Re: Tulevane näljahäda - kas saab midagi veel päästa?
Postitatud: 28 Veebr, 2016 12:27
Minu kodakülast ülevaade - minumeelest keegi kodus küll keegi loomi ei pea ja kartulit on parimal juhul küla peale paar vagu. Küll aga peavad kolhoosi erastanud "punaparunid" kolme ühistut - üks tegeleb piimakarjaga, teine taimekasvatusega ja kolmandal on sigala. Maa on muidugi renditud. Ajalehtedes neist ei kirjutata, sest pole äsjaavatud eurolautadega uhkustada.
Piimast tean ma sellepärast natuke rohkem kirjutada - jama on majas neil, kes laenu on võtnud ning hakanud välist fassaadi parandama. Kellel põhivara endisest ajast ja vaid hädapäraseid töid teeb, suudab ära toita nii oma küla kui mitu pataljonitäit mehi. Loomasöödaks on kõige odavam teha silo, suurde auku, aga see tuleb üsna kiires tempos ka ära süüa. Ma ei mäletagi, mis siis kilo hind tuli, aga 200 lehmaga on asjal mõtet. Talunik oma kahe lehmaga poleks nagunii konkurentsis. Heina ei tehta ammu, sest see sõltub hirmsasti ilmastikust ja kus seda hoida? Kui küün põlema peaks minema, on kogu söödavaru läinud. Sellepärast tehakse rulle, neid on põlluveered täis ja varud on ohutuse mõttes laiali hajutatud.
Iseenesest saavad talunikud Eesti toitmisega hakkama küll ja siin kirjeldatud hüpoteetiline blokaad on 90-ndate alguses üle elatud. Minu mäletamist mööda oli see 1990 sügisel kui Venemaa päevapealt kütusetarned ära lõpetas. Kolhoosidel polnud siis ka mingit varu, sest aegade algusest veeti kütust ette vastavalt tellimustele. Meil jäi sügiskündki pooleli. Järgmise sammuna ehitati varustaja Aviasse sisse kaks kombaini kütusepaaki ja ta hakkas nendega ise Venemaalt piima ja liha eest kütust tooma. Niipalju kui ta ette jõudis vedada, läks kõige hädavajalikematele töödele. Sügiskünd jäi lõpetamata, sest tegelikult pole vajagi. Võib ka kevadel künda, see pole mullastikule nii hea, kuid käib kah. Ja nii edasi. Mõne kuu pärast saadi Paldiski sõjaväelastega kaubale ja need hakkasid oma NZ varusid salaja maha müüma. Ma isegi tõin talusse tonni bensiini 1000 rubla eest , kuigi alles pool aastat tagasi oli olukord vägagi roosiline ja kütust kolhoosis nii palju, et valati kraavi.
Tänapäeval saab ka samas põllul kasvatatud rapsist kodustes tingimustes päris hästi põlevat kütust teha - vastavad suurte isemõtlejate pakutud aparaadid olid vist suurusjärgus 5000 eur kui mälu ei peta. Põllumehele pole see mingi kontimurdev summa kuid kas täna peaks raha selle alla kinni panema on iseasi.
90-ndate alguse blokaad oli ka selles plaanis blokaad, et peale kütuse taheti kõige muugi eest ainult valuutat ja kui seda polnud, siis jäi ostmata (väetis, masinate varuosad jne)
Mart Laar läks sel ajal põllumajanduse hävitajate nimekirja, sest lubas hakata riiki tollivabalt vedama mujal maailmas utiliseerimisele minevat toitu. Need olid saksa plastikkeeksid, USA kanakoivad jms. Vastutustundlikumad riigid nagu Leedu ja Poola ei lubanud riiki maailma prügimäeks teha ja seal on põllumajandus hetkel tunduvalt paremal järjel. Ka Lätil olid minumeelest mingid kaitsetollid.
Kõikvõimalikke stsenaariume ei jõua nagunii ette näha ja seepärast liigne tõmblemine ning paanitsemine pole hea. Ma ise peaksin mingit looduskatastroofi palju tõenäolisemaks kui sõda. Kasvõi seesama varemalt mainutud päikesepurse, mis elektrisüsteemid rivist välja lööb. Selle tagajärjel ripuks ilmselt mitmel pool kuuselatvades noorema põlvkonna esindajate elutuid kehi, sest lõustaraamat kadus ära.
Kes sellest shokist üle saab, jääb ellu. Sealsamas külas millest rääkisin, on põllumajanduses endiselt alles veneaegsed avariigeneraatorid. See on ilma mingi peenelektroonikata traktorimootor, mille öövaht või keegi asjapulk vajadusel käima paneb.
Euroametnikud tahaks muidugi, et oleks täisautonoomne süsteem nagu haiglates, koos akupangaga ja kõige õigem oleks see sertifitseeritud tootjalt osta ja ilmtingimata laenu võtta ja projekt kirjutada ja nii edasi. Sellised ametnikud on kõige õigem jalahoopidega oma majapidamisest välja peksta. Isegi haiglas saab operatsiooni ilma elektrita jätkata - eeldusel, et anestesioloog püstijalu ei maga.
Rabaserva mööda hiilides veel - GOST standardid, mille järgi vorsti tehti, ikka muutusid ajas ja nõuded läksid ratsionaliseerimise käigus leebemaks.
Stepivorsti ma mäletan küll, see oli suht tumedast ollusest ja mingid kõvemate tükkidega, mida mäludes pudedamad hambad kergesti murdusid. Siis irvitati veel , et suslikulihast.
Umbes samal ajal tuli müügile Ülemiste (nn "ülemuste") vorst, mis minumeelest lausa järve ümbert laasitud lepavõsast oli tehtud.
Seevastu Lastevorst oli lõpuni välja kõva Harju keskmine ning kõlbas nii paljalt süüa kui praadida. "Kevadine" on väga hea , mida leiva, või ja muude ballastainetega ei raatsinud rikkuda.
GOST standardil tuleb vaadata sidekriipsu tagant viimaseid numbreid, need viitavad kehtestamise aastale ja lihakonserv näiteks GOST xxxxxx - 76 võib päris söödav olla. Seevastu GOST xxxxxx - 86 paneks natuke mõtlema, sest neil aegadel "tekkisid lihatoodetega ajutised raskused"
GOST xxxxxx - 32 ehk 1932 aasta normide järgi tehtud vorsti pole õnnestunud maitsta.
Ka peaks ära märkima, et isand Svejkil näikse olevat vulkaniseeritud kummist magu
Piimast tean ma sellepärast natuke rohkem kirjutada - jama on majas neil, kes laenu on võtnud ning hakanud välist fassaadi parandama. Kellel põhivara endisest ajast ja vaid hädapäraseid töid teeb, suudab ära toita nii oma küla kui mitu pataljonitäit mehi. Loomasöödaks on kõige odavam teha silo, suurde auku, aga see tuleb üsna kiires tempos ka ära süüa. Ma ei mäletagi, mis siis kilo hind tuli, aga 200 lehmaga on asjal mõtet. Talunik oma kahe lehmaga poleks nagunii konkurentsis. Heina ei tehta ammu, sest see sõltub hirmsasti ilmastikust ja kus seda hoida? Kui küün põlema peaks minema, on kogu söödavaru läinud. Sellepärast tehakse rulle, neid on põlluveered täis ja varud on ohutuse mõttes laiali hajutatud.
Iseenesest saavad talunikud Eesti toitmisega hakkama küll ja siin kirjeldatud hüpoteetiline blokaad on 90-ndate alguses üle elatud. Minu mäletamist mööda oli see 1990 sügisel kui Venemaa päevapealt kütusetarned ära lõpetas. Kolhoosidel polnud siis ka mingit varu, sest aegade algusest veeti kütust ette vastavalt tellimustele. Meil jäi sügiskündki pooleli. Järgmise sammuna ehitati varustaja Aviasse sisse kaks kombaini kütusepaaki ja ta hakkas nendega ise Venemaalt piima ja liha eest kütust tooma. Niipalju kui ta ette jõudis vedada, läks kõige hädavajalikematele töödele. Sügiskünd jäi lõpetamata, sest tegelikult pole vajagi. Võib ka kevadel künda, see pole mullastikule nii hea, kuid käib kah. Ja nii edasi. Mõne kuu pärast saadi Paldiski sõjaväelastega kaubale ja need hakkasid oma NZ varusid salaja maha müüma. Ma isegi tõin talusse tonni bensiini 1000 rubla eest , kuigi alles pool aastat tagasi oli olukord vägagi roosiline ja kütust kolhoosis nii palju, et valati kraavi.
Tänapäeval saab ka samas põllul kasvatatud rapsist kodustes tingimustes päris hästi põlevat kütust teha - vastavad suurte isemõtlejate pakutud aparaadid olid vist suurusjärgus 5000 eur kui mälu ei peta. Põllumehele pole see mingi kontimurdev summa kuid kas täna peaks raha selle alla kinni panema on iseasi.
90-ndate alguse blokaad oli ka selles plaanis blokaad, et peale kütuse taheti kõige muugi eest ainult valuutat ja kui seda polnud, siis jäi ostmata (väetis, masinate varuosad jne)
Mart Laar läks sel ajal põllumajanduse hävitajate nimekirja, sest lubas hakata riiki tollivabalt vedama mujal maailmas utiliseerimisele minevat toitu. Need olid saksa plastikkeeksid, USA kanakoivad jms. Vastutustundlikumad riigid nagu Leedu ja Poola ei lubanud riiki maailma prügimäeks teha ja seal on põllumajandus hetkel tunduvalt paremal järjel. Ka Lätil olid minumeelest mingid kaitsetollid.
Kõikvõimalikke stsenaariume ei jõua nagunii ette näha ja seepärast liigne tõmblemine ning paanitsemine pole hea. Ma ise peaksin mingit looduskatastroofi palju tõenäolisemaks kui sõda. Kasvõi seesama varemalt mainutud päikesepurse, mis elektrisüsteemid rivist välja lööb. Selle tagajärjel ripuks ilmselt mitmel pool kuuselatvades noorema põlvkonna esindajate elutuid kehi, sest lõustaraamat kadus ära.
Kes sellest shokist üle saab, jääb ellu. Sealsamas külas millest rääkisin, on põllumajanduses endiselt alles veneaegsed avariigeneraatorid. See on ilma mingi peenelektroonikata traktorimootor, mille öövaht või keegi asjapulk vajadusel käima paneb.
Euroametnikud tahaks muidugi, et oleks täisautonoomne süsteem nagu haiglates, koos akupangaga ja kõige õigem oleks see sertifitseeritud tootjalt osta ja ilmtingimata laenu võtta ja projekt kirjutada ja nii edasi. Sellised ametnikud on kõige õigem jalahoopidega oma majapidamisest välja peksta. Isegi haiglas saab operatsiooni ilma elektrita jätkata - eeldusel, et anestesioloog püstijalu ei maga.
Rabaserva mööda hiilides veel - GOST standardid, mille järgi vorsti tehti, ikka muutusid ajas ja nõuded läksid ratsionaliseerimise käigus leebemaks.
Stepivorsti ma mäletan küll, see oli suht tumedast ollusest ja mingid kõvemate tükkidega, mida mäludes pudedamad hambad kergesti murdusid. Siis irvitati veel , et suslikulihast.
Umbes samal ajal tuli müügile Ülemiste (nn "ülemuste") vorst, mis minumeelest lausa järve ümbert laasitud lepavõsast oli tehtud.
Seevastu Lastevorst oli lõpuni välja kõva Harju keskmine ning kõlbas nii paljalt süüa kui praadida. "Kevadine" on väga hea , mida leiva, või ja muude ballastainetega ei raatsinud rikkuda.
GOST standardil tuleb vaadata sidekriipsu tagant viimaseid numbreid, need viitavad kehtestamise aastale ja lihakonserv näiteks GOST xxxxxx - 76 võib päris söödav olla. Seevastu GOST xxxxxx - 86 paneks natuke mõtlema, sest neil aegadel "tekkisid lihatoodetega ajutised raskused"
GOST xxxxxx - 32 ehk 1932 aasta normide järgi tehtud vorsti pole õnnestunud maitsta.
Ka peaks ära märkima, et isand Svejkil näikse olevat vulkaniseeritud kummist magu
