www.militaar.net

Vähemalt need RG42 granaadid mis mina olen leidnud on küll suht ohtlikud olnud - vedrud suht viisakad aga splindid olematuks roostetanud.

need 42 sütikuosad jah suht kergesti mädanevad ise olen näind mitmeid millel nõel isegi mädand splindi tõttu alla liikund aga ilmselt on ka süütekapslid sama säilivus ajaga ja pole küll kuuld et kuskil plahvatand nii oleks

Pakun oma variandi. Käsigranaadid, mis on seisnud maapinnas, on ohtlikud, kuid ei kuulu eriti ohtliku lahingumoona all. Keskkonna mõjul (maapinna niiskus, temperatuuri kõikumised) tõttu on granaadi metallosade sisemuses olev aegsütiku süütemass poole sajandi jooksul piisavalt niiskunud. Pigem on ohtlikumad kuskil suhteliselt kuivas kohas olnud käsigranaadid kuna roostel on suurepärane omadus terast tasapisi hävitada. Väline kaitsev värvikiht tekitab petliku mulje hästisäilinud lahingumoonast. See, mis on toimunud sütiku sisemuses ei ole visuaalselt võimalik kindlaks teha.

Ei ole asi nii ühene. Praktikast: Jõest leitud granaatide RG-42 sütikud enamuses toimisid. Tõsi küll, granaadid olid jõkke visatud tõenäoliselt Vene vägede väljaviimise ajal, kuid siiski aastaid vees olnud.
Samas majast leitud ja väliselt ideaalses korras Saksa kaika StiGr 24 hõõrdsütikud Brennzünder 24 andsid lõhkekapslita katsetamisel kõik tõrke.
Erti ohtlike granaatide hulka loeks kõik vähelevinud mudelid, mille tööpõhimõtet enamus ei tunne. Kes oskaks kirjeldada I MS Vene Lišini, Novitski & Fjodorovi, Rdultovski, Zaslavski granaate, kes eristaks M 1917 gaasigranaati M 1914 termiitgranaadist? Saksa poolelt- kuidas ära tunda inertssütikuga kaigasgranaati “August”?
II MS kasutatutest - paljud üldse oskavad määrata, et Vene RG-41, ROG-43 (väliselt meenutab suitsugranaati) või Saksa Bhdgr. M 42(n) ja Handgranate 34 puhul on tegemist käsigranaatidega? Mingid topsikud ju lihtsalt. Munagranaat mudel 343(d) tööpõhimõte?
Suhteliselt haruldase RPG-41 tankitõrjegranaadi puhul väidetakse enamuses allikatest, et granaat plahvatas hetkeliselt löögist, vähemus tunnistab, et tegu oli RGD-33 suurendatud laenguga analoogiga, mis tegelikult tankidega võitlemiseks üldse ei sobinud. Oleks sobinud küll punkrite vastu, kuid 1941. aastal polnud sakslastel kiire edasiliikumise tõttu aega punkreid ehitada.
Lisaks veel igasugused vägedes või tehastes tehtud improvisatsioonid, lahingumoona laadimine juhuslike lõhkeainetega...
Püssigranaatidest tuleks eraldi ja pikemalt kirjutada.
Põhimõte on ikka üks- omale suveniiri tegemiseks või dekot valmistades paarisaja krooni teenimiseks pole mõtet elu ja tervisega riskida.

Tänud! Selge on see, et suveniiri tegemisest pole siin teemas juttugi. Alati leidud selliseid, kes arvavad, et neil 10 elu on ja teevad ikka seda mida nad ise kõige õigemaks peavad. Mõtlesin rohkem nii, et kui tundlikud nad liigutamise suhtes on. Reaalses elus tulevad nad välja just pinnase liigutamise ajal (künd, kaevamine, koristustööd). See käib ka kogu eelpool nimetatud erineva lahingumoona kohta. Näiteks püssgranaati peavad sapöörid suhteliselt ebastabiilseks lahingumoonaks. Miks? Ei leidnud ka foorumist olulist lisamaterjali püssgranaatide kohta.

saksa püssgranaatidest nii palju et väidetavalt pole neid võimalik lahti võtta..kuid olen kuulnud et mõned asjatundjad on ka sellega akkama saanud, ma küll ise ei tea mis või kuidas takistab naid lahtivõtmast. ilmselt et kõik jupid ja mehhanismid terveks jääks et nii pole võimalik.

Püssigranaate on palju erinevaid mudeleid. Lahtivõtmine on kõigi reeglite järgi välistatud. Kellelgi on õnnestunud? Kindlasti on, kuid üks kord jääb viimaseks. Reeglina neid ei ole mõistlik isegi transportida, vaid tuleb hävitada kohapeal.
Saksa püssigranaadid jagunevad:
Karabiini otsa kinnitatavast laskeseadmest tulistatavateks: 60 mm kumulatiivne tankitõrjegranaat GG/P 40, kildgranaat Gewehrsprenggranate 30, mille mõnd modifikatsiooni sai ka käsitsi heita, valgustusgranaat Gewehr Fallschirm Leucht Granate, soomustläbistavad Gew.Pz.Gr.30 & Große Gewehrpanzergranate, SS – vägede soomustläbistavad püssigranaadid GewPzGr. 61 ja GewPzGr. 46. Need viimased eriti ohtlikud, kuna lõhkevad mistahes suunast tulnud löögist. Õnneks tulid kasutusele sõja lõpus ja meie mail sihukesi ei peaks leiduma.
Signaalpüstolist (raketipüstolist) tulistatavateks: Sprenggranatpatrone 326 LP (lööksütikuga ja aegsütikuga mudel), Wurfgranatpatrone 326 LP, Wurfkörper 358 LP ja Wurfkörper 361 LP käsigranaatide tulistamiseks, soomustläbistavad Wurfmine H 62 LP, WK 326 HL/LP
Vintraudsete Kampfpistole ja Sturmpistole jaoks olid lööksütikuga kildgranaadid Sprenggranatpatrone für Kampfpistole ja aegsütikuga Sprenggranatpatrone ZZ ning soomustläbistav Panzer-Wurfkörper 42 LP.
Vene omadest kildgranaat ВГД (Djakonovi püssigranaat), samale granaadiheitjale valgustus- ja suitsugranaat, soomustläbistav ВКГ 40.
Siis veel vardaga püssirauda paigaldatav ВПГС 41 (ВПГ). See primitiivse inertssütikuga granaat oli nii ohtlik, et tihtipeale plahvatas juba tulistamisel. Kui ta maas vedeleb, siis vardast tõmbamine võib lõppeda traagiliselt.
Nagu näha, on valik väga rikkalik, kusjuures I MS aegsetest juttu polnud. Sütikud olid erinevad, lõhkeaine erinev. Mõni kannatab näppimist, mõni mitte. Siintoodud tüüpide järgi võib netist uurida, mismoodi asjad välja näevad, et kohtumisel ära tunda, kuid kirjelduse leidmisel ei maksa end asjatundjaks pidama hakata.
Oht, et mullatöödel tabab masin mõnd lõhkekeha, mis plahvatab, on olemas. Ise olen küll kuulnud vaid üht juhust, kus ühes turbarabas traktori T-100 buldooseritera tabas vene kildpommi. Lõppes asi tera ja traktori radika parandusega, inimesed ei kannatanud. Saksamaal peab enne uue maja ehituse alustamist plahvatusohu vältimiseks tellima erafirma, kes maa seest kogu metalli eemaldab.

Kord sai leitud kaks 20 kilost saksa fugass lennukipommi,olid alla heidetud,kuid polnud lõhkenud.Sütik e.detonaator oli külje peal imelik selline pealt klaasist.Kumulatiivlaeng lahkas teised kenasti laiali ilma,et pommid oleks lõhkenud.Huvitaks ,mis põhimõttel paigaldati sütik külje peale?l

EOD kirjutas:Püssigranaate on palju erinevaid mudeleid. Lahtivõtmine on kõigi reeglite järgi välistatud. Kellelgi on õnnestunud?

Kurtnas on neid nähtud,mis on lahti vöetud.

Mitte ainult Kurtnas ei ole neid nähtud, netis leiab küllalt müügipakkumisi. Küsimus on selles, kas tasub suhteliselt väikese raha eest elu ja tervisega riskida ja lisaks politsei huviorbiiti sattuda. Rikkaks pole selle urgitsemisega vist keegi saanud.
Saksa pommidest: pole praegu materjali käepärast, kuid üldiselt fugasspomme valmistatakse kaliibriga alates 50 kg.
Enamusel Saksa pommidel oli sütik või sütikud külje peal. Kirjeldatud sütik oli ilmselt ElAz seeriast (Elektrische Aufschlagzünder). Mudelid erinesid detailides, kuid põhimõte sama. Peal isolaator ühe või kahe kontaktiga. Sees kaks kondensaatorit, paar takistit, vertikaalne ja horisontaalne põrutustundlik lüliti ja elektridetonaator.
Enne pommi heitmist tegi lendur "pommi teravaks", see tähendab laadis pardal olevast patareist esimese kondensaatori. Pommi eraldumisel lennukist hakkas teine, väiksem kondensaator läbi takisti esimesest laaduma. Sellega tagati, et pomm oli lennukist eraldumisel piisava aja jooksul ohutu. Vastu takistust põrkudes lülitas vähemalt üks lüliti detonaatori kondensaatori ahelasse ja pomm plahvatas.
Kui lendur oli mingil põhjusel sunnitud pommi oma territooriumi kohal alla heitma, jättis ta kondensaatori laadimata ja pomm ei plahvatanud, erinevalt vene mehaanilise sütikuga pommidest.
Põhimõtteliselt peaks sellised sütikud olema ohutud (muidugi mitte lahtimonteerimise suhtes), kuid tavalise sütiku all võib olla lõkssütik ZusZ 40, mis rakendub põhisütiku eemaldamisel. Selle olemasolu vanal, roostes pommil tuvastada pole võimalik.

EOD vastused on väga põhjalikud nagu alati! Püssgranaate tuleb lugeda eriti ohtlikuks lahingumoonaks. Nüüd on jutt läinud sujuvalt üle pommidele. Kuidas aktiviseeriti vene pommid enne lendu laskmist?

Lihtsalt. Sütiku kaitsesplint ja lennuki pommihoidja olid omavahel traadiga ühendatud. Pommi eraldudes tõmbas traat splindi välja. Vastutulev õhuvool pani sütiku tiiviku pöörlema ja ettenähtud pöörete arvu järel oligi sütik aktiivne. See skeem kehtib enamuse päis- ja põhjasütikute puhul.

Kas see tähendab, et iga pomm, mis ei ole just riita laotud, võib olla aktiviseeritud? Visuaalselt ju saksa ja vene pommil erilist vahet ei tee kui asjatundja ei ole. Või ehk see sakslase küljesütik reedab päritolu. Venelasel peaks sütiku juures olema splint.

http://www.bellabs.ru/51/Photos/1GMTAP_500bomb-02.html
Pildil on hästi näha FAB-500, millel kaitse peal. Olid ka sakslastel mehaanilised sütikud kasutusel, nii tiivikuga kui ilma. Tiivik muuseas võib olla ka selline, nagu automootori veepumbal ja asuda silindrilises korpuses.

kukkusin metsas läbi sambla auku ja avastasin jalge alt sellise asja! http://www.zone.ee/minelab/Pomm.JPG?2