www.militaar.net

Kriku kirjutas:See jutt ei maksa kirbukakatki kuni pole pilte korterist enne remonti.

Afganistani ämmaemand sumpab Tallinna hangedes. Kuidas ta siia jõudis?
14. november 2016
Laura Mallene, laura.mallene@epl.ee
Eesti Päevaleht

Zahra istub oma Mustamäe kodus ja meenutab aega Afganistanis, kus ta võttis öö jooksul vastu 25 sündi.
Ühes suures Mustamäe paneelmajas elab Afganistani pere: Zahra ja tema lapsed. Kui avan ukse, piilub välja pisike poiss ja põgeneb siis ehmunult oma tuppa.
Zahra oli üks kümnest praktiseerivast ämmaemandast ja õppejõust, kes saabusid eelmise aasta mais MTÜ Mondo arengukoostööprojekti raames Eestisse, et osaleda kuuajalisel täienduskoolitusel Tallinna tervishoiukõrgkoolis. Mondo valis koolituses osalejad koostöös Nangarhari ja Balkhi provintside omavalitsuste tervishoiuosakonna ja kohalike meditsiinikoolidega ning koolitusprogramm valmis kohalikke vajadusi arvestades.
Zahra läbis täismahus täienduskoolituse ja Tallinna tervishoiukõrgkool andis talle selle kohta tunnistuse.
Kuid siis palus Zahra asüüli.
Sünnitajate suremus Afganistanis on maailma suurim, sest pole teadmisi sünnitusabist ega tervishoiust.
Zahra räägib tasakaalukalt. On võimatu kokku lugeda, mitu korda ta toonitab: western methods ja standard way. Otsekui see vaevaks teda – on oluline öelda, et tema meetodid on piisavalt head, läänelikud. „Ma kuulsin, et Tallinna suuremates haiglates võetakse aastas vastu 140 sündi. Meil oli 300 sünnitust ühes kuus. Ühes väikses Afganistani piirkonnas. Mõtle, kui palju see aastas teeb. Oli tavaline võtta ühes vahetuses vastu 25 sündi,” ütleb Zahra.
Ta elu algas Afganistanis Bagh-lani provintsis Pol-e Khomri piirkonnas. Tema ja ta tütred kandsid iga päev burkat, isegi silmi kattis võrk.

Ülisuur suremus
Zahra tahtis ämmaemandaks saada eelkõige seepärast, et sünnitajate suremus on Afganistanis suur. See on maailma suurim, sest pole teadmisi sünnitusabist ega tervishoiust. Surmasid saaks lihtsasti ära hoida, näiteks kõrget vererõhku kontrolli all pidades.
„Igal aastal sureb tuhandeid naisi, sest pole ämmaemandaid, teadmisi ega transporti,” loetleb Zahra.
Ta alustas Takharis õpinguid kolme lapse emana ja sai kõrgeima testitulemuse: 100 punktist 97.
Zahra õppis Afganistanis, kus iga päev algasid õpingud kell kaheksa hommikul. Keskpäeval oli tunnike määratud lõunatamiseks ja palveks. Kella ühest neljani jätkus õppetöö spetsiaalse mudeli peal. Siis mindi haiglasse.
See kestis kolm semestrit. Juhendaja oli Hollandi meedik ja klassis oli 22 õpilast.
Zahra kolm tütart olid valikuga rahul. Zahra pere oli alati haridust oluliseks pidanud, kuid Zahra mehe pere mitte. „Mu isa perekond on vanamoeline,” ütleb Zahra 24-aastane tütar Fatima. „Ema on alati rõhutanud hariduse tähtsust ja toonitanud, et koolist ei tohi puududa.”
Enne ämmaemandaks hakkamist oli Zahra meigikunstnik, kavandas pulmakleite, tegi käsitööd, aitas teisi. Ta abikaasa oli justkui tema vastand: keskkoolist väljalangenu traditsiooniliste väärtustega perekonnast. „Talle heideti ette, et naine on nii edukas. Ühel hetkel ta läks,” lausub Fatima.
Zahra kolis Balkhi, et õppida õppejõuks ja koolitada uusi ämmaemandaid. Instituudi juhataja tegi ettepaneku, et Zahra võiks võtta osa Eestis toimuvast koolitusest.
Ta tuli Tallinnasse ja otsustas, et sellest kohast saab tema kodu.
„Sa pead teadma: mu ema ei tulnud Eestisse plaaniga siia jääda,” rõhutab Fatima. „Me lihtsalt pidime läände kolima. Afganistanis on keeruline elada, kui perekond koosneb naistest – ja meie pere vanim meessoost liige on see väike poiss. (Fatima osutab oma vennale.) Me kartsime. Turvalisust polnud, isegi mina sain tapmisähvardusi. Oleksin võinud üksi minna, aga... me oleme pere.”
Zahra sai ka oma kolm tütart ja väikse poja Eestisse tuua. Kaks suuremat töötavad-õpivad. Zahra õpib praegu intensiivselt eesti keelt, tema ees on suur raamat „E nagu Eestis”.
Asüülipalve ei olnud vastuvõtva organisatsiooni jaoks hea uudis ja pärast seda korraldati ämmaemandate koolitus põhjalikult ümber.
Keeleoskus, tunnistab Zahra, tuleb raskesti.

Esimene beebi
Ta igatseb oma tööd, kuigi see oli keeruline. Zahra esimene maailma aidatud beebi ei olnud tavapärane, tema ema – afgaan – ei olnud kordagi haiglas ultrahelis ega arsti juures kontrollis käinud. Beebi ei tulnud ega tulnud ja kui lõpuks sündis, siis…
„Ta pea oli justkui plastist, kõik ta luud liikusid. Ta suri kohe.”
Zahra viis elutu beebi ära.
„Ema küsis, miks beebi ei nuta. Ütlesin talle, et kõik on korras. Verejooks oli suur, platsenta ei tulnud välja. Alles siis, kui kõik normaliseerus, ütlesin talle, et… küllap saab ta järgmine kord terve beebi.”
Selline oli Zahra ämmaemandakarjääri karm algus. „Meil oli standard. Ja ma seadsin endale veel karmimad nõudmised, kui õppisin,” lausub Zahra, tumepruunid silmad mulle kinnitunud.
Paar päeva enne meie kohtumist saadab Zahra mulle Facebooki kaudu kolm pilti. Hiljem kirjeldab: „Standard oli elustada beebit 20 minutit. Ma ei teinud seda nii… Kui kuulsin kasvõi üht südamelööki, jätkasin ega peatunud. Tal oli raskusi hingamisega ning ta ema ütles, et beebi sureb ja sellest pole midagi, sest tal on juba piisavalt lapsi. Aga ta jäi ellu,” räägib ta.
Zahra igatseb kliinikut, oma tööd ja kiireid öid, kui võttis vastu 25 sündi. Igas palatis oli neli-viis voodit ja vahel sünnitasid kõik voodites olnud korraga. Zahral olid käed-jalad tööd täis.
„Mul on anne. Sain aru, millal laps sündima hakkab. Polnud vaja masinaid, sain aru,” kinnitab Zahra. „Tegin järjekorra, kuidas neid aidata. Üksipäini.”

Kaugel külas
„Nad armastasid mind. Kui kliinikust lahkusin, siis nad nutsid. Töötasin mitmes külas linnast kaugel. 2008. aastal istusin hommikul autosse ja naasin kuu aja pärast. See küla oli nii kaugel, et keegi ei tahtnud sinna minna.”
Ta räägib, kuidas ostis ravimeid ja leiba neile, kes seda endale lubada ei saanud.
Zahra vaatab kaugusse ja ta tütar räägib, kuidas ema sai kunagi pakkumise minna linna kallisse erakliinikusse, aga eelistas kaugeid külasid, kus keegi polnud sünnitajatele abiks. „See oli äri. Aga mis saab neist, kes on kaugel?” küsib ta.
Kuid nüüd jäid ju ka need maha, ta on ju Eestis. „Mu pere turvalisus on oluline,” ütleb Zahra.
Ta noorim tütar käib Tallinnas koolis. Väike poeg on kodus ja igatseb isa. Zahra otsib tööd ja tunneb rahutust, sest midagi pole teha.
Fatima rändas hiljaaegu veidi Euroopas ringi. Tallinnasse naastes tekkis kodutunne ja ta otsustas, et sellest linnast peab saama kodu.
Mondo enam ämmaemandaid Tallinnasse ei too.

Sama olukorra vältimiseks asendasime koolituse e-õppega
(MTÜ Mondo juhatuse liige)
Mondo on haridus-, tervishoiu- ja toimetulekutegevusi Afganistanis ellu viinud juba mitu aastat. Meile on hästi teada, et paljud rahvus- ja usuvähemused on diskrimineeritud ning kardavad nii enda kui ka pereliikmete turvalisuse pärast. Seda on kahjuks isiklikult kogenud ka mõned meie koostööpartnerid.
Mis põhjustel ja kuidas Zahra asüülitaotlemise otsuseni jõudis, saab kommenteerida ainult tema ise. Täienduskoolituse läbimine ei anna Zahrale õigust Eestis töötada, sest seaduste järgi peab ta tõendama erialast kõrgharidust, mida saab siin omandada ainult eesti keeles. Zahra õpibki praegu aktiivselt eesti keelt, soovime talle selles edu.
Samasuguse juhtumi kordumise vältimiseks jätkasime sel aastal ämmaemanduse täienduskoolitust internetipõhiselt, mis ei vaja koolitusel osalejate Eestisse reisimist, vaid viib materjalid ja õppejõud nendeni Moodle e-õppe keskkonna kaudu. Nüüd, kui koolitused on lõppenud, saame öelda, et viies Afganistani meditsiinikoolis, kus õpib ligi 600 ämmaemanduse tudengit, on Eesti abiga kasutusel ajakohased õppevahendid ning paremast sünnitusabist saab kasu hinnanguliselt 50 000 Põhja- ja Ida-Afganistani naist.

Borja kirjutas:Grupp pealaest jalatallani valdavalt musta rõivastet naisi.
küsiti, et kas need naised peale seda kursust nüüd näit ka Eestis sama tööd võiksid teha.. spetsialisti vastus oli kindel EI

Borja kirjutas:Et tänaseks juba võimultkukutet edupartei jutlustas ju meile, kuda siia islamimaadest kõrgeltharit spetsialistid tulevad ning sujuvalt erialasesse töhe sukelduvad

herman30 kirjutas:Üks süü on vist riietuses, ma arvan. Üks suur bakteripesa, sihuke rõivas.

Kurjam kirjutas:Pole mingit tähtsust kas enne või pärast. Lihtsalt tulevad mingid hulgused ja saavad .
Praegu TV3 "Näosaates" kogutakse jälle heategevuseks - oma rahvale. Normaalne?

"Pagulased on suur majandusrisk" - Saksa riigi statistikaameti hinnagul võivad kulud pagulastele sundida riik laenu võtma, ehkki otsustatud on teisiti. Pagulaste kulu saab Saksamaale olema tuleval aastal 19 miljardit ja aastaks 2020 juba üle 80 miljardi euro.

(Huvitavaks läheb sakslastel elu alles siis kui 10 miljonit Merkeli külalist peaks rohkem saabuma. Lisame siia juurde kasvavad sõjalised kulud ja tulevik läheb põnevaks)

Siseminister Hanno Pevkur ütles täna riigikogu infotunnis Vabaerakonna arupärimisele vastates, et Eestisse asus eelmisel aastal elama üle 8000 välismaalase, kellest rahvusvahelise kaitse saajaid oli alla ühe protsendi.

Pevkur selgitas, et uussisserändajate hulka ei arvestata vaid pagulasi, vaid rõhuva enamuse nendest moodustavad Eestisse tööle, õppima või oma perekonnaliikmete juurde elama asuvad välismaalased nii Euroopa Liidu riikidest, keda eelmisel aastal oli 3176, kui ka kolmandatest riikidest, keda eelmisel aastal oli kokku 4928.

"Ja kui me võtame nüüd siit kitsamalt, siis rahvusvahelise kaitse saajaid sellest suurusjärgus 8000 inimesest, kes eelmisel aastal Eestisse tulid kas siis Euroopa Liidust või väljastpoolt Euroopa Liitu, oli eelmisel aastal vaid üks protsent ehk 78 inimest," märkis Pevkur.

Eestilt on aastatel 1997-2015 rahvusvahelist kaitset taotlenud 821 inimest ja kaitse on saanud 172 inimest (neist 88 pagulast ja 84 täiendava kaitse saajat).

2015. aastal esitati 226 rahvusvahelise kaitse taotlust (2014. aastal esitati 147, 2013. aastal 97, 2012. aastal 77) ja kaitse sai 78 inimest.

Kõige rohkem rahvusvahelise kaitse taotlusi on läbi aastate esitatud Eestile Ukrainast, Venemaalt, Gruusiast, Süüriast ja Afganistanist.

Pagulane on inimene, kelle kaitsevajadus on tuvastatud. See tähendab, et tal on põhjendatud tagakiusukartus rassi, usu, rahvuse, ühiskondlikku rühmitusse kuulumise või poliitilise meelsuse alusel ning talle on antud kaitse 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni alusel.

Täiendava kaitse saanud isik on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kelle väljasaatmine või kodumaale tagasisaatmine võib talle kaasa tuua tõsise ohu (näiteks surmanuhtlus, piinamine, muu ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ja karistamine, rahvusvaheline või riigisisene relvakonflikt).

Rahvusvahelise kaitse saaja on 
välismaalane, kes on tunnistatud pagulaseks või täiendava kaitse saajaks ja kellele on antud teises riigis tähtajaline elamisluba. Rahvusvahelise kaitse saamine ei tähenda automaatselt kodakondsuse saamist.

nimetu kirjutas:Riik plaanib teha seda, mida nad kohe alguses oleksid pidanud tegema:
http://www.postimees.ee/v2/3910149/riik ... oppe-mahtu

Ajaleht Neue Osnabrücker Zeitung teatas neljapäeval valitsuse sisedokumendile viidates, et riik plaanib umbes 12 500 Afganistanist saabunud varjupaigataotlejat tagasi saata.

Dokumendis öeldakse, et septembri seisuga oli riigis registreeritud 247 500 Afganistani päritolu asüülitaotlejat, kellest umbes 5% saadetakse lähiajal kodumaale tagasi. Dokumendis öeldakse, et väited olukorra halvenemisest kõikjal Afganistanis ei vasta tõele, kuna suuremates linnades on inimeste julgeolek tagatud.

Ametnikud eeldavad, et osa tagasilükatud taotlejaist tuleb välja saata sunniviisiliselt. Ajalehe teatel on tänavu välja saadetud üksnes 27 afgaani. Kui mullu rahuldas Saksamaa afgaanidest asüülipalujate taotlustest ligi 78%, siis tänavu on neist rahuldatud vaid 52,4%.

Assailants lobbed firebombs at the migrant camp and a Syrian refugee was hit with a rock during clashes on the Greek island of Chios, authorities said. Previously, migrants allegedly broke into a liquor store.
The fire destroyed several tents and left around 100 migrants without shelter, Greek officials said on Friday.

A Syrian man "was hurt when unknown assailants threw a large rock" from atop a medieval fortress overlooking the refugee site, UN refugee spokesman Roland Schoenbauer told the AFP news agency.

The Friday fire marks the third day of unrest on Chios. Tempers first flared late on Wednesday, when a group of migrants broke into a local liquor store, as well as a fireworks shop. The refugees then launched fireworks at houses and cars, according to the police. Local security forces arrested four migrants over the incident.

The next day, residents clashed with migrants and the police in an apparent reprisal. A group of around 30 attackers beat up two volunteers helping at the camp, and the authorities detained 37 people over the violence.

Golden Dawn visits island

The UN's Schoenbauer said that the situation "has deteriorated seriously."

"The tensions are linked to the overcrowding of the sites," he said.

Other reasons for impatience include delays in processing the asylum claims and the threat of being deported to Turkey.

Earlier this week, senior lawmakers of the extreme right Golden Dawn party visited the island and urged the removal of migrants.

"We cannot exclude that far-right groups are seeking to exploit local anger," a local official told AFP, speaking on condition of anonymity.

A translator at German refugee camps has revealed Muslim migrants are showing ‘pure hatred’ toward Christians and want the country to be Islamised.

The Arabic speaker worked in a number of asylum centres across the country and went undercover to discover migrants were preaching ‘pure hatred’ about non-Muslims and women were planning to have more children to ‘destroy Christians’.

‘They want Germany to be Islamised. They despise our country and our values,’ she said.

‘Some women told me “We will multiply our numbers. We must have more children than the Christians because it’s the only way we can destroy them here”.’