Loen seda Kunnase artiklit (
https://epl.delfi.ee/artikkel/120145740 ... i-kaitseks) ja võrdlen kahte plaani.
Kunnase plaan: Tuleks luua diviisi suurtükiväebrigaad mitmikraketiheitjate patarei ja kolme suurtükiväepataljoniga, igaühes 18 liikursuurtükki.
Kaitseväe plaan: RKAK 2022-2031 uuendus – pole veel kinnitatud, kuid teatatud on järgmist: kaks pataljoni liikursuurtükkidel (2x18 155 mm K9 Kõud), mitmikraketiheitjate patarei on 6 relvaga (HIMARS) ja õhuründepatarei (relvasüsteemi valik käib) ning diviisi tasandil kolmas suurtükiüksus (konkreetset relvasüsteemi ja kogust pole teatatud).
Ma nüüd olen segaduses, et mille üle siin täpsemalt vaidlus käib ja kuidas Kunnase väljapakutud plaan on parem?
Eraldi küsimus samast artklist, mis vääriks vastamist, kuid millele Kunnas jättis paraku olulises ulatuses vastamata. Küsimus oli järgmine: „Missugune oleks olukord, kui 122 mm ja 155 mm haubitsaid poleks Ukrainale loovutatud?“
Ise oleks seda küsimust analüüsinud kolmes aspektis:
1. Kuidas relvade andmine mõjutas Eesti kaudtulevõimekust? See osas oli artiklis olemas.
2. Kuidas relvade andmine mõjutas Ukraina kaudtulevõimekust ja mis on selle mõju käimasolevale sõjale ning seeläbi Eestile. See osa analüüsist artiklis puudus.
3. Kolmandaks tehtud otsuse argumenteeritud riskanalüüs. See osa oli ainult osaliselt (peamiselt esimese punktiga seoses) leidnud artiklis kajastamist.
Enda relvade äraandmine on selgelt risk. Artiklis poolikuks jäänud analüüs ei käsitlenud tingimusi, mille korral risk oleks põhjendatud.
Lihtsustatult võib riski käsitleda ebasoovitava sündmuse realiseerumise tõenäosuse ja mõju korrutist. Vaatame lähemalt tegureid mida artikkel ei kajastanud.
1. Kuidas Ukraina kaudtulevõime suurendamine mõjutab tõenäosust Eesti jaoks ebasoovitava juhtumi realiseerumiseks (Vene rünnak Eesti vastu). Kas kaudrelvade andmise järel ebasoovitava sündmuse tõenäosus suurenes või kas kahanes? Lihtsamalt mis on tõenäosuse vektor (siht, suund, kiirus). Seni kuni Venemaa on täiemõõdulises sõjas Ukraina vastu ei näe ma kuidas on neil jõudu alustada kordades suuremamõõdulist rünnakut NATO ja sh Eesti vastu. Endise ründepotentsiaali taastamiseks siiski mõningad kuud ja aastad kuluvad. See on armuaeg, mis on kasutada oma langenud võime taastamiseks.
2. Teine külg riskianalüüsist eeldanuks arutelu mõju dimensioonis. Mida me kitsamalt käimasoleva sõja ja laiemalt üldse viimase sajandi sõdadest teame on kaudtulerelvade otsustav roll lahingkahjude tekitamisel. Põhiosa tapetutest tuleb läbi kaudtule. Kaudtuli on olulise mõjuga ning kõik muutused kaudtule relvastuse hulgas ja kvaliteedis on suhteliselt suurema kaaluga kui mõne muu relvasüsteemi puhul.
3. Hea analüüs oleks hõlmanud endas ka riskimaandamis tegevuste läbivaatust. Mida me nt teame, et USA mitmikraketiheitjate patarei on juba mitmeid nädalaid Eesti tegutsemas. Siin võib jälle samamoodi hinnata kas seeläbi ebasoovitava sündmuse (Vene rünnak Eestile) tõenäosus kasvas või kahanes ning kas Eesti kaudtule võime languse perioodiks on leitud asendus. Mis on veel need juba teadaolevad tegevused mis võimaldavad võtta kaalutletud riski ja relvad Ukrainasse saata?
4. Neljas aspekt mida Riigikogu liikme tasandil oleks eeldanud on Eesti otsuse välispoliitiline analüüs. Puhtalt isiklik arvamus, et läbi oma viimase aasta otsuste on Eesti omandanud välispoliitikas selgelt suurema kaalu kui oleks põhjust eeldada. Siin on olnud selge roll Eesti relvaabil.
5. Otsuse majanduslikkest aspektidest paar mõtet. Ukraina antud relvaabi kompenseerimiseks on loodud EL rahurahastu, kus ära antu asendamiseks saab taastamisväärtuses finantsabi. Elukaare lõpu poole jõudvate 122mm asemel saada midagi pisut uuemat – ma ütleks, et puht rahavaates see mingi väga kehv tehing ei ole.
Kõiki eelnevat hõlmavat analüüsi oleks Kunnaselt oodanud. Lõpetuseks küsib Kunnas retooriliselt „On teil parem plaan kui minul?“.
Ma nüüd lähen oma teksti alguse juurde tagasi, vaatan neid kahte plaani ja mulle tundub, et jah, kaitseväel on parem plaan.