Suurettevõtja ja Skinest Grupi omanik Oleg Ossinovski: „(Ma ei armasta sotsialistmi,) Sest ma olen seda näinud. Minu isa tõi omal ajal koju keeduvorsti ja lõikas seda väikesteks tükkideks nagu torti.“
https://majandus24.postimees.ee/6786972 ... -parandama
Eesti kirjanik Einar Ellermaa: „Arvasin end küll nõukogude aega tundvat, kuid selgus, et mitte täiesti. Oli asju, millest tookord ei saanud rääkida ning hiljemgi pole avalikkus neid seiku kuulnud. 1988 tundub meile tagasi mõeldes sellise aastana, kus olime peaaegu vabad, aga veel veebruaris saatis KGB 37aastase Rein Metsa koos viie lapsega Eestist välja.“
Mets: „Viie lapse ja nelja kotiga.“
Riigist lahkumine toimus nelja päeva jooksul ja KGB jälitusosakond oli perel sabas nii Tallinnas kui Moskvas Stockholmi lennukile istudes – seda näitab KGB ulatuslik pildimaterjal, mis on nüüd rahvusarhiivis tallel. Vähemalt KGB uskus, et minul ja Huber Jakobsil, kellega koos Elu Sõna liikumist alustasime, on mõju. Neid noori ju tookord jälitati, viidi ülekuulamistele, nad said trahvi, kui neid Eesti lipuga tabati. Hiljem sunniti paljusid lahkuma. Sellest on vähe räägitud. KGB plaan oli Elu Sõna liikumine üldse maha vaikida. See on peaaegu õnnestunud, mis tegelikult on hämmastav, mõeldes, kui paljud olid selle liikumisega seotud. Ma olen päris kindel, et Eestis ei oleks alanud mingisuguseid ühislaulmisi ega Rahvarinnet ilma Elu Sõna tegevuseta. Meie liikumine mõjutas kõiki ühiskonnakihte, eeskätt noori. Meie julgus oli selles ajas erakordne. Loen praegu neid tekste, mida tookord koostasime ja mõtlen, et kas ma täna üldse julgeks selliseid asju kirjutada. Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteil oli üheksa liiget, kui nad registreerusid. Üheksa! Meid oli rohkem kui tuhat ja me olime väga aktiivsed kõikjal üle Eesti. Meie inimesed tegutsesid Kuressaares, Tartus, Pärnus, Võrus – igal pool. Ainuke, keda meiega selles ajas võib kõrvutada, on muinsuskaitseliikumine ja Mart Laar. Siin on veel mitmeid asju. Ärme näiteks unusta, et Edgar Savisaar oli Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee osakonnajuhataja. Tema nõuandjaks läks Raivo Raave, kes oli omakorda meie poiss... Meie kõige suurem sõnum oli välja öelda, et eesti poisid ei pea minema teenima aega Afganistani ja sealt tinakirstus tagasi tulema. Edasi tuli juba kodakondsusest lahti ütlemine, kui olime jõudnud selleni, et Eesti on okupeeritud ja ei saa võtta okupeeritud maalt poisse ning saata neid okupeerima Afganistani. Armeeteenistus oli püha asi, sellele massiline vastu hakkamine oli väga hirmutav. Seda võeti tõsisemalt, kui ise oskasime arvatagi. Jah, see oli katlamaja provokatsioon, kus KGB tahtis näidata, et mul on alaealise poisiga vahekord. Kuid – esiteks ei olnud vahekorda, teiseks polnud Allan alaealine. Ülekuulamise ööl oli see neile suur ehmatus. Allan nägi oma vanusest noorem välja. Ta sai kogu öö seal kõvasti peksa ning pidi lõpuks kirjutama alla paberile, et tal pole mingeid pretensioone. See oli suurte jõududega ette valmistatud operatsioon, üks inimene rääkis, et pärast meie äraviimist kruviti veel kaks ja pool tundi mikrofone maha. Juhtum ise leidis aset vastu 2. veebruari. Töötasin katlamajas ja Elu Sõna noored kogunesid sinna. Lugesin ette Tiit Madissoni üleskutse Tartu rahu tähistamiseks. Taipasin selle paberi panna ühe noore taskusse, kui nad lahkuma asutasid ja seda otsiti hiljem igalt poolt. Oi, kuidas otsiti! Jah, sinna (vagunisaatjaks Tallinna–Moskva rongile) läksin pärast Oleviste kirikus usklikuks saamist, kui pidin valima, kas senine töökoht tantsijana või usk. Valisin usu ja tööst jäin ilma. Sel ajal liikusid läbi Eesti Ameerikast Venemaale rahasaadetised sealsete dissidentide toetuseks. Tean, et toetati Sahharovi, ka Solženitsõnit. Olen ise vagunisaatjana kolmel korral vedanud rahapakke täis diplomaadikohvreid. Oli ka üks väga kahtlane lugu, kus sellise kohvriga oli Tallinna–Lvovi–Kišinjovi lennul keegi Haapsalu mees. Seda lennukit riivas õhus sõjalennuk ning rahvast täis TU-154 kukkus alla. Pooled reisijad olid eestlased, kes surma said, aga sellest ei räägitud Eestis hiljem sõnagi. Minu teada pole siiani räägitud. Veel kummalisem on, et Haapsalu mehest viidi tema naisele vaid püksirihm. Surnukeha ei leitud ja rahast polnud ka jälgegi. See oli hirmus lugu. Tahtsin saada represseeritu tõendit, sest mind saadeti ju jõuga välja. Ainus paber, mis minuga tehtut tõestab, on raamatus trükitud prokuratuuri otsus uurimine lõpetada, sest oleme riigist lahkunud. Hubert Jakobs sai sellest koopia teha, aga kui mina hiljem seda näha tahtsin, siis niisugust paberit enam ei leitud. Muidugi ei saanud ma mingit tõendit. Mitte ainult ei viska, nii see (KGB nakatas mind B-hepatiiti ja süüfilisse) oligi, see on fakt. Ma tookord mõtlesin küll ka ise, et kas ma olen selge mõistusega, aga hiljem jooksid mitmed asjad kokku, ühed-samad inimesed olid korraga asjasse segatud. Neid kokkulangevusi oli juhuslikkuseks liiga palju. Jah, pool aastat enne lahkumist läks asi nii hulluks (vanemate laste elu kujunes Eestis kibedaks). Õpetajate kius oli nii suur ja meid endid ähvardati, et kui jätkame oma tegevust, siis võib meie lastega midagi juhtuda. Isegi anonüümkirju saadeti, selliseid klassikalisi, kus olid ajalehtedest välja lõigatud tähtedest sõnumid. Meist endast ilmusid pidevalt laimavad artiklid, kuidas me nõukogude noortele ajupesu teeme ja neid valele teele kallutame.“
https://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/e ... d=87518447
.