Kes poleks kuulnud väidet, et peavoolumeedia valetab? Meil kasutati veel hiljuti mõistet „õukonnameedia“. Äsja avaldati Saksamaal uuring, mis paljastab ebameeldiva asjaolu – meedia võibki olla kallutatud ja tegutseda poliitikute suuvoodrina.
Hamburgi meediakooli ja Leipzigi ülikooli teadurid analüüsisid nädalalehe Die Zeit kunagise ajakirjaniku ja nüüdse meediauurija Michael Halleri juhtimisel, mida kirjutati Saksa juhtivates väljaannetes kahe aasta tagusest põgenikelainest. Järeldus: Saksa ajalehed muutusid „rahvakasvatuslikeks brošüürideks“, püüdes suunata kodanike mõtteid, selle asemel et suunata poliitikute tegemisi.
Umbes kahesajaleheküljelist kokkuvõtet esitleti avalikkusele sel esmaspäeval. Saksa press, sealhulgas tule alla sattunud, ei püüa asja maha salata. Samas pole ka patukahetsust märgata.
Võibolla on asi selles, et 24. septembril toimuvad parlamendivalimised ning kantsler Angela Merkeli (kristlik demokraat) põhikonkurent Martin Schulz (sotsiaaldemokraat) on valmis muutma põgenike küsimuse oma peamiseks valimisteemaks.
Saksa ajakirjandus tegi seda kõike omast tahtest. Kui sundus oligi, siis sisemine, ajaloolisest süütundest tekkinud.
Süüriast pole uut põgenikelainet tulemas, küll aga saabub praegu üle Vahemere Itaaliasse rekordiliselt palju aafriklasi. Itaalia tunneb end hädas üksi jäetuna ning vihjab, et võib põgenikele anda vaba tee põhja poole. Ja kuigi ehmunud Austria kaalub ohu korral Alpides asuva Brenneri mäekuru sulgemist sõjaväe jõududega, võib härda südamega Merkel taas öelda, et Saksamaa võtab kõik põgenikud vastu. Aafriklasi ei saa ju jätta kõrgmäestikku külmetama!
Schulzi retsept on jaotada Itaaliasse kuhjuvaid põgenikke mujale Euroopasse, andes – ja see on oluline uuendus – igale vastuvõtjariigile rahalist kompensatsiooni. Brüsseli kaukast mõistagi.
Schulz võib rääkida, mida tahab, stiilis „kui ma oleks kantsler, siis ma…“, aga ta on muutnud põgenikud Saksamaal taas teemaks. Sealne ajakirjandus saab probleemi veel kord käsitleda, Halleri uurimuse vaimus motoga „mis sitasti, see uuesti“.
Esmalt tuleb siiski rõhutada, et uurijad ei tuvastanud midagi, mida võiks nimetada otseseks valetamiseks. Saksa keeles on olemas väga ränk sõna Lügenpresse (umbes nagu „petuajakirjandus“), mida omal ajal kasutasid natsid neisse kriitiliselt suhtunud Weimari vabariigi ajakirjanduse kohta. 2015. aastal kuulutati Lügenpresse aasta „ebasõnaks“ – tiitlist võib järeldada, et osa Saksa poliitilisest spektrist kasutas seda usinasti.
Halleri grupp analüüsis ligi 30 000 meediateadet, võttes luubi alla neli üleriigilist päevalehte, kolm veebiväljaannet ja 85 kohalikku ajalehte.
Mida siis tuvastati? Esiteks olid meediakanalid kriisi algfaasis sõna otseses mõttes ummistatud kõikvõimalike teadetega põgenikest. Suvisel haripunktil avaldas iga uuritud väljaanne keskmiselt 17 teadet päevas. Toimetajad polnud filtrina kuigi tõhusad, uudiste selektsioon oli ebapiisav, lugejad pidid selles rägastikus ise orienteeruma.
Žanriliselt valdasid uudis- ja arvamuslood, vaid neli protsenti oli intervjuu või reportaaž. Kui vaadati, kes said oma seisukohti esitada, siis kaks kolmandikku sõnavõtjatest kuulusid poliitikute hulka. Suuruselt järgmine seltskond oli juurahariduse ja -funktsioonidega inimesed (politseinikud, prokurörid, kohtunikud). Põgenikekriisi peamise raskuse kandjad – abiorganisatsioonid, vabatahtlikud, sotsiaaltöötajad –, kes rabasid ööpäev läbi põgenikekeskustes tööd teha, moodustasid kõigest 3,5 protsenti sõnasaajatest. Veidi enam – ligi nelja protsendiga – olid esindatud põgenikud ja asüülitaotlejad, kelle ümber kisa-kära tegelikult käis.
Vahest kõige ehmatavam on see, et meediavoos puudusid peaaegu täienisti sotsioloogid, antropoloogid ja islamiuuringute eksperdid, kes seletanuks tuhandete kaupa Saksamaale saabuvate inimeste tausta: millised on nende kodumaal etnostevahelised suhted, millised on sealsed abielu- ja perekonnatraditsioonid, kuidas suhtlevad mehed-naised omavahel, kuidas saavad läbi sunniidid ja šiiidid, mis on nende ühiskondade ajalooline taust. Ehk kogu info teemal „kes on kes ja mis on mis islamimaailmas“ jäi andmata.
Järgmiseks sedastati uudistevoo kallutatust. Ajakirjanikud edastasid teateid poliitikute positsioonilt, andes justkui mõista, et nad on lähedased poliiteliidile. Seda juhul, kui oli tegemist valitseva partei poliitikuga. Opositsioonipoliitikutega suheldi ülalt alla, koolmeisterlikult.
Eraldi uuris Halleri grupp mõiste Willkommenskultur (umbes nagu „tere-tulemast-kultuur“) lansseerimist Saksa ühiskonda. Mõiste tekkeloos tuvastati – ja see on taas kuidagi tuttavlik – majandusringkondade huvid. Alates 2005. aastast hakkasid Saksa töösturid nõudma poliitikutelt töökäte, õieti ennekõike ajude impordi hõlbustamist. Saksa tööandjate liidud kurtsid, et ühiskonnas on Willkommenskultur’iga lood kehvad, suhtumist tuleks parandada, et mitte kõik India programmeerijad ja insenerid ei läheks Ameerikasse, vaid osa jõuaks ka Saksamaale. Parlamendiparteid võtsid töösturite mure oma programmidesse. Pärast 2010. aastat hakati „tere-tulemast-kultuuri“ propageerima juba kohalikul tasandil, liidumaades ja kogukondades. Vastutustundlikud kodanikud olid kohustatud võtma migrantide suhtes heatahtliku hoiaku.
Aastail 2013-2014, kui Lähis-Ida põgenike laine esimesed pääsukesed hakkasid kohale jõudma, transformeeriti see mõiste juba Willkommensgesellschaft’iks (umbes nagu „tere-tulemast-ühiskond“), muutes heasoovliku suhtumise moraalseks kohustuseks. Kuna põgenikega tegelemine muutus suuresti vabatahtlike tööks, mobiliseeriti sel moel tuhanded mittetulundusühingud ja kümned tuhanded üksikisikud pagulaskeskustesse tööle. Kes esitas kahtlevaid küsimusi, tembeldati automaatselt võõravihkajaks.
Tulemuseks oli see, et need „võõravihkajad“ hakkasid tundma tõrjutust ja sõnavabaduse äravõtmist. Alternatiivsetes meediakanalites hakkaski levima peavoolumeediale pandud silt Lügenpresse koos süüdistustega, et Saksa ajakirjandus täidab poliitikute tellimusi.
Halleri juhitud teadlaste meeskond jõuab järeldusele, et Saksa meedia kallutatus viis ühiskondliku lõhe suurenemisele, mis aitas kaasa vastandlike ühiskonnagruppide moodustumisele.
Eesti mätta otsast vaadates tundub kõik tuttavlik – vähemalt süüdistused ajakirjanduse ja (valitsevate) poliitikute koostöös.
Ent Saksamaal on oma spetsiifika. Saksa ajakirjandus tegi seda kõike omast tahtest. Kui sundus oligi, siis sisemine, ajaloolisest süütundest tekkinud.
Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika põgenikest kirjutamine tuleb asetada Hitleri-kompleksi taustale. Kui meie meediakriitikutest „alternatiivikud“ näitavad näpuga Marju Lauristinile ja tema poolt „rikutud“ Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonnale, siis Saksamaal on asjasse segatud terve 1968. aasta põlvkond. Nemad läksid barrikaadidele oma vanemate vastu, kes ise küll ei osalenud natslikes kuritegudes, kuid kes vaikisid maha oma vanemate kuriteod (nähtus, mida kirjeldab põnevuskirjanik Frederick Forsyth romaanis „Odessa toimik“). 1968. aasta põlvkond murdis selle vaikimisemüüri, jõudes lõpuks teise äärmusesse. Alates 1980. aastatest võis Saksamaa ühiskondlikes debattides täheldada „Auschwitzi hüsteeriat“, kui natsiminevikust räägiti söögi alla ja söögi peale. Tänased Saksa ajakirjanikud on 1968. aasta põlvkonna lapsed ja juba ka lapselapsed. Kogu nende kasvatus ja haridus sisendab neile, et süüdistus natslikes sümpaatiates on võrdväärne korralike inimeste hulgast väljaviskamisega. Saksa ajakirjanik ei saa moslemite kohta kirjutada midagi, mis kasvõi ligilähedaseltki meenutaks seda, kuidas tema kolleegid 1930. aastail kirjutasid juutide, mustlaste või slaavlaste kohta.
Ent ühiskond leiab alati uued n-ö vastuvõetavad eestkõnelejad. Saksamaal on täheldatav äärmiselt huvitav tendents, kus moslemitest kaasinimestest (Mitmensch) hakkavad poliitilist korrektsust eirates rääkima need inimesed, kes on ise poliitkorrektsuse kaitsemüüri taga. CDU poliitik Jens Spahn kui homoseksuaal võib islamiste avalikult vihata. Saksa naised kui Kölni uusaasta ahistamisorgia ohvrid võivad avalikult öelda, et nende käperdamine ei ole kuidagi kooskõlas Willkommenskultur’iga. Ning Saksa juute ei saa keegi keelata kurtmast, et paljudes koolides on nende lapsed sattunud araablaste ja türklaste tagakiusamise ohvriks.
See kõik ei puutu enam Michael Halleri uurimistöösse, see on vajalik taustteadmine eesti lugejale. Hoogsate paralleelide tõmbamist Saksa ja Eesti ajakirjanduse vahele tuleks vältida. Meil Hitleri-faktor puudub. Meil on omad, väga spetsiifilised tüsistused.
Eesti ajakirjandus tegi ka kooseluseaduse kampaaniast kuni põgenikekriisi omani seda kõike vabast tahtest. Kui sundus oligi, siis ka sisemine, tekkinud liigsest innukusest "läänelike väärtuste" omaksvõtul. Paljude süvenemissoovi või -võimeta noorte jaoks hakkasid need võrduma parajasti peavoolu staatuses oleva vasakliberaalse maailmavaatega. Marju Lauristinil ei näe ma erilist süüd, sest nähtus on palju laiem kui TÜ ajakirjandusharidus.
(ehk et raskemini vaidlustatav nn sallijate poolt)