Ma ei tea, kuhu teemasse seda panna, aga artikkel on hea. Panen siis siia.
Halvad uudised Venemaalt pole õieti uudis. Kõrvu nafta ja gaasi, räpase raha ja korruptsiooni, aga ka kaunite neidudega on halvad uudised üks peamisi Venemaa ekspordiartikleid. Allakukkuvatest rakettidest skandaalsete seadusteni ja poliitilistest mõrvadest sõjaliste provokatsioonideni on kõik muutunud ida uudistekonveieri tavapäraseks menüüks. See on kurb. Aga veel kurvem on see, et lääs, mis veel hiljaaegu kümbles heaolus, on hakanud viimasel ajal Venemaad kiiresti kinni püüdma vähemalt negatiivse informatsiooni mõttes.
Euroopas valitseva paanika südames on loomulikult terrorirünnakud ja migrantide ümber peetavad võitlused. Kuid sellega veel ärevust süvendav eeskava kaugeltki ei piirdu ning mõneski aspektis on see otseselt seotud Venemaal toimuvaga.
Hiljuti viibisin Bratislavas ühel humanitaarvaldkonna konverentsil ja osalesin istungil, mis oli pühendatud kahjulikule mõjule, mida tele- ja muu propaganda avaldab venemaalaste mõistusele. Asjatundjad esitasid mitmesuguseid arve ja versioone, aga kõik jõudsid enam-vähem ühe tulemuseni: psühhotroopse sõjakunsti meistrid on enamikus venemaalastes üles leidnud tundlikud punktid, psühholoogilised traumad, imperialistlikud sündroomid, kõikvõimalikud alaväärsustunded ja muud «hingekinnitused» (kui kasutada Putini sõnu), millele uuesti vajutades ja valu tekitades võib neid muuta emotsionaalselt laetud ja kriitikavabalt meelestatud agressiivseks massiks.
See on liiga lihtne seletus. Minu esinemine läks (nagu ikka) põhitoonist lahku: ma kutsusin välismaiseid kolleege jätma rahule õnnetu zombiks muudetud vene rahva ja pöörama pilgu Euroopa demokraatlikes maades valitsevale olukorrale. Kus on samuti, mille pärast kurbust tunda. Ma rõhutan kohe, et minu väidetel ei ole midagi pistmist Kremli tavapärase demagoogiaga stiilis «Aga ka teil ei ole asjad paremad» või «Aga vaadake, mida teeb Ameerika!».
Niisiis, Euroopas puudub kümnete telekanalite massiline mõju, mis pop-show’ ja seriaalide vahepausidel sisestavad kodanike ajju «rahvusliku liidri» isikukultust; puuduvad koolid ja ülikoolid, kus peetakse regulaarselt «patriotismitunde»; puudub militarismi ja ekspansionismi propaganda; puuduvad kurikuulsad «impeeriumikompleksid».
Ometi on kõige selle puudumisest hoolimata Putin Euroopas üsna populaarne! Mitte ainult demokraatiast ja heast elust tüdinud radikaalide ning trimmis torsost vaimustatud geide seas – ei, tema fänniklubisse kuulub ka intellektuaale ja poliitikuid. Näiteid leiab piisavalt, ehk eredaim on Marine Le Peni juhitav Prantsuse Rahvusrinne, mida osaliselt rahastab Kreml (see on tunnustatud fakt) ja mis on valimistel saavutanud päris häid tulemusi.
Ent arvata tavapäraselt, et köidetud on paremäärmuslased, oleks eksitav: Inglise tööerakondlaste uus juht Jeremy Corbyn särab sageli telekanalis Russia Today ning kõneleb Venemaa poliitikast «mõistvalt». Veel üks vapustav pretsedent: otse keset Euroopat, veel enam, Euroopa Liidus, on terve riik, mille poliitika ja riiklik ülesehitus erineb tänasest Venemaast vaid mastaabi poolest. Selle riigi nimi on Ungari. (Viibisin seal mullu sügisel, suhtlesin kolleegidega ja olen seniajani vapustatud.)
Peaminister Orbán etendab sama monumentaalset rolli nagu Venemaa president; Fidesz täidab Ühtse Venemaa osa; valimistel opositsioonil lootust ei ole, nende ees on tee kinni kõigil tasanditel; ideoloogias annavad tooni natsionalism ja religioon.
Ajakirjandusvabadusega on lood suisa hullemad kui Venemaal: Ungaris pole isegi selliseid poliitiliselt sõltumatuid telekanaleid nagu meie Dožd! Viktor Orbáni peamiseks opositsiooniks ei ole aga roosakad kommunistid, sotsiaaldemokraadid või liberaalid nagu Venemaal, vaid avalikult fašistlik partei Jobbik. (Mida kuulduste kohaselt samuti toetavat Moskva.) Lausmasendus tuleb peale. Tahtmatult tekib ka poliitebakorrektne küsimus: kui Brüsseli eurokraatia ei suuda midagi teha isegi «oma» Ungariga, siis kui reaalseks võiks pidada nende mõju Venemaale?
Euroopa nõrkuses peitub peamine putinismi populaarsuse tõukejõud. Olles suhelnud kümnetes Euroopa pealinnades taksojuhtidega, kõige kättesaadavama ja vahetuma vox populi’ga, olen kuulnud väga erinevaid hinnanguid Venemaa poliitikale, valdavalt negatiivseid. Ent lõppu lisatakse tunnustavalt: aga vaat see teie Putin, see on tegudemees, mitte nagu meie lodipüksid! Ma ei pea Putinit «karmiks vennaks», aga lodipükste hinnanguga olen küll nõus. Võib-olla tõesti on Churchilli ja de Gaulle’i aeg möödas ning Euroopa Liidu praegune ülesehitus ei annagi võimalust esile kerkida tugevatel isiksustel.
Kuid probleemid, millega maailmajagu on praegu kokku põrganud – majandus, migrandid, natsionalism, agressioon –, ei ole sugugi vähem tõsised kui 20. sajandi kõrghetkil. Neile reageeritakse aga loiult, viivitades, koordineerimatult … Tunnetades probleeme oma nahal ja nähes nii enda riigi kui ka eurotsentraali hambutut reageerimist, kalduvad inimesed tahes-tahtmata lihtsate ja otsustavate lahenduste poole – autoritarismi poole. Poliitikud siis vastavalt populismi poole. Üks «karmi venna» tont käib ringi mööda Euroopat.
Kui ma juba olen võtnud arutada putinismi populaarsuse põhjusi meie maailmajaos, siis tasub ette võtta kogu nimekiri. Järgmine punkt: Ameerika-vastasus. Ma ütlen ausalt, et ei saa sellest üldse aru, aga olemas selline asi on, see on fakt.
Venemaal, kus kurjade Ühendriikide vihkamine on sisuliselt muutunud vaat et rahvuslikuks ideeks, töötab selle peal kogu propagandamasin. Pluss lüüasaamine külmas sõjas, pluss känguva üliriigi konpleksid – nojah, seda võib mõista … Aga Euroopa, kellele USA pole eluilmaski teinud midagi halba, vastupidi, mõned riigid (eriti Prantsusmaa, mis on Onu Sami vihkamises tõeline tšempion) isegi vabastas fašistlikust okupatsioonist?
Muidugi, nagu sandarmeid üldse, nii ka maailmasandarmit ei armasta kuigi palju keegi. Lisaks andis Ameerika eriti Bush-noorema ajal küllaga põhjust tugevaks kriitikaks. Aga ikkagi ju mitte sel määral, et hakata Putinit armastama ainult selle eest, et ta «seisab Ühendriikide vastu»?
Sellel juba iseenesest kentsakal ilmingul on veel hämmastavam lisajätke: vandenõuteooriad. Ma pean silmas jutte «ameeriklaste ülemaailmsest vandenõust», «maailmavalitsemisest» ja muust sellisest, mis ulatuvad välja ununema kippuvate, aga ikka igihaljaste vabamüürlasteni. Ma olen alati arvanud, et sellised teooriad leiavad kandepinda ainult vaimselt häiritud või alaarenenud inimeste seas, kuid niisuguste õudusjuttude enneolematu levik viimasel ajal ajendab uskuma, et tänapäeva Zeitgeist on edukalt kaotanud igasuguse piiri idiotismi ja normi vahel. Venemaa, muide, kasutab seda ära kõikjal, mitte ainult oma riigis: RT kanalil on vandenõuteooriad ja külahullude muinasjutulised paljastused kõigi «uudistesaadete» peamine tõmbenumber.
Kolmas putinismi taganttõukaja Euroopas on nõndanimetatud traditsioonilised väärtused. Siin on kõik klaar: paljud eurooplased, eriti katoliiklikes maades, tunnevad hirmu ja ärevust perekonna ja abielu vallas käivate muutuste, eriti homoseksuaalidele võrdsete õiguste andmise ja feminismi pealetungi ees.
Venemaa võimuaparaat pingutab kõvasti, et sellist protestimeelt (nagu muide kogu muudki Euroopa protestimeelsust) tagant kiita ja tugevdada. Osaliselt oli selleks mõeldud ka patriarh Kirilli sõit Havannasse, kus Vene rikkur ja Argentina askeet leidsid hõlpsasti ühise keele abortide ja geiabielude osas. Küüniliseks (ehkki minu kui agnostiku meelest samal ajal ka paeluvaks) muudab asja see, et vaimsuse avangardi pürgiv Venemaa ei ole õieti religioosne ega kristlik maa. Enamikule on usk vaid moeasi, kirik aga kujutab endast poliitika ja äritegemise vahendit.
Viimaks veel neljas teema, mis on eelmise kolmega tihedalt seotud: natsionalism ja ksenofoobia. See on praegu väga populaarne teema, ühtaegu tuline ja keeruline. Sügavale kaevuma ja Euroopa haavadele soola raputama ma ei hakka ning piirdun üheainsa aspektiga: Venemaa poliitika rolliga Euroopa migrantide ja põgenike draamas. Alustuseks ütlen midagi päris banaalset: Moskva eriteenistuste ja «mõjuagentide» kõrvad on selgelt näha kõigis «protestiliikumistes», mis kõigutavad Euroopa kipakat paati. Põhipanus on tehtud Saksamaale ja Angela Merkelile ehk kõige tugevamale ja Putini jaoks kõige ebameeldivamale Euroopa riigile ja riigijuhile.
Ma ei ole vandenõuteoreetik ega arvagi, nagu oleks PEGIDA või UKIP FSB loodud, kuid pole pisimatki kahtlust, et Kreml osutab niisugustele organisatsioonidele jõulist moraalset (meenutagem «Liza-lapsukese» juhtumit) ja materiaalset toetust. Kuid see on õigupoolest pisiasi. Põgenikelool on ka teine, palju tumedam tahk.
Kui Vene lennukid hakkasid Süüriat pommitama, kõlasid operatsiooni õigustused kummaliselt ja väheveenvalt: võitlus islamifanaatikutega (keda peaaegu ei ole puudutatud), Assadi toetamine (milleks? isiklikust sümpaatiast või?), naftahinna tõstmine (kui ka selline ülesanne seati, siis on täielikult läbi kukutud), uute relvade katsetamine (ja sellepärast sõja alustamine?), taas Ameerikaga sõbraks saamine (seni on kõik vastupidi läinud) … Ma võin muidugi eksida, aga minu tagasihoidlikku arvamust mööda on räpakal ja paraku sugugi mitte tsiviilobjekte välistaval pommitamisel Süürias üheks väljakuulutamata eesmärgiks põgenikuvoolu massiline suurendamine (millega on edukalt hakkama saadud) ja Euroopa olukorra edasine destabiliseerimine. Väga ebameeldiv eesmärk, äärmiselt amoraalne ja absoluutselt loogiline. Millega vastab Euroopa Liit?
Retsepte ma andma ei hakka, see ei ole minu pädevuses, ei ole üldse minu asi. Ma võin suhteliselt veendunult oletada, et Putin kaob peagi areenilt, aga isegi kui ei kao, Venemaa välispoliitika nii või teisiti muutub oluliselt – selleks sunnib majandus. Maailmajao ja Euroopa Liidu probleemid ei kao sellega kuhugi ning neid saavad lahendada ainult eurooplased ise.
Seepärast ei ole ka mööda Euroopat ringi käiv putinismitont mitte vastuolude ja konfliktide põhjus, vaid kõigest indikaator.
Ja eelnevate läbirääkimiste käigus soovitakse veenduda, et need ntx. mikrokontrollerid ja sensorid ei läheks venemaale. Varjatud sanktsioonid ?