www.militaar.net

Küll OT, aga akf Castellumile teadmiseks- tiksus ta oma ideoloogilise pagasi pealt pika elu ja läks teise ilma vast paar aastat tagasi. Ja oli Lasnas vene koolis pedagoog. Koos Taimre Annega. Õppis nooruses Moskvas Lumumbas ja alustas pedagoogikarjääri Vabaduse pst- l toonases 27ndas piitspeene näitsikuna. Tõdedes küll juba siis, et vaadates ema on ka temal priske tulevik.

Kapten Trumm kirjutas:No minu teadmised võivad olla puudulikud ja on kahtlemata mõjutatud nii tugevast koolist, kus mul oli au käia kui ka tublidest vanematest, kes mulle muretu elu tagasid, aga noh, kõik on suhteline nagu Einstein ütles ja ühel 1989 sündinul poleks selle loogika järgi siin üldse siis sõnaõigust, veelvähem taoliselt lonti taguda nagu lugeda võib?

Mõtlesin sellele lausele tükk aega ja siis tuli silmade ette teine (kuigi vastupidine) võrdlus - Kardashianid rääkimas raskest orjapõlvest ja selle hävitavast mõjust.
Aga mõte on mõlemal juhul üks, räägitakse "asjatundlikult" ajast, mida ise ei kogetud.
Lapse kogemus on midagi muud kui täiskasvanuna ise seda läbi elada või populaarteaduslikest ajalooraamatutest lugeda (seal ajaloo näitamine on sageli mõjutatud isiklikust arusaamast).
13-aastatst last tõesti ei kutsutud KGB-sse ülekuulamisele ja vaadati vahest mõnele asjale (tänu tublidele vanematele) läbi sõrmede.
Olles 80-ndatel juba vene kroonus käinud, kõrghariduse omandanud ja pereisa, nägid asju hoopis teisiti.
Eriti kui isa oli olnud Siberis; ja tädi elas Rootsis; ja üliõpilasena oli mitu korda kutsutud vestlema KGBlasega (dekaani kabinetti!); ja otsesõnu öeldi tööl välja, et ilma parteisse astumata ära looda edutamist; ja …

Aga neid asju ei saanudki veel alles 13-aastane näha.

1930-2011: https://www.geni.com/people/Elsa-V%C3%A ... 2976458891

Ideeline kommunist, kes joonlauaga tüdrukute seelikuid mõõtis ning võis lahtistesse pikkadesse juustesse (tüdrukul siis, poisi puhul oli see üldse mõeldamatu) käärid sisse lüüa, oli ka Tln. 44. KK direktor Ellen Kuum (1926), kes on siiamaani elus ja käis pikka-pikka aega kooli kokkutulekuid kummitamas (võimalik, et käib praegugi). Tema mešikeelne "Armšad õpilašed, keškkooli lõpetajatele on meie riigiš kõik teed lahti" süübis minu emale eluks ajaks mällu...

Elsa Gretškinast ja tema silmapaistva karjääri hilisest faasist EV-s on siin lõngas vist juba juttu olnud...

Minu kooli padupunane ajaloo ja (nõuka) ühiskonnaõpetaja igatahes sai valgustatuks 1991 ja hakkas umbes sama intensiivsusega isamaaliseks - ja ennäe imet, viimati kui kokku puudusin, oli direktori asetäitja ja pretendent käimasoleval uue direktori konkursil.

Niiet endised punased, nina vastu tuult hoides ja "õigeid" liigutusi tehes elukäik riigivõimust ei sõltu. Taolist metamorfoosi võis tähendada ka maakodus, kus mitmest külajoodikust ja päevavargast said 90ndate alguses "poliitikud". Taolised "patrioodid" on üks seltskond, keda ma sisimas jälestan.

Kui paljudel oli koolides korrapidamisteenistus (õpilastest)? Mina olen jõundud isegi peakorrapidaja korra olla. Karm värk, õppetööst vabastus ja tundide ajal, kui majas vaikne, sai lauasahtlis raamatut lugeda. Muide peakorrapidaja mapis olid veel alles ka tsiviilkaitse häiresignaalid, mida pidi siis (kellegi käsu peale???) koolikellaga andma.
Õhuhäire, radiatsioonioht jne. Tavakorrapidajad pidid hoolitsema korra eest vahetundide ajal koridoris. Näiteks pidi jalutama kindlas suunas, mitte ringi tormama.

Riietust korrapidajad ei kontrollinud, seda tegi õppealajuhataja paari õpetaja toel. Koolivormist ei pea vist rääkima, pioneerikalts pidi olema triigitud ja õigesti seotud ning pioneerimärk rinnas. Mingi hetk see punane kalts kadus, kuid pidi olema asendatud lipsuga.

Aastatel 89 kuni vist 95(?) oli meil midagi sellist olemas. Õppisin algklassides. Vahetundides määrati korrapidajad, kes pidid muu kamba hoidma klassist eemal ja vist ka klassi koristama.
Peale seda perioodi, põhikooli teises pooles, oli korrapidajate ainus ülesanne klassi koristamine peale tunde. Karm, kuna toona õgis enamus klassist iga oäev kilode kaupa sihvkasid. Koored tatistati laiali nii, nagu lind essub, ja isegi suured õgardid ropendasid seda jama kokku pühkides

Ma omalt poolt uuriks: missugune seltskond olid oktoobrilapsed ja pioneerid eri koolides? Enda koolist mäletan, et see seltskond hoidis algklasside juntsusid. Oktoobrilaps võis omal algatusel minna lohutama pägalikku, kes ootas garderoobis ja kelle isa miskipärast tunduvalt hilines järgitulemisega.
Olid nad mujalgi nii lahedad või esines ka kiuslikumat suhtumist nende poolt?

Oktoobrilaps oligi see pägalik, keda osa pioneere ja komnoori pookis.

Oktoobrilapsed olid praktiliselt vist kõik algklasside õpilased, pioneeride puhul jäid mõned juba teadlikult kõrvale. Minu aastakäigu kolme paralleelklassi kohta keeldus ainult üks poiss pioneeriks astumisest ja temagi tegi seda aasta hiljem. On hästi meeles, kuidas ta pidi üksi kogu kooli ees aulas ette astuma, pioneerirätt käe peal ja kõikide ees pioneerivande lugema. Selline erakordne sündmus on lihtsalt mällu jäädvustunud.

Meil oli kah paar tegelast, kes pioneeriks astumise ajal olid haiged pidevalt. Vahest üritati viimast nii jooksvalt pioneeride tuppa meelitada ja nimekirja saada. Aga see ei õnnestunud. Vennike suutis ikka kuidagi viimasel minutil kaduma minna. Klassijuhataja oli maru õnnetu, et kõik on pioneerid aga vat, see üks.. Polegi 100% täis. Mingit praktilist kaotust või võitu see mittepioneer ei omanud. Siis, kui pioneerid aktuse või millegi muu tobeduse tarvis drilli tegid leiti talle mõni sama "kasulik" ülesanne. See oli siis 80 teieses pooles umbes.

Mul iseenesest pioneeriks astumise vastu polnud midagi aga kuidagi juhtus, et polnud õigel hetkel kohal. Tulemuseks - kaelaräti asemel nõuti lipsu kandmist ja koosolekute ajal harjutasin korvpalli. Tegelikult meie kooli õpetajad võtsid kõike terve mõistusega ja mingit survet ei avaldanud.

80ndate teises pooles ei võtnud vene võimu enam keegi tõsiselt. Perestroika ja glasnost olid oma töö teinud. Süsteemi üle irvitati juba varjamatult.

Just-just - EV repressiivaparaat on palju tõsiseltvõetavam...

Eksju.

Tunnen kaasa, aga aidata ei saa.

Aitäh!

Kriku kirjutas:Ideeline kommunist, kes joonlauaga tüdrukute seelikuid mõõtis ning võis lahtistesse pikkadesse juustesse (tüdrukul siis, poisi puhul oli see üldse mõeldamatu) käärid sisse lüüa, oli ka Tln. 44. KK direktor Ellen Kuum (1926), kes on siiamaani elus ja käis pikka-pikka aega kooli kokkutulekuid kummitamas (võimalik, et käib praegugi)..

Ärra sa räägi, mis raffast siin kõik mäletatakse

Ellen KUUM keeras mul konkreetselt 44.keskkooli lõpetamise tuksi, määrates mind peale 8.klassi lõpetamist keemia eriklassi(-mis oli mulle ikka väga vastunäidustet) - ingl.k eriklassi asemel siis, kuhu ma ise tahtsin

Et tuligi sealt koolist ära kolida // keskharidus kutsekeskkoolis(-tänane Tallinna Ehituskool) omandada..

Muuseas, Ellen KUUMa taolisi tüüpseid nõukaaegseid võimukaid matroone oli tolles koolis ikka hulgem - no selline täielik sovetliku matriarhaadi pesa ühesõnaga