www.militaar.net

Näide suhtumiste erinevusest, et milline on õiglane kompensatsioon:

Ka Alari Kolk arvab, et samadel tingimustel tegevuse jätkamine kusagil mujal võiks teda rahuldada. Esivanemate elupaik tuleks küll maha jätta, aga vähemalt ei ole seitse aastat investeeringuid tühja läinud.

(tegevus on siis karjapidamine)

vs

Mati Alvela pakub, et õiglane kompensatsioon peaks selle saajale mõjuma lotovõiduna, selline saab olla näiteks seitsmekohaline rahasumma.

https://maaleht.delfi.ee/artikkel/12009 ... ugi-kolida

Üks variant oleks et omanik annab maad KV-le ülipikaks ajaks rendile - sellest koguneb päris arvestatav summa ning maadest ei pea loobuma. Kokkuleppe korras ehk saab mingeid alasid ka majandada (näit. metsa välja vedada).

Tegelt on probleem selles, et Eesti äärealadel asuvad majapidamised ei maksa suurt midagi. Vähemalt võrreldes kinnisvaraga Tallinna ja Tartu ruumis.
Ja maksumaksja raha ei saa kasutada emotsionaalselt, vastasel juhul toob see otsustajale kaasa suuri probleeme.
Surnud ring

Walter2 kirjutas: ↑17 Nov, 2022 8:56 Üks variant oleks et omanik annab maad KV-le ülipikaks ajaks rendile - sellest koguneb päris arvestatav summa ning maadest ei pea loobuma. Kokkuleppe korras ehk saab mingeid alasid ka majandada (näit. metsa välja vedada).

Kui sul küsimus on sadades või tuhandetes hektarites, on ilmselt sellise maaomanike huvide paljususe tekitamine ebapraktiline, üks tahab parasjagu metsa teha, teine ei taha, kolmas tahab midagi kolmandat. Ja kui selliseid on paarkümmend, siis on polügooni tegevus efektiivselt paralüseeritud.

Kapten Trumm kirjutas: ↑17 Nov, 2022 9:53 Tegelt on probleem selles, et Eesti äärealadel asuvad majapidamised ei maksa suurt midagi. Vähemalt võrreldes kinnisvaraga Tallinna ja Tartu ruumis.
Ja maksumaksja raha ei saa kasutada emotsionaalselt, vastasel juhul toob see otsustajale kaasa suuri probleeme.
Surnud ring

Selle mure lahendamiseks räägibki ju sundvõõrandamise protsess võimalikust asendusmaksumuse aluseksvõtmisest hüvitamisel. Kui sinna lisada 20% motivatsioonitasu, siis tegelt on ju täitsa ok lahendus - vana maja asemele saad ehitada uue ja emotsiooni eest veel 20% peale. Jah, kõiksuguseid mälestusi ja emotsioone ei saa alati hüvitada, aga midagi pole parata, kuskilt tuleb piir tõmmata. Sest kui t1bla tuleb, siis tema ei hüvita midagi, hea kui ise ellu jääd. Aga selleks, et ta ei tuleks, on kaitseväel kuskil harjutada.

alfa hotel kirjutas: ↑17 Nov, 2022 10:22

Kapten Trumm kirjutas: ↑17 Nov, 2022 9:53 Tegelt on probleem selles, et Eesti äärealadel asuvad majapidamised ei maksa suurt midagi. Vähemalt võrreldes kinnisvaraga Tallinna ja Tartu ruumis.
Ja maksumaksja raha ei saa kasutada emotsionaalselt, vastasel juhul toob see otsustajale kaasa suuri probleeme.
Surnud ring

Selle mure lahendamiseks räägibki ju sundvõõrandamise protsess võimalikust asendusmaksumuse aluseksvõtmisest hüvitamisel. Kui sinna lisada 20% motivatsioonitasu, siis tegelt on ju täitsa ok lahendus - vana maja asemele saad ehitada uue ja emotsiooni eest veel 20% peale. Jah, kõiksuguseid mälestusi ja emotsioone ei saa alati hüvitada, aga midagi pole parata, kuskilt tuleb piir tõmmata. Sest kui t1bla tuleb, siis tema ei hüvita midagi, hea kui ise ellu jääd. Aga selleks, et ta ei tuleks, on kaitseväel kuskil harjutada.

Minu arvates ei tohiks seda erinevate piirkondade erineva kinnisvara hinna probleemi tekkida juba ainuüksi põhjusel, et kui näiteks needsamad Nursipalu piirkonna maa- ja koduomanikud räägivad, et nad on juba aastate või aastakümnete eest otsustanud elada maal, Kagu-Eestis, oma esivanemate maadel vms, siis on üsna loogiline ka eeldada, et kui riik neilt praeguse kinnisvara turuhinnaga (+ motivatsioonitasu) ära ostab või sundvõõrandab, siis enamus neist põhimõtteliselt võiks või peaks tahtma uue kinnisvara soetada ikkagi enamvähem sinnasamasse piirkonda – kus kinnisvara maksab kokkuvõttes sama palju. Kui keegi neist maaomanikest nüüd ütleb, et ta tahaks edaspidi Kagu-Eesti asemel elada hoopis nt Tallinnas Kakumäel, siis küsiks, et miks ta siis juba 5, 10 või 30 aastat tagasi end Tallinnasse sisse ei seadnud?


Aga päeva lõpuks taandub kogu see asi selleni, et Nursipalus (või ka Rail Baltica, või Tartu maantee laienduse vms objekti) alla jäävad maaomanikud ei hakka niikuinii mitte kunagi rajatava objekti ja sellega kaasneva võõrandamise vajalikkust mõistma, toetama või muul moel olukorraga rahulduma. See on inimlikult ja psühholoogiliselt täiesti arusaadav ja paratamatu, sellega pole isegi väga mõtet võidelda või neid inimesi riigikaitse (või taristuühenduste, või energiajulgeoleku) vaenlasteks tituleerima. Neile ei peagi see meeldima ega hakkagi meeldima, sest nad tõepoolest jäävad paraku ilma sellest, mille alla mõni ongi 30 aastat omaenda kätetööd, hoolt ja armastust investeerinud.

Seetõttu pole mõtet ka lolliks minna igasuguste rätsepalahenduste või lisakompensatsioonide otsimisega, sest need ei hakka kunagi kõiki rahuldama. Kogu see värk jääb nende inimeste jaoks lõpuni välja ülimalt emotsionaalseks ja laetud teemaks, mistõttu need inimesed jäävadki otsima põhjendusi, miks üks või teine lahendus „ikkagi ei korva asja emotsionaalset väärtust“ vms. Osad ei jää kunagi rahule sellega, et peavad ise endale uue kinnisvara otsima. Kui riik selle peale hakkab ise kinnisvara otsima ja arendama, siis ütlevad teised maaomanikud jälle selle peale, et ei tahagi, et see vastik riik nende eest elu hakkaks korraldama. Kolmandatele pole ükski summa piisavalt suur. Neljandad jälle ütlevad selle peale, et tunnevad solvatuna, et neid rahaga tahetakse ära osta. Jne jne jne.

Riigil tuleb see valu lihtsalt üle elada, võimalikult kiirelt ja valutud maade omandamine ja sundvõõrandamine ära korraldada ning keskenduda kommunikatsioonis esmajoones ülejäänud 99,9% elanikkonnast, kellele tuleb selgeks teha, mida ühiskond tervikuna suuremast harjutusväljast/raudteest/tuulepargist jne võidab.

Lahenduseks võiks olla võrreldava (20-50% suuremagi) maatüki pakkumine riigimaast või riigimetsast. Või vallale kuuluvast maast. Üldiselt maal elava inimese jaoks on maavahetus vastuvõetavam kui rahasumma. Kellel 2022. aastal veel põllu- ja metsamaad on, on vastu pidanud juba kümmekond aastat aktiivset telefonisõda igasuguste maaostjatega. Ja jäänud selle juures endale kindlaks, st. ei ole valmis rahapaki vastu vahetama. On kinnistuid, mida ei vahetata raha vastu, ka miljonärist naabril ei õnnestu seda ära osta, sest selle rahapaki eest mitte midagi võrdväärset osta pole võimalik. Riigil/vallal võib aga vastav maatükk olemas olla, seda pole lihtsalt avalikul turul, ja kui vajadus maaomaniku kinnistu järele on samuti riigil, siis peaks riik koostöös maaomanikuga erinevad variandid läbi käima ja kokkuleppele jõudma. Kui mõni tahab, võib muidugi "turuhind + 20%" rahas ka võtta, aga nagu kuulda on, siis pole enamik sellega nõus.

NGolf kirjutas: ↑18 Nov, 2022 11:21Riigil/vallal võib aga vastav maatükk olemas olla, seda pole lihtsalt avalikul turul

Siis oleks õige see enampakkumisele panna, kus kompensatsioonisaaja võiks eelisostuõigusega osaleda sarnaselt piirinaabritega.

Maa võõrandamine ja hüvitamine on lihtne, keeruliseks läheb siis kui maa peal on hooneid. Nimelt on ääremaade turuhinnad sageli nii madalad, et saadud hüvitise eest saad küll maa asemele osta, aga hoonet sinna peale enam ehitada ei saa. Või ei saa uuel maal asuvat hoonet elamiskõlblikums. Sellisel juhul ongi vajalik ja mõistlik lähtuda asendusmaksumusest, sest siis saab inimene uue maja asemele ehitada. Ja kui sel juhul asendub endine vana maja uue ja kaasaegsega, siis peaks see aitama parandada ka emotsionaalseid haavu.

Jah, aga praegu ei ole vähemalt avalikult teada, kui palju üldse on hoonestatud kinnisasju, mis Nursipalus millelegi ette jäävad (vist kolmandat korda ütlen).

Seetõttu pole mõtet ka lolliks minna igasuguste rätsepalahenduste või lisakompensatsioonide otsimisega, sest need ei hakka kunagi kõiki rahuldama. Kogu see värk jääb nende inimeste jaoks lõpuni välja ülimalt emotsionaalseks ja laetud teemaks, mistõttu need inimesed jäävadki otsima põhjendusi, miks üks või teine lahendus „ikkagi ei korva asja emotsionaalset väärtust“ vms. Osad ei jää kunagi rahule sellega, et peavad ise endale uue kinnisvara otsima. Kui riik selle peale hakkab ise kinnisvara otsima ja arendama, siis ütlevad teised maaomanikud jälle selle peale, et ei tahagi, et see vastik riik nende eest elu hakkaks korraldama. Kolmandatele pole ükski summa piisavalt suur. Neljandad jälle ütlevad selle peale, et tunnevad solvatuna, et neid rahaga tahetakse ära osta. Jne jne jne.

Ja mis kõige hullem - tullakse vastu ja nende lapike seal polügoonil säilib, siis on häda - rikutakse öörahu, mingid masinad sõidavad, tulistatakse jne...
Kunagi käis taoline näpu viskamine mingis Klooga laskevälja lähesades uusarenduses, keegi mäletan, et kurtis, et Kusti paukude peale hakkab koer kaevuma. Nomaeitea, minu juurde kostavad need kusti litakad kah, koer ei reageeri mingil viisil. Ainult ülelendavaid hävitajaid saadab pilguga.

Probleem on pigem selles, et ega neid talumajapidamisi äärealadel polegi niipalju müüa kui arvatakse, defineerime siis talu majapidamise, kaevu, elektri liitumise ja 10-15 hektari maaga. Valdavalt on müügis mingid paarihektarised lapikesed ilma hooneteta.
https://www.kv.ee/?act=search.simple&de ... h_type=old

Ja tõsi on ka see, et ehitamine kuskil pärapõrgus maksab rohkemgi kui ehitamine Tallinnas, paraku aga "õiglane turuhind" katab nendest kuludest vaid väikse murdosa, seepärast kontseptsioon, mida kamin evib, et "aga selle hüvitise eest saab ju samasuure maatüki samas vallas" pole päris õige.

Esmaspäevaõhtusel kohtumisel Võru, Rõuge ja Antsla valla volikogude liikmetega avalikustas kaitseministeerium koos riigi kaitseinvesteeringute keskuse ja kaitseväe esindajatega Nursipalju harjutusvälja laiendamise plaani, mis mõjutab 21 majapidamise lähitulevikku. Lisatud kaart.
https://www.postimees.ee/7653395/kaart- ... ju-pakkima

Kaart: https://estmilgeo.maps.arcgis.com/apps/ ... eRbTG_m530

Lükkä külaga siis on kõik.

Neid kohalikke, kelle elamine tõesti ala sisse jääb, mõistan väga hästi, aga lahendust peale kõigest loobumise ning kolimise vist pole Loodame, et kompenseeritakse ikka hoonestatud krundi asendusväärtus, mitte turuhind.

ERR loost https://www.err.ee/1608796093/nursipalu ... -kinnistut:

"Kui metsamaade puhul lähtume kasvavast metsast ja potentsiaalsest tulust, siis põllumaade ja hoonete puhul kutseline hindaja määrab hüvitusväärtuse ja kaasab kõik olulised asjaolud, mis selle hüvitusväärtuse sees peab olema. Tihti maapiirkonnas pole turuväärtus see, mis on hind, tihti on see kõrgem – just, et inimene on selle üles ehitanud ja siis see hüvituskulu võib olla osa sellest maksumusest. Kui kokkuleppele jõutakse, siis igale hinnale, mis hindaja määrab, lisandub 20 protsenti motivatsioonitasu sõltumata, kas seal on mets, põld või hoone. Ja kui elatakse sees hoones, siis on lisatud veel 10 protsenti sellele väärtusele, mis hindaja on leidnud," selgitas [Kaitseinvesteeringute keskuse taristuprojektide koostöö koordinaator Kaupo] Kaasik.

Hindaja.... kust leida sõltumatut hindajat? Riik tellib sellise kes hindab tema kasuks, omanik oma kasuks. Ja kui ma ei taha müüja siis on vara väärtus hindamatu. Siis jääbki kohus ja sundvõõrandamine...

Sellist asja nagu hindamatu väärtus ei ole juriidiliselt olemas. Mis ülejäänusse puutub, siis hinnatud väärtuse üle saab kohtus vaielda ja see on sundvõõrandamisest erinev vaidlus.

Kogu asi on muidugi väga kehv, aga mis teha