Paistab, et Anne Sulling on väga hea artikli kirjutanud:
http://arvamus.postimees.ee/3335537/ann ... i-lahendus
Kas kellelgi on "Postimees+"?
Artikkel tervenisti. Troll
Anne Sulling: Merkeli-Junckeri poliitika on pigem probleem kui lahendus
21. september 2015 16:42
Euroopa ei ole lõhestunud pagulaste tõttu, vaid seetõttu, et Euroopa liidrid on pakkunud liikmesriikidele välja vastuvõetamatuid ning poolikuid plaane pagulaskriisi lahendamiseks, kirjutab riigikogu liige Anne Sulling (Reformierakond).
Euroopa pagulaspoliitikat on kriisi algusest peale iseloomustanud tõsiasi, et väljapakutud lahendused on olnud selgelt ebarealistlikud, et mitte öelda probleemi süvendavad.
Kuidas saanukski lahendusena näha Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri juunikuist plaani jagada Euroopa Liidu liikmesriikide vahel laiali 40 000 pagulast, ilma et oleks plaanitud kasutusele võtta mingeidki meetmeid piiri sulgemiseks või migratsiooni pidurdamiseks? Sellist plaani oleks võinud kaaluda, kui piiri taga olnuks mõni tuhat pagulast, kuid paraku on neid kümneid miljoneid.
Probleemi lahendamise asemel saatis Juncker signaali kogu maailma kriisikolletesse, et Euroopa Liit võtab vastu ja jagab saabunud pagulased laiali igal juhul, kas või sunniviisiliselt. Tegemist oli puhtakujulise lumepalli poliitikaga, mis andis hoogu juurde Euroopa suunas liikuvale pagulaste voole. Seejuures oli märkimisväärne otsustavus, millega plaani oponendid immigratsioonivastasteks tembeldati ja vaigistati.
Merkel lõikab poliitilist profiiti
Junckeri plaanile järgnenud Angela Merkeli soolos teha ELi asüülireeglites erand, avada täielikult Saksamaa piirid ning kutsuda Ungarisse kogunenud pagulaste massid läbi Austria Saksamaale, võis aga näha lihtsalt poliitilise kasu lõikamise soovi. Sarnaselt Junckeriga saatis Merkel maailmale täiendava kutse asuda Euroopa poole teele. New York Times raporteeris, kuidas Iraqi Airways oli lisanud graafikusse lausa täiendavaid lende Bagdadist Istanbuli, et pidada nõudlusega sammu.
Erinevalt enamikust teistest ELi liikmesriikidest toetab Saksamaa avalik arvamus pagulaste vastuvõtmist. Bundesbanki juht Jens Weidmann on öelnud, et Saksamaal on kiiresti vaja immigrantidest tööjõudu, et katta tööjõu vajadus ning säilitada riigi jõukus. Juba praegu on puudu 500 000 töötajat ja aastaks 2020 oleks vaja täita täiendavalt 1,8 miljonit töökohta.
Lisaks majanduslikele kaalutlustele nägi Merkel pagulaskriisis ilmselt ka suurepärast võimalust Saksamaalt maha pesta möödunud sajandi võõravaenulikkuse kuvand. «Maailm näeb Saksamaad lootuse ja võimaluste maana. See ei ole alati nii olnud,» teatas Angela Merkel. Ka The Economist märkis oma 12. septembri väljaandes, et kui välismaalased näevad Merkelit pagulaskriisis liidrina, siis sakslased eelkõige Saksa valijaskonna arvamuse järgijana.
Merkeli poliitikal poleks õieti midagi viga olnudki, kui ta oma tegude tagajärgede eest oleks ka vastutuse oma õlule võtnud. Selle asemel otsustas ta aga koostöös Jean-Claude Junckeriga survestada teisi ELi liikmesriike võtma vastu uut plaani, mis sisaldanuks kohustust vastu võtta piiramatul arvul pagulasi kohustusliku kvootide süsteemi alusel – copy-paste Saksamaal juba töös olevast süsteemist, kus pagulased jaotatakse Saksa liidumaade vahel ära nende rahvaarvu ja majandustugevuse alusel. Nii läbimõtlematule ettepanekule ei olnudki võimalik oodata muud kui vastuseisu.
Kui Ida-Euroopa riike süüdistati seejärel egoistlikkuses, siis võiks küsida, milline ELi riikidest tegelikult on egoistlikult käitunud? Kas Angela Merkel arvestas oma samme tehes teiste riikide avaliku arvamuse või tööjõu vajadusega? Ilmselt mitte. Kas Merkel oleks astunud selliseid samme, kui ta olnuks president Tšehhis, kus avalik arvamus on 94 protsenti pagulaste vastuvõtmise vastu? Ilmselt mitte. Kas Merkel konsulteeris teiste liikmesriikidega enne oma sammude astumist? Absoluutselt mitte.
Täna võib öelda, et Euroopa ei ole lõhestunud pagulaste tõttu, vaid seetõttu, et Euroopa liidrid on pakkunud liikmesriikidele välja vastuvõetamatuid ning poolikuid plaane pagulaskriisi lahendamiseks.
Milline võiks olla pagulaskriisi lahendus?
Iseenesestki mõista tuleks kriisikolletesse sattunud inimesi maailmas aidata ning tagada neile inimväärne äraolemine ajal, kui nad ei saa oma kodus olla. See ei tähenda, et nad tuleks ilmtingimata kõik Euroopasse kutsuda. Oxfordi ülikooli professor Paul Collier ütleb väga tabavalt: «[Kriisikoldesse sattunud] inimestel on õigus unistada elust Euroopas, kuid Euroopal on moraalne kohustus neid päästa, mitte nende unistusi teoks teha.»
Esiteks, Euroopa Liit peaks esimese hooga senisest enam panustama pagulaslaagrite ülalpidamisse Süüria lähiriikides ning leidma sealsetele inimestele tegevust näiteks ettevõtluses osalemise näol, seni kuni sõda kestab. ÜRO võiks korraldada kampaania stiilis «Made by refugees», mis korraldaks näiteks pagulaslaagrites toodetud toodete müüki üle maailma.
Teiseks, Euroopa Liit peaks kokkuleppel Põhja-Aafrika riikidega looma ka Aafrika põhjarannikule pagulaslaagrid, mida finantseeritaks ja turvataks Euroopa Liidu vägede poolt.
Kolmandaks, tuleks luua föderaalne Euroopa piirivalve, mis tagab, et muuhulgas ka Kreeka ja Itaalia piirid peavad. Kõik pagulaste paadid, mis asuvad teele Türgist, tuleks edaspidi viia tagasi Türki, ning kõik paadid, mis asuvad teele Liibüast, tuleks viia tagasi turvatud pagulaslaagritesse Aafrika rannikul.
Neljandaks, ÜRO peaks looma globaalse asüülitaotlemise süsteemi, kus kõik rahujalal olevad maailma riigid annavad oma äranägemise järgi teada, kui palju pagulasi nad on valmis vastu võtma, ning täpselt niipalju pagulasi saab maailmas ka jaotatud. Pole mitte ühtegi ratsionaalset põhjust või põhjendust, miks peaks pagulaste jaotusskeem olema Euroopa Liidu keskne. Asüülitaotluspunktid tuleks viia suurte pagulaslaagrite juurde kriisikollete lähistel, et vältida pagulaste vajadust pikki eluohtlikke teekondi ette võtta.
Viiendaks, tuleks asuda tegelema massiimmigratsiooni algpõhjuste lahendamisega. See tähendab paraku sõjalist sekkumist Süürias. See tähendab ka tõhusamaid arenguprogramme Aafrikale ning Aafrika kaupade paremat ligipääsu maailma turgudele.
Kuuendaks, tasuks kaaluda Prantsusmaa endise presidendi Nicolas Sarkozy ettepanekut kehtestada ELi liikmesriikides sõjapagulase staatus, mis on erinev poliitilise pagulase omast. Sõjapagulase staatusega inimesed on kohustatud naasma oma päritoluriikidesse, kui sõda seal lõpeb. See aitaks vähendada kohalike elanike vastuseisu, kui on teada, et tegemist on külalistega, mitte uute alaliste asukatega. Lisaks sellele on Sarkozy teinud ettepaneku piirata perede ühendamise võimalusi, mida praegu kuritarvitatakse – saabuvad mehed, kes loodavad saada asüüli ja pered hiljem järele tuua.
Saksamaa hoiab Euroopat pihus, sest teised on temast kui Euroopa Liidu kõige suuremast majandusest sõltuvad. Ähvardusi lõpetada Schengen ning kärpida pagulaskvootide vastu protestivatele liikmesriikidele makstavaid eurotoetusi on kuulnud ilmselt enam kui üks liikmesriik.
Kuid kusagilt jookseb piir – vaevalt tahab Merkel minna ajalukku ka Euroopa Liidu lõhkujana. Seega ei peaks liikmesriigid kartma Merkeli-Junckeri plaanile vastu astuda, vaid seisma ettepanekute eest pagulaskriisi terviklikuks lahendamiseks, ilma et peaks loobuma oma õigusest määrata oma riigisisest immigratsioonipoliitikat.
