www.militaar.net

See tervise tõttu reservi arvamise % on selline nii ja naa.
Meie võime siin seda lugeda hirmsaks kahjurluseks (kulud ju kaotsi läinud), kuid arvestada tuleb 2 asja
1. tänapäeva 18-ste tervis ongi kehva, tänased 40-50-sed ei saa sellest tihti aru, sest nende ajal polnud nii kombeks. Lisaks vilets kehaline vorm, mis aitab kaasa vigastuste tekkele. Tõenäoliselt pole ka sõjakoolist tulnud nooremleitnandil spordimetoodika alal erilisi teadmisi.
2. KV üritab suht lihtsa reservi arvamisega ilmselt vältida hilisemaid rahalisi nõudmisi vigastuste eest, sestap on riskivabam kahtluse tekkimisel saata kaelast ära, enne kui midagi tõsisemat juhtub.

Kuidas aga Soomes tunnistatakse kõlbulikuks märksa suurem % kui meil, tuleb tõenäoliselt sellest, et soomlaste latt on madalam ning nende armees on piisavalt võimalusi paigutada kehvatervise mehi igasugu tagala, toetuse jne kohtadele. Võimalik, et nad on ka paindlikumad selliste võimaluste leidmisel.

Paar aastat tagasi lasin metsas 16-18a poistel lõuga tõmmata. 10 korda ei tõmmanud 20-st keegi. Paar meest punnitasid 5, umbes kolmandik (kõik üsna normaalkaalus) ei tõmmanud kordagi.
Meie klassis minu kooli ajal selles eas oli ainult üks poiss, kes ei tõmmanud ühtegi. Mina tõmbasin 12ndas klassis 14 korda.

Kapten Trumm kirjutas:See tervise tõttu reservi arvamise % on selline nii ja naa.
Meie võime siin seda lugeda hirmsaks kahjurluseks (kulud ju kaotsi läinud), kuid arvestada tuleb 2 asja
1. tänapäeva 18-ste tervis ongi kehva, tänased 40-50-sed ei saa sellest tihti aru, sest nende ajal polnud nii kombeks. Lisaks vilets kehaline vorm, mis aitab kaasa vigastuste tekkele. Tõenäoliselt pole ka sõjakoolist tulnud nooremleitnandil spordimetoodika alal erilisi teadmisi.
2. KV üritab suht lihtsa reservi arvamisega ilmselt vältida hilisemaid rahalisi nõudmisi vigastuste eest, sestap on riskivabam kahtluse tekkimisel saata kaelast ära, enne kui midagi tõsisemat juhtub.

Kuidas aga Soomes tunnistatakse kõlbulikuks märksa suurem % kui meil, tuleb tõenäoliselt sellest, et soomlaste latt on madalam ning nende armees on piisavalt võimalusi paigutada kehvatervise mehi igasugu tagala, toetuse jne kohtadele. Võimalik, et nad on ka paindlikumad selliste võimaluste leidmisel.

Paar aastat tagasi lasin metsas 16-18a poistel lõuga tõmmata. 10 korda ei tõmmanud 20-st keegi. Paar meest punnitasid 5, umbes kolmandik (kõik üsna normaalkaalus) ei tõmmanud kordagi.
Meie klassis minu kooli ajal selles eas oli ainult üks poiss, kes ei tõmmanud ühtegi. Mina tõmbasin 12ndas klassis 14 korda.

Siinkohal võib küll Trummiga enamustes punktides nõustuda. Ainult et „lihtsa“ reservi arvamise taga pole mitte niivõrd soov pärast hüvitiste pealt raha kokku hoida, vaid minu hinnangul pigem asjaolu, et kui ajateenija langeb füüsilise vigastuse (või selle simuleerimise, või vigastuse „suureks“ mõtlemise) tõttu väljaõppest välja, siis algab tihtipeale paar kuud kestev liikumine trajektooril väeosa laatsaret, KV tervisekeskus, tsiviilhaigla ja järelravi Seli tervisekeskuses. Mille järel võib ajateenija küll olla taaskord enamvähem sobivas konditsioonis selleks, et teenistuse ja väljaõppega jätkata, kuid ta on selle ajaga oma kaasajateenijatest väljaõppe mõttes juba nii palju maha jäänud, et puht-utilitaarselt ei olegi enam eriti otstarbekas teda iga hinna eest teenistuses alles hoida ja püüda talle poole väljaõppetsükli pealt leida ametikohta, kus „mahajäämus“ väljaõppes pole eriti takistuseks.

Aga mõned minu tähelepanekud sel teemal veel:
- Täna teenistusse tulevad noored (1990. aastate teisel poolel sündinud) pole arvates mitte niivõrd „kehvema tervisega“, vaid „madalama füüsilise suutlikkuse ja vastupidavusega“ – võrreldes nt 1980. aastatel sündinutega. Tuleneb see üldistest ühiskonnas toimunud muutustest – linnastumine, autostumine, vähesem füüsiline töö ja iseenda liigutamine, rohkem aega arvuti ja teleri taga jne. Ja on minu arvates väga vähe võimalusi, kuidas neid trende reaalselt muuta saaks – nt üks täiendav kehalise kasvatuse tund ja VTK normide taastamine vms ei anna erilist efekti.
- Vaid kaitsevägi peab kokkuvõttes nende muutustega arvestama ja kohanema, et teenistusse tulevast kontingendist siiski maksimum välja pigistada. Sh diferentseeritud tervisenõuete ja/või väljaõppe korraldamine nagu Soomes. Küsimus on pigem selles õhk-õrnas piiris, mis tasemest alates muutub ajateenijate iga hinna eest teenistuses hoidmine olulisemaks, kui sõjaliselt relevantse väljaõppe andmine. Mis Soomes on vist kohati juba juhtunud, kui tuletada meelde neid n-ö B-kategooria ajateenijaid, kes varustust enam ei kanna ning kepikõnnist koormavamat füüsilist ei tee.
- Päeva lõpuks on nii teenistusse tulekul kui teenistuses püsimisel oluline kutsealuse enda tahe ja motivatsioon teenistusse tulla. Kui inimene tajub ajateenistust ratsionaalse ja mõistliku ettevõtmisena, siis on praktika näidanud, et täitsa hästi saavad teenistusega hakkama ka väikse füüsilise puude vms tervisehädaga indiviidid.
- Kuni viimaste aastateni oli ajateenistusse suunatavaid kutsealuseid võimalik selekteerida üsna suurte, u 10-12 000 aastakäikude pealt. St nii suurest aastakäigust sai ilma suurema vaevata välja selekteerida need, kellel polnud eriti midagi teenistusse tuleku vastu ja/või kes olidki heas füüsilises vormis. Tänaseks on need aastakäigud langenud 6-8000 peale ja paljuski seetõttu on suurenenud ka väljalangevus.
- Väljalangevus teenistuse käigus pole päris „iseenesestmõistetav“ ja paratamatu nähtus, sest väljalangevuse protsent kõigub väeosade lõikes kohati üsna palju. St võimalik, et on mingid väeosad, kes teevad midagi õigemini kui teised väeosad. Ja/või satub mõnda väeossa rohkem motiveeritumaid ajateenijaid kui mõnda teise.

Ajateenistusest küll aga vast siiski teemasse
Borja küsimus valikulisusest.
Põhimõtteliselt on meil üldine kaitseväe kohustus. Võetakse kõik, kes tervise (ja mõne muu vähemtähtsa kriteeriumi) põhjal sobivad. Et meil on kasarmukohti täpselt nii palju, kui rahva tervis lubab võtta? Õige! Aga selleni oleme jõudnud viimaste aastate jooksul. Enne ei vastanud meie majutus meie endi seatud standartidele. Kui me ajateenistusse rohkem kodanikke võtame, siis tuleb meil: a)täiendada majutusvõimalusi või b)rikkuda/muuta standardeid. Viimane hakkab aga üsna kindlasti mõjutama väljalangemist. Kuid veel kord: täna tulevad teenistusse kõik need, kes selleks sobivad. Kõrvale suudab hoida vist 1%.
Selles mõttes on küll valikuline, et valitakse vaid terved, mingi standardi täitvad.
Singapuris on latt kõvasti allapoole lastud. Seal teenivad sellised, kes meil mingil juhul ei teeniks (N: jalutu, Downi sündroom). Kuid see on hoopis komplekssem süsteem, mis lisaks sõjalisele riigikaitsele, valmistab ette võimalikult suurt hulka ühiskonnast, võimalikult palju ise hakkama saama. Miks meil nii ei ole? See on tegelikult vahendite jagamise küsimus. Kahtlemata nõuaks see rohkem vahendeid KV-le. Vastu aga ei saaks proportsionaalselt sama palju sõjalist võimet. Seega, millise valdkonna alt tuleks seda raha juurde võtta?
Põhimõtteliselt on see sarnane teema ühendatud laevastiku või lennupargi või sõjaväestatud piirivalvega.

Pole mõtet poliitikutele nende 10 aasta taguseid asju nina peale visata, kui nüüd on teisiti. Ma mõtlen just siis, kui arusaamine ongi muutunud. Vastasel juhul tuleks siin üles rivistada ka teised, elus "kummalisi" valikuid või väljaütlemisi teinud isikud. Eksimine ongi inimlik. Näiteks: kui paljud siin "särki rebivatest" foorumlastest ei läbinud ajateenistust, kui selleks oli aeg? Kui mehed täna oma lapsi kasvatavad teiste hoiakutega, siis ongi juba hästi.

Mis noormeeste tervisesse ja füüsilisse võimesse puutub, siis minu seisukoht on vastupidine. Minu arvates ei ole meie noormehed kehva tervisega. Kindlasti mitte kehvema tervisega kui soomlased. Soomlaste väljalangevus on viimastel aastatel tõusnud meiega võrdseks - 17%. Ajateenistusse jõudmine on langenud - 70%. Võin veidi eksida. Ka nemad muretsevad selle teema pärast. Kuid nad kulutavad ka kõvasti rohkem vahendeid näiteks ajateenijate tervishoiule, heaolule jms. Mina pooldan. Vaikselt hakkame ka meie neid asju tegema.
Füüsiline võime mind aga üldse ei koti. Trumm võis tõmmata 14 korda lõuga. Mina tõmbasin 1992 aastal ERA katsetel 12x. 2 kuud enne seda vist 5. Aga palju ma täna tõmban? Minu hinnangul ei pea meie reservvarmee võitleja olema tugevam, kui ehitaja objektil. Autojuht roolis. Iseküsimus on, kui head nemad peaksid olema. Ja siin pole minu või Trummi võimetel eriti palju tähtsust.
Ja lõpetuseks. Kupis on kaks aastat uuritud ajateenijate füüsilist koormust verenäitajate, tulemuste ja kehakaalu järgi. Tulemus - ülekoormust ei ole. Seega ei saa mehed füüsiliselt nõrgad olla. Pigem annab järgi vaim. Tahe. Hoiak. Kui täna on võimalus OÜtada, või muul moel maksude arvelt oma rahakotti täiendada, siis tehakse seda keskmiselt hea meelega. Ajateenistus pole muud kui maks riigile (kodanike ühine proportsionaalne panus riigi arenguks).
Ehk siis:
Ma tean ise paremini mida oma rahadega teha, selle asemel, et lollakatele poliitikutele otsustamiseks anda ja pealegi seda raha ma ise ei näe = ma tean ise paremini, mida oma ajaga teha, või mis tegelikult meie riiki kaitseb.
Ahjaa, kui 10 aastat tagasi "kummalisi" otsuseid ja seiskohti väljendanud kodanikud on nüüd "normaalseks" muutunud, siis on Eesti paremini kaitstud kahtlemata. Minu arvates on!

Tänapäeva ajateenistus on igati teemasse.

Et meil on kasarmukohti täpselt nii palju, kui rahva tervis lubab võtta? Õige! Aga selleni oleme jõudnud viimaste aastate jooksul. Enne ei vastanud meie majutus meie endi seatud standartidele. Kui me ajateenistusse rohkem kodanikke võtame, siis tuleb meil: a)täiendada majutusvõimalusi või b)rikkuda/muuta standardeid. Viimane hakkab aga üsna kindlasti mõjutama väljalangemist. Kuid veel kord: täna tulevad teenistusse kõik need, kes selleks sobivad.

Aga miks see ikkagi nii on, et 1/4 lõpetab ajateenistuse?

Minevikuga võrreldes kindlasti oli siis osa terviseprobleeme ka aladiagnoositud. Mida rohkem teadus areneb ja mida parem on arstiabi, seda rohkem diskvalifitseeritakse meditsiinilistel põhjustel (kuigi intuitiivselt võiks vastupidi olla).

Aga ikkagi, 1/4 on võhiku jaoks nii vähe, et tekib paratamatult küsimus, et kui majutusvõimalust täiendada, kas ei saaks näiteks kolmandiku asemel kaht viiendikku või poolt poistest vastu võtta, kellest siis ikkagi viiendik välja langeks?

Edasi, kuna on teada, et aastakäigud vähenevad, kas osaliselt on ka sellega arvestatud ja mingit osa tahetakse teadlikult hiljem võtta?

Plaan on suurendada nii ajateenijate hulka, kui osaluse %.
RKAKiski on kirjas aastaks 2026 4000 ajateenijat. Sel ajal teeb see üle 50% aastakäigust. Selleks on arvestatud ka täiendavate ressurssidega majutuseks ja muuks. Sh tegevväelastega.
Selle saavutamiseks on mitu tegevussuunda:
Esiteks vaadatakse jälle üle kõik vabastamise põhjused - lastakse latti alla.
Teiseks vaadatakse üle teenistuse tingimused lati allalaskmise korral.
Kolmandaks, ja see on kõige olulisem, haktakse väljalangemist vähendama. See omakorda peaks suurendama ajateenistusse jõudvate kutsealuste %, kuid ka RÕKil osalejate %. See viimane on küll hüpotees.

Martin Herem kirjutas:Plaan on suurendada nii ajateenijate hulka, kui osaluse %.
RKAKiski on kirjas aastaks 2026 4000 ajateenijat. Sel ajal teeb see üle 50% aastakäigust.

Tänan, sain vastuse.

Ajalooline ekskursioon korruptant Margus Kolga suhetesse oma lauakalkulaatoriga suunatud siia: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 3&start=15

Teemakohane tsitaat tollestsamast ajaloolisest ekskursioonist:

Kapten Trumm kirjutas:Tegelikult pole 25 000 mehega Eesti suurune ala kaitstav, isegi minusugusele võhikule on see selge ja brigaadisuurusi (mõni tuhat) armeesid pole mõtet isegi arutlusele võtta.

Selline, üsna ilmse asjaga hakata taolist teemat tegema näitab lihtsalt vähest talupojamõistust.
Kui Kunnas nõudis 50 tuhat või mis iganes suurusega armeed, siis umbes taipan, kust see number tuleb.

Minu arust on siin peale kõige muu ka mingi suhtumise vahe, mis tuleb ka akf-ide diskussioonis varasematel lehekülgedel esile.

Ühed väidavad, et SA koosseis suurusjärgus 50 000 ja muu selle juurde kuuluv on hädavajalik. Teised väidavad vastu, et Kunnase poolt aastate eest kujutatu oli õõnesarmee ja suur osa sellest oli olemas vaid paberil.

Mõlemal kusjuures võib seejuures õigus olla.

Vahe seisneb nüüd selles vastuolu haldamise strateegias (kas pole kaunilt öeldud?). Ühtede jaoks on sellises olukorras õige teha uus arengukava, mis oleks vähem õõnes ja vähendada SA koosseisu näiteks 26 000 meheni. Teiste jaoks on sellises olukorras õige jätta võimsam visioon kehtima, teades, et see küll sellisena ei realiseeru, kuid väärtustades eesmärgipüstitust.

Esimesed ütlevad teiste kohta, et nood elavad pilvedes. Teised ütlevad esimeste kohta, et nood üritavad hiilimisi ja libedat nõlva pidi elukutselise armee poole tüürida.

Mis puudutab tervislikel põhjustel ajateenistusest vabastamist, siis soovitan kaaluda eraldi rühma moodustamist Aspergeritele. Tõenäoliselt on nad kehaliselt nõrgemad, ei pea metsalaagreid keskmise ajateenijaga samal viisil välja, kuid neil on sageli teadmisi ning oskusi, mida keskmisel ajateenijal pole. Nad ei talu täielikult ajateenistuse sunnirutiini ning seetõttu tavateenistusest langevad nad enamasti lõpuks välja. Samas see grupp on piisavalt suur, et kaaluda nende mingil viisil siiski teenistusse kaasamist, usutavasti saaksid nad suhteliselt hästi hakkama sidega seotud erialadel, osad tagalavennana, osad tehnilistel erialadel jne.

Arvestada tuleb ka, et Aspergeri diagnoos ei takista kõrgematesse ametitesse tõusmisel, mistõttu oleks kasulik, kui otsustaja teab ka teenistusest midagi omade kogemuste põhjal.

Näiteid elust - viimase(ja esimese) LÕK-i ajal külastas mind üks eakam sõber, koos kaasaga. Neil minust kümmekond aastat noorem poeg, kes ei ole ajateenistuses käinud. Sõber oli NA-s mereväes. Autojuhina. Laeva sattus kogu teenistuse vältel ühe korra, peale"kontaktide puhastamist".
LÕK-i juurde tagasi tulles - olid näinud, kuidas laigulises relvastatud poisid olid liinibussi kontrollinud. Seest ka. Hirmus ju - mis sellised relvadest teavad, kukuvad kogemata bussis lärtsutama! Ja nii edasi. Proovisin mina selgitada nii ja teisiti, aga tunnistan ausalt, jäin jänni.
Muidu täiesti mõistlikud inimesed, etnilised eestlased, keskmisest paremini hakkama saav keskklass, aga perspektiivi ise või koos liitlastega agressorile edukalt vastu hakata näha ei suutnud - niikaua torgivad seal venelaste p..sse taga, kuni litaka ära saavad...

Kas maailmapilt oleks teistsugune, kui oma poeg või väimehed(neil kaks tütart ka) oleks ajateenistuses käinud? Olen kindel.
Siin on ajateenistust läbivate % suurendamisega seoses toodud paralleele mereväe ja sõjaväestatud piirivalvega - mille arvelt ja kuhu suunata ressurss. Ma tõmbaks siin ühe paralleeli veel - riigikaitseõpetus.

Täna on ju olukord selline, et riigikaitsega omab kokkupuudet umbes kolmandik noortest meestes. Ja läbi selle ka nende noorte meeste noored naistuttavad, vanemad, lapsed. Kolmandik ühiskonnast. Kaks kolmandikku näeb seda eemalt. Nende jaoks on see miski, mida keegi kuskil nendegi maksuraha eest teeb. Ja las teevad, niikaua, kui see meid ei sega. Ning see on suurem probleem, kui mina ja ma usun, ka paljud teised, endale tunnistada julgevad.

PSÜ andmetel on 2026a. RKAK kirjas 4000 ajateenijat, üle 50 %. Aga praegused suured vanuserühmad, kellest riigikaitsega kokkupuuteid umbes kolmandikul, on ju ikka elus. See 4000 on ka aastal 2026 karjuv vähemus. Ennast korrates küsin, et kui suur peaks olema ajateenistuse läbinute protsent, et kõrvalehoidmine ja isegi sellest rääkimine oleks piinlik?

Edit: 1.JVBR reservväelased - 1.JVBR personalijaoskond palus levitada - värskendage kontaktandmeid.

Martin Herem kirjutas:
Plaan on suurendada nii ajateenijate hulka, kui osaluse %.
RKAKiski on kirjas aastaks 2026 4000 ajateenijat. Sel ajal teeb see üle 50% aastakäigust.

Selle otsuse taga olevast kaalutlusest ei saa ma ausalt öeldes aru.

Ja samas:

Täna on seis siiski selline, et paneksime lõdvalt 50 000 ja enam püssi alla. Vormi annaks selga ja paarsada padrunit kah. Aga ... sellega ei olda nõus sõdima. Andke soomust ja muud, seda kõike saab mereväe ja veel millegi arvelt ... Huvitav, kui "kalleid" laevu ja lahingumasinaid ei oleks. Kuid 90 000 kodanikku oleks kergrelvastatud "tendiüksustes" (vot mõisted), kas siis läheks midagi paremaks? Strateegiliselt, moraalselt ... operatiivselt.

Kas poleks meie vahendeid säästvam (mis võimaldaks säästetu eest soomuse ja muu muretsemist), kui jätkata praeguse 3000 ajateenijaga ja hoida neid RÕK-te abil kuumas reservis 2 aastat kauem, selmet 1000 meest rohkem ajateenistusse võtta koos kõigi sellega kaasnevate kuludega? Allapoole ajateenijate arvu viia ei tohiks, sest siis muutuks tõesti see ajateenistuse üldisuse põhimõte küsitavaks ja võiks viia rahva ja sõjaväe omavahelise kaugenemiseni, kuigi maailma praktikas esineb ka seda, et kõiki kõlbulikke ei võeta, sest ei ole vaja (või ei ole vahendeid).

Kas meie eesmärk on ajateenistuse kohustuse võimalikult õiglasem jaotus või võimalikult efektiivne riigikaitse?
Minule, kui kaitseliitlasele, on praktiliselt elukestev riigikaitseõpe (selle erinevates vormides) loomulik. Kas peame me noori ja terveid mehi nii kergesti varumeesteks tegema? Arengukava järgi kasvab põhivalmidus- ja täiendreserv 2022.aastaks 90 000-ni. No mida me nii suure reserviga, kelle oskused on suuresti ka juba "rooste" lastud, teeme? Kui kergerelvigi leiame me parimal juhul 50 000le ja SAK aga on sisuliselt 21 000.

Tunnistan ausalt, et Martin Peeteri sõnumid on mulle varemgi ebaselgeks jäänud. Seekord ausõna - ma ei saa aru, mida sa küsid.
Kas rohkem ajateenijaid ja vähem RÕKe oleks odavam? Või vastupidi?
Annan huupi mingi selgituse. Andke andeks, nüüd läheb natuke aega

Igal aastal valmistame ette mingi osa kiirreageerimisüksustest, mis komplekteeritakse reserviga. Kaitseliidu SA üksused ja tegevväelased on eraldi arvestus.
See komplekt kuulub kiirreageerimisse kuni järgmine ajateenistuse lend kolme või nelja aasta pärast selle välja vahetab. Mõni veidi kauem. Ma tunnistan, et viimase suure struktuuri muudatuse järel aastal 2012, meie süsteem ikka veel selgineb ja areneb.

Samas on need üksused pärast ajateenistust komplekteeritud ebapiisavalt. Mitte tingimata alla 100% ettenähtud SA üksuse suurusest, vaid ebapiisavalt, et nad kestaksid piisava arvu aastaid.
Võtame üksuse suurusega 100 reservväelast. Ütleme, et ajateenistuse lõpetab täpselt 100.
Järgmiste aastate jooksul haigestuvad nendest mõned. Ka ajutiselt töövõime kaotanud kujunevad miinuseks, sest mobilisatsiooni korral nad pole üksuses tegutsemiseks kõlbulikud.
Terviseprobleemidele lisanduvad nö teised riigile olulised ametid, mida tuleb täita ka sõjaajal - PPA, Pääste, meedikud, vallavanemad ja veel üsna palju nimetusi. Meedikud võivad kuuluda küll samasse SA üksusesse, kuid kui kodanik oli väljaõpetatud kuulipilduriks, siis jääb sellele kohale tühi auk.
Samuti mõjutab struktuure Kaitseliit. Kui ajateenija kuulus Kaitseliitu juba enne, siis ta ei tohiks üldse tavalisse reserviga komplekteeritavasse üksusesse kuuluda. Määravaks saab muidugi konkreetse kodaniku "vaba tahe", mis peab selge olema ajateenistuse algul.
Mingi hulk reservväelasi lahkub Eestist. Alaliselt või ajutiselt, kuid kontakt nendega kaob. Mobilisatsiooni (ka RÕKi) korral, nad teenistusse ei jõua.
Lõpuks tuleb mängu see osa kodanikke, kes ignoreerivad korraldusi kodaniku kohustuste täitmiseks. Karista või mitte, kuid resevväelasena on nad kadunud.
Palju neid kokku on? Järgnevad suhtarvud on pigem suurusjärgud, mitte täpne statistika. Võttes aluseks RÕKide statistika kuni 40% kutsututest. Ärge ajage seda segamini SA koosseisuga. Sellest 40% umbes pooled on vabastatud - see sama tervis või oluline ametikoht, lapsed, viibimine välismaal, õpingud, veel mitmeid väiksemaarvulisi põhjuseid. Osa nendest mobilisatsiooni korral vabastust ei saaks, kuid pooled sellest 20%st oleks vabastatud ikkagi. Järgmine grupp RÕKile mitteilmunuid on need, kes ei saa kutset kätte. Neid on umbes 10%. Ei saa kindlalt väita, et alati aadress oli vale või inimest polnud kodus. Tõenäoliselt ei võtnud kodanik vahel ka kutset vastu. Ütles, et tema pole kutsel märgitud Martin Herem, vaid hoopis Martin Peeter, ja Heremist pole ta kuulnudki. OK - süsteemi viga, kuid juba parendame. Viimaseks grupiks RÕKil mitteosalevaid on need, kes ignoreerivad kutset. Saavad karistada - jah. Kuid mobilisatsiooni korral on nad ka vähe usaldusväärne elavjõud.
Seega 100st ajateenistuse lõpetanust tuleb kolme aasta pärast RÕKile (mobilisatsiooni) 60%. Tõenäoliselt annab lihtsamate meetoditega võtta juurde veel 10% - vabastatute hulgast. Mingis ulatuses osalust annab suurendada siiani kutset kätte mittesaanute arvelt. Ütleme et 5%. Kaduma läheb ikkagi 25%.
Ma ei tea nüüd, kas jõuate järge hoida aga: kui ajateenistuse lõpetab 100% komplekteeritud üksus, siis kolme aasta pärast peab kindlasti olema lisaks 25%. Tegelikult tuleb vastav arv muidugi juurde kirjutada juba ajateenistuse ajal, sest nii ajateenistuse lõpetanute arv, kui ka reservis oleku ajal kaduma minevate reservväelaste arv on prognoositav. See puuduv 25% tuleb (Martin Peeter see on nüüd sulle) võtta aastakäikudest, mis kohe kohe langevad kiireageerimisest välja. Vahel on see % suurem, vahel väiksem. Vahel kutsutakse õppekogunemisele 1a pärast ajateenistust, ja see olekski mõistlik, vahel kutsutakse 3a pärast ajateenistust. Sõltub üsna mitmetest asjaoludest. Näiteks suuremate õppuste eesmärkidest. Näiteks rahalistest vahenditest. Vahel kutsutaksegi see "puuduv 25%" koos noorema lennuga. Minu arvates tulekski kutsuda. Kui meil vähegi vahendeid on, siis kutsumegi. Veelkord - viimane struktuurimuudatus toimus 2012. See muutis üsna palju ja sisuliselt on meil uue süsteemi järgi alles esimene ring tehtud.
Niisiis, mingi osa "vanaks jäänud" reservist kasutame me ära.
Kuid aga peaks päris lahinguteks minema, siis on vaja täiendusi. Need tulevad samuti sealt, kust eespool mainitud "25%". Palju neid vaja on, ei saa täpselt öelda. Teatud intensiivsuse jooksul võib rivist alatiseks välja langeda 5% (KIA+WIA) ... päevas.
Minu hinnangul kulub sellega ära 2 ringi ehk mitte ainult 4 aastat ajateenistust, vaid 8.
Kui keegi veel jaksab lugeda, siis avaldan ma järgmise arengu. Mis saab siis, kui me viime läbi mobilisatsiooni ja sõjaks ei lähe? Või ütleme, et olukord kujuneb selliseks nagu täna Ukrainas. Ma ei räägi kaotatud territooriumist, vaid kestvast ohust ilma lahinguteta. Hulk riigi funktsioneerimiseks olulist tööjõudu ootab jõude kuskil kaevikutest. Mingi hetk tuleb nad välja vahetada ja selleks on ... Martin, kes lõpetas ajateenistuse 12-16 aastat tagasi.

Vist oli ka küsimus, miks nende 5 või enam aastat tagasi ajateenistuse lõpetanud reservväelastega, kes kiirreageerimisse ei kuulu, RÕKe ei tehta. Vastus - pole vahendeid. Tegelikult mingis mahus ka tehakse, kuid mitte massiliselt. Kõige lihtsam mõõde on rahalised vahendid õppuste korraldamiseks. Järgmine puudujääk on inimestes, kes neid õppuseid läbi viiksid. Uskuge või mitte, kuid alates 2008 suurenenud RÕKide arv ja rahvusvaheliste õppuste arv, ei jäta enam mingeid "veidi lihtsam kuu" perioode. Ja kui nüüd päris aus olla, siis poleks nendele "vanadele" enam ka piisavalt üksuse varustust anda. Püssi saaks paugutada küll, kuid transpordi-, side-, lahingutoetus- ja muud vahendid, on kas ajateenijate või reservväelaste käes, hoolduses või lihtsalt laos valmis mobilisatsiooniks. Ma olen kindel, et kui oht oleks täna veel suurem, küllap me kombineeriks ja saaks hakkama. Täna ei nähta vajadust sellist hinda maksta.

Mis saab siis, kui meil on 4000 ajateenijat 3200 asemel? Suur hulk administreerimist vanade aastakäikude tagasitoomiseks jääks ära. Kogu süsteem oleks lihtsam. Ajateenistuse lõpetaks piisava varuga allüksus, mis kestab vajalikud aastad. Ülegi jääb
Teiseks oleks see ühiskondlikkus mõttes õiglasem. Võiks ju küsida, et miks raisata nii paljude noorte aega, kui kõiki vaja ei lähe? Kahjuks ei ole ajateenistuse lõpus täpselt teada, kes jääb haigeks, kes rändab minema jne.
Omaette küsimus on ka tegevväelaste värbamine. Ma tulen jälle tagasi geneetikute teooria juurde. Neid inimesi, kes tahavad teisi juhtida ning soovivad võtta ka vastutust (otsustada), on 1:20. Ajateenistuse lõpetab täna igal aastal umbes 2600 kodanikku. Selle teooria järgi on neis 130 "geneetilist" juhti. Igal aastal on meil vaja umbes 60 uut ohvitseri ja sama palju vanemallohvitseri = 120 juhti. Parandan, kandidaatidena kooli. Neid oleme me otsustanud võtta ainult läbi ajateenistuse. Seega võib öelda, et tänane ajateenijate arv on juba väike. Ühiskond vajab juhte ju ka mujal. Ja ammugi mitte kõik "geneetilised" ei kavatse juhtida sõjaväes.

Lõpetuseks sellest, palju oleks "pole häbi rääkida". Ma ei tea täpset arvu, kuid üle poole peab kindlasti olema. Aastal 2026 on 4000, üle poole aastakäigu meessoost kodanikest. Kuni meie ajateenistus keskendub sõjalise võime loomisele, siis oleks see arv ka üsna hea. Suurem arv ajateenijaid oleks kahtlemata parem ... kuid ka ressursimahukam. Jällegi - ma ei ole kindel, et makstav hind vääriks lõpptulemust sõjalises mõttes. Ühiskondlikkus mõttes kahtlamata. Nagu Singapuris.
Nüüd küll aitab.

PS! Martin Peeter - küsi lühemalt, saad lühemad vastused.

Martin Herem kirjutas: ...Lõpetuseks sellest, palju oleks "pole häbi rääkida". Ma ei tea täpset arvu, kuid üle poole peab kindlasti olema. Aastal 2026 on 4000, üle poole aastakäigu meessoost kodanikest. Kuni meie ajateenistus keskendub sõjalise võime loomisele, siis oleks see arv ka üsna hea. Suurem arv ajateenijaid oleks kahtlemata parem ... kuid ka ressursimahukam. Jällegi - ma ei ole kindel, et makstav hind vääriks lõpptulemust sõjalises mõttes. Ühiskondlikkus mõttes kahtlamata. Nagu Singapuris...

Kui see oli vastus minule, siis ikka "oleks häbi rääkida". Seda esiteks.
Teiseks on küsimus paradigma(valimisaegsest "Foorumist" kuulsin, vägev sõna) muutmises - sõjalise võime loomine on hea, aga see on ainult pool rehkendust. Riigikaitse õpetuseks paremat süsteemi, kui ajateenistus, ei ole mina oma kõverate puusilmadega näinud. Ressursimahukas on see siis, kui kulunud raha jagada ajateenijate arvuga. Kui igale ajateenijale lisada veel üks naine, üks laps ja kaks vanemat, on hind juba täitsa inimlik.
Või kas keegi vaidleb vastu väitele, et riigikaitse on täna marginaalse vähemuse praktiliselt vabatahtlik tegevus?
Alternatiiviks oleks sarnaselt emakeelele üldhariduskoolides kohustuslikus korras õpetatav isamaa kaitsmine. Emma-kumma peab valima, vastasel juhul valime varsti Riigiduumat.

Martin Herem kirjutas:Andke andeks, nüüd läheb natuke aega

https://www.youtube.com/watch?v=YdU199LlIc4
00:23

Martin Herem kirjutas: Võiks ju küsida, et miks raisata nii paljude noorte aega, kui kõiki vaja ei lähe? Kahjuks ei ole ajateenistuse lõpus täpselt teada, kes jääb haigeks, kes rändab minema jne.

Edasine jutt nüüd ei ole minu vastandumine või vastuvaidlemine, vaid minu nägemus ja mõtted, mis kõige sellega haakuvad, mida Martinid ja teised siia pikalt kirjutasid.

Eks mõni jah kindlasti küsib nii, aga sellele ei pea vastama, sest küsimus sisaldab juba väidet, et raisatakse. Küsima peaks algatuseks "kas", mitte "miks". Ja vastus küsimusele "kas" on "EI".

Sellepärast poleks ajaraisk ka kohustuslik riigikaitseõpetus. Elik kõik need sandid, vigased, "mittevajalikud", struktuuridesse "mittemahtuvad" jne kodanikud peaksid olema vähemalt läbinud riigikaitse õpetuse koolides ja saanud kasvõi ainult teoreetilise algtaseme riigikaitselise hariduse/teadmised. Pädeva riigikaitse õpetuse ainekava läbinud saaks lisaks ka mingisugusegi algtaseme praktika (oleks vähemalt relva näinud ja katsunud, ning lasknud, kogenud riigikaitsekursuse välilaagrit, külastanud EKJ väeosasid, saanud teadmised EKV distsipliinist, saanud algteadmised esmaabist, orienteerumisest, kartograafiast jne jne).

Nüüd, juhul kui midagi tõesti juhtub ja hakkab toimuma, ning see konflikt hakkab pikemalt vinduma, siis kas ei või ühel ilusal hetkel "otsa lõppeda" kõik EKJ väljaõppinud kodanikud vaatamata igasugustest ülekatetest ja reservidest?

Martin Herem kirjutas:Kuid aga peaks päris lahinguteks minema, siis on vaja täiendusi. Need tulevad samuti sealt, kust eespool mainitud "25%". Palju neid vaja on, ei saa täpselt öelda. Teatud intensiivsuse jooksul võib rivist alatiseks välja langeda 5% (KIA+WIA) ... päevas.
Minu hinnangul kulub sellega ära 2 ringi ehk mitte ainult 4 aastat ajateenistust, vaid 8.

Ühel hetkel võib tekkida olukord, kus üksuste komplekteerimiseks/väljalangenute täienduseks pole enam väljaõpetatud kodanikke võtta.
Alguses neid, kes viimastel aastatel olid väljaõppe saanud ("kuum reserv"), siis neid, kes küll väljaõppe kunagi saanud, kuid pole ammu RÕK-idel osalenud. Ja ühel hetkel võivad "otsa lõppeda" ka viimased. Mida siis teha? Loota, et liitlased võtavad sõjategevuses osaluse üle.... no ma ei tea... 70? 80? 100%?

Kui paralleelselt vinduva, või aktiivse kuid pikalt paigal seisva konfliktiga samaaegselt on kusagil tagalas või kasvõi mõne teise liitlasriigi territooriumil võimalik kiirkorras välja õpetada hädapärast täiendreservi, siis IMHO on see igati produktiivsem, kiirem ja tulemuslikum, kui sellisele kiirväljaõppele kutsutud kodanikud on eelnevalt läbinud vähemalt pädeva riigikaitseõpetuse ainekava koolis. Juhul muidugi, kui seda (reservide kiirkorras väljaõpet) üldse tehtaks. Alternatiiviks oleks sellel hetkel, kui kõik väljaõppinud reserv, või valdav enamus sellest, on "otsa saanud" ütelda, et meie nüüd paraku lõpetame sõdimise, sest õppinud mehed ja naised on otsas, järel on ainult vigased, sandid, patsifistid, ning seni kaitseväkke "mittemahtunud" lillelapsed ja kogu lugu.

Või võtame nt stsenaariumi, kus vaenlane on okupeerinud meie maa, Eesti kaitsejõud (või halvimal juhul see mis nendest järel on) on taandunud koos liitlastega väljapoole Eesti vabariigi piire, mingi aja möödudes aga alustatakse tulemuslikku vaenlase välja tõrjumist, ning jõutakse tagasi EV territooriumile. Oletame, et liitlased pakuvad kaotatud vahendite taastamiseks (üksuste komplekteerimiseks) relvastust ning muid vahendeid ja vaja oleks kiiresti uuesti komplekteerida EKJ üksused okupatsiooni alt juba vabastatud kodanikest. Või ka üritatakse komplekteerida enne vastupealetungi mingeid üksuseid juba mõnes teises liitlasriigis nendest, kellel sõjajalust on õnnestunud teistesse riikidesse pageda. Et siis IMHO hakkab selle tegevuse parimat tulemuslikkust (ja ka võimalikkust üldse) mõjutama jälle see, kas ja kui palju kodanikke on saanud vähemalt mingidki algteadmised riigikaitsest. Ka needsamad sandid, vigased, "mittevajalikud", struktuuridesse "mittemahtuvad" jne kodanikud võivad ühel hetkel (viimases hädas) kuluda marjaks ära. Ja kuna on selge, et sante ja vigaseid EKV-sse süsteemselt võtta ja neid välja õpetada ei saa (+ ei saa ka kõiki terveid), siis jääb juhul kui tahetakse jätkuvalt vastupanu osutada üle ainus variant ja see on kohustuslik riigikaitseõpetus koolides kõikidele.

Kui sul on võtta kiirväljaõppele noormehi, kellel on põhilised algteadmised ja oskused üksikvõitleja tasandil olemas, ning neist on vaja välja õpetada kokkutöötav üksus, ilma neid kiirkursusi/kiirväljaõpet "ajalootundide" ja seletustega teemal "misasi on kiiver, killuvest, püss, sihik, granaat ja žgutt" alustamata, siis see oleks väga hea.

Kui sul on linnades ja külades olemas neiud (mitte üksikud, vaid väljaõppe/koolituse on saanud enamus), kes teavad kuidas anda esmaabi lahingutegevuses haavatasaanuile (sõjaline meditsiin ja selle iseärasused), kuidas ennast ja lähedasi X olukordades aidata (kus varjuda, kuhu minna, kuhu mitte minna, mida teha ja mida mitte), kuidas üleüldse käituda sõja olukorras, siis see oleks väga hea ja me võime ainult kohvipaksult oletada, kui mitu inimelu võib-olla selle tõttu saaks päästetud. Või kuipalju vähem probleeme ja tööd oleks tagalas/rindelähedasel alal neil, kes peavad seal korda looma ja mingeid asju tagama.

Mingist "noorte aja raiskamisest" ei saa siin minu arust üldse juttugi olla, ei kohustusliku riigikaitseõpetuse, liiga suure "ülekattega" kaitseväkke võetute, ega "mittevajalikele" RÕK-ide korraldamise kontekstis.

Või mina praegu totaalselt eksin ?

"mäger" Mis puudutab tervislikel põhjustel ajateenistusest vabastamist, siis soovitan kaaluda eraldi rühma moodustamist Aspergeritele.

Aspergeri sündroom on üks autismispektri häiretest. Kõrgfunktsionaalsed autistid vastandina siis neurotüüpilistele ehk "tavalistele" inimestele. Kuna tavalisuse spekter on niivõrd lai, nagu ka aspide spekter, siis on hakatud tasapisi loobuma Aspergeri sündroomi diagnoosimisest (DSM järgi), sest peaaegu et iga inimene võib oma „kiiksude“ tõttu sinna spektrisse langeda.

Siiski iseloomustab aspergereid mingi omaduste kogum, mis minu arvates teeb keeruliseks sõjaväes teenimise. Näiteks võivad autismispektri häirega inimestel olla kindlad rutiinid, mida järgitakse: süüakse ainult teatud asju, kindla struktuuri ja värvusega. Võib süüa kuude kaupa sama toitu iga päev, kui midagi muud pakutakse, nälgib. Ei talu füüsilist kontakti võõrastega, raskused silma vaatamisel. Motoorne ja üldine füüsiline kohmakus. Ei talu tugevaid ja häirivaid helisid, kõva häält tegevaid inimesi.

Aspergeri sündroomiga inimesed on sageli väga andekad tehnilistel erialadel, IT-s. Just sellistel omaette nokitsemise töödes on nad võimekad, ka võivad olla intellektuaalselt väga kõrgel tasemel. Sobib paremini kirjalik suhtlus, mitte kõnelemine. Nii et kindlasti Aspergeri sündroomiga inimesed on kaitsestruktuurides tööd leidnud, aga vaevalt et kutselistena. Tean ise noormeest, kes läbis edukalt kaitseväeteenistuse ja on aktiivne ka Kaitseliidus, kuid ei saanud KVÜÕAsse sisse, sest diagnoositi Aspergeri sündroom. Teades noormeest tema lapspõlvest saadik, olen KVÜÕA otsustajatega nõus.

Grupp aspergereid eeldaks ka ohvitsere, kes õpetatud toime tulema erivajadusega inimestega. Kui satub juhendama vastavate teadmisteta ohvitser, kes hakkab neid "kangekaelseid pujääne" sõduriteks kasvatama ja distsiplineerima, on tulemuseks suur hulk kaost ja katkiläinud inimesi, keda ei paranda enam ära.

Kas sõjavägi peaks olema nagu erivajadusega laste kool? Minu arvates ei peaks. Kaitsevägi on riigi ja rahva säilimiseks eluliselt vajalik institutsioon, kus meid kaitsevad parimatest parimad. Nii lihtsalt on inimühiskond üles ehitatud, kas meeldib või mitte.

Martin Herem kirjutas:
PS! Martin Peeter - küsi lühemalt, saad lühemad vastused.

Vastus pikk, aga ammendav. Tänan! Vahel peabki asja pisut pikemalt seletama, sest olles huviline, ei tähenda, et ma sel alal mingit kompetentsi oman. Ja küsimused kipuvadki tekkima, kui muu ala teadmist ebasobivalt laiendada. 21-26000 SAK juures on 90 000 reservistile Eesti oludes üsna loogiline põhjendus olemas ja selle ma ka sain.

EDIT: Ma arvan, et vastust kaalutlusele, miks on vajalik ikkagi umbes neljakordne "ülekate", ei teadnud paljud akf, laiemast avalikkusest rääkimata.
Tunnistan, et ma ise eriti ei arvestanud seda roteerumise vajadust, mis on meie oludes tõesti tõsine argument selles üsna võimalikus "konna keetmise" situatsioonis.