www.militaar.net

Chupacabra kirjutas:Mul on rootslastele geniaalne idee välja pakkuda. Linna parkidesse tuleks hankida kitsed ja/või lambad. Vägistamiste arv langeks mühinal.

Ungari vangid viisid lõpule riigi lõunapiirile ehitatava teise migrantide vastase tara esimese lõigu ehitamise, teatas riigitelevisioon eile.

Peaminister Viktor Orbán teatas teise tara ehitamise plaanist augustis, et tugevdada eelmisel aastal ehitatud esimest tara 175-kilomeetrisel piiril Serbiaga.

Valitsusjuht põhjendas uue tara vajalikkust riskiga, et märtsis Türgi ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud rändelepe ei pruugi püsima jääda.

http://maailm.postimees.ee/3919299/unga ... 1478184858

Kriku kirjutas:Pagulasi peljatakse varasemast vähem.
Laura Mallene, laura.mallene@epl.ee
Eesti Päevaleht

Riigikantselei tellitud uuringust selgus, et eestimaalaste hirm pagulaste ees hakkab tasapisi hajuma.

Valitsuse kommunikatsioonibüroo tellitud uuringust selgus, et Eesti elanike suhtumine pagulastesse on muutunud positiivsemaks. Kui veel eelmise aasta juunis tunnistas inimeste õigust vabalt rännata 63% vastanuid, siis nüüd on neid 75%.

Ka nende osakaal, kes pooldavad hädas olevate inimeste vastuvõtmist, on suurenenud: eelmise aasta juunis oli selle poolt 43% elanikke, praegu on pooldajate osakaal 56% ehk üle poole rahvastikust.

Aixc kirjutas:Kultuuriruumi rikastamist Saksamaalt. Loodetavasti oli ohver mõni neist "Welcome" sallijatest.

https://www.youtube.com/watch?v=Yk3NOv6XZ3Q

KLE kirjutas:Tegemist ju täiesti mitmetähenduslike küsimustega ja mille vastused on tõlgendatud tellija/küsitleja suva kohaselt.

Hollandi parempopulistliku islamivastase Vabaduspartei (PVV) juht Geert Wilders mõisteti reedel süüdi inimrühma solvamises ja diskrimineerimisele õhutamises seoses oma sõnavõtuga 2014. aasta valimisõhtul. Teistes süüdistuspunktides, sealhulgas vihaõhutamises, mõisteti Wilders õigeks.

Wildersile ei määratud mingit karistust, sest kohtu teatel on teda selle otsusega piisavalt karistatud. On kindlaks tehtud, et ta on teinud poliitikuna avaldusi, mida ta poleks tohtinud teha, teatas kohus NOS-i vahendusel.

Kohtu sõnul moodustab arvamuste väljendamise vabadus Hollandi ühiskonna aluse, kuid on olemas piirid.
Reklaam

Wilders ja tema advokaat Geert-Jan Knoops ise kohtuotsuse teatavaks tegemise juures ei viibinud. Wilders on kohtuasja korduvalt poliitiliseks protsessiks nimetanud.

Kohus sellega nõus ei olnud: „Demokraatlikult valitud poliitik ei seisa seadusest kõrgemal.“

Kohtuasi puudutas Wildersi avaldusi seoses kohalike omavalitsuste valimistega 2014. aastal. Siis küsis ta PVV toetajatelt Haagis, kas nad soovivad linnas ja kogu Hollandis rohkem või vähem marokolasi.

Publik vastas: „Vähem, vähem!“ mille peale ütles Wilders, et ta korraldab selle. Ühel teisel korral rääkis Wilders „nii vähestest marokolastest kui võimalik“.

Nende avalduste pärast esitas Wildersi kohta kaebuse enam kui 6400 inimest.

Saksa politsei tabas viimase nädala jooksul kaks ohtlikku seksuaalkurjategijat. Freiburgis noore tudengi vägistanud ja seejärel tapnud mees osutus teismeliseks afgaaniks. Bochumis kaks tudengit vägistanud ja eluohtlikult vigastanud kurjategija on aga Iraagist tulnud pereisa.

Värsked vahistamised on pannud sakslased mõtlema, kas tõesti on õigus neil, kes väitsid pärast massilist naiste ahistamist uusaastaööl Kölnis ja teistes Saksamaa linnades, et islamiriikidest tulnud peavad öösel üksi liikuvaid naisi prostituutideks, keda saab kohelda jahisaagina.

Esimesena juhtis moslemite sellisele arusaamale jõuliselt tähelepanu Šveitsi naiskunstnik Milo Moiré, kes korraldas 8. jaanuaril ehk nädal pärast Kölni sündmusi sealse toomkiriku juures performance’i. Vapper naine hoidis ligemale pool tundi külma ja tuulist ilma trotsides Saksamaale tulnud põgenikele suunatud plakatit, millel seisis: "Austage meid! Me ei ole saakloomad ka alasti olles!!!"

Seksuaalmõrv Freiburgis

11 kuud hiljem tõusis Milo Moiré avaldus taas teravalt päevakorda. Esmalt vahistas Freiburgi politsei 2. detsembril 17aastase afgaani nooruki Hussein Khavari, kes oli 16. oktoobri öösel vägistanud ja seejärel tapnud 19aastase tudengi Maria Ladenburgeri, kes liikus üksi oma jalgrattal ühiselamusse. Saatuse irooniana suhtus Maria põgenikesse hästi ja tegutses ka nende abistajana. Maria isa Clemens Ladenburger on tuntud jurist, kes praegu töötab Brüsselis Euroopa Komisjoni juriidilise teenistuse peadirektori asetäitjana.

Dokumendi järgi 12. novembril 1999 sündinud mõrvar oli saabunud mullu novembris üksi illegaalselt Saksamaale. Noormees elab Saksa riigi kulul Freiburgis Littenweileri linnaosas hooldusperekonnas. Politsei kontrollib nüüd Husseini vanust, sest on tekkinud kahtlus, et ta on tegelikult vanem, kui dokumendis kirjas. Kui noormees on tegelikult juba täisealine, siis ähvardab teda kohtus süüdimõistmisel eluaegne vanglakaristus. Kui Hussein on ikkagi vaid 17aastane, siis pääseb ta kuni 10aastase vanglakaristusega.

Hussein on seni keeldunud Maria tapmisest rääkimast, kuid tema süü on tõendatud, sest ohvri kehalt leiti tema DNAd.

Vägistamised Bochumis

Kolm päeva pärast Husseini vahistamist saatis Bochumi politseid edu. 5. detsembril pandi käed raudu 31aastasel iraaklasel Zaid K.-l, kes saabus Saksamaale koos naise ja kahe väikse lapsega mullu detsembris. Ta elas koos perekonnaga kuni vahistamiseni Bochumis põgenikele püstitatud konteinerlinnakus.

Zaidi hingel on kaks vägistamist koos eluohtlike kehavigastuste tekitamisega. Ka tema süüd tõendab ohvrite kehale jäänud DNA. Zaid ründas esmalt 6. augustil 21aastast naist, kes õpib Bochumi Ruhri Ülikoolis. 16. novembril langes Zaidi ohvriks 27aastane naine, kes õpib samuti Bochumi Ruhri Ülikoolis. Mees vedas üksi liikunud ohvrid põõsastikku. Mõlemad olid hiinlannad.

Seni, kuni vägistajat veel otsiti, meenutasid Bochumi elanikud õudusega Uni-fantoomi. Nõnda kutsuti sarivägistajat, kelle ohvriks langes Bochumis aastatel 1994 – 2002 koguni 21 naist. See kurjategija jäigi tabamata.

Saksa võimud on pärast Husseini ja Zaidi vahistamist hakanud julgemalt avaldama kurjategijate rahvust. Varem jäeti see tavaliselt nimetamata. Tooni andis liidukantsler Angela Merkel, kes ütles pärast Maria mõrvari tabamist, et kui ikka on tegemist afgaani põgenikuga, siis tuleb see ka välja öelda.

Saksamaa valitsuse pressiesindaja Steffen Seibert hoiatas, et tegemist on siiski üksikjuhtumitega ja seetõttu tuleks hoiduda võõravihast.

Saksamaal elav Süüria päritolu islamiuurija, professor Bassam Tibi rääkis ajalehele Bild, et põgenikke tabab tihti kultuurišokk. "Saksa naised magavad meestega, ilma et oleks nendega abielus. Islamiriikidest tulnud mehed peavad neid prostituutideks ja ühtlasi jahisaagiks, keda tohib vägistada," selgitas ta. Tibi on veendunud, et see probleem on lahendamatu ja kindlasti tuleb uusi sarnaseid vägistamisjuhtumeid

Suur sisseränne Euroopasse teistsuguste väärtustega riikidest toob kaasa hulga probleeme – kui neist aga rääkida ei või, ei tee see probleemi mitte olematuks, vaid hullemaks.

Ja kui peavoolu parteid teistsugust rändepoliitikat soovivatele kodanikele korrutavad, et alternatiivi ei ole, kaldub valija nende poliitiliste jõudude poole, kes väidavad enesel taolise alternatiivi olevat. Võidavad populistid, rääkis Tallinnas Inimõiguste aastakonverentsil Saksa ökonomist, poliitik ja kirjanik Thilo Sarrazin.

Tema 2010. aastal üllitatud ja ka eesti keeles ilmunud raamat „Saksamaa käib maha“ maksis talle ametikoha Saksamaa keskpangas ning vallandas ühiskonnas suure skandaali. Sisserändega seotud teemad olid toona veel tabud. Raamatust sai bestseller mitte ainult Saksamaal.

Sarrazinile sekundeeris Prantsuse politoloogia professor ja poliitik Dominique Reynié, kes hoiatas, et kui debatt sel teemal summutada, et pruugi Euroopas õhtumaine demokraatlik pluralism 10-20 aasta pärast enam alles olla.

Sarrazini sõnul tuleb Euroopal oma eluviisi ja arvamusvabadust kaitsta nii väliste kui ka sisemiste ohtude eest. Väline oht johtub sellest, et Euroopasse sisse rändajad ei pruugi jagada siinset arusaama vabadusest. Sisemine oht aga peavoolu poliitikute mugavusest, oportunismist ja konfliktipelgusest, mis üritab probleemi maha vaikida. See ei võimalda aga ohte ei mõista, ennetada ega tõrjuda.

Samas on „hõõrumist“ ehk arutelu vaja, et edasi liikuda. Praegu ei või kohati isegi statistikat koguda, mis ühiskonnas rände tagajärjel toimuvatest muutustest teavet annaks. Kui aga pole statistikat ja ülevaadet, ei võimalda see teha poliitika kujundamisel informeeritud otsuseid, osutas samale probleemile ka Reynié.

Isegi fakte ei usuta enam

Lisaks õõnestab probleemide maha vaikimine ning faktide valikuline esitamine või osade faktide keelamine usaldust poliitikute, meedia ja ekspertide vastu, mida kõike oleme juba näinud. See on viljakas pinnas vandenõuteooriatele ning „tõeotsingutele“ sotsiaalmeedias ja blogosfääris. Fakte ei usuta enam. Internet aga avab võimaluse kapselduda oma veendumusi jagavasse „kogukonnamulli“.

Reynié arvates on need tegurid, mis kunagi Euroopas arvamus- ja sõnavabaduse kujunemisele soodsa pinnase lõid, taandumas. Maad võtab relativism, interneti kaudu mõjutab rahvusvaheline ruum üha enam ka siseriiklikke reegleid, nagu nägime prohvet Muhamedi karikatuuride avaldamisele järgnenud protestilaines. Materiaalsed hüved ei kergita enam kõiki paate, väljastpoolt on hakatud vananeva Euroopa mudelit vaidlustama. Seestpoolt tugevneb aga populistide vedamisel kurss autoritaarsusele. Viimast on näha juba reas Euroopa riikides.

Populistid tahavad ka Euroopa Liitu laiali käristada. Reynié arvates tuleb liitu aga hoida ja tugevdada – see on siiski parim lahendus ühistele väljakutsetele. Paraku pole ühist arusaama, kuhu Euroopa tüürib – sakslased tahavad, et prantslased käituks nagu sakslased ja vastupidi. Kuni ühises tees pole kokkulepet, ei saa ühes suunas vedada, osutas Sarrazin.

Sarrazin on kirjutanud raamatu ka sellest, et Euroopa ei vaja ühisraha. Reynié seda arvamust ei jaga, pidades eurovastasust ka Prantsusmaa presidendiks pürgiva äärmusparempoolse Rahvusrinde juhi Marine Le Peni üheks nõrkuseks. Jõukad prantslased ei taha, et nende eurod madalama ostujõuga vääringuks muutuksid. Euro-kriitilist kirjandust kuhjub aga järjest enam, üks värskemaid neist nobelist Joseph Stiglitzi sulest. Viimast tavatseb tsiteerida ka Prantsusmaa eurost välja viia lubanud Le Pen.

Following Tony Blair's famous kiss in 2004, Gaddafi entered into a series of agreements with the European Union and individual governments, in which Libya effectively became a co-partner in enforcing Europe's 'externalised' border controls.

Joint naval patrols with Italy; laws penalising illegal immigration; a crackdown on 'people smugglers'; new detention centres and deportation procedures; readmission agreements on migrants intercepted at sea ­ all these developments reflected Libya's new willingness to cooperate with Europe's exclusionary agenda and many of them were part-financed by the EU and Italy.