www.militaar.net

Nõukogude moslemitest Afganistaanis: https://www.academia.edu/1909451/The_Mu ... -read-more

VAATA FILMILINASTUST! | „AFGANISTAN. VANGIS JA VABADUSES“: surmahirm tegi Nõukogude sõdurist moslemi. Võtete ajal sattus režissöör relvastatud terroristide küüsi

Õhtulehe veebis on nüüd Eesti laiemal avalikkusel esmakordne võimalus näha dokfilmi „Afganistan. Vangis ja vabaduses“. Režissöör Vahur Laiapea koos kohaliku sõbraga sattus seda tehes Afganistanis terroristide küüsi: nad pandi ahelatesse ja viidi mahalaskmisele. Laiapea ei tea tänini, kas teda võis reeta selle filmi peategelane: endine Nõukogude sõdur.

Dokfilmi peategelane, endine Nõukogude sõdur Bahretdin Hakimov oli Afganistanis teadmata kadunud üle kolmekümne aasta. „Nõukogude Liidu invasiooni ajal Afganistani 1979.–1989. aastal langes vangi või jäi teadmata kadunuks 417 Nõukogude sõdurit. Keegi ei tea täpselt, mitu neist elab praegu veel Afganistanis,“ räägib Laiapea.....

https://elu.ohtuleht.ee/1019895/vaata-f ... tide-kuusi

Mõtlesin, et kuna tööd vähem ja aega rohkem. Kirjutaks midagi ja jäin mõtlema, millest vähe räägitud on Afganistani sõja juures on kuritegevus. Siin ma ei pea silmas mitte sõjakuritegusid, millest on omajagu juttu olnud vaid tavalist kuritegevust (kuigi õhkõrn piir jookseb nende vahel kohati).

Samuti vaatasin lõpuks ära venelaste filmi "Братство" (vennaskond) mis vast esimest korda vene filmimaastikul annab edasi veidigi valitsenud reaalset olukorda, vähemalt mentaalselt.

Kuid kuritegevus seal lokkas ja huvitaval kombel võib venekeelses memuaarikirjanduses sellest leida ainult vihjeid.

Üks soodustav faktor oli selles kindlasti see, et ühtepidi saadeti afganistani osaliselt karistuseks ning teisalt oli ka muidu krimminaalkorras karistada saanud tegelasi seal omajagu. Viimaseid küll väidetavalt ei võetud kõige rahuarmastava armee toidule, kuid reaalsus oli midagi muud.

Teine ja mitte vähemoluline asjaolu oli küllaltki levinud narkomaania ning vaja oli leida viisi oma uue hobi rahastamiseks.

Kolmas asjaolu mis soodustas oli kõrgema juhtkonna üldine pohhuism selles osas, kui mitte öelda ... et niikaua kui kukkus mingit obrokit, polnud nende probleem. Kas mingi sisemine aimndus või midagi, kuid paljud ohvitserid said vaistlikult aru, et liiduga on lõpp ning kui liitu tagasi minek kulda täis taskutega pole üldse halb idee.

Peale narkootikumide, mis olid seal omamoodi valuutaks, aeti taga ka kalliskive ning kulda. Mida kohalikud kasutasid valuutana, sest pmt afganistaanis puudus faktiliselt toimiv sularaha kui selline.

Küllaltki levinud olid poeröövid. Kõige markantsem näide. Sõitsime ühest suuremast külast läbi ja peale seda pidime seisma jääma, kuna tee oli mineeritud. Üks seltskond lihtsalt otsustas oma BTRi tagasi külla keerata ja kohaliku poodi vaatama minna. Olidki umbes tunni pärast tagasi ning BTR täidetud "sõjasaagiga"

Samuti lihtsalt tsiviilelanike röövimine. Mitmed suutsid sellega arvestava varanduse kokku ajada.

Palju kuritegevust ja muud jama toimus narkootikumide mõju all, mille tarvitamine oli küllaltki laialt levinud. Näiteks ükskord rammis meie tanki BTR mille juht oli end suhteliselt kontaktivõimetuks tõmmanud ning klaasistunud pilguga tegelased polnud väga haruldased õhtuti baasis.

Narkotikumide tarvitamine oli ka suuresti omavaheliste suhete ja jamade allikas - jäädi võlgu ja nende väljanõudmised. Samuti faktiliselt kuritegelike ühenduste moodustumine võimatu nõukogude armee sees.

Ütleks, et 10 - 20% isikkooseisust (kuid see muidugi sõltus kättesaadavusest) tegi nendega tegemist. Näiteks õhtuti ilmusid meie baasi ümbrusesse poisikesed kes neid müüsid, samuti prostituudid. Viimase ametiga tegeles osaliselt ka nõukogude tsiviilkontigent.

Arvestades seda kõike pole mingi ime, et afganistaanist tagasitulnud seltskond ei suutnud enam tsiviilelu normide järgi end elama sundida.

Küsimus - et kuidas see nõuka lahingutehnika pidas vastu sealsele suvekuumusele? Kui meil Eestis BTR-idega sõideti, olid need kapotid püsti maanteeääres, tavaline vaatepilt. Kas tehnika kuumenes üle ka või oli muretu?

Siin on muidugi kaks aspekti selle küsimuse juures :

1. Nõukogude tehnika “tavaline” vastupidavus, mis oli enam vähem rahuldav ainult juhul kui tegemist oli uue, pidevalt hooldatud masinga, mille juht teadis täpselt mida teeb.

2. Tehnikat ei tapnud tegelikult seal mitte niiväga kuumus vaid tolm. Jah, tänu kuumusele kummidetailid väsisid kiiremini (ja mitte ainult jahutussüsteemi juures) ning igasuguseid lekkeid ja mootori kokkujooksmisi oli rohkem, kuid need olid kogemustega juhile väiksem probleem – aja jooksul said aru, et mingi jama tekkinud ja said asja ära parandada, enne kui see tõsiseks probleemiks muutus.

Tolmu osas aga polnud midagi teha – mootori ja kõige liikuva ressursi õgis see korralikult ning midagi selles osas teha polnud (millele lisada juurde ka asjaolu, et uusi filtreid oli vähe saada nagu ka paljut muud, kuna kehtestatud normid ei arvestanud kohalike olusid). Ausalt öeldes oli isegi uskumatu, kuidas tolm igale poole pääses.

Seega reaalsus oli see, et peale konvoisõitu läbis suur osa masinaid (ka neist mis sleppis tagasi ei tulnud) tänapäeva mõistes kapitaalremondi. Mäletan täpselt, et meil oli üks BMP2 mis oli ristitud “tööandjaks” mis läbis 2 kuu jooksul 3 mootori kappremonti.

Üldiselt jäi mulle ka arusaamatuks miks konvoide puhul kasutati suht palju Gaz 66 (mida meil kutsuti „гашиш“) millel oli pea olematu kandevõime – 2 tonni ning millel enam vähem kõik mis lekkida andis, seda ka koguaeg tegi (rääkimata suurest kütusekulust mis võis küündida 50L 100 km kohta). Kui sellega bensiini veeti … vähemalt mulle tundus, et selle vedamise käigus kulutati rohkem bensiini selleks, kui veetud sai.

Lisaks veel nende täiesti olematu koostekvaliteet – milles pole midagi imestada, sest neid panid kokku АРЗ-s ajateenijad. Polte oli haamriga sisse pekstud või poldud üldse kinni keeratud, tihendid unustatud panna jne. Pahatihti liidust saadud uus tehnika võeti meil osadeks lahti ja pandi uuesti kokku tagasi.

Ega meil kokkuvõttes väga ei erinenud sellest Pihkva dessantdiviisi rännakust, võib suht öelda, et iga konvoiga olid mitte lahingulised „kaotused“ seal 10 – 15%.

Arvatavasti reaalses sõjaolukorras, kus ei saa iga paari tunni tagant teha peatust ning lubada suuremaid – väiksemaid remonte pidevalt oleks me mõne päevaga kaotanud suurema osa masinapargist.

akf Xender kirjutas:...Polte oli haamriga sisse pekstud...

Soomlastel on selle kohta oma termin - venäläinen pystykierre (vene püstkeere).

https://www.youtube.com/watch?v=OgqW0ClbmOA
Vaadake alates 3:30 , ehk keegi tunneb ära... Müra on tugev , perenime ei kuule hästi , eesnimeks Jaak , 2 kuud tolleks hetkeks Afgaanis teeninud võitleja.

Mudakoon kirjutas:https://www.youtube.com/watch?v=OgqW0ClbmOA
Vaadake alates 3:30 , ehk keegi tunneb ära... Müra on tugev , perenime ei kuule hästi , eesnimeks Jaak , 2 kuud tolleks hetkeks Afgaanis teeninud võitleja.

Ta ei ütlegi perekonnanime. Loodame, et pääses eluga.
Muideks, kas keegi on kuulnud juhtumitest, et enne demblit, on mõnedele antud selga mustad tunked ja helikopteritega viidud nädalaks tundmatusse kohta, kus neid siis dushmanid ründasid ja nii mõnedki langesid? Üks kahest, keda ma tean, lokaliseeris selle Iraani territooriumile, kus väejuhatus soovis kas siis kontrollida dushmanite võimekust või siis lihtsalt neid kurnata. Igasugune tuletoetus puudus ja pidid autonoomselt hakkama saama. Võiks avada uue teema, sest tundub, et sellist taktikat kasutati laialdaselt. Üks teenis Kaug-Idas ja enne demblit visati kuhugi maha.

Mis ta siis kõikse esimesena ütleb?

Mudakoon kirjutas:Mis ta siis kõikse esimesena ütleb?

Pakun, et nimi on välja lõigatud. Vastus oli, et reamees... (perenimi). Ka vastusest võib eeldada, et kuulis perenime ja siis küsis huvi pärast eesnime.

AEG: 1985.a

KOHT: Afganistani Demokraatlik Vabariik

TEGEVUS: armastatud laulja Anne VESKI annab oma panuse NLiidu internatsionaalsesse abisse vennalikule afgaani raffale

Ega siis Putler talle niisama seda Rahvaste Sõpruse ordenit andnud. Nagu näha, on sellel sõprusel peris pikad juured...

Kas talle üldse valikuvõimalust anti? Lähed ja kogu lugu! Aga see oli palju leebem asi kui Marju Läniku Tšornobõli "tuur".

Siia teemasse pole ammu kirjutatud. Kes tahab end harida ning oma silmaringi laiendada, see võiks läbi lugeda Alar Niguli raamatu "Võitlus kahel rindel". Alar Nigul peaks täna olema tegev Kaitseliidus ja viimati osales paraadil isegi lippu kandes.
https://www.apollo.ee/voitlus-kahel-rindel.html

Väga hea raamat on ja julgen ka soovitada.
Seal kirjeldatakse ilmekalt universaalset retsepti kuidas mitte okupeerida võõrast riiki.
Vaja on vaid väge kellel on kõigest puudus ja röövimine-tapmine läheb lahti.
Seal juurdusid ka traditsioonid, et sõdur ja tema ülemus ei pea teadma mida, kuhu ja kauaks ta tegema läheb ja ohvreid jätkub kauemaks.
Traditsioonidesse kuulub ka side puudumine.

Hea tuttav sõitis Btr-i peal juhina ja kuna sellepeale polnud keegi tulnud et see masin vajab varuosi siis seal ringi sõites õnnestus see lõpuks täiesti korda teha teeäärtes vedelenud masinate arvelt.