Re: Venemaa majandus ja sanktsioonid
Postitatud: 16 Veebr, 2016 17:48
Veel üks Kaukaasia vang
16. veebruar 2016 00:10
Artemi Troitski, kolumnist
Eesti Päevaleht
Tšetšeenia juht võttis Venemaa presidendi kahvlisse. Putini jaoks on juba kõik valikud halvad.
Venemaa poliitikud (peale kirglike opositsionääride), suuremad ja väiksemad ülemused, suurärimehed ja tuntud kultuuritegelased on kõik distsiplineeritud. Nad teavad, et riigil on üks juht ja valitsusel üks hääl. Vladimir Vladimirovitš Putini hääl. Huvitavaid avaldusi teha või samme astuda tohib üksnes kõrgemalt tuleva signaali peale või kokkuleppel Peamehega.
Sellel üldreeglil on hämmastav erand, mis kannab Ramzan Kadõrovi nime. Üsna noor inimene, Tšetšeenia Vabariigi juht, kes lubab endale avalikke sõnavõtte ja seisukohti, mida peale tema ei saa tänapäeva Venemaa Föderatsioonis endale lubada keegi, isegi mitte Vladimir Putin ise. Tagasihoidlik Kadõrov armastab end nimetada Venemaal „esimeseks pärast Putinit”. Rahva seas kahtlevad paljud, kas ikka tõesti „pärast”.
Mõistmaks, kust pärineb selline staatus, on vaja teha väike retk ajalukku. Esimene Tšetšeenia sõda (1994–1996) lõppes Venemaale alandava vaherahu ja iseseisva Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi sisulise tunnustamisega. Teise sõja (1999–2005) võitis justnagu Venemaa – aga kõigest nime poolest. Tšetšeenia tunnistas end küll ametlikult Venemaa Föderatsiooni osaks, kuid omaenda, üsna privilegeeritud tingimustel.
Venemaa seadused vabariigis sisuliselt ei kehti, Tšetšeenia eliit kuulub karistamatute hulka ja mis peamine: Moskva maksab Groznõile hiiglaslikku andamit, mis ulatub miljarditeni kuus. Faktiliselt Moskva ostis – või oleks õigem öelda, et rentis? – endale Kadõrovite klanni lojaalsuse. Taas Moskvale üsna alandavatel tingimustel. Ent tulemus võimaldas Vladimir Putinil esitleda end võitjana ja veenda rahvast, et ta on Põhja-Kaukaasias „korra majja löönud”.
Omamoodi kord on Tšetšeenias tõepoolest. Tegemist on väikese feodaal-totalitaarse valitsusega, kus opositsioon ja kodanikuühendused elavad rõhuva surve all, valitseb Ramzan Kadõrovi isikukultus, sunniitlik islam ja šariaat.
Nagu iga muu diktaatorgi, armastab Kadõrov kuulutada, et talle ja tema režiimile kuulub kogu rahva armastus ja toetus. Hiljuti viidi Groznõi kesklinna tema toetuseks meelt avaldama sada tuhat inimest, ent maailmale kuulutati, et neid oli tervelt miljon: kohale olevat tulnud terve Tšetšeenia. Ent kui Kadõrovit ka tõesti toetatakse, põhineb see hirmul, seadusetusel ja šantaažil. Viimane käib nii: kui poleks mind, tuleksid jälle Vene väed – ja hakataks uuesti tapma, vägistama ja röövima (mõistagi ei levitata selliseid sõnumeid Tšetšeeniast kaugemal). Pole raske ette kujutada, kumba varianti peavad sõja üle elanud inimesed vähem halvaks.
Süsteem toimis kenasti peaaegu kümme aastat. Moskvast saadud raha eest vanem ja noorem Kadõrov mitte üksnes ei ehitanud üles varemetesse mattunud Groznõi, vaid püstitasid ka väidetavasti Euroopa suurima mošee. Nad rajasid ja varustasid mitmetuhandepealise sõjaväe, mis ei allu vähimalgi määral Venemaa kaitseministeeriumile. Luksuslikku elu pole keelatud eneselegi ja heldelt Ramzanilt pudeneb üht-teist (Vene maksumaksja raha eest) ka Venemaa enda tähtedele. Tšetšeeniasse käikudelt naasevad nad alati hinnaliste kingitustega: kes Harley Davidsoni, kes Porsche Cayenne’iga.
Ent aasta-poolteist tagasi hakkas Kadõrovi dolce vita tõrkuma. Sellel on vähemalt kaks põhjust.
Ainult üks kaitsja
Esiteks on tarvis mõista, et mitte kogu Venemaa eliit ei austa Kadõrovit. Tegelikult ongi Ramzanil ainult üks katja ja toitja: president Putin. Enamik aga vihkab teda vaikselt. Esmajoones puudutab see silovik’e: FSB-d, MVD-d ja sõjaväge. Nad pole unustanud, kuidas praegune võimuklann neile esimeses Tšetšeenia sõjas vastu hakkas. Ja nad on vägagi teadlikud, et Kadõrovi armee koosneb valdavalt endistest (?) vastupanuvõitlejatest. Varasemate vaenlaste seast võrsunud isiku privilegeeritud staatus neid pehmelt öeldes ei rõõmusta.
Üsna populaarne konspiratsiooniteooria väidab, et Boriss Nemtsovi tapmine, mille panid toime Tšetšeenia eriteenistused, kiideti heaks ja toimus Moskva silovik’ide teadmisel, selleks et Kadõrovit Putini silmis kompromiteerida. Ja Putin oli tõepoolest Kremli müürist kõigest paari sammu kaugusel toime pandud mõrva pärast üsna vihane. Versiooni kasuks räägib seegi, et kallaletungijad võeti kiiresti kinni, ent kui asi jõudis organiseerijate ja tellijateni, tegevus takerdus: küllap sekkus Kreml.
Teiseks põhjuseks, miks Tšetšeenia rindel on tekkinud rahulolematus ja ebastabiilsus, võib nimetada Venemaa üldist majanduslikku olukorda. Putinil ilmselgelt ei jätku raha, et Ramzan Kadõrovile ja tema kaaslastele lubatud andamit maksta. Tasuks märkida, et just sellepärast anti Tšetšeeniale eelmise aasta lõpus üle kõik varem võimsale Rosneftile kuulunud naftaleiukohad: olgu, valuutat meil pole, eks maksame siis kaitseraha natuuras… Aga milles edaspidi? Opositsionäär Aleksei Navalnõi on kindel, et Kadõrov pressib Moskvalt välja viimase eelarveraha ja kui see otsa lõpeb, võtab lihtsalt kätte ja kuulutab välja sõltumatu islamiriigi. Sõjavägi on ju tugev ja riik üles ehitatud.
Ekstsentriline avaldus
Selleks et tõestada oma lojaalsust keskvõimule ja ühtlasi näidata muskleid, tegid Tšetšeenia riigipea ja tema kaasvõitlejad hiljuti üsna ekstsentrilisi ja šokeerivaid avaldusi. Kõigepealt ründasid nad Venemaa opositsiooni, nimetades selle esindajaid rahvavaenlasteks, keda tuleks „hävitada nagu šaakaleid”. Pärastpoole, ilmselt selleks, et oma teesi illustreerida, jagas Kadõrov Instagramis videot, kus tuntud Putini-vastast Mihhail Kasjanovit jälgitakse läbi snaipripüssi optilise sihiku. Lõpuks ilmub kaadrisse snaipripüssi kandev Ramzan ise.
Peab ütlema, et kõigi Venemaa poliitikaelu kummaliste tahkude taustal pole endale nii ähvardavat retoorikat ja selliseid trikke lubanud isegi hirmutamise ja poliitilise klounaadi meister Vladimir Žirinovski. Kadõrov pingutas kahtlemata üle. Tema brutaalsust ei suutnud õigustada isegi föderaalsed telekanalid. Kõigi enda nuumatud saadikute ja artistide seast suutis ta leida üksnes paar tosinat toetajat. Peale selle tegi ta endast kahtlusaluse: kui nüüd peaks Kasjanoviga (hoidku jumal!) midagi juhtuma, võetakse esimesena ette just Kadõrov. Ent peale selle, et kuum tšetšeeni kutt tegi kahju endale, pani ta raskesse olukorda ka oma patrooni president Putini.
Kadõroviga seotud olukord on Putini jaoks kahtlemata kaheti mõistetav ja ebameeldiv. Nagu nentis komöödiafilmis „Kaukaasia vang” seltsimees Saahov: „Mul on siit kaks teed – kas perekonnaseisuametisse või kohtu alla.” Kui president oma üle piiri läinud soosiku „alla laseb”, võivad asjad Tšetšeenias käest ära minna. Kogu „võidu” ja „Kaukaasias korra jaluleseadmisega” uhkustamine lastakse õhust tühjaks. Võimalik on koguni uus sõda.
Kui ta aga „Venemaa patriooti” Ramzani avalikult toetab, siis a) tugevdab ta mõjuvõimsate silovik’ide ärritust, mis võib viia kes teab milleni, b) riskib innustada ka teiste regioonide juhte edendama oma aladel seadusetust ja isevalitsust, c) läheb vastuollu avaliku arvamusega – ja seekord mitte ainult opositsiooni, vaid enamiku venemaalastega, kelles kadõrovštšina ei ärata mingit sümpaatiat.
Praegu teeb Putin seda, mida ebameeldivates olukordades ikka tehakse: mitte midagi. Ta ootab nähtavasti, et olukord iseenesest laheneks. Võib-olla lähebki õnneks. Ent miski ütleb mulle, et niisama lihtsalt see intriig ei lõpe. Nikolai II ja Grigori Rasputini kurikuulus paar tuletab end meelde ka sada aastat hiljem.
