KOGEMUS | Lugu sellest, kuidas kurikuulus koroonaviirus mu kätte sai
Mart Kuusk oli terve kui purikas, kui 1. märtsil pisukeste vintsutuste järel Myanmarist koju jõudis. Kuidas kurikuulus koroona ta siiski kätte sai, selgitab ta nüüd ise. Ja teeb seda pikalt-laialt, sest lühidalt ei oska ja hästi ei saa ka.
Ei mäleta enam täpselt, millal see va koroona mu infohorisondile kerkis. Millalgi veebruaris ilmselt. Nagu 50aastase elu praktika on näidanud, on järjekordne sea- või linnugripp, ebola, SARS või mõni muu mind otseselt mitte puudutav haigus teema, kus paanikat rohkem, kui asi väärt.
Wuhan. Hiina. Olen Hiinas mitmeid kordi käinud, aga Wuhan ei aktiveerinud ühtegi mälusaart. Nii et kehitasin pigem õlgu ja meenutasin Uhhuduuri 4. jalgrattamatka Etioopiast Namiibiasse aastal 2015. Siis pidime ebola pärast muretsevatele kodustele selgitama, et meie teekond Aafrika idaserva pidi tähendab, et oleme viirusest sama ohutus kauguses kui Eestis viibijad. Mnjah. Räägi, mis sa räägid, aga kui inimene endale midagi pähe võtab, ega ta sellest kondist lihtsalt lahti ei lase.
Hüva. Jalgrattaga ümber maailma sõitva mehena olen ilmselgelt Harju keskmisest kõrgema riskikäitumisega. Mis teha, kui selline genoom ja sellised sõbrad on sattunud. Ega vabanduse palumine suurt ei aita ega see, et kanakarja kaagutamist tauninud riigimehel võibki õigus olla, kui ta väidab: “Loll viirus, saab kõik kätte, aga rahva ühisrinne on tugevam!” Ja nii kirjutan neid ridu, istudes juba pea teist nädalat vabatahtlikus koroonaviiruse isolatsioonis. Kodus koos kassi, koroona, naise ja pojaga. Ja meediaga, mille parimaks osaks on multikad Käsna Kallest, Transformeritest ja põrsas Peppast, sest sealt ei tilgu (veel) seda koroonasappi ajusse. Erikomisjoni juhid tunduvad õnneks sama võimekad olevat kui Spiderman ja Deadpool. Minu usk on tänu neile kindel nagu krüptoniidimuretul Supermanil.
***
Istun kodus ja loen vahtramahla tilkasid. Mahl hakkas nimelt jooksma. 18.03 kui pojaga augu uuristasime, ei virranud veel miskit. Täna (22.03) tilgub juba kaks tilka minutis. Loodan, et homme juba neli tilka. Näis.
Nii.
Aga kuidas ma ikkagi nakatusin? Ja suur osa mu igapäevasest elurutiinist vastu taevast lendas?
Hea muidugi, et rutiin lendas. Mitte elu.
Veel.
***
19.02 startisin Myanmari matkagruppi juhtima. Kotti pakkides heitsin pilgu S&P indeksile (S&P 500 on börsiindeks, mille moodustavad New Yorgi börsil ja NASDAQil noteeritud Ameerika Ühendriikide 500 suurima börsiettevõtte aktsiad - toim.), mis näitas all time high rekordpügalat pea 3400 juures. Põhimõtteliselt nagu saunatermomeeter näitaks 160 kraadi Celsiust. Palav. Ei saa kannikaid lavale toetada.
Logistika toimis. 21.02 oli 12 eestlast valmis alustama Yangonist matka Chini regiooni hõimude juurde. Saabumine Myanmari oli probleemitu. Lennukis küll topiti mingi tervisetõend kätte, kus pidi kinnitama, et sa Wuhanist ei tule. Ei tulnud. Viskasin paberi minema, aga pidin piirikontrollis ikkagi allkirja andma. Palavikku ei mõõdetud. Lasid sisse.
Olin Myanmaris esimest korda elus. Üliäge! Väga keerulise arengulooga riik, kus on inimesi (vähemalt 50+ hõimu), kes meie mõistes elavad endiselt rauaajas (milline maius lääneühiskonna turistile). Militaaroligarhia, rahvademokraatia poole püüdlemine, sügav budistlik eluruum koos genotsiidiga – põhimõtteliselt ajarännak 2500 aastat tagasi. Ja ei mingit koroonamuret! Vähemalt minu kui grupijuhi jaoks. Seni, kuni matka lõpp oli silmapiiril ja inimesed jälle võrgustusid.
No ja siis tulid üle pooltele matkakaaslastele SMSid kodustelt tööandjatelt – ärge tööle tulge! Ja osa Finnairi tagasilende muudeti ära. Singapur out. Bangok ok. Huvitav, kas Moskva laseb veel läbi? Lasi.
01.03 olin kodus nagu naksti. Pääsesin jälle. Libe vend, nagu ma olen.
Et kodus kohtuda koroonaga. Mitte enam meedia süleluses, vaid litakas otse näkku. S&P termomeeter oli 3400 pealt langenud 3090-le. Pole paha – saunas juba 140 kraadi. No ikkagi, isegi soomlastele palju. Aga karta on, et läheb kiirelt külmemaks.
Läkski.
***
09.03 oli esmaspäev. Minu kaasa sünnipäev. Inimesed ei taha esmaspäeviti jõuliselt pidutseda ja nii mõtlesimegi, et teeme peo reedel, 13.03, aga ikka vingerdasid mõned lähedased sõbrad ja sugulased end meite manu. Nagu ikka, oli tore koos olla. Sõime. Jõime. Tegime sauna ja mulisesime niisama. Sõltumata sellest, et kui keegi kergelt köhatas, otsis Covid-19 viirus nagu võilille ebe sobivat kohta maandumiseks… Kui ma nüüd meditatiivselt järele mõtlen, siis võib-olla tõesti mu ninakarvad korraks võbelesid, tajudes sissetungi. Aga aju ja keha seda ei märganud. Olime lihtsalt koos sõpradega. Ja seltskonda rikastava koroonaga.
11.03 hakkas mu elukaaslane köhima ja ta kehatemperatuur tõusis 38,5ni. Kuna nii juhtub igal aastal, süstisin apteeki Coldrexi järele. Empaatilise elukaaslasena tundsin ka ise kohe nohu. Võtsin tableti. 5aastane poeg keksis ringi ja tagus trummi, sest lasteaeda minna ei saanud. Reedese peo jätsime ära. Külla oodatud sõpradega olemise asemel külitasime Zoomis igaüks oma jookidega. Hmm, positiivne pere-eelarvele. Samas maksaks ikka iga kell x eurot rohkem, kui saaks kokku.
15.03 käis kiirabi ja võttis elukaaslase ninast proovi, s.t mitte ninast endast – topiti hoopis vatitupsuga varras ninna. Tahtsin ka, aga valges kaitseülikonnas tulnukas soovitas teha parem stepptantsu. Prooviks tuleb registreeruda ja saba 2 nädalat. Minge p…
Koroonaviiruse tervisekahju peres ajavahemikul 11.–20.03:
Mul 2 päeva nohu. 2 tabletti paratsetamooli.
Elukaaslasel tsipa sitem seis. Palavik 2 päeva, lihasevalu ja apaatia. Nagu igal aastal.
Poeg. Sügav masendus, et kellegagi pole mängida peale ema ja isa.
No sex.
***
Ei saa lahti tundest, et eelmisel aastal poleks selle nohu peale isegi haiguslehte võtnud. Nüüd võtsin, kuna riik ütles, et ära hinga. Võib-olla on J-l tõesti rohkem infot nagu liidritel ikka. Hoian hinge kinni.
Pole eriline tundeinimene, aga nüüd on küll tunne (selline lämmatav raskus ja raev hinges), et seekord minnakse kriisi ja eriolukorraga seda teed, et ravitakse nohu (mis, nagu teada, tappis 15.–17. sajandil 75% Põhja-Ameerika põlisrahvastikust) tuumapommiga. Ravi on garanteeritud!
Asi ju selles, et vaatamata Jumala sõnale, mille kohaselt inimene on ülem kõigist teistest maa peal toimetajatest, on inimese ainus mõte olla nn globaalses heaoluühiskonnas tootja ja tarbija. Ja nüüd on piirideüleses inimsuses ja sõjas lolli viirusega Kalevipoeg jalutu. Ei tootmist, ei tarbimist. Surrakse ikkagi. Kahjuks tundub mulle, et sellest arteriaalsest voolust rohkem kui viirusnakkuse pärast.
Jälgin mängu. Ettevõttes on 80% käibest läinud – eriolukord ja force majeure. Umbes 30 inimest tuleb lahti lasta.
Füüsilist ja emotsionaalset SKPd on plussi-miinuse-skaalal kodus muidugi raske mõõta. Hästi, maksime umbes 20 eurot paratsetamooli eest. Edasi tegeleme vohava hirmu ja ebakindluse maandamisega, kinnitades lähikondsetele, et oleme endiselt elus. Süstime ka optimismipisikuid, kuid lähikontaktide tõttu on umbes 20+ peret samuti vabatahtlikus isolatsioonis.
***
Laupäeva öösel oli pea nohust nii paks ja und ei tulnud. Kirjutasin üles:
Esimest korda oma elus nägin siis märtsis aastal 2020 homo sapiens’i ülemaailmset koondumist rassidest, religioonidest, kultuurist ja poliitikast sõltumata ühise vaenlase vastu. Viiruse vastu, mis rahvakeelse nimega (mis hea nali) Corona.
Loomulikult üksteist süüdistades ja näidates näpuga neile, kes on liiga aeglased, lollid või muudmoodi tagurlased ohuga tegelemisel.
Ja mind tõesti üllatab – või peaks ütlema paelub – mõte, et selle liigi tugevus (ja nõrkus) ei sõltu (praegu) mitte tehnoloogiast, vaid võimest koonduda ja kanda disproportsionaalselt suuri ohvreid selleks, et kaitsta nõrgemaid enda seast. Antud juhul nõrgema immuunsüsteemiga liigikaaslasi – lapsi ja vanureid. Isegi arvestades, et oht elule puudutab vähemust ka nende seas. Nohu, kurguvalu, külmetustunne…
Täitsa hämmastav. Milline evolutsiooni uperpall tõesti. Või mis?
***
Paari päeva pärast saab karantiin läbi. Ma ei tea, kas immuunsus koroonat läbi põdedes tekib.
Aga mida ma nüüd tean, on see:
- peavalu saab edukalt ravida tuumapommiga (majanduslikus võtmes),
- loodus kulgeb omasoodu, sipelgaid ja kopraid, rääkimata Lebistes reticulatus’test, ei koti homo sapiens’i nohu,
Myanmari hõimurahvad, nagu kõik, kes asuvad läänemaailma heaoluühiskonna äärealadel, elavad ja surevad ilma seda pandeemiat märkamata, iPhone’i uue versiooni väljatulek võib edasi lükkuda ja hind tõusta, elanike keskmine eluiga ilmselt väheneb.
S&P on 2300! Karuturg (olukord, kus aktsiate hinnad hakkavad hoogsalt langema või arvatakse peatselt tabava languse tulekut - toim.) on ametlik. Keegi ei tea, kui palju me heaoluühiskonnana tagasi kukume. Üks Põhja-Ameerika president võidab väljakuulutatud sõja viirusega ja valitakse tagasi. Suure tõenäosusega läheb elu halvemaks. Töötus lendab paraboolselt üles. Tarbimine väheneb. Sureme endiselt. Vanadusse, ennast ja teisi autoga alla ajades, kirve või sügavkülmutatud vorstijupiga pähe saades, koduvägivalla tagajärjel jne. Aga see-eest püsime kodus. Nagu Ukraina mesilased anekdoodist, kus mesinik uhkeldas, et tal mesilased suured kui mehe rusikas. Kui julgeti kahelda, kuidas sellised mesilased tarru pääsevad, kui auk sõrmejämedune, lajatas mesinik – pole siin miskit siiberdamist, kes sees, see sees! Kes väljas, see väljas!
***
Lasen koroona jälle endale pähe ja avan interneti. 22.03 on Delfis info:
- juhtumeid Eestis 326,
- kinnitatud juhtumeid maailmas 334 782,
- surmajuhtumeid maailmas 14 328,
- paranenud haigeid 96 661.
Ja meid on sel planeedil üle 7 miljardi. Veel on ruumi Issanda lõikuspeoks!
***
Päike endiselt paistab. Kevad on alanud. Murulauk kasvab. Linnud laulavad. Mis veel vaja. Aa... uus külmkapp vaja muretseda, ja kui juba, siis uus auto ka. Ei teeks paha!