vtl kirjutas:Meedikust sõber ja relvavend õpetas, et žgutt tuleb kinni tõmmata kahe tilga reegli järgi - nii kõvasti, et üks tilk on silmas, teine püksis. Vastasel korral ei ole sellest kasu. Veenduda, et verejooks peatus. Ja loomulikult tuleb peale kirjutada žguti pealepanemise aeg - selleks on žgutil oma lipik.
See on õige jutt. Siin on vahepeal väga palju asja kirjutatud ja minu arvates täiesti teemasse, mis on relva käsitsemisel juhtunud õnnetused, sest need viimased leheküljed on teemal, mis saab edasi kohe peale õnnetust? Tegelikult need dilemmad vaevavad ka meedikuid, kes reeglina ei ole enesetapjad ja kui näiteks on kannatanu või mingid muud kulid, kes võivad abi andjale ohtlikud olla, siis aidatakse alles siis, kui politsei on kohal ja olukord ohutu. Sama peab kaaluma ka siis, kui ise ei ole kannatanu ega esimene abi andja, kas on üldse mõtet sekkuda ja kuidas? Neid lugusid, kus agarus muutub ogaruseks ja aitaja hiljem ise supi sees on, räägitakse enamikel esmaabi kursustel, reeglina põhinevad reaalselt toimunud olukordadel. Väga ei kadesta inimest, kellel abi andmine krimasja või veel hullem, karistuse kaela toob.
Vene ajal tunti zgutina erinevaid kummist linte ja voolikuid, millega pindmised veresooned natuke kinni tõmmati, et oleks parem vereproovi kätte saada või nõela veeni torgata. Tänapäeval on kasutusel sarnased, oluliselt värvilisemad ja kiirpandlaga, et saaks kohe lahti lasta, kui veri on käes. Nendel ei ole midagi pistmist zgutiga, mis on mõeldud sügavate veresoonte kinnipigistamiseks eluohtlikku verejooksu peatamiseks, näiteks CAT, SOFTT-W jne. See tuleb panna nii kõvasti kinni, et ongi kindlasti valus, mul oli valus ja pärast sinikas ning oli ka nendel valus, kellele ise õpetasin. Reeglina pannakse suurte lihaste, ehk siis õlavarre või reie ümber, vahel harva küünarvarre või sääre ümber, kui vigastus on konkreetselt madalal. Liigeste peale mitte kunagi, sest ei tööta. Tsiviilis muidugi selliseid õnnetusi tuleb harva ette, enamiku saaks rõhksidemega kinni siduda, see on siis selline side, mis avaldab survet haavale verejooksu peatamiseks.
Sõrmest võib joosta päris palju, kuid eluohtlik see pigem ei ole, isegi siis, kui inimesel on vere hüübimisega probleeme. Ilmselt toimus see, et kui käsi alla lasti, siis vererõhk käes suurenes ja haav hakkas uuesti jooksma, kuid kummipael seda vaevalt põhjustas ja liitrit ka pigem välja ei jooksnud, kuid kilekott võis verine olla küll. Haavaga käsi on ikka mõistlik üles tõsta, et vererõhk oleks võimalikult väike. CAT on EKJ standard, konkreetsemalt viimati nägin VII põlvkonna mudelit, lisaks on liikvel vanemaid ja vahel ka vuhvlit. EKJ õpetab selle kasutamist kõikidele ajateenijatele, jõudumööda ka KL ja kordusõppused, nii et seda õpib kasutama mitu tuhat inimest iga aasta. EKJ õpetab kandma seda koos MK1 ehk isikliku esmaabipakiga vasakus käisetaskus, mis on põhimõtteliselt vale, sest kui parem käsi on pihta saanud või patsient lamab vasaku käe peal, on seda raske kätte saada. Meditsiinipaki asukoht tuleb üksuses kokku leppida, mõistlik oleks selline, et selili lamades saab mõlema käega kätte, lisapakend võib olla kasvõi selja peal, kus abistaja selle kätte saab. Autokoolis õpetatakse ka esmaabi, CATi või analoogi ilmselt mitte, samuti ei pea see olema autoapteegis, mis sisaldab tavaliselt ainult mõned plaastrid. Autojuhtidel oleks mõistlik pidada 1 IFAK autos ja 1 kodus, sest nendes kohtades tõenäoliselt läheb vaja, matkale minnes saab teise neist alati kaasa võtta.
Miks oli vaja panna kätt toru ette!!!!????
