www.militaar.net

Tasub see eelpool antud viide ikka tervenisti läbi lugeda...

kalleb kirjutas:Minuarust nõukaajal läks fekaaliveok kohe pärast inimsita sissetõmbamist põllule ja lasi selle sita koos kusega kusagile väetiseks

Igaljuhul päris huvitav hais

Kunagi koukis naabervanaeit oma lampkastist fekaali ning virutas seda maasikate ning ka kartulid said osa

Igaljuhul puhas looduslik väetis

Puhtad looduslikud lisandid: https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/piuglastobi/id-1360

Elage ikka puhtalt ja looduslikult. Sita surma pole veel keegi surnud.

No asotsiaalid söövad otse prügikastist ja ei pese ennast kunagi , haisevad võikalt

Aga immunsus on neil hea , haiged kunagi pole , tarvitavad suuloputusvett ja süütevedelikku sisemiseks desifektsiooniks

Nõuka ajal oleks sellised vennikesed viidud eest ära , vägisi puhtaks pestud ning täitõrjet tehtud ning juuksed nulliga maha aetud

Ja ümberkasvatatud tööteraapiaga

kalleb kirjutas: .... tarvitavad suuloputusvett ja süütevedelikku sisemiseks desifektsiooniks
Nõuka ajal oleks sellised vennikesed viidud eest ära , vägisi puhtaks pestud ning täitõrjet tehtud ning juuksed nulliga maha aetud

Ja ümberkasvatatud tööteraapiaga

kalleb kirjutas:No asotsiaalid söövad otse prügikastist ja ei pese ennast kunagi , haisevad võikalt

Aga immunsus on neil hea , haiged kunagi pole , tarvitavad suuloputusvett ja süütevedelikku sisemiseks desifektsiooniks

Väga õige, juba otsa vaadates saab aru, et terved kui purikad.

See, mis neil seal haiseb, on tihtipeale gangreen.

Prügikastielanikke kutsutakse ka bomz ideks , see nimi tuleb vene keelest lühendist väljendist без определённово место жителство

Eramajapidamiste lampkastidesse kogunenud inimsitt läks meie kandis ikka seasita hulka ja koos sellega maisipõllule. Seesama pütt, mis tavaliselt sigala ja põllu vahet sõitis imes kõigepealt lampkasti tühjaks ja siis tõmbas sigala hoidlast end kõrini täis. See tilk lahustus nii ära et ei saanud arugi. Maisipõllule sellepärast, et ükski teine kultuur nii krefti kraami hästi ei kannatanud. Mais aga kasvas niisuguse väetise peal kuuemeetriseks. Maisi ei üritatudki Eestis küpseks saada vaid sellest tehti silo. Süsteem oli selline, et silotegu noorest rohust hakkas juba enne jaanipäeva paraleelselt heinateoga. Olenes ilmast, kui oli kuiv, siis läks niide heinaks, kui liiga palju vihma sai, siis kuivsiloks ja kui täiesti läbi vettis siis märgsiloks. Järgmised siloaugud tehti juba ädalast ehk teisest niitest ja et tavaliselt sellestki puudu jäi siis viimased sügisel maisiga segatud põhust. Paljast põhust tehtud silo oleks talvel saepuru meenutanud kuid pooltoore maisiga segatuna oli enamvähem.

No ja kartulid läksid seest siniseks eelkõige nitraatide üledoseerimisest. Ükskõik, kas siis mineraalväetis või sõnnik. Külma saanuna olid nad natuke magusad ja kõva külm tegi mustaks. Loopimine ja rootoriga kartulivõtt ajasid nad mädanema mitte siniseks. Nitraatide kisa tõmmati minu mäletamist mööda üles Gorba ajal ehk kuskil 1980-ndate keskel. Samal ajal hakati rääkima stressist ja sellest, et lehmal ja seal võib samuti stress olla. Kes Tallinna keskturul kartuleid on müünud, see vast mäletab, et hommikul anti omal valikul kolm kartulit prooviks laborantidele. Enne nitraaditeema tõstatumist vaadati neile lihtsalt peale ja kirjutati müügiluba välja. Kui nitraatidest juba igas ajalehes kirjutati, lõikas laborant ühe kartuli pooleks ja kui see seest sinine juhtus olema, siis nentis kurva häälega, et kulla mees, sina küll täna kartuleid müüa ei tohi. Aga tule homme jälle.

Konnotatsioonid tänapäevaga jätame kui foorumi temaatikaga mittehaakuvad kõrvale, kuid ka ilma nendeta on lugemine muhe:

Aga Lenini sünnipäeval...

Läheme nüüd ajas tagasi, stagneerunud nõukogudemaale. Kätte oli jõudnud 1970. aasta karm aprill. Nõukogudemaa juhtkond ja nende truud alamad valmistusid 22. aprilliks, siis täitus sada aastat Vladimir Iljitš Lenini sünnist. Seda suurt juubelit pidid tähistama kõik rinnalastest raukadeni. Erilist tähelepanu pöörati nõukogude noortele, sest nemad olid ju progressiivse inimkonna tulevikutegijad.

Mis oleks parim noorte kingitus suurele Leninile? Loomulikult massiline astumine leninliku komsomoli liikmeks.

Meie klass oli jõudnud sellesse ikka, kus osa õpilastest oli saanud juba 14 täis, selles vanuses sai organisatsiooni liikmeks astuda. Klassijuhataja pidas igati loomulikuks anda teada, et kõigil 14-aastastel on nüüd käes võimalus kirjutada avaldus komsomoli astumiseks.

Juhtus aga midagi täiesti ootamatut, avaldust ei kirjutanud mitte keegi. Muide see avalduste mittekirjutamine toimus organiseerimatult, lihtsalt keegi ei tahtnud ja kõik. Algas individuaalne mõjutamine. Räägiti tulevikust, võimalusest jätkata samas koolis õppimist ka keskkoolis, sellest, et ainult komnoored saavad ülikoolis õppida. Poisse hirmutati sellega, et sõjaväes saadetakse organiseerimatud noored ehituspataljoni, see olevat vangla eriti jube variant. Igasugust muud jama aeti ka.

Organiseeritud vastuhakk?

Tulemus ikka sama, avaldust ei kirjutanud keegi. Kooli juhtkond hakkas kahtlustama, et tegemist on organiseeritud kuritegevusega ja sellel kuritegelikul organisatsioonil peab olema juht. Asjatundjate juurdlust juhtis klassikaaslase ema, kes oli üks Eesti NSV esimesi kommnoori.

Juurdluse tulemus oli minu jaoks vapustav. Mart Pukk olevat see, kes ässitab klassi kõige tugevamat poissi hirmutama ja peksma neid, kes tahavad ELKNÜ liikmeks astuda. Ei lugenud ka tõsiasi, et keegi asjaosalistest ässitamist, peksmist ja minu nõukogudevastast tegevust ei kinnitanud. See oli ka tõsi, sest 14-aastaselt polnud minus grammigi armastust ega vihkamist valitseva režiimi vastu.

Isa kutsuti kooli, mida temale ja tema koolivälise töö õppelalajuhatajale rääkis, seda ma ei tea. Igatahes koju jõudes andis ta mulle teada, et nüüd tuleb komsomoli astumise avaldus kirjutada, muidu läheb suuremaks jamaks ja mu tulevane elu rikutakse ära.

Kui komsomoli siis komsomoli, mõtlesin ma hamletlikult. Natuke piinlik oli klassikaaslaste ees, et miks just mina pean see esimene olema, aga piinlikustunne läks peagi üle.

Leninlase mõnus elu

22. aprillil 1970. sai minust kommunistliku noorsooühingu liige ja siis läks lahti. Kuna olin klassi ainuke kommnoor, valiti mind kooli komsomolikomitee liikmeks. Ilusatel kevadpäevadel olin komsomolilaagris, kus Jüri Krjukov õpetas mulle selgeks esimesed kolm duuri kitarril, kus jõime mõõdukas koguses magusat kolhoosiveini ja muidu oli igati lõbus. Ülejäänud 7b klass istus koolis, kirjutas kontrolltöid ja oli minu peale kade.

Ebameeldiv oli see, et koolis tuli komsomolimärki kanda ja seda kontrolliti. Kusagilt leidsin ma vana märgi, mis enam kasutusel polnud, sellel polnud Lenini pilti. Kui kooliuksel seisev õppealajuhataja mulle peale hüppas, et kas pole häbi kanda vana Stalini aegset komsomolimärki, siis valetasin, nagu oleks tegemist lugupidamisega oma isa vastu, kes olevat seda omal ajal uhkusega kandnud. Rahule jäeti.

Õige pea astus peaaegu kogu meie klass ilma igasuguste probleemideta ÜLKNÜ liikmeks ja elu läks nagu kõigil toonastel noortel vahel paremini, vahel halvemini edasi.

Minu valik polnud seotud ei südametunnistuse, tõekspidamiste ega ideoloogiaga. Tegemist oli puhtalt pragmaatilise otsusega, lootuses, et tulevik tuleb veidi helgem. Tuligi, ilma et minu toonane otsus oleks seda kuidagi kiirendanud või aeglustanud.

https://epl.delfi.ee/news/arvamus/kolum ... d=86026325

Sattusin eile järelvaatamisest vaatama sarja "Ziguliga Baltimaades" 3. osa, kus külastatakse Siguldat ja sealhulgas ja seda Ligatne parteivarjendit.
Varastes 40ndates vennad ajavad aja peale GP-5 gaasimaski pähe, normatiiv 9 sekundit. Mõlemad saavad maski pähe ca 7 sekundiga. Ainus viga, mis tehti, et ei suletud silmi ja peatatud hingamist maski pähepaneku ajaks. Aga tubli 30 aasta tagune drill annab siiani tunda.

Prügikastielanikke kutsutakse ka bomz ideks , see nimi tuleb vene keelest lühendist väljendist без определённово место жителство

Maakeeli "kindla töö- ja elukohata" ehk siis KTE

22. aprillil 1970. sai minust kommunistliku noorsooühingu liige ja siis läks lahti. Kuna olin klassi ainuke kommnoor, valiti mind kooli komsomolikomitee liikmeks. Ilusatel kevadpäevadel olin komsomolilaagris, kus Jüri Krjukov õpetas mulle selgeks esimesed kolm duuri kitarril, kus jõime mõõdukas koguses magusat kolhoosiveini ja muidu oli igati lõbus. Ülejäänud 7b klass istus koolis, kirjutas kontrolltöid ja oli minu peale kade.

Mõtlesin esiti, et inimene mäletab valesti, sest minu kooliajal kandsid komsomolkuse märke ikka keskkooliastmes õppijad, aga tõepoolest kontrollimisel selgus, komsomolkuseks võis saada 14 aastaselt ehk siis ka 7. klassis.

4 viimast postitust "Vomixist" läksid toitumisteemasse. Eelmistelt lehekülgedelt võiks ka midagi sinna nokkida, aga ei viitsi.

Nõukaajal... lapsepõlves.... siis kui külmik kui maailmaime oli defitsiit ja opereeriti peamiselt keldrite ning sahvritega, hoiti võid alati säilimise huvides soolvees.
Nii seisis ta ilusasti keldris, sahvris või toatemperatuuril ja oli ka alati probleemivabalt määritav.

Meenub nõukaaegsete toiduainetetööstuse keemikute saavutus lisada võile kaalu ja mahu andmiseks vett.
Nõukaaja võid noaga tugevalt pressides jäid alati veetilgad võikihi peale.

Mäletan ka mina aega kui toidupoes müüdi meil vabalt Valio võid. Hõbedases pakis, tumesinise kirjaga.
Kui meie enda või oli selline kollakas, siis Valio või jäi kohe meelde hästi valgena.
Lisaks tavamõõdus võipakkidele olid ka sellised pisikesed Valio võipakid, nagu suuremat sorti puljongikuubikud.

Olümpiamängude ajast mäletan veel pidavalt mööda Tallinn-Narva maanteed Tallinna ja Leningradi (?) vahet traavivat spetsiaalset Pepsi kaubikut.
Natukene tuhnimist ja leidsin isegi ühe sellise masina pildi (Moskva, 1980)
Pilt

Leidsin netist ka 1980 WV Coca Cola ja Fanta masina

....

...ja Kiievi Võidu väljaku Coca putka aastast 1987
Pilt

Pepsi putkad leidsin ka (rohkem pilte alloleval lingil)

Pilt

Väidetavalt hakati NSVLiidus Pepsit tootma juba 1974 aastal

этот напиток появился в Союзе аж в 1974 году — именно тогда в городе Новороссийске начала работать первая линия по производству "Пепси"

https://maxim-nm.livejournal.com/329036.html

*

Üks asi praegu järsku tuli millegipärast veel nõukaajast meelde.
Keevitajad, asfalttööstuse töötajad jms mürgiseid gaase sissehingavad kodanikud said riigi poolt tööl iga päev tasuta piima.
Mul endine pinginaaber keevitas 80-ndate algupoole kuni keskpaik prügikonteinereid kokku ja sai iga päev 2 liitrit piima.
Kuna keevitajaid jm seal metallitsehhis töötajaid oli oma jagu, siis visati igal hommikul mitu resti piimapudelitega ukse taha.
Seda kogust enamusajast ära ei joodud/koju ei tassitud ja nii sai isegi vahel seal seda tasuta piima limpsitud, kui sõbral tööjuures külas sai käidud.

Siis kui 1979 ehitati olümpiamängudeks uut Tallinn-Narva maanteed, siis mul isa vedas tehasest asfalti sinna hommikust õhtuni ja sai vahel käidud kaasa sõitmas.
Asfalti tehase väravahoones oli töölissöökla ja kui võtsid seal lõunasöögi, siis anti näkku 1 liitrine pudel piima tasuta. Vahet polnud, kas töötasid tehases sees, vedasid masinaga asfalti, või olid lihtsalt reisijana kaasas. Nii sain minagi oma liiter piima alati kui seal söömas käisin.

Hea või halb?
No pigem hea.

Ametlik Olümpia sponsor oli vist siiski Coca-Cola, mul vist isegi kuskil keldris vedeleb CC purk Moskva olümpialogoga, neid sattus isegi poodi müüki.

Pepsil õnnestus alates 1959. aastast kõige kõrgemal tasemel sebida endale eksklusiivne leping terve NSVL-is koolajooke müüa alates 1972. aastast. Tasuti nii viina kui sõjalaevadega: https://www.atlasobscura.com/articles/s ... epsi-ships

Lemet kirjutas:
Õde käis kusagil kaheksakümnendate keskel Kamtšatkal matkamas. Ka läbi Vladivostoki. Võin uurida, mis lube neil siis vaja läks.
Kui Sa viitsid. Oleks huvitav teada.

No nagu tavaliselt - tegelikult pole palju infi.

Sõit ise oli aastal 1984. Lendasid üle Valdivostoki, aga milline täpselt see paberimajandus oli ja kuidas ja kuhu Vladivostoki lennujaamas liikusid, ei mäleta.

Mäletab, et vaja oli piiritsooni luba. Kamtšatka oli tervikuna piiritsoon (umbes nagu Saaremaa) ja see luba oli neil orgunnija poolt enne olemas. Orgunnija nime mäletab. Võin privas saata.

Kohapeal tehti luba Geisrite orgu minemiseks. See oli reservaat ja ligi sai ainult mingi kohaliku looduskaitse loaga. Seda aeti juba reisi ajal koha peal.

Jala tatsasid Geisrite orgu ja helikopteril toodi seal ära lähimasse tsivilistatsioonipunkti. Reisist on olemas kodus mingid märkmed, aga vaevalt et väga detailsed lendude kohta. Veel vähem dokumentidest.

www.militaar.net

Kas N Liidus oli ka midagi head?

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?