BREXIT

[ruger]

EL-i muutumine läbi aastate.

https://twitter.com/AFP/status/841268859692703745

[Kriku]

Parlamendi alamkojas läks Brexiti eelnõu läbi. Nagu oligi arvata.

[Tegelane5]

General motors müüb Opeli prantslastele. Viimane piisk karikas? Brexit. Nimelt ilma selleta oleks arvatavasti saavutatud kasumlikkuse eesmärgid. Kuna brittide Vauxhall on sama brändi all, kuid hakkab asuma tollimüüri taga, on äärmiselt tõenäoline et Vauxhall tehased suletakse (mitmed komponendid käivad praegu mandri ja saare vahet ehitamise käigus) ning järgi jääb vaid Opel.

2006 pani Peugeot oma Ryton'i vabriku kinni UKs, kuna:

PSA Peugeot-Citroën said it had decided to close the plant because of its high production and logistical costs which meant it could not justify the €255m (£175m) investment required to bring in new models to replace the Peugeot 206, which is currently built there.

https://www.theguardian.com/business/20 ... g.motoring
Kuidas siis EUs olemine neid ei aidanud?
Mõni päev tagasi BloombergTVs miski PSA poolne isik väitis, et ükskõik kui tugev Brexit olema saab, on neil vabrik UKs olemas.

[chac]

EL-i muutumine läbi aastate.
https://twitter.com/AFP/status/841268859692703745

Territooriumi poolest suuremaid euroopa osasid, õigemini selle liitumine & hilisem lahkumine euroopa liidust jäänud miskipärast kaardistamata
Kas teate millest on jutt?

[Kriku]

Gröönimaast.

[Kriku]

Kõik lootus jätke, astudes siit välja.
Urve Eslas, Euroopa poliitikauuringute keskuse kaasteadur
Eesti Päevaleht

Suurbritannia vaatab nii läbirääkimisi EL-iga kui ka suhteid Šotimaaga endiselt enesekesksetest ebareaalsetest tulevikulootustest lähtudes.

Aasta tagasi võis kahes kultuuriliselt lähedases, kuid geograafiliselt teineteisest kauges riigis – Ühendkuningriigis ja Ühendriikides – märgata ühendavat muret. Nii Londoni pubides kui ka Washingtoni kohvikutes, kus tavaliselt vaieldakse pigem koduste asjade üle, oli tunda peataolekut: mis saab siis, kui Suurbritannia otsustab lahkuda euroliidust ja Donald Trumpist saab Ühendriikide president?

Mõlemad otsused saidki vastu ootusi teoks. Mõlemad lahendused tõid kindluse asemel hulga küsimusi, millele alles otsitakse vastuseid.

Olgu Ühendriikidega kuidas on, Suurbritannias sai pärast pea aastast teadmatust lõpuks kindlaks kaks asja: Brexit tuleb, aga Šotimaa uut iseseisvusreferendumit niipea mitte. Ehkki Šotimaa valitsusjuht Nicola Sturgeon ütles laupäeval Šoti Rahvuspartei kongressil selge sõnaga, et olukord on Brexiti tõttu muutunud ja uus referendum möödapääsmatu, ei ole Suurbritannia peaminister Theresa May sugugi samal arvamusel. Londoni jaoks on oluline hoida riiki ühes tükis, et kaubelda euroliidult välja soodsaid lahkumistingimusi, kuid viis, kuidas seda tehakse, mängib kaardid kätte pigem Šotimaa iseseisvuse pooldajatele. Patroneeriv hoiak, ülevalt alla vaatamine ja hirmutamistaktika näitavad, et London ei ole eelmisest Šotimaa iseseisvusreferendumist midagi õppinud. Miski ei ärrita šotlase uhkust rohkem kui kamp Inglise toorisid, kes arvavad, et neil on õigus öelda šotlastele, mida teha ja mida mitte.

See, et Brexiti toimumise asjus valitseb lõpuks kindlus, ei suurenda üldist kindlustunnet. Selle üle, kas teadmine, et olukord on halb, on majandusele alati parem kui lootus, peeti mõni aasta tagasi Londoni majanduskoolis pikk väitlus. Kokkuleppele ei jõutud – teadmise mõju sõltub sellest, kas see puudutab strateegilist teavet või mitte. Näiteks teadmine riigi ees seisvatest majandusraskustest on ilmselt majanduse kohanemisele kasulik, seevastu teadmine meteoriidi vääramatust kursist tekitab tõenäoliselt majanduskaose. Paraku saame seda, kas teave on strateegiline või mitte, sageli teada alles siis, kui selgub, et asjade viltuminekut ei ole kuidagi võimalik vältida.

Paistab, et Brexiti tõsiasjaks saamine on selle vaidluse taustal pigem just teave, mille strateegilisus tuleb ilmsiks koos arusaamaga selle tagajärgede ulatuslikkusest ja vältimatusest, st alles tagantjärele.

Osaliselt on see mõistetav: kuni läinud nädalani oli tulevik Suurbritannia jaoks kahekordselt tundmatu. EL-i jäämise pooldajate lootus tekkis ja kadus, tekkis ja kadus sedamööda, kuidas arvati olevat leitud Brexiti peatamiseks legaalseid vahendeid, ja samas taktis kõikuv börs andis ebakindlusele oma bassilöögid. Suurbritannia kardiogramm näitas rütmihäireid, ja diagnoos – segu majanduslikust ebakindlusest, kultuurilisest ärevusest ja poliitilisest võõrandumisest nii UK kui ka EL-i tasandil – ei olnud enam ammu külmade kompresside ja palderjanitilkadega ravitav.

Isegi nüüd, kui Brexit on kindel, ei tea keegi, mis Suurbritanniast Brexiti käigus saab. Muutuste ulatuslikkus omakorda on tekitanud väitluse, kas Suurbritannia EL-i referendumit ei oleks tulnud käsitleda pigem põhiseaduslike muudatuste mastaabis, kus otsuseks on vaja kaht kolmandikku poolthääli. Neist mõnest protsendist, mis avasid Brexitile tee ja kujundasid Suurbritanniale uue tuleviku, arvatakse vähe olevat – valijad on selleks liiga mõjutatavad, poliitikud liiga manipuleerivad või lausa valelikud. Muidugi näidatakse sõrmega süüdistavalt referendumi ellukutsujale, Briti endisele peaministrile David Cameronile. Asja ei teinud kergemaks ka Brexiti-ministri David Davise läinudnädalane märkus „oleme meie riigi põlvkonna jaoks kõige tähtsamate läbirääkimiste lävel”, mis on lühinägelik – Brexiti ja sellega kaasnevate läbirääkimiste mõju võib tuua olulisi muutusi palju rohkemate kui ühe põlvkonna jaoks.

See, et tulevik on teadmata ja ebakindel, ei saa muidugi olla põhjus muutusi vältida. Tulevik on enam-vähem alati ebakindel. Pigem on probleem selles, et kõik kolm osapoolt – EL-i jäämise pooldajad, EL-ist lahkumise eestkõnelejad ja uut referendumit soovivad šotlased – loodavad, et tulevik tõendab: just nende suhtumine oli õige. Sellele lootusele tuginedes püütakse veenda ka valijaid, lootes vargsi, et ennustused lähevad iseenesest täide.

Tõepoolest, kui enamik usub, et läbirääkimised EL-iga lähevad ladusalt, majandussuhetes ei muutu oluliselt midagi, pangad ja mõttekojad ei lahku Londonist, ülikoolide rahvusvahelistest teadusprojektidest ei kao teadlased ja rahastus, Suurbritannia ei muutu rassistlikumaks – siis kõik lahenebki. Kuid millal saab enda ja teiste veenmisest bluff ja kas seda hetke osatakse näha? Või on see hetk juba saabunud?

Kui Iiri tööminister Mary Mitchell võrdles Briti kaubandusministrit Liam Foxi abielumehega, kes tahab lahutust tingimustel, mis vabastaksid ta kohustustest, kuid jätaksid kogu vara talle, siis tabas ta naelapead. Briti valitsus kavatseb pidada EL-iga läbirääkimisi eesmärkide üle, mis on vasturääkivad ja ebareaalsed. Kõik kolm osapoolt heidavad üksteisele ette soovmõtlemist ja faktide ignoreerimist. See on üks neid väheseid kordi, kus kõigil kolmel on õigus. Brexiti-loosungitest ei ole palju edasi liigutud: ka toona tehti lahkumiskampaania sisulise kalkulatsioonita, kuidas peaks „kontroll tagasi võetama”, löömata Suurbritannia majandust segi, või kuidas juriidilist, majanduslikku ja teadustegevuse vereringet, mida on aastakümneid ühendatud, oleks ülepea võimalik paari aastaga lahutada, nii et mõlemad patsiendid ellu jääksid.

Kui Financial Times nimetas hiljuti toimunut veidi irooniliselt melodraamaks, tabas ta teist naelapead. Suurbritannia sõnakasutuses nii Brexiti kui ka Šotimaa iseseisvusreferendumi puhul on kerge märgata lihtsustatud võrdlusi inimsuhetega. Ent see võrdlus ei ole üksnes kasutu, vaid ka eksitav. Ent selliste võrdluste kasutamine annab otsustajatele vahendid „rääkida rahvaga rahva keeles” ja sellega lisaohjad vajaduse korral meelsust suunata. Londonil on kogemus, et selline vajadus võib ilmneda.

Mõni kuu enne iseseisvusreferendumit rääkisin Šotimaal nii Nicola Sturgeoni kui ka Šotimaa iseseisvuse vastase kampaania liidri, Šoti konservatiivide esimehe Jackson Carlaw’ga. Sturgeon rääkis läbirääkimistest ja kalkulatsioonidest. Carlaw rääkis oma naisest, kellega ta on jäänud kokku nii headel kui ka halbadel aegadel, ja sellest, kui moraalselt vale on abielulahutus, mida Šotimaa tahab, ja nagu ikka, Šotimaa võimetusest oma eluga üksi hakkama saada.

Šotimaa vastas Suurbritannia patroneerivale „mansplain'imisele” faktide ja ratsionaalsusega. See ei toiminud, Suurbritannia ei suutnud enam vaadata omaenda metafooridest kaugemale.

Kui selgus, et hirmutamine ei pruugi soovitud tulemust anda, võttis London kasutusele südantlõhestava sõnumi: kui Šotimaa lahkub, siis Inglismaa süda murdub. Ent kumbki ei olnud see, mida Šotimaa toona – ja ka praegu – oleks vajanud. Šotimaa tahtis võrdset mängu. Londoni jaoks jäi ületamata tõke, mis kujutas Šotimaad kui emotsionaalset, varatut ja pisut poolemeelset abikaasat.

Praegune õhustik meenutab 2014. aasta iseseisvusreferendumi eelset. Toonane „projekt Hirm”, nagu Šoti iseseisvuse vastaste kampaaniat nimetati, rõhutas peamiselt Šotimaa jaoks uut ja ootamatut olukorda, millega piirkond suuremate majanduslike kadudeta toime ei tule. Enne referendumit Šotimaal ringi sõites oli näha, kuidas teadmatusega hirmutamine inimestele mõjus. Šotimaa mägedes, kuhu poliitilised intriigid tavaliselt ei jõua, pelgasid inimesed tõsimeeli, et jäävad iseseisvudes sissetulekuta ja peavad edaspidi Londonisse sõitmiseks välispassi taotlema. Pisiasjad, millel ei ole tõega palju pistmist, kuid mis olid toona valitsenud ebakindluse tõttu emotsionaalselt tugevad argumendid. Tõejärgsuse esimeseks ohvriks tuleks vähemalt Euroopas pidada pigem Šotimaa iseseisvusreferendumit kui Brexitit.

Kumb on siis parem, kas lootus või ebameeldiv teadmine? Emily Dickinsoni jaoks oli lootus „suline asi, mis pesitseb hinges”, Nietzsche jaoks aga „halvim kõigest kurjast, sest pikendab piinu”. Suurbritannia jaoks oleks tulusam vaadata nii läbirääkimisi EL-iga kui ka suhteid Šotimaaga mitte enesekesksetest ebareaalsetetest tulevikulootustest lähtudes, vaid pigem pidades silmas Dante parafraseeringut: kõik lootus jätke, astudes siit välja. Tegelikkus on käes, lootuste jaoks ei ole enam aega.

[Kriku]

Juncker ütles välja, kui suur arve brittidele lahkumise eest esitatakse. 58B, umbes 900 näkku.

Ei tea, ei tunne kaasa. Ei tundnud kreeklastele, ei tunne brittidele.

[Kriku]

Brexit ja inglaste rahvuslik ärkamine.
Andrei Hvostov

See on nüüd otsustatud – nädala pärast, 29. märtsil 2017, alustab Ühendatud Kuningriik ehk mandripäraselt Suurbritannia ametlikke lahkumisläbirääkimisi Euroopa Liiduga.

Teadet selle kohta oodati tegelikult varem. 13. märtsil saavutas peaminister Theresa May selle, et Briti parlamendi ülemkoda kiitis heaks EList väljumise seaduse, mis oli eelduseks ELi lepingu artikli 50 (liikmesriigi väljaastumine) käikulaskmiseks. Oodati, et proua May võtab sedamaid ühendust Brüsseliga ning teatab soovist lahutust alustada.

Ent temast jõudis ette üks teine kange naine, Šotimaa esimene minister ja Šoti Rahvusliku Partei juht Nicola Sturgeon, kes teatas, et on tulnud aeg valmistuda Šotimaa iseseisvumise teiseks referendumiks.

Kui Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust, siis Šotimaa omakorda lahkub (võib-olla) Suurbritanniast.

See on poliitiline tulekahju, mille kustutamisega hakkas peaminister May talle omase kindlakäelisusega tegelema (jättes Brüsseli rinde seniks rahule). Saavutades soovitule vastupidise tulemuse: mida rohkem šoti iseseisvuslastele peale hüpata, seda veendunumaks need oma briti-vastasuses muutuvad ning seda enam saavad seni valdavalt briti-meelsetena püsinud šotlased pahaseks.

Ja nii juhtuski, et Brüsseliga karmi kõnelust alustada tahtnud May pidi 20. märtsil hoopiski alustama üleriigilist mesijututuuri Põhja-Iirimaale, Walesi ja Šotimaale, tagamaks sealsete poliitikute ja rahva heakskiitu oma plaanidele. Et need oleks Brüsseli-vastases lahingutegevuses Londoniga „nagu üks süda ja üks hing“. Asi pole ainult Šoti iseseisvuslastes. Iiri patriootilise partei Sinn Fein juht Michelle O'Neill (veel üks kange naine) teatas Sturgeoni referendumiteate kiiluvees, et eks ole Põhja-Iirimaalgi põhjust teha üks referendum, millel küsitakse rahva arvamust Iiri Vabariigiga ühinemiseks (jättes sel moel Põhja-Iirimaa territooriumi ELi koosseisu).

Probleemi olemuse võttis kenasti kokku Walesi esimene minister Carwyn Jones, kes märkis, et juhul kui peaminister May ei võta (ilmselt siis Walesi) valijate arvamust kuulda, võib rahva negatiivne hoiak Brüsseli suhtes üle kanduda Londonis resideeruvale valitsusele.

Võttes senise jutu hästi lühidalt kokku: Ühendatud Kuningriigis on ühtsusevaim lõplikult kadumas.

Šoti (iiri, ueilsi) rahvusluse üle arutledes on kahe silma vahele jäänud üks uus nähtus – inglise rahvuslus. Englishness, nagu see kõlab globaalses keeles. See on nii harjumatu nähtus, millest ei osata nagu väga rääkidagi. Englishness on tulemas nähtuse asemele, mida tähistatakse sõnaga britishness – uhkus Briti saarte üle tervikuna ehk klammerdumine Ühendkuningriigi institutsioonidesse ja ajalukku (seda kõike sümboliseerib kuninganna, kelle maine elu, tüsistuseks kõigele muule, hakkab peatselt läbi saama).

Naljakas on seda kirjutada, aga inglaste ärkamist võiks näitlikustada N. Liidu lagunemise ajal juhtunud fenomeniga. Venelased kui N. Liitu n-ö koos hoidnud rahvus avastas ühel hetkel ülima imestusega, et neil puuduvad institutsioonid, mis on olemas ülejäänud nn rahvuslikel vabariikidel. Kui Eesti NSVl oli olemas nii Eestimaa Kommunistlik Partei kui ka Eesti Teaduste Akadeemia ja kõikvõimalikud vabariiklikud spordikoondised, siis Vene Nõukogude Föderatiivsel Sotsialistlikul Vabariigil polnud midagi sellist olemas. Kõik, mis oli Nõukogude Liidu „oma“, oli justkui automaatselt ka venelaste oma. Mis seletab Boriss Jeltsini võimuletuleku lugu: tema oli see mees, kes teatas, et venelastel on nüüd N. Liidust kõrini ja nad tahavad ka kõike seda, mis on olemas teistel. Oma parteid, oma teaduste akadeemiat, oma hokikoondist. Ennekõike aga oma riiki, sest N. Liit ei ole venelaste riik.

Tundub nii, et inglise rahvuslus ammutab jõudu sarnastest emotsioonidest. Võibki juba lugeda arutlusi, et on küll olemas Šoti rahvusmuuseum, kuid pole olemas Inglise rahvusmuuseumi, selle asemel on olemas Briti muuseum, aga mida see peaks siis täpsemalt esindama?

Inglastele sisendati sajandite vältel, et „inglise asi“ on kaugelt suurem asi kui lihtsalt Inglismaa. See oli hiiglaslik Briti impeerium, mille asemele tuli (Briti) Rahvaste Ühendus ja üldse inglisekeelne maailm, kus konkreetselt Briti saartel laiuvat Ühendkuningriiki hoidiski koos see raskesti sõnastatav „miski“, seesama britishness.

Et spetsiifiline inglise rahvuslus on sündimas, täheldati sümbolite tasemel 1996. aasta jalgpalli EMi ajal, kui inglise fännid hakkasid end tähistama Püha Jüri (St. George'i) ristiga ehk Inglise lipul oleva punase ristiga. Uue aastatuhande algul hakkas see sümbol kodunema poliitilisel püünel, muutudes (väidetavasti) rassistide (kas nüüd briti või inglise, pagan teab) tunnusmärgiks. Arvamusküsitlused andsid samal ajal üha enam aimu, et need, kes tunnevad end olevat „õiged inglased“, pooldavad EList lahkumist.

Nüüd on see lahkumine käes. Ent siin on üks kahekordne paradoks. Esiteks: et teostada Ühendkuningriigi lahkumist EList sellisel (karmil) moel, nagu May valitsus ette näeb, peab Suurbritannia käituma unitaarriigi kombel. See tähendab peksma šoti, iiri ja võib-olla ka julgust koguva ueilsi rahvusluse muru alla. Teine paradoks on aga see, et Brexiti püüdlusi toitev inglise rahvuslus näikse jõudvat seisukohale, mille kohaselt šotlased ja iirlased mingu oma teed, kui nad nii väga tahavad. Polegi meil neid vaja, meie hakkame nüüd ajama puhtalt omaenda inglise asja.

Nimelt tundub tooride partei (peaminister May erakond) liikmetele olevat üsna ükskõik Šotimaa eraldumisest. Küsitluse kohaselt arvas vaid kolmandik, et see põhjustab Ühendkuningriigile suurt kahju. Ülejäänud leidsid, et sel pole kas nimetamisväärseid tagajärgi või on need tagajärjed kuidagimoodi klatitavad. 73 protsenti tooridest leiab, et alates 1999. aastast alanud devotion ehk n-ö eriõiguste andmine rahvuslikele territooriumidele (šotlased said siis oma parlamendi) on käinud Inglismaa huvide arvelt.

Lisaks rahalised küsimused. Liitriikides tundub ühtedele ikka, et teised elavad nende arvelt. Meie, inglased (venelased) hoiame kogu seda värki, Ühendkuningriiki (N. Liitu) ülal, ja mis me vastu saame…?! Tänamatuse ning süüdistused.

Rääkides kaugetel Briti saartel toimuvast Eesti mättal seistes... Siinkirjutajal on raske ette kujutada, et eesti rahvuslased, kes aplodeerisid Briti rahva otsusele lahkuda EList, ei võta veelgi tormilisemate kiiduavaldustega vastu šotlaste või iirlaste lahkumist seni veel Suurbritanniaks nimetatud liitriigist või siis keelduvad tunnistamast spetsiifilise inglise rahvusluse püüdlusi, kes tahaks lahti saada keldi ääremaade koormast.

Veel arusaamatum on optimistlik jutt, kuidas EList lahkuv Suurbritannia hakkab kahekordse usinusega panustama NATO üritusse. Londoni kogu energia võib minna lähitulevikus pead tõstvate rahvuslike liikumiste rahustamiseks ning kui see ei õnnestu, siis tagajärgede klaarimiseks.

Millegipärast meenub Rooma impeeriumi ajaloost, kuidas roomlaste leegionid lahkusid 4. sajandil Briti saartelt, et minna Reini äärde barbareid tõrjuma ja Itaaliasse võimu pärast võitlema. Britannia jäi sestpeale omapead. Ma ei näe mingit põhjust, miks ei peaks tänased britid käituma samamoodi nagu kunagi käitusid roomlased.

Võrdlus roomlastega on muidugi Hvostovi demagoogia, sest nood olid ikkagi ilmselgelt okupatsiooniväed.

[Kriku]

Šoti parlament hääletas iseseisvusreferendumi poolt järgmise aasta lõpus või ülejärgmise alguses. Varsti võib teema pealkirja muuta: Brexit kasvab üle Šexitiks

[Kriku]

Suurbritannia peaminister May allkirjastas Brexiti käivitava kirja.

Suurbritannia peaminister Theresa May allkirjastas kirja, milles teatatakse ametlikult riigi lahkumisest Euroopa Liidust. Suurbritannia suursaadik Euroopa Liidu juures Sir Tim Barrow annab kirja kolmapäeval kell 12.30 Briti aja järgi üle Euroopa Ülemkogu presidendile Donald Tuskile.

Peaminister May, kes juhib hommikul valitsuskabineti istungit, teeb pärast kirja üleandmist avalduse parlamendile, milles kinnitab, et Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise protsess on alanud, vahendab BBC News.

29. aprillil toimub Euroopa Liidu 27 liikmesriigi (ilma Suurbritanniata) tippkohtumine, kus lepitakse kokku Euroopa Komisjonile mandaadi andmises Ühendkuningriigiga lahkumisläbirääkimiste pidamiseks.

Euroopa Komisjon avaldab mais läbirääkimiste põhisuunad, mis põhinevad Euroopa Ülemkogu antud mandaadil. Läbirääkimised algavad selle aasta mais-juunis.

Selle aasta sügisel peaks Briti valitsus tutvustama seaduseelnõu Euroopa Liidust lahkumise ja kõigi Euroopa Liidu seaduste Briti seadustega asendamise kohta. Seda nimetatakse Suureks Tagasivõtmiseelnõuks (Great Repeal Bill).

Läbirääkimised on kavas lõpule viia 2018. aasta oktoobriks. Briti parlament, Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlament hääletavad saavutatud kokkuleppe (kui see saavutatakse) üle perioodil oktoober 2018 kuni märts 2019.

Ühendkuningriik lahkub Euroopa Liidust ametlikult 2019. märtsis. Läbirääkimisi võidakse siiski pikendada, kuid selle peavad heaks kiitma ülejäänud 27 liikmesriiki.

Ajakava lõpuks paigas.

[Gideonic]

Suurbritannias tulevad erakorralised valimised.

[kaugeltuuriv]

See tuli muidugi natuke ootamatult aga see näitab,et lõhed konservatiivide enda seas on üsna suured,selles suhtes millise Brexiti variandi valida.

[chac]

See saaks olema karm stsenaarium kui konservatiivid seekord enam enamust ei saaks.
Õpikunäide kuidas normaalne riik mõne aastaga p****e keeratakse.

[Kulibin]

Laske sotsid võimule ja näete kuidas kõik toimiv perse keeratakse... Obama on ere näide, mis juhtub kui maailmasandarmi juhiks valitakse pehmo. Võiksin veel sitemini öelda, aga foorumi reeglid...

[nimetu]

Ühes teises teemas ütles Martin Peeter järgnevat:

Inglise valimiste teemal: kuna UK-s on va majoritaarne süsteem, siis võivad need protsendid anda sama tulemuse, mis USA-s, kus Clinton sai rohkem hääli, aga presidendiks sai Trump. Seega võib tegelik tulemus mõlemas suunas ja kõvasti kõikuda. Ma pigem isegi arvan, et konservatiivide kasuks...

Kahjuks on UKs asi palju perverssem kui USAs. On küllalt juhuseid, kus näiteks mõne erakonna üldine toetus on tõusnud, kuid valimistulemustes on räige kukkumine. UK valimissüsteem on üks vähem representiivsemaid Euroopas. Tänu sellele ongi tulemuste ennustamine seal peaaegu võimatu.