www.militaar.net

Mingist inglisekeelsest raamatust on meelde jäänud väide et prantslased, peale aristokraatia kukutamist Prantsusmaal, võivad sulle liitlasena rohkem kahju teha kui otsese sõjalise vaenlasena.

aht0 kirjutas:Tänagem prantslasi. Nemad ju alustasid hurraaga Liibüa-kampaaniat Gaddafi kukutamiseks.

Muidugi tuleb tänada igaüht, kes on kaasa aidanud mõne verise diktaatori kukutamisele. Olgu tegu siis Muammar Gaddafi või Saddam Husseiniga.

Mõtteviis, et las nad olla, muidu tuleb veel hullem bardakk, ei saa puhtloogiliselt mitte kuhugi viia, sest varem või hiljem surevad nad ju loomulikku surma.

Kriku kirjutas: Mõtteviis, et las nad olla, muidu tuleb veel hullem bardakk, ei saa puhtloogiliselt mitte kuhugi viia, sest varem või hiljem surevad nad ju loomulikku surma.

aht0 kirjutas:Humaansem oleks tõesti olnud lasta Gaddafil edasi olla. Vähemalt oli riigis mingi stabiilsus.

Jaanus2 kirjutas:Viga on selles, et ei olda lõpuni järjekindlad. Kui on näit. otsustatud mingeid ülestõusnuid diktaatori vastu toetada ja selle toetuse abil diktaator kukutatakse, siis tuleb ise kohale ka veel minna ja hoolitseda, et asi korda saaks ja jääks.

Saksamaa peab tugevdama piirikontrolli, et illegaalsele immigratsioonile lõpp teha, ütleb Saksa publitsist ja poliitik Thilo Sarrazin, kes külastas nädalavahetusel Tallinnas toimunud inimõiguste aastakonverentsi.

Muslimi päritolu sisserändajad kohanevad halvasti ja nüüd veelgi halvemini kui paar põlve tagasi, ütleb migratsioonikriitik Thilo Sarrazin.

Teie raamat „Saksamaa käib maha” püsis kaks aastat Saksamaa müügiedetabelites esikohal (avaldatud 2010, eesti keeles 2013). Aasta tagasi toimunud Kölni seksuaalvägivallajuhtumid ja Alternative für Deutschlandi esiletõus Saksamaa poliitjõudude seas paistsid tõestavat, et teie hoiatused kultuurikonflikti kohta pidasid tõepoolest paika. Kuidas te aga seletaksite seda, et kuigi paljudes Euroopa linnades on muslimi elanikkonna seas samasuguseid probleeme, seda nii hariduse, tööhõive kui ka demokraatlike väärtuste tunnustamise puhul, pole ükski Skandinaavia maa teie raamatut siiani tõlkinud ja seda pole avaldatud ka Suurbritannias?

Inglased pole traditsiooniliselt olnud kuigivõrd huvitatud sellest, mis Saksamaal toimub. Inglise lugeja on üsna anglosaksikeskne. Seevastu Rootsis on muslimi sisserändajatega üsna samasugused tendentsid kui Saksamaal. Ma arvan, et seda seletab poliitiline korrektsus.

Mis hetkest alates muutus Saksamaa avalikus arvamuses sobilikuks küsida, miks käituvad araabia maadest ja Türgist tulnud võõrtöölised teistmoodi kui Kreekast, Poolast, Venemaalt ja Koreast pärit uustulnukad?

Saksamaa avalikul arvamusel on endiselt valus nende tõsiasjadega leppida. Kui ma andsin oma esimese intervjuu selle kohta, kui palju on eri sisserändajate rühmades lapsi, kuidas sisserändajad kodus oma lapsi harivad, kui erinevalt kohtlevad nad tüdrukuid ja naisi, põhjustas see ühiskonnas suure vapustuse. Sest ma esitasin konkreetselt analüüsitud andmed. Mu enda erakond, Saksamaa sotsiaaldemokraadid tahtsid mind välja visata. Kuid nad ei leidnud ühtegi faktiviga. Ma pean teile ütlema, et suurema osa oma elust ei pööranud ma lähenevale kultuurikonfliktile mingit tähelepanu. Saksa Liidupanga pankurina uskusin ma sellesse, et inimesed on need, kes tingimusi loovad. Ja et turumajandus koos demokraatiaga annab igaühele võrdsed arenguvõimalused ning sisserändajatel on võimalus Saksamaal ühe-kahe põlvkonna jooksul kohaneda. Kuna kõik tundus niigi selge, siis ei kippunud ma selle teema peale eriti mõtlema.

Kuid minu naaber, üks proua, kes töötas kohaliku Opeli tehase kõrval asuvas koolis, õpetas paljusid Maroko päritolu õpilasi. Ta muutus oma töö pärast üha õnnetumaks ja kurtis pikkade tööpäevade üle – seepärast hakkasin ma sellele teemale tähelepanu pöörama. Ta oli õpetanud marokolaste esimest ja teist põlvkonda ning kolmas on parajasti käimas, sest Põhja-Aafrika naised sünnitavad varases eas. Ja polnud mingit akadeemilist edasiminekut! Vastupidi, klassi saabus üha rohkem pearätte ja seal oli järjest vähem teadmisi. Näiteks ei nõuta tüdrukutelt matemaatika õppimist, sest „neist saavad nagunii koduperenaised”. See õpetaja märkas, et Saksamaa marokolaste kogukond oli tegelikult jätnud omandamata selle, mida nende isad ja emad olid Saksamaal usinalt õppinud.
Kahjuks pole vabadus ja demokraatia süstinud araablastesse ja türklastesse õppimissoovi.

Ma töötasin tollal Berliini finantssenaatorina ja seega pidin jälgima, kuhu lõimumisraha läheb. Välismaist päritolu inimeste õpiabile, sotsiaalmajadele ja tervishoiule kulutati tohutuid summasid. 2003. aastal hakkasin huvi tundma PISA testide vastu. Selgus, et Saksamaa türgi lastel olid ligikaudu samasugused tulemused kui Türgi Vabariigis. Poola ja vene laste tulemused olid peaaegu või täiesti sama head kui saksa lastel. Ja Venemaa venelased olid samal tasemel kui Saksamaa venelased, kuigi koolisüsteemid on erinevad. Seega peab asi olema kultuuri omadustes, perekondade hoiakutes eri maades.

Kuivõrd lihtne on üldse saada statistikat eri päritoluga õpilaste kohta? Kas Saksamaal tehtav statistika eristab eri päritolu Saksa kodanikke?

Asi on parem kui näiteks Rootsis või Prantsusmaal. Rootsi oli enne muslimite sissevoolu PISA testides kõrgel tasemel. Kuid nad suhtuvad väga ettevaatlikult sellesse, kui sotsioloogid või isegi politseitöötajad saavad eristada teavet rahvuslike taustade kohta. Nii palju kui mina tean, ei saa Rootsis küsida andmeid erineva etnilise taustaga õpilaste PISA testide kohta. Isegi USA-s – kui teed tähelepaneku, et mustanahaline elanikkond, kes moodustab riigi elanikest 8%, paneb toime 50% kuritegudest. Kuid mind jahmatab Prantsusmaa. Iga kodanik on lihtsalt Prantsusmaa kodanik ja selle põhjal on võimatu teha sotsioloogilisi või antropoloogilisi järeldusi.

Oma raamatus „Saksamaa käib maha” väidate, et araabia ja türgi kogukondade teistsugune vaatenurk õppimisele annab tagasilöögi Saksamaa tööstuses, kui kolmanda põlvkonna muslimitest töötajad jõuavad tootmisliini äärde. Millal hakkab see ohustama BMW-de kvaliteeti?

See aeg tuleb. Kahjuks pole vabadus ja demokraatia süstinud araablastesse ja türklastesse õppimissoovi.

Meil pole absoluutselt probleeme Venemaalt, Koreast, Poolast ja Baltimaadest pärit töötajatega. Saksa koolisüsteem ei sunni kõiki akadeemiliselt pingutama. Väiksemate võimetega õpilastele õpetame sobiliku tehnika- või teenindusvaldkonna ameti. Kuid saksa keel, hea lugemistase ja kindlal tasemel matemaatikateadmised on olulised. Ja meil on üha rohkem noori inimesi, kel selliseid võimeid pole. Näiteks suur keemiatööstusettevõte BASF korraldab 1970. aastatest saadik oma töötajatele sama testi. Ja nad on tähele pannud, et iga aastaga lähevad tulemused halvemaks. Samasugused probleemid vaevavad Itaalia ja Rootsi tootmisettevõtteid.

Paljud riigid on pöördunud rohkem sissepoole, Ameerikast kostab hääli, et NATO on koorem, britid otsustasid Euroopa Liidust lahkuda, euroskepsis tõstab pead. Miks?

Euroopa on olnud aktiivne asju korralikult läbi mõtlemata. Sissepoole või väljapoole suunatus pole väärtused iseenesest. Need peavad sobituma riigi olukorra, tuleviku ja prioriteetidega. Briti rahvas pole öelnud „ei” Euroopale, nad pole öelnud „ei” rahvusvahelisele kaubandusele. Kuid nad usuvad ise oma asjade üle otsustamisse. Kui on liiga palju muudatusi, siis tuleb keerukust vähendada. Poliitika ülesanne on keerukust vähendada. Kuid Euroopa Liidu häda on see, et otsustamise Euroopa tasemele delegeerimine on keerukust suurendanud, mitte vähendanud. Kõikides valdkondades näeme Euroopa Liidu regulatsioonide põhjal, et asjad muutuvad keerukamaks. Ja riigi tasandil hoiavad poliitikud otsustest distantsi – see oli Euroopa otsus! Ma arvan, et osast Euroopa Liidu integreerimisest tuleb loobuda, et saada tulemuseks stabiilsem Euroopa.

Millal teid viimati tugevamalt kritiseeriti?

Avalik arvamus on minu küsimuses väga teravalt jagunenud. Meedia ja muugi üldsus on väga Thilo Sarrazini ja tema maailmavaate vastu ega loe iialgi midagi, mida kirjutan või ütlen. Teine rühm on aga poolt ja ma võin öelda, et mul on lausa oma fänniklubi. Saksamaal pole väga vähestel inimestel mingit arvamust, lugegu nad midagi või mitte. Neljapäeval toimus Berliinis üks kohtuistung üheksa Rumeenia roma küsimuses, kes olid varastanud Saksamaa raudteelt tonnide kaupa vasktraati. Nad olid kuus kuud vangis olnud ja nüüd peeti istung. Ja üks kaitsealuste advokaatidest osutas, et üks kohtukolleegiumi liige Zürichist tuleks taandada, sest ta oli internetis soovitanud minu raamatut „Saksamaa käib maha” ning ei saa lubada säärast populistlikku ja parempoolset kohtuliiget.

Isegi teie kasutasite sõna „roma”, mitte „mustlane”. Te olete poliitiliselt märksa korrektsem, kui mõnigi võiks arvata.

Kui meil oleks rohkem aega, peatuksin pikemalt sõnadel „neeger” ja „mustlane”. Negro on inglise keeles täiesti normaalne sõna mustanahaliste aafriklaste kohta ja sel puudub igasugune mustav või alandav lisatähendus. Kuni tuli liikumine Black Power ja ütles, et see on valge mehe sõna ja meie tahame, et öeldaks „must”. Kuigi negro tuleneb ladinakeelsest sõnast nigrum – must. Ja varsti polnud ka „must” enam piisavalt hea ja asemele tuli „afroameeriklane”. Ja nüüd pole ka see enam piisavalt hea.

Mustanahalised või afroameeriklased või neegrid pole iseendaga lihtsalt piisavalt rahul. Ja sama asi on romadega. Vahepeal nimetati neid ka sintideks. Juudid ei protesti kunagi selle vastu, et neid juutideks nimetatakse. Ja kuna romade nimetus käib ikkagi käsikäes kuritegudega, siis on neid päritolumaa järgi hakatud nimetama rumeenlasteks ja Rumeenia valitsus on selle vastu juba mitu korda protestinud.

Mis on peaprobleem, mille Saksamaa peab muslimi elanikkonna puhul lahendama, et kaasata nad Saksa haridusse, anda neile edasi Saksamaal levinud väärtused, arusaamad meeste ja naiste võrdsusest jne? Kas suletud getod tuleb lammutada?

Ei. See on suurenev probleem. Saksamaa on uppuv laev. Kui te mäletate 1994. aastal Läänemerel Eesti laevaga juhtunud õnnetust, siis mis oli kapteni peaülesanne? Muidugi, vee väljapumpamine on üks asi. Aga peaasi on sissevool kinni panna. Saksamaa peab oma piirid illegaalsele immigratsioonile kinni panema. Me peame tugevdama kontrolli oma piiridel Itaalia ja Austriaga ning kaugemal Euroopa ja Aafrika vahel. Kui see nõuab põhiseaduse muutmist, siis tuleb ka seda teha. Kui mõned meie Euroopa partnerid seda ei toeta, peame oma partneritega tööd tegema. Ma ütleksin isegi, et kui illegaalseid sisserändajaid tuleb hoida kinnipidamiskeskustes, siis tuleb ka seda teha. Selles, mida meie valitsus Berliinis teeb, puudub strateegiline komponent.

Kriku kirjutas:Migratsioonipoliitika kriitik Thilo Sarrazin: Saksamaa on uppuv laev.

...Euroopa on olnud aktiivne asju korralikult läbi mõtlemata...

Politsei lahendus on panna endale viga teinud isikud kartserisse, ekspertide sõnul see üksnes süvendab probleemi.

Eelmisel nädalal korraldasid asüülitaotlejad Harku kinnipidamiskeskuses meeleavalduse. Ajendiks olid kinnipeetavate üha sagenevad enesetapukatsed ja vaimsed probleemid, mis seal pikalt kinni hoitutel on tekkinud. Konkreetsema tõuke andis kuu alguses toimunud intsident, kus keskuse töötaja kasutas asüülitaotlejate arvates hüsteeriliselt käituma hakanud nigeerlase ja teda rahustada püüdnud gambialase vastu gaasi. Politsei eitab gaasi kasutamist, aga juhtumi kohta on algatatud sisekontroll.

Novembri lõpus lõikas keskuses pool aastat viibinud Venemaa kodanik Vadim oma parema käe veenid žiletiga läbi. Talle kutsuti kiirabi ja meedikud andsid talle kohapeal esmaabi. Politsei pressiesindaja sõnul ei vajanud Vadim haiglaravi ja ta pandi elama eraldatud seitsme ruutmeetri suurusesse kartserisse.

Kaebus halduskohtule

Ka nigeerlasest asüülitaotleja pandi pärast intsidenti kartserisse. Järgmine päev tuli ta viia kanderaamil kiirabiga tervisekontrolli, sest ta ei võtnud jalgu alla. Politsei pressiesindaja Helen Uldrichi sõnul leidis tervisekontroll, et kinnipeetav teeskles ega vaja psühhiaatrilist ravi. Pärast seda teda enam eraldusruumis ei hoitud.

Tõsisem lugu on Kõrgõsztanist pärit uiguuri asüülitaotlejaga, kelle korduvatest enesetapukatsetest kirjutas Eesti Päevaleht juba septembris. Kuigi arstid on talle määranud rahustid ja antidepressandid, üritas ta end ikka korduvalt vigastada, kõigepealt Vao keskuses elades kolm korda ja seejärel Harku keskuses hulga tablette neelates. Viimati alustas ta enesetapukatset oma toas madratsi süütamisega. Ta ütleb, et ei saa Kõrgõzstani tagasi minna, sest on seal rahvuse tõttu julmalt tagakiusatud ja piinatud ning tema kohta on süüdistusi fabritseeritud. Eesti on korduvalt keeldunud talle asüüli andmast.

Süütamise pärast alustati tema kohta kriminaalmenetlust ja ta viidi Jõhvi arestimajja. Ka seal üritas uiguur endalt elu võtta, neelates alla kaheksa habemeajamislõiketera ja eri juhtmeid. Nii kirjeldab ta Tallinna halduskohtule esitatud kaebekirjas, milles süüdistab Harku keskuse töötajaid, et nad viisid oma käitumisega ta enesetapukatseni. Kohus on kaebuse töösse võtnud.

Jõhvist toodi ta 2. novembril tagasi Harku keskusse, kus teda hoitakse sellest saadik ehk nüüdseks juba ligi poolteist kuud kartseris. Ta jätkab antidepressantide võtmist.

Kartser pole lahendus

Politsei hoidub tema tegusid enesetapukatseteks nimetamast. „Oktoobri teisest poolest hakkas ta ka Jõhvis ettearvamatult käituma ja üritas enda tervist kahjustada. Eluohtlikult ta ennast ei vigastanud, kuid vajas kahel korral esmaabi ja tema vaimset tervist hindasid Tallinna psühhiaatriakliiniku arstid. Arstide hinnangul ei olnud mehe ettearvamatu ja ohtlik käitumine tingitud haigusest, sh vaimse tervise riketest, samuti ei peetud vajalikuks tema haiglasse paigutamist,” selgitas Uldrich..

„Sellistes olukordades kartserisse panemine ei ole lahendus,” ütles ÜRO pagulasorganisatsiooni UNHCR-i Põhja-Euroopa esindaja Andrei Arjupin. „Kui isikutel on vaimse tervise häire sümptomeid, peab vastutav riigiasutus (kinnipidamiskeskus) suunama neid vajalikule ravile kvalifitseeritud meditsiinipersonali otsuse/hindamise alusel. On tõestatud, et kinnipidamine võib süvendada ülalnimetatud haigusi ja sümptomeid,” kinnitas ta.

Arjupini sõnul tuleb asüülitaotlejate kinnipidamist üldjuhul vältida ja kasutada ainult viimase abinõuna, võttes arvesse isiku konkreetset olukorda ja vajadusi. „Juhul kui ta kannatab vaimsete häirete, ärevuse või teiste psühholoogiliste häirete all, tuleb neid tegureid arvesse võtta kinnipidamise põhjendatuse hindamisel. Rahvusvaheline õigus nõuab, et isikule tagataks asjakohane ravi ja järelevalve. Ametivõimud on kohustatud esitama vastavad meditsiinilised aruanded kohtule, mis otsustab isiku kinnipidamise jätkamise,” lausus ta.

„Enesevigastuste juhtumite ärahoidmiseks on kinnipeetavale tagatud olulised tugiteenused, sh psühholoogi- ja vajaduse korral psühhiaatriateenus,” sõnas siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna nõunik Ele Russak. „Arsti ettekirjutusel tagatakse taotlejale muu hulgas eri- või haiglaravi. Kinnipidamiskeskuse igapäevase elu korraldust ja inimväärika kohtlemise tagamist kontrollivad regulaarselt nii õiguskantsler kui ka erinevad rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid,” kinnitas ta.

Soomes tehakse töötajatele vaimse tervise koolitusi

Soome migratsiooniameti andmetel on neil eelmise aasta oktoobrist alates olnud asüülitaotlejate keskustes 15–20 enesetapukatset, millest viis olid edukad. Amet peab seda suureks probleemiks ja korraldab keskuste töötajatele koolitusi, et enesekahjustamisi ennetada. Välja on antud ka juhend, kuidas käituda vaimse tervise probleemide ilmnemise korral. Viimastel aastatel on Soome jõudnud üle 40 000 asüülitaotleja, kellest suurem osa elab avatud ja väike osa kinnistes keskustes. Kinnistes keskustes on enamasti need, kelle kohta on juba tehtud väljasaatmise otsus.

Rootsi migratsiooniameti andmetel on jaanuarist 2014 tänavu augustini üritanud enesetappu sooritada vähemalt 500 asüülitaotlejat. Kolm juhtumit lõppesid surmaga. Kuid see statistika pole tõenäoliselt täielik, sest enamasti raporteeritakse ainult neist juhtumitest, kus suitsiidne käitumine mõjutab keskuste töötajate tööd, tunnistab amet.

Rahvusvaheliste uuringute järgi üritavad asüülitaotlejad enesetappu tõenäolisemalt kui tavainimesed. Nad kannatavad rohkem depressiooni ja teiste vaimsete probleemide käes.

Eesti meediaportaale jälgides on jäänud mulje, et Skandinaavia on kaotamas oma hiilgust, kuid Skandinaavias olles võib eestlane avastada, et asjad pole sugugi nii.

Olen mitmel korral pärast Eesti uudisteportaalide lugemist ehmunult avanud Rootsi või Taani veebi, et otseallikast „maailma lõpu saabumise” uudiseid lugeda. Enamasti midagi sellist muidugi ei leia. Kirjutatakse probleemidest, sisse- ja väljarändajatest, leidub ka krimiuudiseid, aga need pole eriti hullud, vaid nagu Eestiski – liiklushuligaanid, perevägivald, tapmised (enamasti on osalised tuttavad või gängid).

Meie kartused skandinaavlaste võimu kadumisest oma kodumaal on tegelikult liialdatud, sest hoolimata nende näilisest alandlikkusest ja mitmekultuurilisuse toetamisest on nii rootslaste, taanlaste, norralaste kui ka soomlaste selgroog tegelikult tugevam kui eestlastel ning kontroll oma riigi majandusliku ja poliitilise olukorra üle palju parem kui meil.

Eestlane ei mõista, miks põhjanaabrid on nii heatahtlikud (ehk teisisõnu lollid) ja võtavad omaks teist värvi inimesi, kes ei ole eestlaste arvates seda väärt. Samuti on meil raske mõista, miks skandinaavlased on kriitilised hoopis ida­eurooplaste vastu, kes tunneksid meelsasti meie-tunnet pigem skandinaavlastega (kuna oleme valged eurooplased).

Tõnisson ja Svensson

Skandinaavlased mõtlevad teisiti ja neil on täiesti teistmoodi kogemused. Kui eestlane tunneb, et on alati olnud kaotaja ja kannataja, siis skandinaavlane seevastu, et on õnnesärgis sündinud. Kui igas eestlases on peidus Tõnisson, kes tunneb, et tema perele ja rahvale on tehtud liiga, kes ei talu, et võõrad on tema õue peal, ja kes ei suuda vaenlasele minevikku andestada, siis skandinaavlane arvab, et teda on saatus soosinud ning nüüd peab ta teisi aitama. Kuid see ei tähenda, et oldaks pehme ja alandlik.

Selle kahekümne aasta jooksul, kui minu lähedaste sõprade seas on olnud mitmeid taanlasi, rootslasi ja norralasi olen ma kõigilt neilt kuulnud umbes sellist mõtet: „Meil on meeletult vedanud ja olnud tohutult õnne, me oleme maailma kõige õnnelikumad ja rikkamad. Kuna paljudel ei ole õnne olnud, siis on meie kohus seda õnne teistega jagada.”

Teine arusaam, mida eestlasedki on ilmselt kogenud, on skandinaavlaste väga tugev sisemine veendumus, et inimest ei tohi hinnata tema rahvuse, pere, päritolu ega ka poliitiliste vaadete või majandusliku olukorra järgi. Seepärast mõtleb skandinaavlane üliharva, et kui inimene on mustanahaline, siis on ta ilmselt laisk, loll ja vägistaja, või kui ta on moslem, on ta potentsiaalne terrorist. Skandinaavlane teab, et peksa võib anda ka rahvuskaaslane ning et hästi suhtudes on võimalik inimesi paremaks muuta.

Eestlane peaks seda kuuldes rõõmus olema, sest pärast taasiseseisvumist oleme enim kannatanud selle käes, et meid pandi ühte patta idaeurooplastega (kes Ameerika filmides on kurjategijad või prostituudid), ja püüdnud selgitada, et mõned meie pätid küll röövivad ja tapavad välismaal, aga kõik eestlased sellised ei ole.

Mu taanlasest sõber sai mõned aastad tagasi Kopenhaageni tänaval sisserändajatelt peksa, aga teda see ei heidutanud, sest tema sõnul võib öösel baaris saada peksa ka taanlastelt. Miks taanlane tohib peksa anda, aga sisserändaja ei või? Ta on ju ka inimene.

Ja kui eestlane ei jää selle vastusega rahule, pareeritakse teabega, et hulk välismaalasi on aastate jooksul Eestis paljaks varastatud või saanud peksa siinsetelt eestlastelt ja venelastelt. Miks peksavad eestlased ja venelased, kuigi nad ei ole mustad ega ka moslemid? Samuti alahindame rootslaste, taanlaste, norralaste ja soomlaste toimetulekut ja rahvuslikku uhkust. Hoolimata sellest, et Põhjamaadesse on aastatega tulnud sadu tuhandeid sisserändajaid, suudetakse neile mingi ime läbi pea alati kohalik keel selgeks õpetada. Teist varianti polegi tegelikult olemas, seda näeme ka sinna läinud eestlaste pealt, kes kõik hakkavad väga kiiresti kohalikku keelt purssima.

Skandinaavlane on kindlameelsem

Kord kui ühe rootslasega sel teemal ääri-veeri vestlesin, ütles ta otsekoheselt, et kui nad oleksid läbi kukkunud, siis kuidas räägib enamik sisserändajaid juba mõne kuu või aasta pärast rootsi keelt, aga Eestisse sisserännanud ei ole eesti keelt ära õppinud viiekümne aastaga. Miks Eestist lähevad inimesed minema, aga Rootsist mitte? Ja kui kurjategijad on peamiselt mustad ja moslemid, siis miks on Ida-Euroopas nii palju kuritegevust?

Mitmekultuurilises Taanis või Rootsis oleks võimatu, et kaubanduskeskustes kõlaksid reklaamid või ostukutsed kas araabia, türgi või serbia-horvaadi keeles, ometi on need väga paljude sisserändajate emakeeleks. Üheski tavapärases töökuulutuses (st kui pole tegu tõlgi, keeleõpetaja vm spetsiifilise kutsega) ei nõuta rootslastelt, taanlastelt või norralastelt iial mõne sisserändajate emakeele oskust. Eestis kõlab aga igal pool vene ja inglise keel, nagu oleks tegemist riigikeeltega, töökuulutusteski on sageli vene/inglise keel tähtsam kui eesti keele oskus. Juba aastaid tagasi pidi Eestis rahvusvahelisse ettevõttesse tööle asuv inimene alla kirjutama ingliskeelsele töölepingule. Eestikeelse koopia töölepingust sai alles pärast mitu kuud kestnud nõudmist.

Seega tundub Eesti hoopis vastuolulisem kui Skandinaavia. Ühest küljest oleme võõraste vastu vihased (ja mõnes mõttes õigusega, sest meie kogemus on negatiivne), ründame tumedama nahaga inimesi, kes ei ole (meie arvates veel) midagi teinud. Teisest küljest aga saavad tapjad-mõrvarid Eestis leebe karistuse, portaalide esikülgedel mälestame maffiategelasi ja hoolimata rahvuslusest lepime meelsasti sellega, et ei läänest ega idast tulijad pea oskama meie keelt ega tundma meie ajalugu.

Põhjamaad oleksid justkui rumalad oma heatahtlikkusega, aga samal ajal hoiavad nad palju kindlama käega oma rahva, keele ja ka nn õigluse võimu. Pätid saavad seal tihti palju karmimad karistused kui Eestis ja korruptandid kaotavad ilusa elu. Ehkki immigrantide hulgas on ka kurjategijaid, võtavad rootslased seda loomulikult, mitte šoki või ehmatusega, sest see on kui loodusseadus, et kõik ei saa olla head. Rumal on nende arvates hoopis see, kes arvab, et kõike halba saab maailmas ära hoida või vältida. Ja ühe või kahe pommi pärast ei lõpe maailmas veel usk headuse võimu.

Mis on tänapäevase populismi definitsioon?

Populism on poliitiline äri, mis ilmub välja muutuste ja kriiside ajal. Selle eesmärk on mobiliseerida oma kasuks need ühiskonna osad, mis on muutuste tõttu nõrgenenud. Populismi aluseks on ülimalt lihtsustatud viis ühiskonnast rääkida. Pöördutakse nn kaotajate poole, väites, et on üks rahvas ja see rahvas olete teie ning et on kaotajad ja võitjad. Öeldakse: te olete eliidi ohvrid. On justkui eraldi eliit ja rahvas, see on ülim lihtsustus ega vasta reaalsusele. Sotsioloogiliselt rahvast ei eksisteeri, see on poliitiline kontseptsioon. On vaid töölised, töövõtjad, omanikud – väga erinevad grupid. Nendes ohvrites, kellest räägitakse, peaksid ennast ära tundma kõik, kes on midagi kaotanud. Eliit reedab teid, valetab teile, on korrumpeerunud, globaliseerunud! Teine mehhanism, mis populismi toetab, on kohaliku rahva ja võõramaalaste eristamine. See teebki tänapäeval populismi edukaks – ollakse eliidi ja võõramaalaste vastu. Ka võõramaalaste vastu, kes on samal ajal nn rahva osa.

See ongi üksnes häälte saamiseks, sest need rahva eest võitlejad ei tee ju tegelikult nende heaks midagi. Kuidas sellise populismi vastu võidelda?

Väga raske on vastust leida. Kuna populistid tavaliselt ei valitse – vaatame, mis hakkab toimuma USA-s Trumpiga ja Suur­britannias pärast Brexitit –, ei saa neile ka öelda, et olete läbi kukkunud, töötus on suur jne. Prantsusmaal on isegi populistide endi seas võimu võtmise kohta erimeelsusi. Rahvusrinde endine juht Jean-Marie Le Pen ei tahtnud valitseda, vaid lihtsalt oma mõju nautida ja sellega raha teenida. Marine Le Pen on teine põlvkond, ta tahab võimu. Kui ta seda 2017. aastal ei saa, tekib Rahvusrindes kriis, sest küsitakse, mis meist kasu on.

Valitsemine tähendab vastutuse võtmist ja valitseda on raske. Aga kuni nad ei valitse, on populistidega väga raske debatti pidada. Kui mina nendega debateerin, kaotan ma alati. Nad ütlevad: ärge kuulake, mida ta ütleb, sest ta on see või too. Ta on ülikooli professor, ta kuulub eliiti – seega pole ta argumentidel mingit tähtsust.

On hakatud ütlema: ärge kuulake eksperte!

Just nimelt, nad ei ole legitiimsed. Teiseks on populistidel emotsioonide monopol. Nad on kinni hakanud hirmudest, ka rõõmudest. Teised parteid on loobunud kõigest, mis puudutab tundeid. Näiteks rahvustunne, patriotism. Oma rahvusesse positiivselt suhtumine võib olla täiesti õigustatud tunne. Aga Prantsusmaal ei julge suur osa inimesi seda avalikult näidata, sest seda võib tõlgendada natsionalistlikuna, mis viib mõtted fašismile. Brexiti ajal olid tunded Brexiti pooldajate poolel, mõistus ja argumendid aga EL-i jääda soovijate poolel. Viimased ei saanud öelda, et armastavad oma riiki kui Euroopa Liidu liiget. Teine pool ütles: me oleme suur riik, sõltumatu, suure ajalooga, meil on eriline staatus jne. Trumpiga oli sama asi: ta sai aru negatiivsetest tunnetest ja need mobiliseerisid inimesi.

Millisena näete Euroopa parempopulistide ja Venemaa suhet ning nende ideoloogiate segunemist?

See on teada, et Venemaa rahastab paljusid populistlikke organisatsioone, nii vasak- kui ka parempoolseid. Venemaa toetab kõiki neid, kelle ühine eesmärk on lammutada ja nõrgestada Euroopa Liitu ja Euroopa riikide vahelisi suhteid, nõrgestada NATO-t. Venemaa on Marine Le Penile valimiskampaaniaks raha laenanud. Nende vahel on reaalsed suhted, ka ideoloogilised. Parempopulistid näevad Venemaas oma organisatsiooni mudelit, st autoritaarset režiimi.

Sellises situatsioonis tuleb reaalsust kirjeldada nii täpselt kui võimalik. Kuidas asjad on. Euroopas on populismil kaks allikat. Esiteks suur muutuste aeg, mis kaasnes globaliseerumisega. Selle tulemusena tekkisid majanduslikud kaotajad: on neid, kes kaotasid oma töö, neid, kellel on vähem sotsiaalseid õigusi, sest pensioniiga tõstetakse, ravimeid kompenseeritakse vähem, makse tuleb rohkem maksta. Populistid ütlevad neile: sa kaotad kõik, sest sa oled valge meestööline! Paha lugu!

Samal ajal on inimesi, kes saavad õigusi juurde: naised, mustanahalised, homoseksuaalid...

See on populismile teine tõuge, mille taga pole mitte majanduslikud, vaid kultuurilised muutused: mitmekultuurilisus, islam, immigratsioon, kogukondade­vahelised konfliktid. On inimesi, kellel on tunne, et nad ei ela enam oma maal, mida nad tundsid. Isegi inimeste seas, kes on küll majanduslikult neist muutustest võitnud, on tunne, et nad on kultuuriliselt kaotanud. Nemad on populismi kaks siht­rühma. Nemad hääletasid USA-s Trumpi poolt.

Kuidas Euroopa riigid teie hinnangul migratsiooniküsimusega hakkama saavad?

See on üks raskemaid küsimusi. Tulevikus näeme kümneid miljoneid inimesi, kes tulevad Euroopasse. Tuleb teha vahet, kas me võtame vastu inimesi, kes on põgenenud sõja ja diktatuuri eest, või võtame vastu inimesi, kes on majanduslikus viletsuses või lahkuvad kliima soojenemise probleemide tõttu. Esimese grupi saame vastu võtta, neid kaitsta ja kui sõda läbi saab, võivad nad oma maale naasta. Enamasti nad seda ka soovivad. Diktatuuri eest põgenejaid ei ole eriti palju, nad on intellektuaalid, opositsionäärid, ajakirjanikud – neid peavad inimõigusi austavad riigid vastu võtma. Teine lugu on majanduslikel põhjustel tulijatega. Aafrika areneb demograafiliselt väga kiiresti: pool maailma rahvastiku kasvust tuleb Aafrikast ja seal toimub liikumine just Põhja-Aafri­kasse, mis on Lõuna-Euroopast ainult 14 kilomeetri kaugusel. Kui me tahame nad kõik vastu võtta, ei suuda me materiaalsete tagajärgedega hakkama saada.

Küsimus on, kuidas mitte võtta vastu nii palju immigrante. Nende arvu ja populistlike parteide tõusu vahel on selge side. See omakorda nõrgestab Euroopat. Kuid lahendus saab olla üksnes üleeuroopaline. Piiripoliitika peab olema tugevam ja Aafrika arengu poliitika palju jõulisem.

Euroopa riigid peaksid koos selle nimel töötama. Praegu on igal riigil oma poliitika.

Euroopa riikide koostöö ei toimi just nimelt seepärast, et populistlikud parteid töötavad eraldumiste nimel, mitte liidu nimel. See on võidujooks ajaga. Tuleb suuta luua tugevam Euroopa, enne kui populistid Euroopa lõhuvad.