Mida Ukrainast õppida?

[albatros]

Peale selle, et eelmisel aastal ei olnud UA poolel oskuslike tankiste nii lihtsalt võtta on siin nähtavasti tegu ka selle kuulsa T-64 ja T-72 probleemi kõige parema presentatsiooniga kinoekraanil nö "lives". Ehk siis N-Liidu tankidel oli/on probleemne teostada künka tagant (kaar)laskimist sihtmärkide pihta ja nad peavad ronima sisuliselt künka harjale, et nad saaksid (paremini)sihtida ning eelkõige, et nad saaksid otse tulistada (erinevalt lääne analoogiatest). Videost (ka ka kaardilt) on näha, et maastik on seal just kraavi suunas alanev (puud kraavi kõrval on nähtavad põllult 2/3 või kohati vaid pooles kõrguses), ehk siis tank ronis välja lohust mis moodustub kraavi kallastest, sest muidu ta ei oleks lihtsalt saanud tulistada. Vähemalt täpselt.

Mõtled siiski mitte "(kaar)laskmist" (sellega probleeme tegelikult ei ole), vaid otselaskmist künka tagant ja seda just pearelva väikse langetamise nurga pärast? Ja, see on probleem. Kuid selle video puhul mul tundub et ta ronis liiga kaugle lageda peale, kus sellist probleemi enam ammu ei olnud.

[speedsta]

Aga tegelikult sellises situatsioonis ja selliste vastase jõududega ei oleks olnud üldse mingit mõtet lohust välja ronida. Pigem oodata ja kasutada ära nn künka efekti, kui vaenuvägi jõuab kõrgeimasse punkti või on üle selle ning alles siis survestada lööknõela. Taktikalises mõtte ei pea alati kõrgemas kohas passima, et oma eeliseid ära kasutada. Elavad (sõdivad) ja õpivad.

[Yks]

Jah albatros, seda ma silmas pidasin.
Speedsta, sisuliselt oligi kogu see põld ju kõrgem punkt kraavi suhtes. Istuda seal lohus ja oodata, kuni sulle endale ülevalt alla vaadatakse pole vist eriti mõistlik tegevus. Tal polnud seal ka mingit laskepesa ettevalmistatud. Ju ta nägi või sai teada, et tulevad üle lageda ja selmet et passida ja oodata, mil mehed jõuavad juba 100 kuni 50 meetri peale sõitis ise välja ja seda üsnagi ohutus kauguses. Miks kalda kallakust nii kaugele tuli, ei oska öelda. Võimalik, et see langus oli siiski suurem kui me videos tajume. Või olid kaldad liialt ebatsabiilsed raskele rauale, mis tulistab ja manööverdab. Või kartis, et liialt kitsa ala peal ei ole vastase võimaliku kaudtule eest manööverdamiseks piisavalt ruumi vmt. Egas tema teadnud ju, et vastase iseliikuvad juba lahkusid.

[Kapten Trumm]

On olemas selline taktikaline võte nagu vastasnõlva kaitse.
Seal põhimõtteliselt istutaksegi "mäe otsas oleva vaenlase suhtes lohus".
Seda kasutatakse vastase vastu, kellel on ülekaalukas otsetule võime (st saavad tuld anda väljaspool sinu relvade laskeulatust).
Sellist võtet kasutab nt kergejalavägi mehhaniseeritud üksuse vastu.
Ei ole alati nii lihtne, et kõrgemal olija on võitja.

[PaganHorde]

Siin käib mingi veider arutelu tanki tegevuse pärast. Minu arvates peamine on ikka see et tank tegi vajaliku töö ära.
Olen ka nõus eelpool mainitet väitega et CV90 oleks oluliselt rohkem vatte desinfitseerinud. Me ei pea alahindama Vene armeed, aga selle armeega kaasas tolknev kontingent on ikka hea treeningmaterjal noorsõduritele.

[Kilo Tango]

...
Olen ka nõus eelpool mainitet väitega et CV90 oleks oluliselt rohkem vatte desinfitseerinud. ...

Eeldusel, et soomusmasina juht ei oleks kasutanud samasugust taktikat (vupsata ootamatult lahinguväljale). Viimasel korral oleks olnud suur oht saada tabamus venelastel kaasas olnud kumulatiivlaengutest, mis tankist ilmselt jagu ei saa, CV90-st aga küll.

Samas CV90 taktikaliselt õigesti kasutamisel oleks selle välja praktiliselt puhtaks saanud teha.

[Kapten Trumm]

Me ei pea alahindama Vene armeed, aga selle armeega kaasas tolknev kontingent on ikka hea treeningmaterjal noorsõduritele.

Lahinguvõime hindamise kohta selline näide:

võtame Eestist igast väljaõppekeskusest rühmajagu mehi, eri kompaniidest, rühmadest, jagudest, klopsime neist paberil kokku kompanii, teeme kiirkorras paar kompanii harjutust kah ning saadame need nt Afganistani. Selle üksuse "body count" saab ühe rotatsiooniga olema suurem kui kogu selle missiooniperioodi oma kokku. Et nad seal võitleks, anname ohvitseride õiguse kohapeal maha lasta need, kes ei taha käsku täita. Et sõdurid kokku saada, kasutame kõikvõimalike jesuiiditrikke, salastame ja mängime lolli.

Küsimus: kas taolise üksuse sooritus Afganistanis oleks rakendatav EKV väljaõppe hindamisel?

Nüüd tõsisemaks minnes tuleks eristada üksteisest:
-võitlevad terved orgaanilised, kokkuharjutatud üksused (nt motolaskurbrigaad)
-võitlevad nende orgaaniliste üksuste mingid jupikesed, kes on mingit moodi suudetud sõtta saata
-võitleb muidu sõjaväest suht kaugel olev seltskond, kellest on kiirkorras midagi sõduri laadset üritatud luua.

Alles peale sellist eristust võib hakata tegema järeldusi ühe või teise armee/üksuse võitlusvõime kohta, lähtudes sooritusest Ukrainas.
Meie üksuste hea sooritus välismaal on tingitud sellest, et meil kulutatakse põhimõtteliselt koostööõppele 6 kuud (lisaks ajateenistusele 8-11 kuud), nt ameeriklased satuvad sinna 6 kuu järel (mis peab sisaldama kõike).

[albatros]

On olemas selline taktikaline võte nagu vastasnõlva kaitse.
Seal põhimõtteliselt istutaksegi "mäe otsas oleva vaenlase suhtes lohus".
Seda kasutatakse vastase vastu, kellel on ülekaalukas otsetule võime (st saavad tuld anda väljaspool sinu relvade laskeulatust).
Sellist võtet kasutab nt kergejalavägi mehhaniseeritud üksuse vastu.
Ei ole alati nii lihtne, et kõrgemal olija on võitja.

Nõus. Kuid samas just Ukr.kontekstis lahingud Širokinos ja eelmise aasta maadlus Saur-Mogila pärast siiski näitavad, et valitsevate kõrgendikute valdamine sellisel maastikul- on ülioluline faktor edu saavutamiseks.

[Kapten Trumm]

Eks kohtades, kus on muidu lage maastik, kus vahepeal on mõni küngas, see ei tööta. Kommentaar oli mõeldud remargina, et mitte alati pole künka otsas olemine õige.

[albatros]

Nüüd tõsisemaks minnes tuleks eristada üksteisest:
-võitlevad terved orgaanilised, kokkuharjutatud üksused (nt motolaskurbrigaad)
-võitlevad nende orgaaniliste üksuste mingid jupikesed, kes on mingit moodi suudetud sõtta saata
-võitleb muidu sõjaväest suht kaugel olev seltskond, kellest on kiirkorras midagi sõduri laadset üritatud luua.

Jah. Vene pool seal võitlevad väga erineva kvaliteediga üksused. Ma eristaksin neid järgnevalt:
a)"Vabatahtlikud"- igasugu mehi kes võib olla ei omagi mingit väljaõpet (nt. ajateensitus strojbatis 25a. tagasi) ja kes teenivad raha pärast või muudel põhjustel. See on tegelikult põhimass ja samas ka kahuriliha. Passib OP-del ja CP-del.
b)"Puhkuselviibijad"- erinevatest VF reg.väe üksustest kokkuklopsitud segaüksused. Kasutavad "voentorgi" relvastust ja tehnikat (reeglina juba relvastusest mahavõetud). Saadetud sinna "vabatahtlikult sunniviisiliselt". Kasutatakse seal kus on tõesti seda vaja (nt. Debaltsevo jne).
c) VF reg.üksused kes tegutsevad (nt. PatTLG või KoTLG koosseisus) oma üksuste raames ja oma varustusega. Nad lihtsalt täidavad käske ja tegutsevad vastavalt VF op.plaanidele. Kõige paremini ettevalmistatud, relvastatud ja efektiivsemad üksused. Kasutatakse kui olukord on kriitiline ja on vaja kiiresti olukorda muuta (nt. eelmine august).
See on aint minu arvamus.

[Yks]

On olemas selline taktikaline võte nagu vastasnõlva kaitse.
Seal põhimõtteliselt istutaksegi "mäe otsas oleva vaenlase suhtes lohus".
Seda kasutatakse vastase vastu, kellel on ülekaalukas otsetule võime (st saavad tuld anda väljaspool sinu relvade laskeulatust).
Sellist võtet kasutab nt kergejalavägi mehhaniseeritud üksuse vastu.
Ei ole alati nii lihtne, et kõrgemal olija on võitja.

Oleks, kasutaks, teeks..
Antud juhul on meil olemas video tanki tegevusega kui sellisega ja selle kontekstis ma üritasingi ksf selgitada, miks minu sujektiivsel arvamusel ronis NSVL'is projekteeritud/valmistatud tank niikaugele ja nii nähtavale.

[Drax]

Samas CV90 taktikaliselt õigesti kasutamisel oleks selle välja praktiliselt puhtaks saanud teha.

Ma siiani ei saa aru, miks peale BTRide augustamist tanki kuulipilduja(d) paarkümne sekundiga platsi puhtaks ei köhatanud. Ju siis polnud vaja või oli kiire varju, aga igatahes kingitud elud.

EDIT: ja meile kingitud video

[AivarV]

Meenutusi aastatagusest Savur-mogõla ründamisest. Autor Maksim Muzõka (Zoran), võttis osa Maidanist, hiljem osales Donetski lennuvälja kaitses. On lubanud läbielatust raamatu kirjutada, nii et nagu katkend tulevasest teosest...

http://censor.net.ua/resonance/347118/v ... saurmogile



3.august 2014, Kramatorski lennuväli, ATO jõudude staap

Polügoonil oli kaks vabatahtlikke gruppi. Meie grupp Harkiv ja grupp Lugansk – nägime neid esimest korda, nii nagu nemad meidki.
„Olete samuti Gorditšuki juurest?“ küsisin ma nende vanemalt.
„Jah, mina olen Trener,“ vastas morni pilguga tugev ja jässakas mees. Sirutas käe.
„Zoran. Praegu olen Harkivi grupis vanema eest. Kostja (Vihr) sõitis Harkivisse ülejäänud poiste järele. Huvitav, on Vladimirõtšil palju selliseid gruppe?“
„Justkui oleks veel ka Krõm, kuid neid pole ma veel näinud.“

Oli palav. Treneriks kutsuti Temuri ja ta abistas meid kannatlikult PKMiga kohanemisel. Oli näha, et inimene on kogenud ning tema võitlejad nägid välja vilunud sõduritena, eriti võrreldes meie noortekambaga. Praktiliselt kõik meist tulistasid automaadist esimest korda. Ka mina polnud erand.

Igor Vladimirõtš sõitis polügoonile kohale autoga, kuigi meie telkideni oli vaid meetrit kolmsada. Kiirustas silmnähtavalt:
„Poisid, mind määrati vanemaks Savur-mogõlale ja paari tunni pärast lendan välja. Kes tuleb koos minuga? Lendame kaheks päevaks. Viibite koos minuga staabi juures.“
Vahetasime omavahel pilke. Luganski grupp pakkus end välja praktiliselt täies koosseisus, peale Gena, kellel oli vaja kiiresti koju sõita. Meie grupp aga ei tundnud ennast ilmselgelt kindlalt. Otsustada tuli minul.
„Maks, me pole ju veel valmis. Alles esimene polügoon. Ning ilma Kostjata on vilets minna.“
„Jah, saan aru, kuid mina lähen. Keegi meist peab Vladimirõtšiga kaasa minema. Me oleme ju samuti tema grupp. Halvasti kukub välja, kui keegi meist ei lähe. Seetõttu mina sõidan.“
Poisid ei ilmutanud elumärke.
„Kes tuleb minuga, seadke end valmis. Kahe tunni pärast on väljalend,“ ütles Vladimirõtš ja sõitis polügoonilt minema. Jõudsin tema juurde autosse hüpata, et palavuses mitte jalgsi minna.

Kümne minuti pärast tormas telki lõõtsutav Bõstrov:
„Vennas, ma olen sinuga. Ma ei pea endast enam lugu, kui sina sõidad, aga mina jään. Me oleme ju paarilised.“
„Serjoga, kui tunnet pole, ära sõida. See on normaalne. Keegi ei vaata su peale viltu, mina kõige vähem.“
„Ei, ei. Ma otsustasin. Tulen sinuga.“
„Aitäh, vennas. Hakkame sättima. Aega on vähe.“

3.august 2014, Kramatorsk, lennuväli, ATO jõudude staap

Paar tundi enne loojangut sisenesid kopterisse polkovnik Gorditšuk – meie komandör ja kuraator GURist (Ukraina Kaitseministeeriumi Luurepeavalitsusest), kuus vabatahtlikku Temur Juldaševi juhtimisel grupist Lugansk, Sergei Bõstrov ja mina, ainsana kõikidest vabatahtlikest „kalaššiga“. Automaat oli ka Gorditšukil. Teise automaadi võttis ta oma asetäitjalt Albertilt ja andis minu kätte koos lisasalvega, osutades kopteris laskuri positsioonile. Küsimusele teiste võitlejate relvastuse kohta vastas Vladimirõtš kuivalt:
„Kõik saate kohapealt.“

Kopter lendas kaua ja väga madalalt. Tõusis ainult nii palju, et lennata üle elektriliinidest. Uks kippus pidevalt kinni vajuma ning hoidsin seda jalaga lahti. Tuul puhus mu moodsate taktikaliste prillide alla ja kahetsesin, et ei võtnud maski kaasa. See oli mu esimene lend, nii nagu kõigil vabatahtlikel.

Lõpuks maandusime ja rusketes tolmukobarates punase päikese viimaste kiirte all laadisime maha. Hädavaevalt sai viimane meist välja hüpata, kui kopter tõusis ja jäi väga vaikseks.
„Argpüksidest piloodid. Ei pannud meid õiges kohas maha,“ ütles Vladimirõtš.
Meie seda ei teadnud, kuhu meil vaja oli, seepärast oli meil ükskõik. Ainult et tuju langes kopterisse maha unustatud raadiojaamade ja binoklitega paki tõttu. Tõusime puudeni ja kohtusime 72. brigaadi tolmuste võitlejatega.

„Mina olen polkovnik Gorditšuk. Mul on käsk võtta teilt leegiheitjate rühm ja sõita Petrovskojesse Savur-mogõla alla.“ (kasutan edaspidi Smeli ja Rõsi kohta nimetust leegiheitja/nende kasutajad - leegiheiturid)
„Polkovnik, arvatavasti on teid eksitusse viidud. Teate, millised on meie leegiheitjad? Meil pole isegi mitte Šmelid, meil on Rõsid. Neis on põlevaine 40 aastat vana, säilivusajaga 10 aastat. Nendega saab parimal juhul šašlõkki küpsetada.“
„Pole oluline, seal on vaja metsale tuli otsa panna. Võtke kõik. Võtke RPGd ja rohkem laskemoona.“

Poolteise tunni pärast sukeldusime täielikus pimeduses tendita Urali ja asusime teele. Mulle sattus kastis ainuke vaba koht otse juhikabiini ääres mingitel relvakastidel. Taas puhus näkku tuul, nüüd juba jahe.

4. august 2014, Granitnoje, spetsnazi 3. polgu baas

Tee Solntsevost, kus asus 72. brigaad, Granitnojesse, spetsnazi 3. polgu baasi polnud pikk. Kohale jõudsime südaööl. Kirovogradlaste laagri vanem oli armastusväärne:
„Väljasõit kell 3:30. Poistel on tühi telk – minge magage veidi.“
Leegiheiturid eelistasid magada oma Uralis, meie seitsmekesi otsustasime ettepaneku vastu võtta.

Telk osutus mitte päris tühjaks. Sees paarkümmend voodit asjadega, igal pool laskemoon. Samuti oli telgis kaks spetsnazi napsitanud liiget.
„Mehed, teeme viiskümmend grammi. Mälestame kutte. Kogu grupist jäime meie kahekesi ellu. Mina olin komandeeringus, minu semu hospidalis. Ülejäänutest ei tulnud keegi tagasi.“
Mõned meist istusid laua taha, ülejäänud üritasid silmi sulgeda. Jutuajamised laua taga kestsid kuni väljasõiduni, kuulasin neid suletud silmadega, lamades soomusvesti ja saapaid ära võtmata kinnikaetud voodil kaugemas nurgas.
„Näed seda joonistust? „Issi! Ootan sind!“ Tütreke saatis selle isale. Kiri tuli sel nädalal. Aga isa pole enam. Sööge, poisid.“
Pool neli hommikul sõitis meie neljast Uralist koosnev karavan Granitnojest välja suunaga Savur-mogõla all asuvasse Petrovskojesse.

4. august 2014, Petrovskoje

Hilisel hommikul peatus kolonn kolmest spetsnazi 3. polgu Uralist ja leegiheitjate rühma ühest Uralist koos GURi seitsme vabatahtlikuga Petrovskoje peatänaval. Tänava viimase maja hoovi, otse väljasõidule Savur-mogõlale oli paigutatud staap.

Staap oli rahvarikas. Polkovnik Gorditšuk GURist, alampolkovnik Kapinos 51. brigaadist ning pikka kasvu heledapäine polkovnik 3. polgust moodustasid operatsiooni operatiivstaabi. Eemal, maja terveksjäänud välistrepil istus Dmõtro Jaroš. Mõned võitlejad palusid kõheldes luba pildistamiseks. Dmõtro ei öelnud kellelegi ära. Isegi minu paarilise Serjoga Bõstrovi palvele Ukraina vabatahtlike korpuse käisepaela kohta naeratas, võttis maha pealmise vormijaki ja tõmbas taktikalise särgi küljest käisepaela:
„Ettevaatust! Selle eest annavad separid kümme tuhat dollarit autasuks.“
Hiljem sõitis Jaroš oma staapi Stepanovkas, teisele poole Savur-mogõlat, kus baseerus 30. brigaadi allüksus.

Rünnak oli kavandatud pärastlõunale. Põhiraskust selles pidid kandma 51. brigaadi võitlejad, kes olid juba kolm korda kõrgendikku rünnanud. Nad tundsid sellel iga vaenlase positsiooni. Kurgaani ennast kutsusid nad ei kuidagi teisiti kui „Šaitan-Gora“. Peale neid läksid rünnakule spetsnaz ja leegiheiturid, kellega koos me saabusime.

Kauged lahinguhääled kandusid staabini, kuid rohkem oli lahingust kuulda läbi arvukate raadiojaamade, mis siin olid, töötasid need küll mitte alati ja mitte igal pool. Varsti pärast rünnaku algust kihutas tolmupilvedega kaetud künkalt mürinaga kohale BMP.
„Kanderaam! Kanderaam! Tee värav lahti!“
BMP peatus otse staabi väravas. Võitlejad liikusid sellise kiirusega, et meie nägime välja uimaste kärbestena.
„Luuk kiilus kinni! Eemale!“
Sõdur tagus raevukalt jalaga dessantluugi käepidet. Lõpuks luuk avanes, sellest tõmmati välja haavatasaanu ning viidi hoolitsevalt suveköögis sisse seatud medpunkti.
Toetatuna kahelt poolt, lohistas haavatu jalgu, kuid siiski kõndis. Verd voolas reiest, otsmikust turritas välja peopesasuurune miinikild, tema pilk oli juba kuhtunud. Paari tunni pärast sureb ta kopteris evakuatsiooni ajal.

BMP kihutas juba tagasi lahingusse. Rünnak jätkus minutit nelikümmend, võib-olla ka kauem, sõjas ajatunnetus lonkab. Selle rünnaku ajal hukkus 3. polgu alampolkovnik. Ta lebas kõhuli kanderaamil, kahe kuulihaavaga valge selg vaatas liikumatult taevasse. Samuti oli umbes kümmekond erineva raskusastmega haavatut.
Rünnakult naasnud suitsetasid. Mõnedel värisesid käed. 51.-se võitlejad meenutasid lahkunud seltsimeest:
„Ta ei tahtnud ju rünnakule minna. Ei olnud tal hea tunne. Leidis endale tüdrukugi. Kohaliku. Volnovahha kandist, näikse. Tahtsid septembris abielluda.“
Äkkrünnakuga Šaitan-Gora end kätte ei andnud. Kuid homme tuleb uus rünnak, selles ei kahelnud keegi.

5. august 2014, Petrovskoje

Öö möödus rahulikult. Jooksime ainult kaks korda häire „Gradid!“ peale kogu staabiga varjendisse, mille osas esines harilik külakelder. Kuid jooksmine tüütas mu ära, seetõttu otsustasin järgmisel ööl magada otse keldris.

Hommikul saabus täiendus – 25. brigaadi dessantlased eesotsas noore pataljonikomandöriga, kelle pea oli kaetud armidega - Ženja Moisjuk, polkovnik. Käigupealt klassifitseeris ta kõik argpüksideks ja ütles, et võtab mäe möödaminnes. 51.-se võitlejad vaatasid teda altkulmu, nende õlgadel lasus ebaõnnestunud rünnakute raske taak. „No-noh! Mine siis ja võta, vapruse etalon!“ võis lugeda nende silmist.
„Ta oleks teil nagu tuult saanud,“ ütlesime dessandile.
„Ta on üldse segane. Kuid õiget moodi.“
Oli näha, et sõdurid austasid teda.
Samuti saabusid ekskavaator ja kolm tanki. Siis kuulsin esimest korda naljakat hellitusnime, mida igal pool kasutati meie tankide kohta – Miška.

Võeti vastu otsus enne lõunat tümitada tankidega steeli pihta, mille alt anti kõige ebameeldivamat tuld meie pihta ning püüda puhtaks põletada rohelust kurgaani jalamil, kust andsid pihta snaiprid ja kuulipildurid. Ja pärast lõunat läheb juba 25.-s rünnakule.
Võsa maha põletada siiski ei õnnestunud, kuigi sellele hiiliti väga lähedale. Rõssid sülgasid välja põlevainet „parim enne 30 aastat tagasi“, seadmed susisesid, süütasid väikesed lõkkekesed, mis kiirelt kustusid. Gorditšuk oli siiralt hämmeldunud:
„Telekast vaatad, visati maha suitsukoni – sada hektarit metsa põles tuhaks, aga siin ei põle ja ongi kõik.“

Teist päeva närisime Gorditšuki kallal relvade kohapealt, relvastamata võitlejad närvitsesid. Treneri luganskilastele prooviti anda AKSUd.
„Nendega rünnakule dottide vastu?? Mis te mõnitate või???“
Kokkuvõttes anti ikkagi haavatud võitlejate AKSid. Lõpuks olime kõik relvastatud.

5. august 2014, Petrovskoje

Selle päeva rünnak oli ebaõnnestunud. Tankid ei suutnud steeli kahjustada, kuigi otsetabamusi oli mitmeid. Vananenud põlevaine ei suutnud rohelust maha põletada, kuigi oli 39 kraadi varjus. Dessantlaste enesekindlus sai pihta kahe hukkunuga, kui BRDMi kõrval lõhkes miin.

Meie Gradid ei tabanud mitte just alati täpselt, meelde tuli jutuajamine staabi juures:
„Gradide plahvatused roheluses.“
„Kelle Gradid??“
„Tundub, et meie omad.“
„Seal on ju meie snaiprid! On nendega side??“
„Raadiod sinna ei võta.“
„Milline operaator seal võtab? Life? Kellel on Life? Andke helistada.“
Vaenlase Gradid ei esinenud paremini, tabades perioodiliselt oma kõrgendikku.

Õhtu lähenedes otsustas Gorditšuk koos Kapinosiga oma silmaga kõrgendikku vaadelda. Eskordi ossa valiti 3. polgu snaiprid, paar 51.-se võitlejat ja mõned meie luganskilased. Kuid BMPle pealeminekul ei suutnud Temuri paariline BMPle ronida oma suure kehaehituse tõttu ja tema asemel võtsin istet mina. Nii toimus minu esimene luure.
BMP möiratas ja kihutas mööda päevalillepõlde, korrapäraselt tehes järske pöördeid. Peatusime metsakaitseribal. Kümne minuti pärast sõitis kohale BMP polkovnikutega. Nad närvitsesid märgatavalt, käed värisesid, kui üritasid kedagi mobiili kaudu kätte saada.
„Äkki ei maksa siin telefone kasutada? Me ju särame nende elektroonilise luure radaritel,“ naglalt pärisin Kapinossilt.
„Mul on vaja. Mul pole muud sidet.“
Tihnikust vaatasime kõrgendikku ainukese binokli ja minu monokliga. Üles leidsime, mida otsisime. Võimsad sideantennid, mille kaudu ilmselgelt korrigeeriti suurtükituld. Järgmisel päeval hävitatakse need antennid meie tulega.

6. august 2014, Petrovskoje

Kohe hommikul võeti vastu otsus selle kohta, et rünnakule minna saab alles pärast põhjalikku suurtükitule ettevalmistust. Sel päeval jätkasid meie kolm Miškat tümitamist steeli pihta. Operatsiooni tähtsusest andis tunnistust mitte ainult see, et Kindralstaap andis loa Totška ühekordseks kasutamiseks, vaid ka kõik kõnelused staabi juures, mille tahtmatuteks tunnistajateks osutusid kõik operatiivohvitserid:
„Sumrak, vasta Gromile.“
„Sumrak kuuleb.“
„Miks pole te veel kõrgendikul!!! Me ütlesime juba ajakirjanikele, et võtsite selle ära.“
„Pole ju ründegruppi...“
„Ei huvita! Kõrgendik olgu võetud!“

Loomulikult kandus närvilisus ka allapoole. Sumrak ehk polkovnik Igor Gorditšuk ehk Vladimirõtš, oleks äärepealt kaklema läinud 51.-se sideohvitseri Taras Trifonjukiga, karjus minu ja Treneri kui vabatahtlike gruppide vanemate peale:
„Kolmandat päeva nühite siin! Homme lähete rünnakule. Spetsnaz ei lähe – teie lähete nende asemel!“

Minna või mitte minna – meie jaoks polnud selles küsimust. Me tulime ju vabatahtlikult. Ise me palusime relvi oma maa kaitsmiseks. Ja isegi kui spetsnazil olid kaalukad põhjused mitte paisata väärtuslikke spetsialiste vaenlase dottidele, siis meil sellised argumendid puudusid – meie olime tasuta kulumaterjal. Olime sellest teadlikud. Kuid meid see ei mõjutanud - kui vaja, siis vaja.

Sel ajal ei nühkinud me mitte lihtsalt niisama. Tegime oma minilaagri, mille jalgvärava kohale naelutas Temur tahvlikese kirjaga „Treneri majand“. Rääkisime augu pähe 25.-nda ekskavaatorijuhile kaevamaks meile sügava kraavi, mille kavatsesime muuta blindaažiks. Männipalgid olid küla teises otsas, võtsime ühe Uralidest ning sõitsime järgi.

Kuni puitu kasti lastisime, sõitis külla sisse tolmune kolonn džiipe, pikappe, väikebusse, sõiduautosid. Akendest ulatusid välja sini-kollased ja puna-mustad lipud. See oli „pravosekkide sotnja“, mille peatsest päralejõudmisest räägiti staabi juures juba eile. Esimesest masinast upitas välja heasüdamlik lahmakas nägu:
„Vennas, pikka on? Väga vaja. Vilets on ilma pikata, vennas.“
Alguses pidasin ma giganti segaseks, alles hiljem sain aru, et ta palus AKd, „pikaraudset“. Hiiglast kutsuti Dalnoboiks ja ta oli mitte lihtsalt kaugsõidu autojuht, ta oli tehnikageenius ja „mahatma“ - suur sõbralik hing. Hukkus ta pool aastat hiljem, maetud oma külla Dneprodzeržinski lähedal.

Pravosekid paigutasid end mustlaslaagrina staabist mitte kaugele ja üsna lähedale meie „Treneri majandile“. Nad pikutasid, käisid ringi, sõimlesid ja vaidlesid. Kuid põhiliselt vedelesid ja silmitsesid apaatselt meie ponnistusi ehitamaks blindaaž ilma sae ja kottideta, mida lihtlabaselt polnud. Palgid heitsime minimaalse vahega risti üle kraavi, peale pildusime laudu, katuseplaate, metallitükke ja kõike, mida saime ligi haarata. Edasi kuhjasime selle kõik üle mullaga.

Tankijuht 51.-st tuli ehitusele pilku peale heitma:
„Aga miks te vaid kahekesi Zoraniga kaevate, aga need seal looderdavad?“
Ta vaatas tähendusrikkalt vedelevate „pravosekkide“ siluette. Minu abi luganskilastest vastas meelega valjusti:
„ Nii lesivad nad ainult esimese hüüdeni „Gradid!“, aga nii kui lajatab, hakkame blindaaži sissepääsu juures neile veel pileteid müüma.“
„Pravosekkide tosin“ kerkis aeglaselt ja palus häbelike naeratuste saatel neile labidad anda.

6. august 2014, Petrovskoje

Minu paariline Serjoga Bõstrov tuiskas minu juurde:
„Maks, midagi on vaja teha! Kostjan helistas. Kopteripiloodid panid meie kutid maha kurat teab kus. Nad lamavad praegu metsas kahe "kalaššiga", aga nende ees sõidavad separite tankid.“

See oli kauaoodatud toetusüksus, koosnedes vabatahtlike grupist Harkiv Kostja (Vihri) juhtimisel ja grupist Krõm eesotsas Issa Akajeviga. Meie kõik koos Temur Juldaševi grupiga Lugansk moodustasime niinimetatud „GURi üksiku luureroodu“, mille kuraatoriks oli polkovnik Gorditšuk. Kuid raske haav, mille ta sai augusti lõpus, tõmbas risti peale sellele tervenisti vabatahtlikest koostatud allüksusele.

„Aga mida Vladimirõtš räägib?“
„Ropendab ja ütleb, et nad on ise süüdi. Maks, milles nad süüdi on??!! Neid visati lolli peaga vales kohas kopterilt maha. On vaja nad välja aidata.“
„Serjoga, aga kuidas neid päästa?? Kümnekonna tanki all oleva kuti jaoks ei saada keegi tehnikat! Seda pole niigi! Läheb pimedaks, siis vast kuidagi. Aga kus nad täpselt lamavad?“
„Nad ise ka ei tea. Neid visati ju ilma kaartideta välja.“
„No las ootavad. Ma vaatan, mida teha.“
See polnud lahendus, saime sellest mõlemad aru, kuid mingit ettepanekut teha ei saanud. Serjoga jooksis künkale, kust võttis Kyivstari võrgus telefoni, künkalt jooksis staapi Gorditšuki juurde ja uuesti künkale. Paistis, et tema ainsana pabistas meie poiste pärast.

Gorditšukki pani rohkem muretsema küsimus eelseisvast homsest rünnakust:
„Maksik, Maksik, sul on ju head suhted pravosekkidega?“
„Justkui oleks. Juba Maidanist.“
„Aga räägi siis nendega, et nad tuleks homme koos meiega rünnakule. Sest muidu on meil inimesi vähe. Spetsnaz ei tule. Aga sõnade juures „ründegrupp“ ja „Savur-mogõla“ viskavad kõik brigaadikomandörid toru hargile.“
„Vladimirõtš, ma ei saa nendega sellest rääkida. Parimal juhul võin teid nende juhiga kokku viia.“
„No olgu vähemalt nii.“

Selle pravosekkide rahvasumma juhiks oli Wolf – hallipäine terava pilguga mees. Ta kutsus kohale veel ka oma luurejuhi Švedi – naeratava naljamehe. Nad kuulasid Vladimirõtši segast palvet-ettepanekut. Wolf vastas rahulikult kerge nukra naeratusega:
„Ei saa. Mul on käsk minna Stepanovkasse. Ja selle kõrgendiku äravõtmisel ei näe ma üldse mõtet. Isegi kui te selle hõivate, seda hoida te ei suuda.“
Mõttes olin ma nendega nõus. Pole võimalik kaua hoida kõrgendikku, mille pihta tümitab suurtükivägi Snežnojest (tulistavad elurajoonidest), Torezist (tulistavad aherainemäelt radioaktiivsete jäätmetega) ja Venemaalt (12 km kauguselt). Kuid minu kuraatoril oli oma käsk. Gromi käsk. Kindralstaabi käsk.
See-eest eraldasid pravosekid meile mõned venelastelt ära võetud termobaarilised laengud RPG-le. Kui nendega maa-aluseid käike tulistada - põletab kõik maha.

Punane loojang laskus küla taha ning kurnatud Bõstrov laskus oma künkalt:
„Kõik, Maks. Nad võeti peale, toimetati Stepanovkasse. Jumal tänatud.“
„Jumal tänatud. Sa oled tubli poiss, vennas.“

7. august 2014, Petrovskoje

Rünnak oli planeeritud kella 16:00ks. Me teadsime sellest. Teadis sellest ka vastane. Aitäh pressiesindajatele, kes avaldasid briifingul, et „meie väed valmistuvad rünnakuks Savur-mogõlale“ - esimene õige informatsioon nende suust Savur-mogõla kohta. Kuid kas ikka õigeaegne?

Operatsiooni saabus jälgima ka kindral Nazarkin, tolleaegne erioperatsioonide vägede juht. Tema katsed end asjaga kurssi viia ja juhtida põrkasid 51.-se sõdurite vastuseisule. Vova „Null-Kuus“, jõuline nooremseersant, tegelik roodu juht, oli äärmiselt avameelne ja otsekohene saabunud kindrali suhtes:
„Aga sina, vurrudega homoseksuaal, pea suu! Ma olen sinna mäkke juba viis korda uhanud. Ma tean seal iga kivi. Sina ju koos minuga sinna ei tule, vaid jääd siia istuma??“
Kindral ilmutas enesevalitsuse ja arukuse imesid ning ei hakanud üle reageerima. Millega nähtavasti säilitas riigile ühe kindrali.

Meie üritasime sel ajal leida varustust Dalnoboile, kes oli armunud Temuri ja kindlalt otsustanud tulla koos meiega rünnakule. Saabus ta plätudes ja šortsides koos taskust välja kukkuva F-1ga. Leidsime talle nii püksid, jalanõud, soomusvesti kui ka automaadi. Kuid kõige suuremaks mõistatuseks oli minu jaoks, kuidas Dalnoboi BMPsse ronis. Ma istusin dessandil tema ja luganskilase Saša Žuki vahel ning kartsin, et Dalnoboi kukub välja.
Kuni me tehnikas oma kohtadel istusime, läks liikumahakkamiseni minutit nelikümmend. Minu mõlemad jalad jäid nii kangeks, et ma neid ei tundnud kuni tagumikuni välja. Lõpuks prantsatasid luugid kinni ja meie BMP sööstis Šaitan-Gorale.

7. august 2014, kurgaan Savur-mogõla

Esimesena läks rünnakule tank, teine oli BMP 25.-nda dessantlastega, kolmandana meie BMP.

Gorditšuk püstitas meie väikese vabatahtlike grupi ette lihtsa ülesande. Me pidime hõivama ja hoidma väikest pooleldi purustatud kahekorruselist hoonet Savur-mogõla jalamil. Pärast selle hoone valutamist pidime katma ründegruppi altpoolt ja vastase vasturünnaku puhul olema kaitses, kasutades hõivatud hoonet. Niisugune oli käsk.

Pärast mitut rapsakat ja pööret BMP peatus, tulistas 30 mm kahur, kõlas käsklus „Dessant!“ Üks luuk avanes, meie oma sai aga lahti ainult väljastpoolt, kuid poisid tegid seda kiiresti. Dalnoboi ähkis-puhkis ja ronis välja. Jõudis kätte minu kord.
Kui keegi oleks varjatud kaameraga filminud meie dessanteerumist ja hoone hõivamist – oleks välja tulnud ehtne komöödia. Ja klouniks peaosas oleks olnud nende ridade autor.

Kuna ma jalgu ei tundnud sootuks, siis ma mitte ei roninud BMPst välja, vaid kukkusin selja peale, otse betoonplaatidele. Tahtepingutusega kergitasin end ja pika ootamise ajal täiesti vatiks istutud jalgadel pistsin kõikudes jooksu hoone suunas, karjudes käsklusi. Poisid surusid end minu ligi nagu tibud kanaemale, mina aga püüdsin neid eemale peletada käskluste ja „mattidega“. See oli esimene lahing meie kõigi jaoks.
Kogu seda koomilist pilti vaatas ammulisui pealt 25.-nda pataljonikomandör Ženja Moisjuk. Otsustades edasiste sündmuste järgi, oli see tema ainuke „mõttepaus“ rünnaku ajal.

Temur viskas granaadi aknasse hoone esiküljelt, mina – otsa poolt. Tuld hoonest ei antud, kõige järgi otsustades oli see hüljatud.
Raamatutes antakse asjalik nõuanne: „Alguses viska granaat – siis sisene.“ Kuid raamatutes ei kirjutata, et peale granaadiviset kerkib selline betoontolm, et sa näe oma automaatigi.
Nii ma seisangi kõveraks paindunud ja välja rebitud ukse ees ning vaatan läbitungimatut tolmu. Meditatsioonist rebis mind südametult välja miinipilduja armsa nimega Vassiljok, mis hakkas meie pihta tulistama. Tuli siseneda tolmu, mis hakkas kergelt alla vajuma. Hoone oli õnneks tühi ja polnud mineeritud.

Üle vaadanud, väljusime sellest ja heitsime selle ümber maha, hõivates positsiooni perimeetril, et kontrollida hoonele ligipääse ja platsi.
Heitsin maha, asetades tolmuse „kalašši“ toru betoonplokile. Ja sekundi pärast ronis rauale roheline palvetajaritsikas ning vaatas mulle üksisilmi otsa. Olukorra sürrealism raputas mind. Ümberringi keeb lahing, kuulipildujate vastastikused huiked, kordamööda tankide ja BMPde lasud, miiniplahvatused, siin aga – palvetaja vahib mind.

Ja jällegi saabus minu katusealust välja aitama Vassiljok. Vile. Pahh-pahh-pahh-pahh! See miinipilduja tulistab nelja miini kaupa, mis harilikult maanduvad lähestikku rivvi. Tuli taas hoonesse varjuda. Sinna jooksid ka 72.-se leegiheiturid ja paar 25.-nda dessantlast.
Samal ajal toodi Stepanovkast kohale meie kutid Harkivist: läbi akna saabusid kohale Gans, Berjoza, Lešii. Koos viimasega lendas samasse aknasse ka kuulipildujavalang, lastes läbi minu paarilise Serjoga Bõstrovi jala.

7. august 2014, kurgaan Savur-mogõla

Bõstrovi jala jaoks andsin oma apteegist käärid, tampoonid, Celoxi, sidet. Mõtestatult ei osanud me seda kõike kasutada. Kuid sidusime Serjoga enam-vähem kokku.
Tagantjärele vandusin ennast, et paremini ei sidunud ja ei kasutanud rohkem hemostaatikut. Kurikuulus kiire evakuatsioon muutus kuuetunniseks kannatuseks, kui „kopter-evakuaatorit“ Petrovskojele lähenemisel tulistati ja ta lendas minema, Serjoga aga toimetati Amvrosiivkasse kohale pikapis mööda salajasi teeradu, sel ajal kastis vereloigus ujudes. Veel pool tundi ja oleks olnud lõpp.
Peale seda, kui Serjoga ära viidi, sai mu paariliseks Berjoza. Me jätkasime ette antud ülesande täitmist. Katsime ründavat gruppi altpoolt tuleva vasturünnaku eest.

Saabunud vabatahtlikud ühinesid ründajatega. Iseäranis paistis silma meie vennas Harkivist – Ugrjumnõi. Paistis silma sellega, et ta oleks napilt omade poolt maha lastud.
Paljudel meist polnud kiivreid. Miiniplahvatusest kergelt põrutatud Ugrjumnõi paiskus separi laibale, kelle peas säras raudkiiver. Pikemalt tseremoonitsemata võttis Ugrjumnõi laibalt kiivri ja surus endale pähe, märkamata sellel DNRi kirjeid. Sellisena kostümeeritud ja peale põrutust halvasti kuuldes ta 25.-nda kätte sattuski. Kuna omadest oli ta hälbinud, aga arusaadavalt selgitada, kust tulek-kuhu minek, ta ei suutnud, otsustati ta maha lasta. Miski siiski hoidis neid tagasi.
Pärast rünnakut saadeti ta traadiga kinniseotud kätega staapi, kus Gorditšuk, teda nägupidi tundmata, lõi samuti käega: „Maha lasta!“ Hädavarese päästis kindral Nazarkin, kes kannatlikult tõeni kaevus.

Rünnaku arengu kohta kuulsime läbi raadioeetri. Kuulsime pataljonikomandör Ženja Moisjuki kärkimist, kes juhtis operatsiooni kohapeal ja viis grupi isiklikult rünnakule. Kui minu käest oleks küsitud, kellele anda Ukraina Kangelane – mina osutaksin kõhklematult talle. Ja tankistidele, kes suutsid õigeaegselt täpsete laskudega dotid maha suruda. Ja BMP juhile, kelle kahur kiilus kindlalt kinni, kuid jätkas sõitmist siia-sinna, kutsudes tule enda peale, juhtides kõrvale tähelepanu ülespoole jooksvatelt 25.-nda dessantlastelt, 51.-se võitlejatelt, 72.-se leegiheituritelt, Krõmi, Harkivi, Luganski vabatahtlikelt.

Brigaade osales palju, kuid faktiliselt oli meid 70-80 inimest, kui võtsime selle neetud Šaitan-Gora ära. Ärge jutustage meile tuhandetest hukkunutest. Neid polnud. Kuid ka iga veretilk, selle maa eest valatud, meie maa eest – on kulla kaaluga.
Rünnak lõppes. Algas Savur-mogõla kaitsmine. Selle sõja hoopis eepilisem ja traagilisem lehekülg.

8. august 2014, kurgaan Savur-mogõla

Juba öösel peale edukat rünnakut suutis ekskavaator katkematu miinipildujatule all valmis kaevata neli kaevikut kurgaani jalamil. Vassiljok tulistas tehnika müra peale, seetõttu ei tabanud, kuigi kohati oli väga lähedal.

Minu paariliseks sai Berjoza, üks meie Harkivi vabatahtlikest. Temaga veetsimegi öö kaevikus, vahetuste kaupa silmadega pimedusse puurides.
Hommikul saabus meie juurde Roma (Monah) – püha ja jumalakartlik inimene 51.-st. Silmad hiilgasid tal alati. Silmitsedes teraselt minu üüratut kiivrit, mille leidsin 72. brigaadi leegiheiturite Urali kastist, lausus Roma:
„Mulle tundub, et see on sulle suurevõitu. Vahetame ära.“
Tal oli samuti Schuberthi kevlar, kuid 10 cm väiksemas mõõdus, kui minu „sombreero“. Proovisime, vahetasime. Kuid nüüd märkas Roma, et Berjoza on ilma kiivrita.
„Aga kus on sinu kiiver?“
„Mul pole.“
„No võta siis see.“
Ja Monah andis Berjoza kätte minu värskeltvahetatud kiivri. Ma kohmetusin taolisest vahetusest:
„Roma, aga kuidas sa ise?“
„Ära muretse, mind kaitseb Jumal.“

Peale lõunat saabus kohale Gorditšuk. Sel ajal hakkas taas tööle Vassiljok ja Gorditšuk edastas kiirelt ammu teada koordinaadid suurtükiväele, nad tegid töö ära. Lähemad päevad oli vaikne. Teise poole päevast püüdsime muuta kaevikut blindaažiks, kasutades sõna tõsises mõttes kõiki käepäraseid vahendeid. Õhtu eel kihutas Stepanovkast kohale veoauto. Äärepealt valmistusime lahinguks, kuid kabiinist ilmus Dalnoboi tohutu nägu:
„Kutid! Ma tõin teile kurke!“
Kaks kastitäit valitud kurke kõrgendasid oluliselt enesetunnet pärast poolsöödavat kuivpajukit.

Kätte jõudis õhtu, teist ööd järjest jäime neljakesi: Gans, Lešii, Berjoza ja mina. Ülejäänud vahetati välja, meid unustati. Kuid meie sellest ei teadnud ja rõõmustasime nagu lapsed selle üle, et toodi soojuskaamera ja öövaatlusseade. Öö ilma soojuskaamerata pole võrreldav ööga koos sellega.

[Svejk]

Võimas.

Aitäih, Aivar, et tõlkida võtsid!

Tankijuht 51.-st tuli ehitusele pilku peale heitma:
„Aga miks te vaid kahekesi Zoraniga kaevate, aga need seal looderdavad?“
Ta vaatas tähendusrikkalt vedelevate „pravosekkide“ siluette. Minu abi luganskilastest vastas meelega valjusti:
„ Nii lesivad nad ainult esimese hüüdeni „Gradid!“, aga nii kui lajatab, hakkame blindaaži sissepääsu juures neile veel pileteid müüma.“
„Pravosekkide tosin“ kerkis aeglaselt ja palus häbelike naeratuste saatel neile labidad anda

Kui keegi oleks varjatud kaameraga filminud meie dessanteerumist ja hoone hõivamist – oleks välja tulnud ehtne komöödia. Ja klouniks peaosas oleks olnud nende ridade autor.
Kuna ma jalgu ei tundnud sootuks, siis ma mitte ei roninud BMPst välja, vaid kukkusin selja peale, otse betoonplaatidele. Tahtepingutusega kergitasin end ja pika ootamise ajal täiesti vatiks istutud jalgadel pistsin kõikudes jooksu hoone suunas, karjudes käsklusi. Poisid surusid end minu ligi nagu tibud kanaemale, mina aga püüdsin neid eemale peletada käskluste ja „mattidega“. See oli esimene lahing meie kõigi jaoks.
Kogu seda koomilist pilti vaatas ammulisui pealt 25.-nda pataljonikomandör Ženja Moisjuk. Otsustades edasiste sündmuste järgi, oli see tema ainuke „mõttepaus“ rünnaku ajal

[ruger]

Ka peab kiitma. Väga ladus tõlge ja hea tekst.