaks Ukrainat aasta aega enam-vähem normaalselt püsti hoida.

Tabusid murtakse samm-sammult ja mingil hetkel muutub normaalseks see, millest varem keegi hingatagi ei julgenud. Ukraina võit tähendab seda, et venelased lüüakse Ukrainast välja. Venemaa peab Ukrainast lahkuma teadmisega, et lääneriigid ei kavatse sallida teiste riikide okupeerimist. Et hind, mida sellise katse eest tuleb maksta, on määratult suur, palju suurem kui see, mida loodetakse saada. Äkki me tulevikus jõuame sinna, et Venemaal ei tule enam pähe rünnata. Üks on kindel: selleni ei jõua me liitlaste kallal tänitamisega.

Kuidas võtta tõsiselt Prantsusmaa presidenti, kes sõja alguses muudkui helistas Putinile, nüüd aga räägib maavägede Ukrainasse viimisest?

No kuulge, see on üks intelligentse inimese tunnus: suuta asjaolude muutudes muuta oma seisukohti. Tõde Macroni meelemuutuse motiivide kohta selgub lõpuks ajalooraamatutes, aga fakt on see, et kaardipakk on Venemaa vaatest nüüd segamini löödud. Üks sõjapidamise kunsti eripärasid seisnebki suutlikkuses seada vastase ette dilemmasid. Teha käike, millele järgnevaid ei suuda ta ennustada. Siiamaani on lääne tegevus olnud vägagi ennustatav. Malemängus on nii, et kui vastane suudab kõiki su käike ette näha, siis mäng pikalt ei kesta. Macroni väljaütlemine tekitas päriselt arutelu selle üle, kuidas sõda võiks kulgeda. Muutus on juba toimunud: rahastamise suurendamine on muutunud täiesti normaalseks, mitte nakkusohtlikuks teemaks.

Aga sõnad ja teod? Prantsusmaa pole just eriti palju panustanud Ukraina materiaalsesse toetamisse. Või on ehk nii, et nad annavad küll, aga ei pasunda sellest?

Arvud ei valeta: Prantsusmaa ei kuulu suurimate panustajate hulka. Mina ütleksin siiski, et Macroni sõnu tuleb tõsiselt võtta. Macroni jaoks on kindlasti tähtis, missugusena hinnatakse tema poliitilist pärandit. Ta seisab oma poliitilises karjääris keset ajaloolist hetke Euroopa julgeoleku kõige keerulisemal ajal. Kord midagi säärast välja öelnuna osutuks taganemistee liiga käänuliseks. Nii et tegemist on positiivse arenguga. Suurt osa sellest, mida räägib Macron, on Eesti ja teised Balti riigid rääkinud juba kaks aastat.

Millal võiks siis NATO maavägede Ukrainasse viimine kõne alla tulla?

(Mõtleb järele.) See teema on natuke liiga radioaktiivseks muudetud. Maavägede saatmisest võib kõnelda võtmes „Appi! NATO läheb sõtta!“ ja et kui üks NATO sõdur surma saab, järgneb vältimatu eskalatsioon ja tuumasõda. Teine võimalus on läheneda sellele mõistlikult ja rahulikult. Eesti sõdurid on osalenud missioonidel Kosovos, Iraagis, Afganistanis, Malis ja mujalgi. Keegi ei arva, et eestlaste hukkumisele järgneb 5. artikli käivitumine. Saab läheneda ka nii, et liitlaste kohalolek Ukrainas keskendub väljaõppele või demineerimisele. See ei tundu pooltki nii sõjakas. Ukrainlaste otsene kasu seisneks inimressursi vabastamises ja annaks lootust, et nende kõrval seistakse. Esimest varianti ei arutata, selline sõnastus ajab NATO laua taga paljudel selja märjaks, teine aga võib parketikõlblikuks osutuda juba lähiajal.

Ukrainlased vist enam ameeriklaste peale ei looda?

Biden on muidugi etem kui Trump, kes on lubanud NATO üldse laiali saata, aga ka sisepoliitika vang, väsinud niikuinii.
Loodavad ikka. President Biden tegi just 300 miljoni dollarise abipaketi. See ei ole eriti suur, aga tõendab, et tahe abistamist jätkata on olemas. Biden on sisenenud valimisdebattidesse, kus Ukraina on kindlasti teema. Ameeriklased soosivad liidreid, kes suudavad end võitjana esitleda. See suurendab tõenäosust Ukrainat võidu poole aidata. Kas see päriselt Ukraina võitu tähendab... (Hõõrub laupa.) Ma ei ole pessimistlik. Selle kahe aasta jooksul on Ukraina sõda kujunenud Euroopa ja transatlantilise julgeolekuarhitektuuri mõõdupuuks. Küsimus seisneb selles, kas see, millesse me oleme 70 aastat investeerinud, jääb püsima.

Venemaa peab Ukrainast lahkuma teadmisega, et lääneriigid ei kavatse sallida teiste riikide okupeerimist. Et hind, mida sellise katse eest tuleb maksta, on määratult suur, palju suurem kui see, mida loodetakse saada. Äkki me tulevikus jõuame sinna, et Venemaal ei tule enam pähe rünnata. Üks on kindel: selleni ei jõua me liitlaste kallal tänitamisega.