Põgeniketulv Euroopasse 2015-2017

[kalvis]

See oli nii ajalehes kui paaris kiirvideos, et suurem osa Itaaliasse jõudnutest on migrandid (ca 2/3? - enamus rahulikest aafrika riikidest). Seejuures need pagulasestaatusega tegelased on pärit valdavalt Eritreast või Lõuna-Sudaanist, mis tegelikult momendil otseses sõjas polegi (erinevalt Süüriast). Eritreast võib igaüks vabalt naaberriiki minna, kellele kohalik diktaator ja "meelakkumine" ei meeldi. Eritrea piiri ääres on vastavad laagrid püsti. Aga sealne Aafrika stiilis priileivasöömine neile lahkujatele ei meeldi (toit suht kesine, elamistingimused sellised paadialuse omad) ja nii liigutakse Euroopa poole, kus saab luksusega eluaseme, hea kõhutäie ning vaba voli kohalikke ahistada.
Lõuna-Sudaanis on momendil suur nälg, mitte sõjategevus pannud hordid liikuma.
Nii ongi, et Itaalia omadest valdav enamus tegelikkuses ei käigi pagulase staatuse alla ja need kes on, on üsna küsitavad. Seejuures on nende murjanite kõrval ka habemega ISIS-e tegelane vägagi tsiviliseeritud, kui vaid pommivöö koju jätaks.

[Fucs]

Delfi:
REUTERSI DOKUMENTAAL: Kuidas käib „mäng“ ehk inimeste smuugeldamine Euroopasse?
http://tv.delfi.ee/uudised/maailm/reute ... d=77820046

[Kasutajanimi]

kus saab luksusega eluaseme, hea kõhutäie ning vaba voli kohalikke ahistada.

Kas sellepärast nad oma varjupaikades ja laagrites elavadki pead-jalad koos? Või oli see sarkasm?

Nii ongi, et Itaalia omadest valdav enamus tegelikkuses ei käigi pagulase staatuse alla ja need kes on, on üsna küsitavad. Seejuures on nende murjanite kõrval ka habemega ISIS-e tegelane vägagi tsiviliseeritud, kui vaid pommivöö koju jätaks.

Ma ei saa nüüd aru, miks islamiriigi habemikud (need siis kes muuseas mõrvavad kurde, muid teisi islamiusulisi, kristlasi kui ka teiste usulahkude liikmeid, ja nimekiri ei piirdu ainult mõrvamisega) korraga tsiviliseeritumad on kui Saharast pärit neegrid kes parema elu otsingul lahkuvad aafrikast. Jõle jama lugu siis nende jaoks, Euroopa on täis nagunii.

[Kriku]

Mina ka ei saa

[Gideonic]

Suurbritannias on kiirtoidukett Subway sunnitud oma toodetest välja arvama sealiha, kuna kohalikele moslemitele see ei meeldinud. Nüüd on siis needki tooted halal.
http://www.dailymail.co.uk/news/article ... -meat.html

See on muide 3 aastat vana uudis. Tundub, et keegi tahtis sotsiaalmeedias selle vastu järjekordset reaktsiooni tekitada ning lasi jälle ringlusesse ... Suht vastik (vana) uudis iseenesest küll (kui ei ole feik)

[Kriku]

Published: 10:12 BST, 30 April 2014 | Updated: 21:03 BST, 31 January 2016

Nii palju lugupidamist v6iks foorumikaaslaste vastu siiski olla, et vaadata enne postitamist yle, mis kuup2ev tsiteeritavas artiklis endas sisaldub...

[Kriku]

"Eesti Ekspress" on ilmutanud teemakohast nuttu ja hala:
http://ekspress.delfi.ee/kuum/vagivald- ... d=77902804
http://ekspress.delfi.ee/kuum/te-votsit ... d=77902798

Kas keegi jagaks täisteksti?

[Roamless]

Kas nüüd just nutt ja hala, kuid tundub, et tavapärane eestlaslik võitlus toetusraha pärast. Vanad tugiisikud vahetatakse välja mitte "lähedaste suhete" pärast pagulastega, vaid pigem kumab läbi, et soovitakse optimeerida kulutusi ja maksimaliseerida kasumit. Samuti keegi varem siit foorumist leidis, et tugiisikute motivatsiooniks on raha ja "musta e...mi armastus". Tundub pigem, et selle viimase osas võib olla hoopis vastupidine ehk pagulaste naised, kes enne olid surutud koduseinte vahele ja allusid oma meestele, olles ise tihti ka parema haridusega, on siia tulles ise rohkem "lahtiste silmadega" ringi vaatama hakanud ja oma "harimata habemikud" seenele saatnud. Väidetavalt oli ka põlema süüdatud naine olnud lisaks ka suhteliselt kena välimusega, kes teab, äkki tekkis hoopis vastupidises suunas suhteid tugiiskutega st mõni naine heitis tugiisikule silma või arvestades traditsioonilise islamiühiskonna suletust, piisas põlema süütamise ajendiks ka lihtsalt, et naeratas mõnele mehele.

Enesetapukatsed, tapmiskatsed, politseikaebused, kiirabi väljakutsed, intriigid – sellisena kirjeldavad MTÜ Pagula töötajad pagulaste elu Eestis.

Pagula tugiisikud räägivad, et kui keegi sõidab linnast ära, siis alati jääb keegi valvesse. Kolmest perest kaks on väga probleemsed, Pagula töötajad on näinud nendega kurja vaeva. Pole olnud ühtegi päeva, kui nendega midagi ei juhtuks.

Pereisa tõi koju süütevedeliku

„S. (27) ja A. (22). Nemad tulid esimestena, 2016 aprillis. Süles kolm last ja pooltühi spordikott. Alustasime nendega nullist. Nagu lastega. Nad olid täiesti umbkeelsed. Null. Mitte üht törtsu inglise keelt. Meie tõlk, kes on egiptlane, oli meie suur päästja – tema hakkas neid integreerima. Tõlk siis selgitas, et ei tohi rõduust lahti jätta, ja kell 23 peab olema öörahu.

Nende lastega tegeles Süürias peamiselt mehe ema, nüüd pidid nad ise hakkama saama. Nooruke ema ei osanud nendega midagi peale hakata. Ta ei osanud neid pesta ega mähkida. Tugiisik õpetas, mida teha haudunud kohaga. Lapsed olid nagu nukitsamehed – lõikasime juukseid ja küüsi. Nad ei osanud neid vastavalt ilmastikule riidesse panna. Panime päevade kaupa riided valmis. Tugiisik käis enne lasteaeda minekut vaatamas, kas lapsed saavad õiged riided. Kui lumi maha sadas, helistasime kolm peret läbi, ütlesime, et talveriiete kott läheb käiku. Nad ei kujutanud ette, mis asi on talv ja kui külm võib olla. A.tõi lund taldrikuga tuppa, see meeldis talle mis hirmus.

Neil oli meeletult küsimusi. Väga raske oli. Tõlk põles ruttu läbi. Kusjuures ta töötas vabatahtlikult. Kui ta poleks seda tööd suures osas tasuta teinud, oleks tõlkeraha väga ruttu otsa saanud.

Alguses oli hästi. Naine võttis varsti rätiku peast, pani jalga teksapüksid. Aga pool aastat hiljem


Kõik pagulased on väga katkised inimesed. Kõigil on tohutu šokk, et nad on sattunud teise kultuuriruumi. Neil on palju küsimusi.

jõudis neile kohale, kus nad viibivad. Kodust kaugel, neil pole mitte kedagi. Neil tekkisid omavahel tülid, pereisa oli vägivaldne. Me teavitasime kohe linnavalitsust.

Naisega räägiti, et ta läheks politseisse, kuid A. ei tahtnud. Ütles, et püüab ise hakkama saada.

See oli reede, 11.november, kui mees tõi koju süütevedeliku ja ütles naisele, et panen teid kõiki põlema.

Laupäeval teipis ta naise vannitoas radiaatori külge kinni ja valas süütevedelikuga üle. Kui hakkas tikku tõmbama, avas laps ukse. Seda kõike aga A. meie eest varjas.

Pärast seda üritas mees enesetappu ja alles siis rääkis naine tugiisikule, mida mees temaga tegi.

S. on tänini vahi all. Asmaale aitasime osta nutitelefoni, millest maksime poole. Mees oli pannud vana telefoni koodi alla ja seda ta ei teadnud.

Me suhtleme ka praegu S-iga – oleme saatnud talle suitsu, riideid, pesu. Me ju saime pearaha tema eest, ja leiame, et peame ka tema eest hoolitsema. Ta tahtis kassi, kuid seda me ei saanud vanglasse saata. Ta on saatnud A-le ähvardusi. Me ei tea, mis saab siis, kui ta välja saab. Eesti politsei naist kaitsta ei saa.“

Kes on sipelgas? Aga põder?

„Septembris saabusid H. ja F. – seitse aastat koos elanud paar, kellel kolm väikest last. Nad tulid Iraagist Kreeka kaudu ja neil oli „saatekiri“ juures, et peres esineb perevägivalda. Miks üldse saadeti sellise taustaga pere?

Me sisustasime kogu nende korteri – küünetangideni välja. Külmkapi täitsime söögiga. Teadsime, et kui pere saabub, siis ei ole enam aega linna peale pesumasinat või madratsit otsima minna. Aga aluspesu lähme ostma koos, seda ei saa ette osta.

Alguses oli okei. Siis hakkas naine rääkima, et mees peksab teda – äkki saaks eraldi elama hakata? Pere lagunes juba kuu aja pärast, kolisime nad lahku algul pereema soovil, pärastpoole ka pereisa soovil.

Alguses elas mees hostelis, hiljem keeldus naise juurde tagasi minemast. Tänaseks ongi paar lahus, mees lastega ei suhtle. Lahutus käib.

Pereisa elab tänini üksinda ja ema elab lastega. Rahapuuduse tõttu isa lapsi enda juurde võtta ei saa, kuid ta loodab lähiajal tööle saada ja siis olukord normaliseerub. Tugiisikud koostöös linnavalitsusega lahendasid vanemate vahelisi probleeme, sest lapsed kannatasid. Tugiisikute töö oli raskemast raskem, aga midagi polnud teha, olukord oli vaja kontrolli all hoida, et ennetada vägivallajuhtumeid. Alati ei saa olla lihtsalt märkmiku ja pastakaga tugiteenuse osutaja, vahel pead sa olema ka ema, vanaema, psühholoog.

Pereema kasvatab täna üksinda kolme last, ilma tungiva põhjuseta kardab ta kodust lahkuda. Kuid käib siiski kolme mudilase kõrvalt tööpraktikal, trennis ja keeleõppes.

Kõik pagulased on väga katkised inimesed. Kõigil on tohutu šokk, et nad on sattunud teise kultuuriruumi. Neil on palju küsimusi.

Hamude näiteks ei saa aru, miks lasteaias pildistatakse. Mina seletan, et see on Eestis kombeks, lapsele jääb mälestus, kellega ta lasteaias käib. Ta ei saa aru. Ükskord oli tarvis teha lasteaias sipelga kostüüm – aga miks? Kes on sipelgas? Me panime kokku lausa terve meeskonna, tundlad tegime nii, et varraste ümber tõmbasime riide, minu lapse retuusid läksid käiku, tegime selle mitme inimesega valmis. Tavaperedes aitavad neid asju teha emad või vanaemad, aga neil pole kedagi. Nad on täielikus isolatsioonis.

Kord jäid ühel perel võtmed tuppa, ei saanud maja välisuksest sisse. Mis sa siis teed? Nad poleks iial julgenud vajutada mõne naabri uksekella. Telefoni teel siis õpetasime, kuidas saab sisse. Teadsin, et majas elab üks sõbralik tädike.

Tänavu veebruaris öeldi meile, et meie meetodid ei tööta, Pagula leping Haapsalus lõppes peredega 31. märtsist. Öeldi, et me ei käitu tugiisikutena, vaid sõpradena. Aga kuidas sa muudmoodi nendega hakkama saad? Meil tahetakse toetada neid nagu Saksamaal, kuid meie olusid ei saa sealse tugiteenustesüsteemiga võrrelda. Seal on pagulastel abiks kogukond. Siin on ainult vihkamine tänaval!

Õpetasime tegema külmetunud lapsele viinasokke – kas see on liigne lähedus? Kui õues on torm ja me viime lapsed autoga lasteaeda – see on inimlik abi. Kui olid jõulud, viisime kõigile kuused, ehted, kuusejalad. Ühel on siiani kuusk välja viimata, sest lambid kuusel on nii ilusad!

Kui Lasnamäel süütas pagulane oma naise, siis sel oli kindel põhjus – neil puudus töötav tugisüsteem. See naine oli väga kaunis ja avatud mõtlemisega, rääkis hästi inglise keelt. Meie Nesrin teadis naist, nad suhtlesid, sest tulid koos Kreekast siia. Meie suutsime sellise hirmsa süütamise ära hoida – ainult seetõttu, et pered hakkasid meid juba usaldama ja muredest rääkima. Lasnamäe perel polnud kedagi.

Nad olid väga haiged talvel. Kõigil olid erinevad siirupid ja rohud.

Pered lahkuvad, sest nad on jäetud üksi. Aga kui riik on võtnud kvoodipagulased, siis peab nende eest ka vastutama. Sa ei tohi neil õpitud abitust tekitada, kuid sa pead olema inimene.

Tugiorganisatsioonid saavad 600 eurot igakuiselt ühe pagulase tugiteenuse korraldamiseks. Osa kulub palkadeks, kuid palju jääb üle. Meie aitasime neid – kui neil kuu lõpus polnud raha mähkmetele, siis me ostsime. Oleme ostnud imikutoitu. Kui oli vaja minna eriarstile Tallinna, aitasime rahaliselt. Oleme ostnud prille. See kõik on normaalne, sest tugiteenuse aeg on suhteliselt lühike.

Õpetame neid siin elama. Viisime trenni, oleme ostnud lastele ujula ja batuudikeskuse pileteid. Ja kui palju läks raha talvel ravimitele! Nad olid väga haiged talvel. Kõigil olid erinevad siirupid ja rohud. Tugiisikuta nad poleks hakkama saanud – ei apteegis ega arsti juures. Autoga viisime haigeid lapsi kuhu vaja. Nad ei julge üksi metsa minna. Vaatasime internetist pilte – õppisime põtra, mida sööb jne. Hamudega käisime juba ka metsas.

Sel nädalal tahan ka Nesrini metsa viia. Suvel õpetame, kuidas metsast seeni ja marju korjata.“

Korraldas linnavalitsuse ees piketi

„Mullu juulis tuli teine pere – süürlased Mohamad (Hamude) ja ­Nesrin saabusid Eestisse kolme lapse ja paari kohvriga ning pagulaslaagrist saadud lastekäruga, neljas laps sündis pool aastat tagasi. Märtsi lõpuni said nad hästi hakkama, enam mitte. Hamude korraldas Haapsalu linnavalitsuse ees piketi. Ta ei teeks seda, kui ta poleks meeleheitel. Aga ta on.“

Intriigid organisatsioonides

„Kui meie Pagula loodi, anti meile koostööpartneriks Johannes Mihkelsoni Keskus (JMK). Koostöö ei laabunud algusest peale. Soovisime koolitust, kuid nad ei võtnud meid koolitusele. Kui küsisime abi ja nõu, meile seda ei antud. Esimene koolitus tugiisikule toimus alles tänavu jaanuaris.

Möödunud aastal enne jõule saatis JKM kirja, et lõpetab meiega lepingu ja pagulased saavad uued tugiisikud. See lisas stressi kõigile. Aga me töötasime edasi, sest lepingut ei saa ühepoolselt lõpetada. Sotsiaalministeerium tegi seda ikkagi 31. märtsil.

24. märtsil korraldasid pagulased Haapsalu linnavalitsuse ees piketi. Nad pole nõus tugiisikuid vahetama. Pagulased ju suhtlevad Eestis omavahel, nad teavad, miks inimesed on lahkunud. Tugiisiku töötunde vähendatakse 20–25 tunnini kuus. JMK hakkaks perede eest saama riigilt 9000 eurot kuus. Mida selle raha eest siis tehakse? See on ju sihtotstarbeline toetus, mõeldud pagulastele.

Selline vangerdus on tekitanud pagulaste seas tohutu meeleheite.

Meie ei tahagi seda raha, kuid tähtis on, et riik ei lõpetaks pagulaste abistamist senisel moel. Oleme teinud nendega nii palju tööd, see kõik muutuks mõttetuks.

Või ongi see riigi plaan – riik peab kvoodi täis saama, kuid edasine pole enam tähtis. Mitte kellelgi pole pagulasi vaja ja seda näidatakse ka julgelt välja.“

Juhan Saharov: Tugiisik ei tohi pagulast rahaga aidata


Pagulasperedele tugiteenust osutava Johannes Mihkelsoni Keskuse (JMK) juht Juhan Saharov (pildil) ütleb, et kui Hamude ja Nesrin ei soovi JMK tugiteenust vastu võtta, siis seda peale sundida nad ei saa.

„Me ei saa inimesi sundida,“ sõnas Saharov. Praegu on riik ette näinud, et kvoodi alusel vastu võetud perekondi peab toetama kuus kuud kuni kaks aastat. Praegu jätkavad vabatahtlikus korras (ehk tasuta) Haapsalu kahe perekonna toetamist MTÜ Pagula tugiisikud. Kui on vaja näiteks lapsehoidjat, saavad nad pöörduda Haapsalu linnavalitsuse poole, sest neile eraldab riik selleks raha.

Saharovi sõnul on teenuse eesmärk, et pärast aasta möödumist tugiisikuteenus kas lõpeb või muutub minimaalseks. MTÜ Pagulaga lõpetasid nad lepingu, sest Pagula rikkus reegleid – näiteks aitasid nad pagulasperesid rahaliselt. Seda ei tohi isegi siis, kui pagulastele mõeldud sihtotstarbelisest rahast jääb raha üle.

Teistele peredele tugiteenust osutavad JMK ja MTÜ Eesti Pagulasabi ei tee pagulastele rahalisi „kingitusi“ . Saharovi sõnul kulub neil see pearaha (600 eurot inimese pealt) peamiselt palkadeks. Raha on kulutatud ka siis, kui mõni pagulastest oli tarvis koduvägivalla tõttu eraldi elama panna. Kui tõlkeraha saab otsa (1040 eurot inimese kohta kahe aasta peale), siis ka tõlkidele.

„Info sellise rahalise abi kohta levis pagulaste seas. Kui üks tahab, siis tahab ka teine. Ja kui ei saa, siis on lihtne arvata, et tema tugiteenus on seepärast halb. Aga pakett peab olema kõigile ühesugune,“ põhjendab Saharov. „Muidu hakkabki inimene nägema organisatsioonis rahalist abikätt. Tugiisikuteenuse peamine eesmärk on vastupidine – luua iseseisvust, et klient võtaks oma kulude osas ise vastutuse ning vältida sellega õpitud abituse teket.“

Ta teab, et Rakvere perekond on tõesti lõplikult lahkunud, tänaseks on nende korteri üürileping lõpetatud, sest nad ei maksnud üüri ega kommunaalarveid. Kui nad peaksid naasma, siis enam nad riigi poolt korterit ei saa, nad peavad seda taotlema nagu teisedki Eesti toimetulekutoetuse saajad.

Saharovi sõnul ei saa nad lahkujatele kätt ette panna, sest Saksamaale on lihtne reisida. Mineku põhjused: ­araabiakeelse kogukonna väiksus, tugiteenus, isolatsioon, väikesed toetused. Kliendid võrdlevad oma elu Eestis pidevalt oma sugulaste eluga Saksamaal. Praeguse seisuga on kindlasti lahkunud kaks perekonda (üks neist ametlikult) ja viis on reisil. Kuna neil on õigus 90 päeva viibida Eestist eemal, siis nende korterite üürilepinguid veel pole lõpetatud. Aga korteriomanik võib üürilepingu üles öelda, kui ei ole üks kuu üüri makstud – pagulased peavad sellega arvestama ning seda tuletatakse neile ka pidevalt meelde.

„Rahulolematus on suur, ent siin tuleb näha täpsemalt, mille osas ollakse rahulolematud,“ ütleb Saharov. Tugiteenuste süsteemi püütaksegi arendada. Tahetakse rohkem teenuseid luua, mis toimiksid kollektiivsel alusel, nagu näiteks naistekeskused, tööklubid (kus abistatakse tööturule sisenejaid) jms. Samuti tuleb teha kogukonnatööd, et takistada sotsiaalset kapseldumist, aga ainult tugiisikust siin ei piisa.

[Roamless]

Siin ka teine lugu, kommentaariks võib öelda, et pagulased vähemalt ausalt räägivad, et siin on nende jaoks põhiprobleemideks kehva kliima, erinev kultuuriruum ja vähene rahaline toetus, võrreldes arenenud riikidega, lisaks on nad suurepäraselt aru saanud, et kohalikud neid siin näha ei taha. Inimlikult võib neist mõnes mõttes aru saada, kui samas võib ette heita neile, et Euroopa, kes nende õnnetuses süüdi pole, peaks nende arvates tagama neile vähemalt samasuguse elatustaseme, nagu neil oli kohapeal. Nii need asjad ikka ei käi, ka eestlased alustasid Rootsis swenssonite peldikute puhastamisest, ükskõik kui head spetsialistid nad ka omal alal olid ehk seltsimehed pagulased ei soovi vaeva näha.

Abikaasad Mohamad ja Nesrin on viimase kahe nädala jooksul sattunud kiirabisse, ühel oli südamepekslemine, teisel paanikahoog ja valud südames. Neil on stress.


Mohamad, keda kõik kutsuvad Hamudeks, lebab külitsi diivanil. Ta elab koos abikaasa ja nelja lapsega vaiksel kõrvaltänaval Haapsalus. Avatud köögiga avaras toas on kahte vitriinkappi laotud teetassid. Rulood on viimseni üles keritud nii, et taevas ulatuks akendest võimalikult palju tuppa. Aga ilm on pilves, pihutab kevadlund. Kaks vanemat last mängivad tagatoas, pooleteistaastane magab ja kuuekuune koogab kiiges.

Hamude tõuseb aeglaselt ja tuleb, valugrimass näol, poolkummargil uksele vastu. Selg on haige, kettaga on midagi lahti, kuid arstiabi pole veel saanud. Ta on tujutu.

Nesrin paneb kohvivee üles ja mees lükkab näpuga nutitelefonis aina uusi ja uusi fotosid oma kunagisest kodumaast. Ta tahab rääkida Süüriast. Telefon on täis fotosid Aleppost enne ja pärast. Oli ilus palee, enam ei ole. Oli nende kodumaja, enam ei ole. Nende korter asus Aleppos korrusmaja kolmandal korrusel. Ühel pildil on nende rõdul näha pommiauku. Kaks korrust ülevalpool on näha nii suurt auku, kuhu mahuks mitu inimest seisma. Seda maja enam ei ole. See aeg on lõplikult kadunud.

„Kõik oli odav, meil oli ilus kodu ja auto, Kia,“ kirjeldab Nesrin oma elu. „Kõik oli ilus.“

Kõrgharidusega Nesrin töötas algklasside õpetajana, Hamude taksojuhi ja elektrikuna. Mees mäletab, kuidas ta jälgis sõja lähenemist Aleppole – sellest andis märku õhus liikuv tolmupilv, mis tuli aina lähemale.

„Sõda tähendas, et rahal polnud kunagi kindlat kurssi. Täna maksis pudel piima 2 eurot, aga homme 15 eurot. Lastega nii elada ei saa.“

2013. aasta novembris võtsid nad oma kaks last ja kolisid Hamude kodulinna, Aleppost umbes tunnise autosõidu kaugusel asuvasse Afrini. Oli talve algus, umbes 15 soojakraadi.

„Väga külm päev oli,“ mäletab Nesrin.

Kolm kuud hiljem läksid nad Liibanoni. Igatsesid Süüria järele, kuid nägid, et tagasiteed ei ole. Hamude kujutab Süüriat nagu jalgapalli­staadioni, kus kõik tahavad oma väravaid lüüa. Eelkõige aga Venemaa ja Ameerika.

Aasta hiljem läksid Türki, Izmiri, veel aasta hiljem Iraaki. Piiril suunas sõdur püssitoru Nesrini poole, kuid Nesrin näitas oma kõhule ja ütles, et ära lase, ma ootan last. Ja neil lastigi minna.

Nad seadsid end sisse laagrisse Sulaimani, kuid hirmujutud Daeshi lähenemisest ajasid nad jälle liikvele. Tagasi Türki.

„Katsetasime paljusid riike Süüria lähedal, kuid ei saanud hakkama. Me tahtsime jääda samasse kultuuriruumi, kus poleks sõda. Aga Türgi valitsus ei salli kurde, me ei saanud seal elada. Ka teil oleks parem kohaneda Lätis või Leedus kui Hiinas,“ toob Hamude näite, kui keeruline oli neil leppida teadmisega, et nad peavad siirduma Euroopasse.

„Sureme siin või merel, vahet pole.“ Kuu hiljem tegid nad otsuse põgeneda.

Uus elu tundmatuses

Nende paat randus 2016. aasta alguses Kreekas. Kolme lapsega pere pandi algul elama tänavale, hiljem saadi koht pagulaslaagrisse.

Küsiti, kuhu nad tahavad minna. Hamude ja Nesrin nimetasid maid nagu Saksamaa, Taani, Holland, Norra. Sinna oli tuttavaid läinud, oldi eluga rahul.

Kuu hiljem öeldi neile: „Te lähete Estonia’sse.“

„Mis see on?“ küsis Nesrin, „Hispaania?“

Ei, vastati, see on üks väike koht. Tahate või ei? Nemad tahtsid.

Nad pandi veel ühe perega ühte korterisse ootele. Nad guugeldasid Eesti kohta ja said teada, et palk on Estonia’s Saksamaa või Rootsiga võrreldes väike. Kliima tundus külm.

Viis kuud hiljem,16. juulil maandusid nad Tallinna lennujaamas.

„Vihma sadas. Külm oli. Meil olid pikkade varrukatega riided seljas,“ mäletab Nesrin seda päeva. Ta ootas neljandat last. 
Nad sõitsid Haapsallu ja alguses oli kõik hea. ­Nesrinile organiseeriti talunikult piima ja ta tegi ise saia, kohupiima ja juustu. Ta ei ole kandnud kunagi pearätti. Mõned kurdi naised kannavad hijab’i, kuid tema mitte. Ujuma ta bikiinidega siiski ei lähe.

Hamude püüdis esimese asjana saada abi seljavalu vastu. Talle tundus, et perearst ei võta tema kaebust tõsiselt. Pakkus põhjuseks neerukive. Hamudele jäi mulje, et teda peetakse teesklejaks, kes ei taha tööle minna. Aga ta tahtis väga tööd teha. Tugiisik pakkus elektrikuna proovitööd ühes


Üks arst näiteks rääkivat nii head inglise keelt, et Nesrin ei saa sellest aru. Ja eesti keelt pole tal võimalust oma nelja lapse kõrvalt õppida.

abihoones ja palus selle spetsialistil üle vaadata. See hindas tehtu kvaliteetseks, aga tööle Hamudet elektrikuna ei võeta, sest tal pole kvalifikatsiooni.

„Ma vajan operatsiooni, aga alles nüüd tehti kompuuteruuring. See tekitab depressiooni, valuga on väga halb elada,“ räägib mees, kes ootab iga päev kõnet, millal leitakse aeg neurokirurgi juurde Tallinnas.

Räägin, et eriarstidele ongi Eestis raske aega saada.

„Jaa,“ on Hamude juba aru saanud, „aga meil pole võimalust eraarstile minna, sest raha meil pole. Nad asuvad põhiliselt Tallinnas. Minu ja mu tütre silmad on haiged, me vajame ka silmaarsti.“

Räägin, et ka paljud eestlased ei saa endale erameditsiini lubada.

„Väga kallis on meditsiin siin,“ ütleb Nesrin. Ta käib pooleaastase lapsega füsioterapeudi juures, sest lapsel on jalad nõrgad. Nii tema kui Hamude vajavad praegu veel igale sellisele käigule kaasa tõlki või tugiisikut. Üks arst näiteks rääkivat nii head inglise keelt, et Nesrin ei saa sellest aru. Ja eesti keelt pole tal võimalust oma nelja lapse kõrvalt õppida. Lapsehoidjat neil pole. Hamude on õppinud 150 tundi eesti keelt, mõistab selliseid sõnu nagu „allkiri“ ja „töötukassa“, kuid praktikat pole. Kellegagi suhelda tal Eestis ei ole.

Ootamatud uudised

„Te ju teate, et paljud pered on läinud Saksamaale. Nad lahkusid, sest ei saanud siin elamiseks abi,“ räägib Hamude.

Teatan, et ametlikult on riigist lahkunud üks perekond, kuid 31 pagulast pidid olema reisil.

„Mis reisil?“ imestab Nesrin, „neil pole elamisekski raha! Nad ei tule enam tagasi,“ teab Nesrin.

„Mina olen rääkinud kolme perega, nemad läksid Saksamaale – üks pere elab laagris, teine ühiselamus, kolmas pere saab 20 päeva pärast korteri, sest neil on kümnekuune poeg,“ räägib Hamude.

„Aga miks nad lahkusid? Kas nad on teiega suhelnud?“

Muidugi on suhelnud.

NESRINI NELI PROBLEEMI: Abikaasa on jäetud arstiabita, palk on väike ja nad ei saa osta ravimeid ega riideid, nad ei oska „Esti“ keelt ja nad vajavad abi, sest nad ei taha siit lahkuda.

Hamude räägib idamaisest arusaamast: „Praegu pean mina lastele tagama söögi, lasteaiakoha, ülikooli. Tulevikus, kui olen vana, peavad lapsed tagama mulle elamise. Aga kui ma ei ole neile seda head elu taganud, siis nad ei aita ka mind. Need, kes on lahkunud, tahavad head tulevikku oma lastele.“

Ta läidab suitsu ja teeb akna lahti. Külm põhjatuul lõõtsub aknast sisse.

„Me ju teame, et Eesti ei taha pagulasi vastu võtta. Me tunneme seda. Ei taha ka Läti ja Leedu – aga te peate, sest peate kvooti täitma. Meie oleme kvoodid ja meiega liigub kaasa pearaha. Ja meie teame seda.“ Hamude jälgib ka Eesti meediat ja kommentaariume, ta loeb neid tõlkeprogrammi abil.

Hamude vaatab aknast välja. Mitte üht inimest ei liigu. Nagu oleks väljasurnud koht, ometi on see peaaegu kesklinn.

„Kui ootad külalist, siis katad laua, teed talle hea olemise. Aga meile pole lauda kaetud, sest meid pole oodatud.“

Ta täpsustab, et neil oli alguses väga hästi, tugi oli kogu aeg vajadusel olemas. Aga nad olid erandid. Teised pagulased Eestis end nii turvaliselt ei tundnud.

„Aga,“ muudab Hamude tooni, „kas valitsus on teile rääkinud, miks ikkagi pagulased lahkuvad olukorras, kus neil on korralik korter ja toetused? Nad on ju sõjast tulnud, nad peaksid leppima rahuga?“

Toas valitseb vaikus.

ME POLE OODATUD: Hamude ja Nesrin teadvustavad endale osade eestlaste meelestatust pagulaste suhtes.

Foto: Kirsti Vainküla

„Mina lahkusin Süüriast, sest ma oleksin võinud surra. Seal on Daesh, te ju teate. Aga miks nad läksid nüüd ikkagi Saksamaale? Siin pole ju sõda?“

Nesrin lõigub taldrikule õunu, apelsiniviile, pirne.

„Sest puudu jäi inimlikust suhtumisest. Mulle öeldakse, et mina ei saa head arstiabi, sest paljud teie arstid on lahkunud Soome või Rootsi. Ka teie ise lahkute siit.“

Hamude õde elab Saksamaal.

„Ta on väga õnnelik,“ naeratab Nesrin esimest korda vestluse jooksul.

Hamude sõnul saab iga tema õe pereliige kuus 400 eurot, kuid nemad saavad Eestis 130 eurot.

„Mina olen siin siiski väga rahul,“ ütleb Hamude, „sest kõik ei sõltu rahast. Minu jaoks on pigem probleem, et siin on külm. Või et pole tööd.“

Reisijad ei tule tagasi

Et Hamudel ja Nesrinil on hea algus olnud, selgus mullu jõulude ajal.

Kõik Eesti kvoodipagulased said kokku jõulupeol, mille korraldas MTÜ Pagulasabi. Kohale tuldi Tallinnast, Pärnust, Rakverest, Tartust. Saadi tuttavaks, hakati Facebooki kaudu ühendust pidama. Hamude sai teada, et teised pagulased on väga õnnetud – nad ei saa tõlkidega ühendust, keegi ei aita igapäevaelu korraldamisel. Kui Hamude rääkis enda elust, tahtis üks Rakvere pere kolida Haapsallu.

„Nad olid elanud seal viis kuud, kuid elu oli väga halb. Neil polnud isegi pesumasinat, see naine pesi pesu käsitsi, neil polnud raha isegi pesumasinat osta.“

See Rakvere perekond, kellel polnud raha pesumasinat osta, ei oleks saanud endale reisi lubada. Ometi on nad praegu ametlikult „reisil“. Hamude proovis mõne päeva eest neile helistada, kuid nende Eesti telefoninumber ei ole enam kasutusel.

Aga nüüd muutus ka Hamude ja Nesrini elu - neil ja veel ühel Haapsalu pagulasperel polegi enam ametlikult tugiisikuid. 31. märtsil lõpetati leping MTÜ Pagulaga. Uued tugiisikud peab korraldama Johannes Mihkelsoni Keskus ehk sama organisatsioon, mille teenuse üle ongi kurtnud pagulased omavahel. Uus leping näeks ette 20–25 tundi kuus tugiisikuteenust. Seni oli see vajadusepõhine, töötunde ei loetud. (Selle lepingu võttis vastu vaid kolme lapsega üksikema, kes on Eestis elanud septembrist. – Autor)

Hamude uut lepingut ei taha, sest see ei aita teda.

„Mulle öeldakse, et sul pole abi vaja. Lähed arsti juurde, siis pead ise hakkama saama. Lähed


Paljud Eestis elavad pagulased tahavad pöörduda Rahvusvahelise Migratsiooni­organisatsiooni poole, sest riik ei kohtle neid inimlikult.

linnavalitsusse, pead ise hakkama saama. Aga ma ei saa hakkama. Minuga ju keegi ei räägi eesti keelt, kuidas ma selle selgeks saan? Ma vajan abi just praegu, esimesel aastal. Veidi veel. Kui ma plaaniksin jääda siia kolmeks-neljaks aastaks, siis poleks hullu. Aga ma ei usu, et me kunagi oma kodumaale minna saame. Ma tahan elada siin. Ma tahan, et mu lapsed läheksid siin ülikooli. Aga nüüd tahetakse meilt võtta need inimesed, kes on meid siiani aidanud!“ ei mõista Hamude ega Nesrin.

Nende arvates peaks tugiteenusolema vajadusepõhine – kui on vaja, siis aitab. Kuni ühel päeval saadakse ise hakkama. „Pagula töötajad on meile väga head olnud. Kui meil oleks nõrgem abi, oleksin võib-olla juba ammu lahkunud?“ pakub Hamude.

Lähiajal peaks tulema viis pagulasperet Eestisse, kuid Hamude teab, et nad ei taha tulla. Eesti tugiteenuste halb kuulsus on juba nende kõrvu jõudnud ja nad uurivad, kuidas ikkagi saaks minna Saksmaale.

Hamude esitab küsimuse: „Kumb on parem – kas see, et elame siin, oleme kogu aeg haiged või läheme Saksamaale laagrisse, kuid oleme relaxed? Mis on vastus?“

Kiirabi turgutas

Sel päeval, kui selgus, et nende leping senise tugiisikuga lõpeb, vajas Hamude kiirabi. Süda peksles ja ta viidi haiglasse.

Hamude nuttis seal. Tundis, et ei jaksa enam. Selg valutab, tööd pole. Paar päeva hiljem vajas kiirabi ka Nesrin. Naine arvab, et tal oli paanikahäire, süda lõi väga kiiresti. Ta ei saanud enam hingata. Kiirabi viis ka tema haiglasse.

Nesrin tundis ka Lasnamäe süütamisohvrit, kes lebab põlenuna haiglas. Nad sõitsid koos Eestisse.

„Ta oli väga ilus. Ta tahtis kogu aeg minna Saksamaale, sest tema perekond elas seal. Aga mees lükkas sõitu aina edasi...“ teab Nesrin.

Kuidas ei märganud nii keerulist olukorda nende tugiisik? küsib ta.

Nende kahe ja poole aastast tütart taheti ajutiselt anda Haapsallu Hamude ja Nesrini perre, kuid Nesrin ei võtnud. Ta tundis, et ei suuda oma nelja kõrval veel ühte väikest kasvatada.

Palun paberile kirjutada nende neli suurimat probleemi. Pastaka haarab Nesrin ja hakkab kirjutama. Ta palub vabandust, et nii hästi inglise keeles ei kirjuta, Eestisse tulles ta peaaegu ei osanudki inglise keelt. Praegu aga räägib vabalt. See paneb teda ennastki imestama.

Kui hakkan ära minema, siis Nesrin ja Hamude siiski naeratavad

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Üldiselt see EE artikli hala kinnitab minu varemväljakäidud oletust, et laias laastus pooled meie oma kvoodipagulastest on juba "dzöörmäni" poole jalga lasnud

Ning see meie meedias regulaarselt leierdatav jutt sellest, et Läti pagulased olla kõik jalga lasnud aga meie pagulased kõik kenasti kohal, ei ole punast krossigi väärt

[ruger]

Soomlastel info, et neile jõudnud Iraagi pagulased kavatsesid korraldada, enne kodumaale kinnimakstavat tagasiminekut, kohapeal korraliku rüüsteretke. Süügistuse sai 8 pagulast.

Group of Iraqi "asylum"seekers had planned a crime wave before taking government money to leave #Finland voluntarily

http://www.iltalehti.fi//uutiset/201704 ... 5_uu.shtml
https://twitter.com/pmakela1/status/854780169902542848

[Kriku]

Soome peaminister teatas valmidusest võtta vastu rohkem pagulasi.

Sipilä sõnul on tsentristlik valitsus omal initsiatiivil valmis tõstma kvoodipagulaste arvu, kui suudetaks jõuda mitte ainult Soomet, vaid kogu Euroopa Liitu hõlmava lahenduseni, vahendab uudisteagentuur STT.

Valitsusjuht tunnistas, et varjupaigataotlejate südametunnistus ei ole alati puhas.

„Kontrollimatu immigratsioon on probleem. Meil ei maksa olla naiivne,“ rõhutas ta.

Sipilä sõnul tuleb aga sõja eest põgenevate inimestega olla külalislahke ja jagada nendega nii toitu kui öömaja. „Tuleb talitada südame järgi,“ sõnas ta.

Soome võtab kvoodi alusel igal aastal vastu 1050 põgenikku.

Mitu Põlva pagulasperet lahkus Saksamaale.

Üks Kagu-Eestisse suunatud pagulaspere lahkus suuremasse Eesti linna ja sealt kuuldavasti Saksamaale edasi, kirjutab Lõunaleht.

Teine kvoodipagulaste pere läks Saksamaale reisile. Kolmaski pere on avaldanud soovi lahkuda. „Eesti ei ole siiski neile atraktiivne paik,” nentis Põlva vallavanem, kirjutab Lõunaleht.

Kõik Põlvasse suunatud lastega pagulaspered on olnud Süüriast.

„Üks pere läks Tartusse, aga kuuldavasti olla nüüd ka Tartust ära läinud. Nemad olid meil kõige esimesed, nad olid ka kõige asjalikumad,” ütles Põlva vallavanem Georg Pelisaar. Tegu oli kolme lapsega perega, ema-isa kõrgharidusega ehitusinsenerid. Et pereisa sai Tartus tööd, läks pere kaasa.

[kalvis]

Kas sellepärast nad oma varjupaikades ja laagrites elavadki pead-jalad koos? Või oli see sarkasm?

Vaatasin, dokfilmi - kõik Süüriast tulnud said omaette korteri (köök, tuba, vaatasid telekat). Kurtsid vaid, et jube igav on (see seletab ka miks neil ahistada meeldib), eks netis surfates mõnel tekibki mõte igavusest veel paremaid elamistingimusi Allahi juures otsida.

Ma ei saa nüüd aru, miks islamiriigi habemikud (need siis kes muuseas mõrvavad kurde, muid teisi islamiusulisi, kristlasi kui ka teiste usulahkude liikmeid, ja nimekiri ei piirdu ainult mõrvamisega) korraga tsiviliseeritumad on kui Saharast pärit neegrid kes parema elu otsingul lahkuvad aafrikast. Jõle jama lugu siis nende jaoks, Euroopa on täis nagunii.

Üldiselt on Aafrika Sahara piirkonna immigrantidel kõva sõna kui nende haridustase on algkoolist natuke parem. Süüria Jordaania põgenikelaagris statistika järgi on ca 30% oli neist mingi kõrgharidus olemas. Mulle tundus see protsent üsna suur, kuid öeldi, et nibin nabin jäid süürlased maha piirkonnas juutide ja palestiinlaste omale. Võimalik, et nad peavad kõrghariduseks ka usulist teoloogiat.
Ma ei tea miks on süürlastel selline tapahimu, ükskõik mis uudist loed siis sõdimisoskus on vilets aga tapahimu on vägagi suur. Meenub Inglise kodusõda, mille verisus oli täpselt samast klassist - järelikult ikkagi usk on see mis paneb kõik osapooled tapma.

[Manurhin]

Just hiljuti oli ETV pealt film Eesti sõdurite missioonist Afganistani. Sellest jäi väga eredalt meelde üks koht - nimelt olevat kohalike hulgas n.ö. kõva sõna kanda rinnataskus pastakat. See näitab, et oled kirjaoskaja. Seega tundub, et neil seal (vähemalt maapiirkondades) on haridusega lood sellised nagu meil olid ülemöödunud sajandi alguspoolel.

[kangelaspioneer]

Üks ei sega teist. Ehk siis on piirkondi, kus kõrgharidus ei tähenda tingimata, et inimene kirjutada oskab.

Afganistanis on maapiirkonnad valitsuse kontrolli all rohkem sümboolselt, usukoolid koguvad populaarsust. Üldhariduskoolid on täna suuremate linnade privileeg.
Madreiseid ehk islami koole on erisuguseid, sõltuvalt kohalikust hõimust ja usujuhist. Osad püüavad poisslastest inimesi kasvatada ja õpetavad muuhulgas ka kirjatarkust, mõnedest tulevad välja verejanust ruutus silmadega usuhullud. Viimastes on suure tõenäosusega ainsateks kirjaoskajateks õpetajad.