Martin Herem: Loodan, et sõda ei tule. Ka võidukat mitte.
Kaitseväe peastaabi ülem kolonel Martin Herem on mees, kes arvutab ja mõõdab Exceli tabelis, mida meie kaitsevägi vajab, kas tanke või suurtükke või hoopis õhutõrjet. Nüüd räägib ta Ekspressile, mida me saame ja mida me ei saa.
Hiljuti ajakirjale Sõdur antud intervjuus ütlesite, et oleme oma 2 protsendiga SKTst üsna piiri peal. Sain sellest aru nii, et suudame olemasolevat ülal pidada ja võib-olla midagi juurde osta, aga suure hüppega toime ei tuleks.
Õigus. On ka lisatud, et mingid asjad on mõttetud ja kaotame nad siis ära. Mina ütlen, et kui midagi ära kaotaks, siis see eriti ei toidaks.
Kui Mart Laar oli kaitseminister, räägiti, et peame oma kaitseväega liikuma proportsiooni poole, kus kolmandik eelarvest oleks investeeringud, kolmandik personalikulu, kolmandik jooksvad kulud. Mis on seis praegu?
Protsent siia-sinna, aga nii umbes ongi. Hoiame neid proportsioone.
Riho Terrase ametisse astumisel olevat kaitsevägi olnud põhimõtteliselt pankrotilähedases seisus. Mida see tähendab?
Ühtegi olemasolevat süsteemi pole vähendatud võrreldes eelmise kaitseväe juhataja ajaga. Küll oli meil paberil palju asju, mis tänaseks muutnud. Paberil oli meie sõjaaegne kaitsevägi 40 000 meest, praegu on 21 000 (uue arengukavaga kasvab 25 000 peale).
Nii suured arvud tõid kaasa selle, et kogu aeg tuli osta mingeid püsse ja pükse ja autosid, aga tankitõrjerelvadele moona enam osta ei jaksanud. Paberil olid granaadiheitjad, aga moona nende jaoks – utreeritult – oleks olnud üks rakett ühele heitjale.
Suur hulk investeeringuid lähebki praegu laskemoonale. Tankitõrjerakett ja õhutõrjerakett on kallid asjad.
Kuulsin, et kui tulid Javelinid, siis alguses näidati neid rõõmuga, aga viimasel ajal neid enam ei näidata, sest muidu mõni ajakirjanik jälle kirjutab, et näe – üks pauk ja ühe lasteaia raha läks.
Koos käibemaksuga maksab selline rakett umbes 100 000 eurot. Sellepärast me lasemegi neid suhteliselt vähe ja hoiame juhuks, kui tuleb mõne miljoni eurost asja, nagu tank, puruks lasta. Siis muutub rakett väga odavaks.
Pean kogu aeg kordama, et keegi rääkis ja kusagilt kuulsin, sest mul endal ju riigisaladuse luba pole, aga kaitseväes on või oli laskemoonaga nutune seis. Kirjutasin, et näiteks Eesti kaitseväe suurimale, 120 mm miinipildujale on moona nii vähe, et sõiduauto pakiruumis võib ära vedada.
Kaitseväes käis selle peale suur arutelu, kui suur on üks pakiruum. Kindel on see, et 120 mm moona ongi vähe, aga kindel on ka see, ja mina panen käe südamele, et mitte nii vähe, mida ühes sõiduauto pakiruumis saaks ära viia. Aga tunnistan, et võrreldes vajadusega ja laoseisuga võib seda pakiruumitäieks nimetada küll.
Kas räägime minevikust või on see tänane seis?
Räägime minevikust. Üks laev tuli ja üks teine laev tuli veel. Ma täpselt ei tea, aga minu jaoks on oluline, kui moon on üksustele määratud ja saab harjutusi teha. Ma tean, et aasta lõpuks on enamik moona käes, võiksime uhke lahingu maha pidada.
Eestis pole kunagi tõsimeeli arutatud hävituslennukite või allveelaevade ostmise üle, küll aga on arutatud tankide, liikursuurtükkide ja keskmaa-õhutõrje ostmist. Kas neist kas või üks mahub kaitse-eelarvesse?
Jah.
Aga kaks? Või kolm.
Ei mahu. Selle kahe protsendi sees vaatame liikursuurtükke. Läti ja Soome on samuti neid hankimas ja oleme nende tegemistega kursis.
Kui kahe protsendi sees saame liikursuurtükid, siis keskmaa-õhutõrjet ja tanke enam ei saa?
Tehke ise rehnung. Mina neid teen. Tankikompanii (umbes 15 tanki, lisaks muud sõidukid) maksab umbes 30 miljonit aastas, see on ülalpidamine ja aastate peale laiali jagatud väljaostuhind.
Leedulased ostsid hiljuti keskmaa-õhutõrje, see on avalik info. Üle 100 miljoni euro eest said nad vist neli laskeseadet, kaks radarit ja kaks tulejuhtimissüsteemi.
Hiljutises intervjuus ütlesite, et teil on Exceli tabel võimekustest, mida on väga vaja ja mida ilmtingimata vaja pole. Mis seal tabelis on?
Õhutõrjet on kangesti vaja. Kuid arvutame edasi. Vaja on väga, aga raha jätkub ainult mõnele tulesüsteemile. Mis me selle eest saame? Saame õhusõidukite vastu ära kaitsta kõik oma väeosad, aga Stenbocki maja näiteks me enam ei kaitseks. Ka väeosasid saaksime kaitsta ainult seni, kui need on paigal. Ja ainult lennukite, mitte rakettide eest.
Samas, selle raha eest võiksime osta meeletult palju suurema tankitõrje. Või äkki on kasulikum osta hoopis jalaväe lahingumasinad?
Exceli tabel põhimõtteliselt näitab, et me ei osta asju ainult selle järgi, kui hädasti meil midagi vaja on. Peame ka vaatama, kui palju maksab, kui hästi sobitub meie süsteemi, kas saame kohe tööle panna. Või äkki saavad liitlased selle võime asendada?
Ja siis ühel hetkel õhutõrje, mis siis, et seisab Exceli tabelis soodal positsioonil, polegi enam nii prioriteetne. Karm värk.
Te ütlete, et on jubedalt vaja, aga kõik on nii kallis, et me ikkagi ei saa seda?
Jah, seda esiteks. Teiseks, ma vaatan meie viimaseid arvutusi ja lähen siin küll poliitiliseks, aga üks presidendikandidaat pakkus välja moodustada suuremad brigaadid ja rohkem brigaade. Mina ütlen, et selleks on põhimõtteliselt vaja 10 protsenti SKTst. Siis võiks tunda end suhteliselt kindlalt ja ma arvaks, et siis on Venemaal ikka liiga kallis meiega tüli norida.
Aga 10 protsenti on ulme?
See ongi ulme. Aga kõik, kes ütlevad, et ilma keskmaa-õhutõrjeta sõdida ei saa, vaadaku ISISst. Neid pommitatakse juba kaks aastat, aga nemad ja muud mässulised sõdivad ikka edasi.
Mida meil ilmtingimata vaja ei ole?
Augustikuus vaatasime struktuuri koos ohuhinnangutega üle, kas on midagi kokku hoida. Vastus: pole mõtet. Võtame näiteks miinijahtijad ära, aga mis tuleb asemele? Olen isegi mitmes asjas ümber mõelnud. Viis aastat tagasi arvasin, et miinijahtijate ost ja Ämari ehitus olid vead – tohutult kallid, vähe saame vastu. Praegu ma näen, mis kasu oleme saanud.
Kas tihti tuleb teha valikuid, et kas rohkem ja nõrgemaid relvi või vähem ja paremaid relvi?
Tunnistan, et sõjateadus on meil alles lapsekingades, aga meil on operatsioonide analüüsid, kus simuleerime, modelleerime ja kasutame matemaatikat. Meie tänased sõjamängud ja matemaatika on natuke kohvipaksu pealt tehtud, aga need on meile öelnud, et mõistlikum on sõdida CV90te kui väiksema arvu tankide või suurema arvu Marderite või ¬BTRidega.
Me teame näiteks, mis juhtus kolmekordses ülekaalus vastastega Norra CV90te vastu.
Mis siis juhtus?
Scoutspataljon, lätlased ja leedulased etendasid Lätis Adažis seda kolm korda suuremat vaenlast. CV90te vastu oli neil sama palju võimalusi kui lumepallil põrgus. CV90 tulistab 700 meetri kauguselt sõidu pealt laske A3-suuruse pinna pihta ja seda ka siis, kui sihtmärk kiiresti liigub. Piltlikult – CV90 sõidab ja sihib sind kogu aeg otsa ette. Kvantiteedis võibki olla oma kvaliteet, aga valikute tegemise korral ütlen alati: näidake matemaatikat.
Käisin mõni aasta tagasi ajakirjanikuna Kevadtormil. Mäletan, et Läti elukutselised mängisid vastaseid ja meie ajateenijad tegid neile lõdvalt ära. Aga mäletan ka seda, et ühel hetkel side ei töötanud ja ühendust peeti mobiiltelefonidega, mida tegelikult vist ei tohiks.
Ei, seda ei tohiks.
Siili või Kevadtormi puhul avalikkus ei saa aru, mis läks hästi, mis halvasti. Pressiteatead ütlevad enamasti, et kõik läks hästi… Päriselus pole kunagi nii, et kõik läks hästi või kõik halvasti.
Ütlen ausalt, et viimastel aastatel on hästi läinud asju rohkem. Mis puudutab mobiiltelefone, siis ühel hetkel võtame ka sõjas need välja.
Viimased kaks aastat oleme mobiiltelefonidega sõda mänginud. Oleme kompromiteerinud õppustel osalevate inimeste mobiiltelefone. Kui sul mobiil on sisse lülitatud, saad sõnumi ja sõnum peab olema „isuäratav“, et loll inimene läheks vastusõnumit saatma – siis ta on põhimõtteliselt meil sihikul.
Või kui näiteks Scoutspataljonile tuleb sõnum, et probleem on päevaraha välja maksmisega, võtke ühendust staabiga, siis järgmised kaks tundi tegeleb staap lahingu juhtimise asemel fantoomsõnumis olnud info tagaajamisega. Teeme kõike: infomüra, õngitsemist, sihtmärkide leidmist, moraali halvendamist. Lõpuks tuleb mobiilile tõene sõnum ja siis enam inimene ei usu. Ka seda teeme.
Kokkuvõttes. Oma kaheprotsendise kaitse-eelarvega suudame tänast väge ülal pidada ja suurematest asjadest hankida liikursuurtükid?
Jah, arvutasime seda ja leidsime, et tankidest, õhutõrjest ja liikursuurtükkidest ühe suudaks me teatud mööndustega hankida. Siis vaatasime, mida liitlased meie eest teeksid ja mida mingil juhul mitte. Nii jõudsimegi liikursuurtükkideni. Üle laua ääre kukkusid tankid ja õhutõrje.
Kui sisse tuua õhutõrje ja tankid ja veel midagi, on see umbes kolm protsenti SKTst. See tähendab hankimist ja järgmised kümme aastat ülalpidamist.
See on otsus, mida ei tee teie, vaid poliitikud?
Muidugi. Mina pole selle taseme inimene ja ma ei taha neid otsuseid teha. Kui mulle öeldakse, et näe, siin on kivikirves ja sellega tuleb sõdida, siis ohkan ja kehitan õlgu, aga lähen ja sõdin. Olen selle elukutse valinud.
On väga suur erinevus, kas 24. veebruaril marsivad kaitseväelased kivikirveste või jämedate torudega. Venelased veavad platsile ka oma uued Armata-tankid, mis lohistatakse salaja trossi otsas kohale, aga näevad võimsad välja. Moraali, psühholoogi küsimus.
Meil on natuke kehv maine selles osas. Soomlastel on rauda rohkem, aga paraadid ikka sellised tagasihoidlikud kõndimised, aga seal keegi ei ütle, et soomlased pole vinged. Meil Eestis öeldakse ikka, miks te ei tee midagi ägedamat.
Soomlased on sõja võitnud, seal on suur vahe…
Ja kas meie ei ole? (Herem osutab seinale, kus kaks fotot kahest mehest vabadussõjas: „Minu vanaisad. Võitsid sõja.“)
Ütleme nii, et ühiskonna moraalile loeb alati see viimane sõda.
(Muigab) Noh, me ei läinud starti. Oleks starti läinud, küll oleks hüpanud.
Ma ei ütle, et see on ainuke põhjus, miks soomlased on rahulikud ja enesekindlad. Aga meil on ikka, et nii väikesed oleme ja kaitsevägi on nii kallis ja niikuinii me ei saa…
Ei vaidle vastu. Aga samas loodan, et meie võidukat sõda ei tule kunagi. Et sõda ei tule üldse. Ma pole eriline rahuarmastaja, aga sõda on jube väärtuste raiskamine. Vahel tuleb isegi masendus peale, kui palju me riigikaitsele kulutame. Miks see kuradi naaber ei võiks normaalne olla? Või oleks me kuskil, ma ei tea, Andorra koha peal. Mis siis viga oleks.
Aga me ei ole?
Ei ole, ja siis ei jää midagi muud, kui valmistuda võidukaks sõjaks.
Mida loodetavasti ei tule.
Loodetavasti ei tule kunagi.
Kuna see on nii laialt levinud info, siis pigem peaks Trump ja ta tulevane meeskond eriti pingutama, et saada lahti arvamusest ala venelaste agent istub USA tähtsaima nõuniku toolil. Kui Trump arvab, et ta on hea läbirääkija, siis kuidas ta läbi räägib kui venelased tema kõiki samme ette teavad?