www.militaar.net

Saiale määrides ja noaga kõvasti pressides, tulid veepiisad ilusasti võile peale

Minu mäletamist mööda oli sama efekt ka lapsepõlves soolvees hoitud võid(seda isetehtut) leiva peale määrides

Vanasti vene ajal oli selline lugu,et kui miski asi oli veidi realiseerimisajast üle läinud siis võisid kindel olla,et lööb põhja alt ära. Nüüd aga võid süüa ükskõik kui vanat kraami,ei juhtu midagi. Endal sihuke kena kogemus ühe Poola suitsuvorstiga... mille sõber Volots Tartust tõi.... Oli teine pisut vintske aga ära me selle järasime. Siis kui kõht täis,vaatasin kuupäeva ja ... nii paar aastat kergelt üle läinud.... Nojah,minu õrnahingeline magu ei teinud sellest teist nägugi.
Aga näljahäda asemel võib meie oma valitsus meid lasta rämpstoiduga ennem ära tappa,kui siin sõda tuleb.
Ja keegi võiks võtta ladvas ka selle teema üles,et lõpetada toidu rikkumine! Mida kuradit on vaja neid tugevdajaid-langetajaid-tõstjaid toidu sisse toppida. Sellega mürgitame ju iseennast ja meie järeltulevat põlve. No on aju raisk!
Ja ega see inimkond ennem ei õpi,kui juba õhtal....
Vabandan.

aest kirjutas:Minu koer kes väga hea meelega sööb hapukurki, õunu ja arooniamarju keeldub mõningaid poest ostetud "lihakonserve" ja "suitsusinke" söömast. Vaatab etteheitva pilguga otsa ja silmis umbes niisugune küsimus: kuidas te ometi võite. Ning veel hullemaks aga võib olla ka täpsemaks toiduainete kvaliteedi määrajaks on maakodus elav kass. Mõnd vorsti sööb aga mõnd mitte.

Kass on jah lihatoodete välimääraja. Mul on neid kaks tükki, niiet topeltkontroll
Fucs - käed eemale maksalaatikost! Maisaa aru, mis neil eestlastel vigaonn, et maksalaatikko ei kelpaa...
Mina küll vitsutan hoolega mõlema suupoolega, kui antasse....

Siin varasemalt toodi välja valgevene kvaliteet ehk GOST. Venes pidada olema porbleemid, kuna doktori, otdelnaja jne gostid on samad, aga venes ei suudeta enam sedasi teha, GOST on ajale jalgu jäänud (1930 ndad)

Ja Trumm, ma ütsin - osad söövad, ülejäänud vinguvad

Nüüd aga võid süüa ükskõik kui vanat kraami,ei juhtu midagi.

Väidetavalt olla surnuaedades pealematmisaega märkimisväärselt pikendatud. Tea, onś tõde või mitte...?

Pagan. Selle jutu valguses tundub, et hakka või koertekonservi säilitama. Palju kordi, kui penidele sööki ette annan, mõtlen, et söö või ise ja kuidas kaasaja inimestele mõeldud lihakonserv ka välja näeb. Poest pole ise konservi sada aastat ostnud, tuttavad jahimehed ja loomakasvatajad on selle koha pealt abiks. Aga niipalju mäletan küll, et aastaid tagasi viimane poest ostetud Turisti Eine selle kraamiga kuskilt otsast võrdlust ei kannatanud.

Nimelt ma oma kutsudele tellin Saksamaalt (ja müün ka edasi) kvaliteetkoertekonservi lihasisaldusega 60-80%, olenevalt sordist. Näeb välja ja ongi tõeline liha, mida peab karbist noaga jõuga välja lõikama ning lõhnab nii, et sülg tuleb suhu. Eriti veel mõned konservid, millele taimset kraami pihuga juurde on lisatud. Kindlasti endale vägagi söödav, aga inimese jaoks maitsestamata, koertele pole vürtsi teps mitte hea anda. Aga supi või pudru sisse või makaronõ po flotski - paneks nii et silm ka ei pilgu. Ning üks asi on kohe päris kindel - see kraam mingeid E-sid, maitsetugevdajaid, värvaineid ja muud paska ei sisalda, Lääne-Euroopa lemmikloomaomanikud teeksid tootjatest pirukatäidist, kui sihuke pull peaks välja tulema. Vitamiinid ja mineraalained, no see on OK.

Ja nüüd siis loen, et poest polegi nagu miskit võtta... Vot, dožili, raisk, et puhast kraami saada, tuleb koeratoidule üle minna...

Palju kordi, kui penidele sööki ette annan, mõtlen, et söö või ise

Koeraga süstimas käies täheldasin, et süstija manustas endale neidsamuseid koera premeerimise maiuspalu, mida sealsamas loomaarsti punkris ka müüa oli. Ostsin kah ja proovisin- algul oli pisut imelik, aga aitas süüa küll, sellised kergelt batoonikommi maitsega padjakesed oli. Peni vaatas solvunult pealt...aeg-ajalt olen tuttavaid nendega kostitanud ja hiljem mõistagi teada andnud, mida söödi. Reaktsioon on olnud seinast seina- kes kiidab, kes öögib.

Koerakonservi suhtes olen ma küll natuke skeptiline. Ükskord vaatasin kassikonserve poes selle pilguga kuid nendes mis Prisma toiduletist vastu vaatavad oli lihasisaldus ainult 4%. 70-80 % lihasisaldus võib kvaliteetkonservis iseenesest olla kuid lihal ja lihal on inimese jaoks ikka vahe ka. Koeral ükskama, mis lõugade vahel, see kõhus.
Ma kirusin siin ennist mitte neid kõige odavamaid Läti konserve vaid "Kuršu Zeme" edeva nimega üllitist "Krupnokuskovaja svinina tušonaja". Enne eelmist seakatku, kuskil neli aastat tagasi oli seal tõesti suurte kiuliste tükkidega liha, 98% minumeelest. Praegustes on 77,5 (paar purki vedelevad siiani kapinurgas) Ülejäänu on valge rasv. 325 grammi ja minumeelest maksis ta natuke alla 2 euro.
Kusjuures mina söön konservi paljalt, ilma mingite leivatükkide või lisanditeta ja seda üle kolme-nelja lusikatäie võtta ei saa. Kõrvetised tekivad veerand tunniga, siis läheb kaks pudelit Borjomi koos Renniega peale ja ongi kõht sellekskorraks täis.
Pole küll testinud kuid koerakonserv võib sama efekti tekitada.

Seevastu Rannarootsi konservi suudan silma pilgutamata keresse keerata, samuti Lidlis müüdavad Dulanod. Ainuke häda neil, et meenutavad hakkliha.

Põhimõtteliselt saaks oma maitse järgi konserve ju tellida. Kui mõnikord Narva poole sõidan on kohe tee ääres Sigwari pood kust värsket liha saab, vorste teevad nad ise ja konserve ka. Ükskord läksin suurte lootustega konserve ostma, vaatasin toosi ja seal oli lihasisalduseks ainult 50 % märgitud. Ei hakanud isegi proovima lõin käega ja võtsin hoopis suitsuvorsti.
Eritellimusena saaks ilmselt ka valitud karbonaaditükid nende juures või kuskil mujal väiksemates värkstubades oma maitse järgi konserviks lasta teha. Sealiha iseenesest ei maksa ju praegult enam suurt midagi. 3-4 eur kilo kui terve siga osta.

Seevastu Rannarootsi konservi suudan silma pilgutamata keresse keerata, samuti Lidlis müüdavad Dulanod. Ainuke häda neil, et meenutavad hakkliha.

Mul on suurematel õppustel alati vesti taskus paar Rannarootsi "omas mahlas" konservi, puhuks kui söögile ei jõua ja kõht oma nõuab. Neid Nostalgia omasid on kehv kaasas vedada ja 500 g purk on üheks eineks liig suur kah. Olen need tavaliselt lusikaga kuskil põõsa all külitades keresse keeranud, rüüpad pudelist vett peale ja elame edasi

Rannarootsi kallid konservid kah seepärast valikus, et ei oleks pärast füüsilisel tegevusel mingeid häirivaid röhatusi ja kõrvetusi. Sokolaadide ja toidupaki niknäkiga on see viga, et enamasti on need kõvad süsivesikud - seedivad väga kiiresti ja kõht on peagi tühi.

vanahalb kirjutas:Sealiha iseenesest ei maksa ju praegult enam suurt midagi. 3-4 eur kilo kui terve siga osta.

Grossis käisin oli viimane kord raieliha 1,98 kilo
Väga maitsev oli - võtsin ühe kondiga tüki ja tegin ahjus ära.
Hoopis parema maitsega kui praegu need alla kolmeeurosed sealihad sealt ETK`st, mida nüüd viimane aeg on koguaeg teinud
Maximas oli ka alla kahe euro, aga seal olen korduvalt alt läinud just lihaga. On odav ja kehvakene....

Kapten Trumm kirjutas:Rannarootsi kallid konservid kah seepärast valikus, et ei oleks pärast füüsilisel tegevusel mingeid häirivaid röhatusi ja kõrvetusi.

Väike soovitus - avatud konservi peal või servas olev tahke rasv ei kõlba sellisena süüa (pudru või supi sees termiliselt töödelduna igati hea). Aga see on lihtsalt füsioloogia ja mitte vabamüürlaste või teab kelle poolt konservidesse topitud E-mürgid

Kapten Trumm kirjutas:Mingis ENSV teemas oli kõva vaidlus, et nõuka ajal polnud vorstis kuigi palju liha

Huvitav, kas nõuka ajal oli mingi toidukaup nimega "vorst"? Enne seda lõplikku kokkukukkumist oli ikka vorste igasuguseid, Doktorivorst oli hea, aga kahtlen kas isegi mõni nõukanostalgik siin paneks suhu Stepivorsti või Liivrivorsti Viiner nimega Piimaviiner kõlbas süüa, viiner nimega lihtsalt Viiner oli jäle kartulijahu ja mingi rasvaine (kombizir??) sodi. Sardellid, oli siis nende sort ja nimi mis tahes, olid head, sellised pannkoogimoodi, siis kui vanaema oli need pooleks lõiganud ja ära praadinud. Lihast oli neis lõhn ja sedagi vähe. Nõukaajal olid täiesti korralikud täissuitsuvorstid, aga maksid rohkem kui korralikult ja poes oli neid lihtsalt harva. Ma ei saa lihtsalt aru sellest jutust, et nõukaajal olid poes paremad lihatooted. Olen ise oma elust suurema osa sellel ajal elanud, puudust ei olnud (vanemate keskmisest kõrgem sissetulek kui oma tööala spetsialistidel, ema sõbranna oli lihapoemüüja, onu oli lihakombinaadi vorstimeister jms), aga selle aja vorste ma küll taga ei igatse.

Liivrivorst (50 kop/kg) kõlbas süüa küll. Olgugi et koerarõõmuks kutsuti. Stepivorsti ei mäleta...

Nõukaajal olid täiesti korralikud täissuitsuvorstid, aga maksid rohkem kui korralikult ja poes oli neid lihtsalt harva.

Kaheksakümnendatest ei mäleta, et poes oleks näinud...mitte heast elust ei jagatud Kirovis talonge oma singi ja vorstitsehhi toodangu ostmiseks. Oleks sedasinast kaupa poes lõdvalt võtta olnud, poleks keegi sellega jampsida viitsinud.

Lemet kirjutas:Liivrivorst (50 kop/kg) kõlbas süüa küll. Olgugi et koerarõõmuks kutsuti. Stepivorsti ei mäleta... .

Liivrivorst Liiva poest Muhus on iga Saaremaa reisi raudlaks. Võtan pakendi kaupa (pildil) ja vitsutan hoolega, mõlema suupoolega.
Koerale meeldib kaa, ega ma kade ei ole

Koostisosad: magu, puljong, sooned, kops, sealiha, seakamar, seapekk, nisujahu, sibul, keedusool, porgand, maitseained

Kõik aus kaup nagu näha
Hind on kah ok, aga ma ostaks siis kaa, kui 2 x kallim oleks...

Tere!

Tundub, et teema hakkab vaikselt rappa kiskuma, prooviks tagasi teemasse minna. Ja ütleks ka oma arvamuse...
Kui me läheme ajas tagasi ja arutleme teemal, et kas oleks olnud võimalik blokaadi tingimustes hakkama saada, siis siia paneks olukorra iseloomustuseks ühest artiklist ühe lõigu, mis annab hinnangu EW aegsetele taludele :
Omaaegne Pikksaare küla seitsme taluga pidi metsas varjulolevaid mehi toitma. Riided andma, varustama kõige vajalikuga. Kujutlege seitset külatalu tänapäeval toitmas poolt tuhandet meest... Vist jääks asi juba kolmandal päeval katki. Siinsed talud pidid ikka väga rikkad olema. Maja, kus istume, ehitati 1939. aastal, aga selle maad olid igal juhul 19. sajandi lõpuks vabaks ostetud.
See annab omaaegsetest taludest ja nende võimekusest. Selle põhjal ütleks, et EW ajal oleks ehk blokaadi tingimustes ilmselt mingi riie seljas olnud ja ilmselt kõht ka täis.
Panen lingi artiklile ka: http://www.loodusajakiri.ee/loodus/arti ... _1387.html

Nii, ja nüüd kiire hüpe tänapäeva. Olukorra iseloomustamiseks annaks ülevaate olukorrast oma kodukülast. Mida sealt täieliku blokaadi korral saada oleks ja kui pikalt.
Enne oli põhimõtteliselt igas majas kanad-kuked, sead ja enamikus majapidamises ka lehm. Tünn oli soolaliha täis, munadest ja sellisest peenemast kribust pole mõtet rääkidagi. Kui oletada, et diiselkütust oleks saada, siis poleks olnud vähemalt toiduga probleeme. Vähemalt iseendal. Kui oleks kriisiolukorras organiseeritud riigi poolt toiduainete kokkuost, siis ilmselt oleks ka linnarahva lauale üht teist jõudnud. See kõik oli...
Tänapäeval pole praktiliselt üheski majapidamises isegi kanu, muudest lojustest ei hakka parem rääkimagi. Loomi on paaril talunikul, kellel on suurem majapidamine, neist ühe kohta kuulsin, et pidi ka loomapidamise katki jätma ja vihmausse kasvatama hakkama. Kriisiolukorras poleks midagi isegi rekvireerida. See puudutab, siis lihasaadusi ja mune. "Juurikatega" on asi pisut parem, vähemalt kartuleid ja köögivilja veel külarahvas kasvatab, küll palju vähem, kui enne, kuid asi seegi. Vähemalt kogemus on olemas, ka noorematel.

Nii ja nüüd oletame, et tekib selline blokaadilaadne olukord, et rahvas peaks hakkama jälle loomi pidama. Jällegi oletame, et diiselkütust oleks saada, kasvõi ainult neile, kes riigile toiduaineid annavad/müüvad. Kas oleks võimalik tagasi üldise loomapidamise juurde pöörduda?
Minu isiklik arvamus on, et nii kaua, kui elavad inimesed, kes loomi pidasid ja on võimalik ära kasutada nende teadmisi ja kogemusi, on võimalik veel tagasi pöörduda. Kui need algteadmised kaovad, siis on juba väga raske.

Nii ja et asi väga nukraks, ei läheks siis kiire ülevaade ka maal elavate vanemate olukorrast(kelle juurde ka ise kriisiolukorras koliks) , mida on ja mida pole. Loomapidamine meie majapidamises lõppes millalgi 2002-2003, täpselt ei mäleta enam, kuid olukord pole siiski päris lootusetu. Taat on nimelt jahimees ja konservid oleks endal võtta. Nii liha kui kala. Kodus valmistatud, väga maitsvad. Kartul ja muud juurikad on olemas. Ise olin kalamees, ilmselt saaks oma toiduks merest-jõest veel kala kätte küll. Iseendal ja perel hoiaks "naha toore" ka olukorras, kus kütust saada pole. Ühe pere kartulid ja värgid teeb ka käsitsi ära. Seega isiklikult poleks nälga vaja karta ka olukorras, kus poest midagi saada pole.
Isiklikust vaatepunktist, seega pole asi üldse lootusetu

Teisest teemast sobiks paremini ehk siia:

ruger kirjutas:Uus tegija
http://parnu.postimees.ee/3598965/lugu- ... e=ilmajaam