Üks huvitav artikkel, saab see Rõivas igalt poolt ikka kloppi. Aga ega ta ise midagi teinud pole ka eriti et ei saaks.
Ettevõtja Neeme Jõgi: idee püüelda viie rikkama riigi hulka on jabur, parem püüelda viie väärikama riigi sekka
jaga 26
Andres Põld, 11. juuli 2016
Lätlaste Kārumsi kohukese eestlastelegi armsaks teinud Riia piimatööstuse endine juht Neeme Jõgi on pärast poliitikast lahkumist juhtinud mitut suurt ettevõtet. Kuigi ta kinnitab, et vastutus ja otsuste langetamine on raske töö, on see siiski tunduvalt tervislikum amet, kui lollidega koos ühe laua taga istumine, nagu ta poliitikuna palju kordi kogema pidi.
Millise pilguga te Eesti riigi juhtimist vaatate? Kogemusteta noored, kes pisut utreeritult öeldes pole päevagi tegelikku tööd teinud, need juhivad nüüd siis tervet riiki.
No ausalt öeldes ongi ju meie peaminister parteibroilerite inkubaatorist tulnud tegelane. Ses mõttes on ta uue põlvkonna ehe näide, kuidas omaaegsest plakatikleepijast võib saada peaminister. Ameerikas võis saada lehepoisist miljonäriks, meil on see tiba teistmoodi. Ma ei taha nüüd ainult ka kriitikanooli loopida, aga selge on see, et ei ole otsustamist. Aga seda pole seetõttu, et puudub see unistus, mille poole püüelda ja arusaam, kuidas seda teha.
Eesti on ju valmis, vaja veidi vaid peenhäälestust.
No kus kurat! Ükski asi pole kunagi valmis. Nagu inglased ütlevad – ainult võileib võib sul paremal juhul valmis saada. Ja ka siis oled sa dilemma ees, sest sa ei saa seda samal ajal omada ja ära süüa. Sa pead valiku tegema. Sellest võiks aru saada, aga sellest arusaamiseks elukogemust lihtsalt napib.
Kuhu me peaks teel olema, mis see siht võiks olla?
Viie rikkama riigi hulka jõudmise idee on jabur. Kui me eesmärk oleks aga kuuluda viie väärikama riigi hulka, siis sellele ideele ma kirjutaks kahe käega alla. Muidugi – ühel võib arusaam väärikusest olla üks, teisel teine. See algab ka ärikultuurist. Näiteks, miks ma eelistasin Eesti asemel investeerida Lätti ja Ameerikasse? Sest Lätis on kasvupotentsiaal suurem kui Eestis. Kuid Ameerika versus Eesti – ärikultuur. Meil on ju neid jokk-karjapoisi skeeme tulnud avalikuks tuhandeid. Riik ise viljeleb neid skeeme. Mis kuradi investeeringutest siia me räägime. Küsimus pole tööjõu kalliduses või odavuses. Küsimus on muidugi tööjõu kvaliteedis. Kuid eelkõige on oluline see, et meie ärikultuur ei ole selline, mis tekitaks investorites usaldust. Kui tankistide skeem on väga levinud. Kui ettevõtetest kanditakse raha välja ja öeldakse: "Ups!" Jah, ettevõtja peab omandama kogemusi kas või läbi pankroti, aga küsimus on selles, kuidas seda tehakse, kuidas ta pankrotis käitub. Ka mina olen ühe oma ettevõtte likvideerinud, aga ma ei jätnud ühtegi kreeditori sendita. Panime sinna raha juurde ja maksime oma võlad kõik ära. See on kultuuri ja mõttelaadi küsimus ja kes kurat veel, kui mitte valitsus peaks praegu püüdma seda arendada. Selles osas on aga jäänud tõsine vaakum. Aga seda oleks võinud juba 10–15 aastat teha.
Kuidas saaks riik meie äritegemist eetilisemaks suunata?
Õiguskord ja isiklik eeskuju. Estonian Airi juhtumi valguses tahaks näha nüüd edaspidiseid kohtulahendeid, kus kellelegi pannakse süüks samasuguseid jokk-skeeme. Kui riik ise mitu korda eirab õiguskorda ja seadusi, siis mis eeskuju me anname? Mina tahaks näha sellist Eestit, kus ärimehed on üle maailma tuntud selle poolest, et neil on esiteks rahvusvaheline maine. Seda meil praegu pole, pigem ollakse kodu- ja maavillased. Kus nad on tuntud selle poolest, et nad on väärikad, nad on sõnapidajad. Ja mis on väga oluline – et nad oskavad ka ei öelda. Ja et neil on ekspordi ambitsiooni. Just ambitsiooni ja ekspordi taga ongi meie majanduskasv. Võtame lihtsa näite – kui palju Eesti ettevõtteid on defineerinud oma koduturuna terve Baltikumi? Ei ole ju neid eriti palju. Mina Rigas Piensaimnieksis lausa keelasin oma müügiinimestel rääkida müügist Eestisse ja Leedusse kui ekspordist. Ma nõudsin, et me defineeriks Baltikumi oma koduturuna. Ja see oli mentaalselt ülioluline. Ja läks paar-kolm kuud, kui mõttelaad muutus. Äripäev kirjutab sellest suurte pealkirjadega, kui kaks kasti siidrit saadetakse Jaapanisse, aga tegelikku ekspordiambitsiooni ma näen ikka väga vähe.
Ja miks ma ütlesin, et oluline on öelda ei. Kas me ikka tahame olla üheks aastaks Ikeale allhanke tegija ja siis järgmine pakkumine läheb Rumeeniasse ja siis me loodame, et ehk viie aasta pärast tuleb see uuesti siia tagasi. Mis lisaväärtuse ja rikkuse loomisest me sellisel puhul räägime?
Mille taha on siis jäänud ambitsiooni puudumine?
Siin on mitu põhjust. Esiteks – kui me vaatame neid suurärimeesteks ja tippjuhtideks tituleeritud isandaid, siis millel põhineb nende äri? Väga paljus on nende ärid seotud kas riigi või omavalitsusega tehtavate diilidega. Ehk siis üheks partneriks on avaliik sektor. Üldiselt pole selline äri eksporditav. Ja korporatiivsest ühiskonnavormist korruptiivseni on õrnõhuke sein. Ning see ei anna aimu erilisest ärigeniaalsusest.
Teiseks – ärimehed on oma äri ajanud 20–25 aastat, mängu tulevad ealised iseärasused, enam ei olda nii altid riskima. Ses mõttes on nooremad itivennad palju riskialtimad ja nemad sebivadki end igale poole. Kas nüüd sellest itivärgist terve riik söönuks saab, selles ma kahtlen. Töötlev tööstus on ja jääb. Ka tulevikus.
Kas Eestis makstakse õiglast palka? Tundub ju, et me teeme sama tublilt ja hästi tööd kui soomlane või rootslane, palk aga on mitu korda väiksem.
Küsimus on väga lihtne. Võtame levinud kassapidaja näite. Ühelt poolt turu suurus, kliendimass, mis loob juba eelduse kõrgendatud lisaväärtuse tekkimiseks. Ega sellest tootlikkusest päris ilmaasjata ka ei räägita. Jagada saab juba loodud rikkust. Kui ühiskond on rikkam, saab ka kassapidaja osa sellest rikkusest, mis sest, et ta teeb täpselt sama palju tööd kui Eesti kassapidaja. Paraku saab ühiskond rikkamaks siis, kui see on suurem. Sisetarbimine suurendab SKTd.
Tundub ebaõiglane, et inimene, kes käib korralikult tööl, ei ela ikkagi oma palgast ära.
Ma olen sellega selles mõttes nõus, et vaatame, mis Eestis toimub. Lisaks sellele, et Eesti on väike, on see ka pagana kallis maa. Klient peabki lõpuks jalgadega hääletama hakkama. Võtma jalad selga ja ostma sealt, kus valik on suurem ja odavam.
Eesti kaupmees paneb pigem poe kinni, kui hinna alla laseb.
Päris nii see ikka pole. Paljudel asjadel on see juurdehindlus ikka päris rasvane. Aga kui turg on väike, siis ei saa ka väga väikest juurdehindlust lubada.
Island meist kolm korda väiksema rahvaarvuga tuleb ilusti toime.
Mina siin otseseid paralleele ei tõmbaks. Sellepärast, et eks nemad on ka oma vitsad kätte saanud ja vigu teinud. Aga nad on juba oma geograafilise asendi tõttu palju suletum ühiskond kui meie. Samas palju rohkem turismiatraktiivsem kui meie.
Teie jutust ma saan aru, et Eestisse tuleks inimesi sisse tuua, et sisenõudlust suurendada.
Kui mõistlikult asju ajada, siis saab väga edukalt majandada ka 1,3 miljoni elanikuga riigis. Pole mingit küsimustki. Paraku oleme me seni paljuski käinud ühest kraavist teise. Mis puudutab immigratsiooni, siis ajalugu on näidanud, et teatud ühiskonna heaolutasemest alates – ja meie oleme ka sinna jõudnud, ei taheta ise enam nii-öelda luuamehe tööd teha. Ja selleks võiks importida odavamat tööjõudu.
Pärast kevadist tööandjate aastakonverentsi "Tuulelohe lend" käisid ettevõtjad välja ettepaneku, mis minu arvates tähendab olulist paradigma muutust – kui seni räägiti vaid tippspetsialistide ja kvalifitseeritud tööjõu sissetoomise vajadusest, siis nüüd käib jutt juba koristajatest ja turvatöötajatest jne.
See oli äärmiselt ebaõnnestunud samm. Ühest küljest meil peab olema võimalus väliskodanikke siia sisse tuua, aga see peab olema kontrolli all. Loomulikult peavad olema eelistatud haritud töökäed. Ja miks mitte ka kultuuriinimesed. Aga neil, kes tulevad, peab endil olema ka mingi sisemine tahe. See on mentaliteedi küsimus. Need, kes tulevad, peavad teadma, et meil on nendele nõuded ja ootused, mida nad peavad täitma. Mis puudutab lihtööjõu importi, siis ma viskaksin kivi meie endi kapsaaeda. Kõik põrguteed on teatavasti sillutatud heade kavatsustega. Üheks põrguteeks on osutunud töötukassa. Idee ise on õige, teostusega aga me vähendasime töötegemise tahet ühiskonnas tervikuna veelgi. Meil on kümneid tuhandeid inimesi, kes ei tööta, mõned neist on töötuna arvel, nad ei olegi eriti huvitatud tööle minemisest. Me oleme unistusega Põhjamaade heaoluühiskonnast loonud keskkonna, kus me oleme kahandanud töötegemise tahet. Rikkus tuleb kuskilt, äkki Euroopa Liidust, aga seda, et peaks ise kella kaheksaks minema tööle ja seal ka tööd tegema, seda jääb järjest vähemaks. Kasvavad peale üha uued ja uued põlvkonnad, kus töötegemise tahet on järjest vähem ning oskustööline ja töötav inimene üldse on järjest vähem au sees. Sellele aitab kaasa ka sotsiaalmeedia ja suhtlusvõrgustikud. Ma ei näe ka, et praegusel valitsusel oleks arusaam sellest ja et nad oleksid võimelised a) tunnistama, et kuskil on tehtud mõni viga ja b) mida oleks võimalik veel teha, et midagi päästa, et tõsta töötegemise tahet ühiskonnas tervikuna. Näiteks avalikust sektorist oleks võimalik küll ja küll inimesi tootvale tööle saata. Iseasi muidugi, kas neil töötegemise tahet on.
Teie jutus annab tooni pessimistlik joon – töötajad on laisad, ettevõtjatel puudub ambitsioonikus. Kas te poliitikasse ei taha tagasi minna asju paremaks muutma?
Ei-ei. Ma tulin poliitikast ära selleks, et sinna mitte kunagi tagasi minna. Mina olen oma panuse andnud riigi ja linna ülesehitamisse. Siis, kui algas see Euroopa Liidu aeg, siis ma enam seda põnevust poliitikas jätkata nii palju ei näinud. Nüüd aga hakkab nagu kahjutunne tekkima, sest juhina ma näen, kuidas võimalusi ära ei kasutata. Kui ma poliitikast lahkusin, siis jäi mul palju tuttavaid alles ja ikka küsiti ühe või teise asja kohta arvamust. Nüüd, ma pakun, 10 aastat pole keegi mu nõu ja arvamusi kuulda tahtnud. Ja niipalju, kui ma olen aru saanud, pole see praegu ka tavaks, et ekspertide käest midagi küsida.
Üritaks tõmmata teie kunagisest poliitelust ühe paralleeli tänapäeva. Koonderakond, mille üks juhte te olite, oli kunagi tugev valitsuspartei, ometi on see nüüdseks kadunud. Kas näete, et pikaaegset võimuparteid IRLi võib ka oodata Koonderakonna saatus?
Ei näe eriti. Juba Res Publicaga liitumine muutis olukorra kardinaalselt teiseks. IRL on Koonderakonnaga võrreldes ikka palju noorepoolsem ja uue ülesehitamise peale suunatud. Koonderakond aga ühendas vanu majandusmehi, kes soovisid rohkem majanduslikku stabiilsust. Muuseas – ma pole kunagi kirjutanud Koonderakonda astumise avaldust, küll aga Koonderakonnast väljaastumise avalduse, kui ma poliitikast lahkusin. Koonderakond oli oma olemuselt klassikaline võimupartei, mis niipea, kui liidrid eest ära kadusid ja vähem liidrid ei suutnud erakonda võimule upitada, siis oligi see erakond lõpule määratud. Ja seesama liidriprobleem on praegu kõikidel erakondadel peale Keskerakonna, kes on oma liidriga samas teistmoodi hädas. Pärast Mart Laari haigestumist pole IRLil õiget liidrit olnud ja sealt hakkavadki probleemid peale. Ja ma ei näe, et sotsidel ja Reformierakonnal oleks olukord parem.
Kuhu need liidrid siis kadunud on, miks neid peale ei kasva?
Omal ajal tundsid inimesed, kes vähegi lehti lugesid, kõiki riigikogulasi nime- ja nägupidi, sest nende seas oli teadlasi, õpetlasi, ühiskonna- ja majandustegelasi. Kui ma aga tänapäeval vaatan riigikogu saadikute nimekirja ja kui nime taga poleks erakondlikku kuuluvust, siis ma ei oskaks paljude puhul öelda, mis erakonda nad võiksid kuuluda ja kes nad üldse sellised on. Ehk siis tänu liigsele parteistamisele ja politiseerimisele ongi erakondadega liitunud palju inimesi, kes näevad oma teenimis- ja karjäärivõimalust poliitilises süsteemis. Mis iseenesest ei pruugi paha olla, küll aga peaksid nad olema võimelised ka ise midagi panustama. Üldiselt paljud neist aga pole. Ja see on probleem. Ning kuna sinna ongi nüüd kogunenud broilerlus ja poliitiline karjerism, siis intelligentne ja haritud inimene, kellel oleks riigile palju anda ja kellest oleks riigil palju kasu – ta lihtsalt ei lähe sinna.
Poliitikas oli mul kõige raskem taluda enda ümber lollust. Eks ma olin toona muidugi noorem ja kärsitum ka. Poliitikuna aga pead sa lollust taluma. Aga eraettevõttes – kui sa oled tööandja ja sul on loll töötaja, siis sa saadad ta minema. Ja kui sul töövõtjana on loll ülemus, siis sa pead ise ära minema. Selles mõttes on olukord palju lihtsam ja tervislikum. Aga taluda väga palju lolle inimesi laua ümber – see ei ole tervislik töö!
Kas ettevõtte juht peaks olema rohkem ärimees või meeskonna juht?
Nii üht kui teist. Ettevõtte juht peab ennast alati asetama omaniku positsioonile. See on Eestis muide tõsine probleem. Paljud omanikud ei anna endale aru, keda nad endale tahavad – kas tegevjuhti või käsundusohvitseri. Mina omanikuna ei palkaks oma ettevõttele tegevjuhiks endast vähem võimekat või rumalamat inimest.
Iga ettevõte on nii suur, kui suureks esmalt omanikud ja tegevjuhtkond selle mõtlevad. Unistus peab alati käima tegelikkusest motivaatorina ees. Nagu Enzo Ferrari ütles – kõike, mida oskad unistada, oskad ka teoks teha. Ja väga tähtis on samal ajal määratleda see, kes me mingil juhul ei ole ja mida me mitte mingil juhul ei tee. Need loosungid, millega võidukad väed viljapõllule viiakse, on olemas, aga jäetakse defineerimata, mida me viljapõllul kohe kunagi ei tee.
Kui sageli rõhub tippjuhti vastutuse koorem? Et pagan küll, otsusest, mis ma nüüd teen, sõltub kümnete ja sadade inimeste käekäik. Või võtate seda nii, et otsustamine ongi minu töö, läheb siis kuidas läheb?
Ükski tippjuht pole ju robot. Kõik need emotsioonid on üldjuhul kõikides juhtides olemas. Kuigi on ka erandeid. Steve Jobs oli ju üsna jõhker vend. Samas – üks juhi peamisi inimlikke tunnuseid ongi võime ja tahe otsustada. Kui seda ei ole, kui seda hakatakse omanikule delegeerima, siis… Sa pead võtma endale selle otsustusõiguse, selle otsustusvabaduse ja pead seda ka realiseerima ja ka vastutama. Kui ikka kogu aeg käsi või hääl värisema hakkab, siis otsi omale muu amet, elad paremini.
Millega te ise praegu tegelete?
Haldan oma investeeringuid. Ja otsin uusi kohti, kuhu investeerida. Olen kinnisvarasse paigutanud, olen ka lihtsalt allutatud laene andnud, Lätis on natuke tööstust, mis (toonitades) ei ole toiduainetetööstusega seotud, poolteist aastat tagasi sisenesin ühte Ameerika firmasse, kus olen nüüd aktsionär.
Palgatööle enam minema ei pea?
Ei, seda kindlasti mitte. Ja ma ei lähe ka enam. Kui ma peaksin mingi ettevõtte juhtimise veel ette võtma, siis ainult seal, kus ma olen mingi osalusega ise sees.
Kuidas tippjuhiks saadakse
Neeme Jõgi sõnul tippjuhiks sünnitakse. Selles mõttes, et tal peab olema mingi algupärane iseloomu- või geneetiline omadus, mida ta siis ise peab tahtma arendada ja kasvatada ja sellega kuhugi välja jõuda.
"Võim pole alati paha asi. Heas mõttes võim võetakse, mitte ei anta. Kui võtta keegi ja panna direktoriks, aga kui ta ei hakka direktorina käituma, kui ta ei hakka direktori funktsiooni täitma, siis ta pole direktor. Mis sest, et visiitkaardil ilutseb ametinimetusena direktor," räägib ta.
Lisaks on Jõgi sõnul ajakirjanduses tippjuhi kui sellise nimi devalveerunud. "Nendeks tituleeritakse sageli inimesi, kellel puuduvad igasugused juhiomadused ja kes lihtsalt täidavad mingit juhi funktsiooni nominaalselt," leiab Jõgi.
Pealegi on juhi amet vastuoluline. "Ühest küljest peaks juht olema positiivne eestvedaja, teisest küljest peab ta [oma töötajates] alati nägema veel kasutamata potentsiaali. See ei tähenda virisemist, et kõik on pahasti ja keegi midagi ei tee, vaid juht peab mingisuguse ajupoolkeraga olema kriitiline ja vaatama just seda, et hea küll, saavutasime hea tulemuse, aga mis veel saavutamata jäi, mis võimalused veel avanevad," räägib ta.
Juhtimine seisnebki paljus asjade muutmises või muutuste esile kutsumises siis, kui seda on vajalik ja mõistlik teha ja kui sa teed seda enne teisi, siis seda nimetataksegi üldjuhul loovuseks.
Neeme Jõgi
Sündinud: 04.09.1966 Jõgeval
Haridus: 2006–2008 Estonian Business School ; 1984–1990 Tallinna tehnikaülikool, majandusteaduskond
Töökäik
2007–2015 Rigas Piensaimnieks Ltd, juhatuse ainus liige.
2006 – investeerimisfond Mikran Invest OÜ omanik
2005–2006 Norfolier Baltic OÜ juhatuse liige
2004–2005 Estmilk Production OÜ, juhatuse esimees
2003–2004 AS ESTIKO-PLASTAR, juhatuse esimees
1999–2002 AS Tallinn Dairy, juhatuse esimees
1997–1999 Silmet Group, juhatuse esimees
1996–1997 Koonderakonna peasekretär
1992–1996 Tallinna linnavalitsuse liige linnaosavanema ja abilinnapeana
Hobid: jalgrattasport, suusatamine, jahipidamine
Perekonnaseis: lahutatud, kaks poega
