www.militaar.net

Täitsa sümpaatne mudel.

Aga jah, dekaalimajandus sädeleb kohati vastu, eriti sabal asuv number.
Aga kuidas plastikuliimiga dekaale külge pannakse, ei saanud hästi aru?

Aga juba teine mudel ilma haakristita? Kas pole üldse ette nähtud?

Tänan , dekaalid läigivad seetõttu et lakk on peale kandmata. Kuna mulle sai üsna ruttu selgeks, kahjuks muidugi, et humbroli veidi tükkis lakk + nitrolahusti võrdub eluaegse kleepuvusega. Segasin ja loksutasin kuid see ei muutnud asja.
- Haakriste oleks vaja küll, aga kuna Tallinnase lähiajal asja pole siis hetkel pole võimalik. Kardan et värvides jääks asi väga mannetu ja "ebaprofesionaalne".

autoblinda96 kirjutas:Dekalid peaksid usutavamalt plastikliimiga jääma, aga kuna see kraam ikkagi sulatab dekaali, tuleb sellega ettevaatlik olla.
Ise pole proovind, kuna mudeleid pole...
...nii juhtub, kui KolmKarult mudeleid telld...

Liimiga toimetus jääb ka mulle veidi arusaamatuks

Teoorias peaks liim dekaali sulatama ja nii jääb see välja nagu värvitud ja mitte kleebitud, või midagi......

See teooria on vist veidi nagu kahtlasevõitu, kuna plastiku liim jätab alati tahke jäägi, mistõttu see vaevalt et sobib dekaalide pealekandmiseks. Kõiksugused Decal Set -id ja Sol -id on see-eest lõppfaasis täiesti lenduvad, seega mõjutavad nad ainult dekaali, aga neist endist märki jääda ei tohi.

Andke andeks, kohe päris tõsiselt kuid sain veel ühega hakkama, peale seda tuleb nüüd paus ka kuna ikkagi suve algus.

Sedakorda P-51B Mustang

Nord American P-51 Mustang on ehe näide liitlaste koostööst II maailmasõjas, Kuna võidurelvastumine enne II maailmasõda oli ammendanud Briti lennukitööstuse kõik varud, tellisid inglased uue hävitaja USAst. USA enda õhujõud olid peamiselt varustatud radiaalmootoritega hävituslennukitega, Briti lennuvägi eelistas aga V-mootoriga vedelikjahutusega lennukeid. Esialgu sooviti küll osta juba olevaid P-40 tüüpi hävitajaid, kuid kuna Curtiss´i tehased töötasid niigi viimasel piiril, pakkus North American inglastele oma lennukit, millest esimesed lubati tellijale tarnida kuue kuu jooksul. P-51 lendas esmakordselt 1940. a sügisel. Lennuki konstruktoriteks olid insenerid Rice ja Schmeed. Mustang oli relvastatud sarnaselt Spitfirele kaheksa kuulipilduja või nelja kuulipilduja ja kahe kahuriga. Kuna tema tegevusraadius ületas Spitfire oma, leidis ta eelkõige kasutamist pommituslennukite saatehävitajana. Selle lennuki kõigi heade omaduste juures oli ka teatud puudusi... Üheks olulisemaks neist oli kahtlemata kapriisne Allisoni mootor. USA 8.õhuarmee lendurid, kellest paljud olid sõdinud vabatahtlikena Briti lennuväe koosseisus juba 1940. a sündmustest peale, eelistasid seda kerget lennukit küll raskele lennukile P-47 thunderbolt, kuid neid ei rahuldanud lennuki ebakindel mootor. Et seda viga parandada, paigutati suurele osale Mustangitest suurepäraste omadustega Inglise mootor Rolls Royce Merlin 61, mis oli enda töökindlust juba tõestanud lennukil Spitfire. Hiljem asendati lennukitehastes lennuki hilisematel mudelitel Allisoni mootor Packardi Merlini omaga. P-51 konstruktsioonis kasutati tolle aja kohta väga eesrindliku tehnoloogat, nagu näiteks laminaarprofiilid tiivakonstruktisoonis jne. Lennukit eksporditi ka N. Liitu. Veel pärast II maailmasõda oli Mustang paljude maade õhujõudude teenistuses. Näiteks Šveitsi lennuväe koosseisus oli oli ta 1957. aastani kirjas kui hävitus-pommituslennuk. Dominikaani vabariigi ja Haiiti õhujõududes oli ta aga relvastuses kuni seitsmekümnendate aastate keskpaigani.
P-51 Mustang oli alltiivaline koorikkerega täismetall-lennuk. Kabiin oli ventileeritav ja köetav. Sabarattaga telik oli sisse tõmmatav ja varustatud hüdrauliliste ketaspiduritega.

Mudeli tootjaks Academy ning koostekvaliteedi hindeks annaksin viie pisikese miinusega. Seega rahul võis olla terve ehituse aja, klaasid ning dekaalid õnnestunud (kui võrdlen seda just postiga saabunud Airfixi mudelitega siis hakkas kõhus kole hirmasti keerama, aga eks te järgmise mudeli juures äpardusi näete).
Tiibade peal sai rohkem mäkerdatud ning weatheringi proovitud, paistab veidike eemaletõukavalt kuid ajalooliste fotode põhjal tundub päris õnnestunud.., - vähemalt minu arvates
Mõned pildid ehituse käigust:

,




Antenni kadumist märkasin alles pildistades, kuid leidsin selle hiljem
ülesse ning "monteerisin" ära.

, ma ei ütle parem ühtegi sõna...
Henschel Hs-123 oli ühekohaline sööstpommitajast biplaan, mis oli hilisematele lennukitele paljugi eeskujuks. Teda kasutati maapealsete objektide hävitamiseks, kuni masin vahetati hiljem vägagi populaarseks saanud Junkers Ju 87 vastu välja. Kuigi tegemist oli üsna vananenud disaini lennukiga jätkas see veel 1944. a kevadeni tegevust ning pealegi veel eesliinidel. Henscheli puhul oli tegu Saksamaal vedureid tootva firmaga kes varsti peale Hitleri võimuletõusu alustas õhusõidukite projekteerimistega. Üheks esimesteks oli Hs 123. Lennuk oli kohandatud vastamaks 1933. a sööstpommitajatele mõeldud nõuetele. Ning esimesed lennud sooritati 1935. a kevadel.
Valmistasin Airfixi karp, mudel oli iseenesest suhteliselt õnnetu väljanägemisega, lõpptulemusega nii fifty-fifty rahul. Karpi lahti tehes vaatas vastu selline olukord, lootsin vähe paremat, aga olgu..
,

Ahjaa, http://www.hsgalleries.com/gallery04/hs123md_1.htm siin üleval sama karp, kujutatud masin küll Hispaania lennuväest kuid lõpptulemus on fantastiline.
Kõvasti pahteldamist, neetide eemaldamist,lihvimist ühesõnaga tükk tööd - vahepealne olukord enne värvimist nägi välja selline:


Seejärel tuli kätte aeg värviks, kõigepealt terve mudel üle tumerohelisega


Siis natuke maskimist ning tumerohelisele järgnesid mustjasroheline ning läikiv lakk:

Siis ladusin dekaalid läikivale lakile peale, ning katsin mitme mattlaki kihiga. Ühesõnaga lakk rikkus paljustki ilmet kuna peale mitmeid pihustamiskordi ei tahtnud mõndadel dekaalidel ikka veel läbipastvad ääred ära kaduda, veidi paremaks küll läks kuid mitte oluliselt. Lisaks tõmbas humbroli mittekuivav lakk ligi hulgaliselt tolmuebemeid, sestap mudel tolmune paistabki. Kõige hullem olukord on aga läikega, lasin korralikult mitu kihti mattlakiga üle kuid läige ei tahtnud kuhugi kaduda, selline poolmatt tulemus mis tegelikult peakski olema. Otsustasin siis asja rahule jätta ning mõne aja seedida, hiljem hakkasin veidike asjaga leppima.


Lakk ja veidike halb valgus mõjutavad tugevalt tiivapealset värvi, siin on eriti näha kui kobrutanud ta on. Arvutis pilte lapates pidin peaaegu ära minestama, reaalis ta nii hull ei ole. Eks makrofoto on paras põrgutuli, hullem on vast ainult luubiga Urmas.

Tere-tere!

Väga korralikud aparaadid. Tubli töö. Sellisest materjalist (HS-123) teha korralik mudel , see on igati kiitust vääriv ...

Kuna ma olen üsna suur jalkafänn siis õhtustest nokitsemistundidest tuleb nüüd puudujääki, siiski olen vahepeal midagi ka valmis treinud ning teile vaatamiseks näitan mõned võtted ka siin. Tegin väikse kõrvalepõike moodsamasse ajastusse. Üldjuhul tahtsin midagi isamaale lähedal asuvat ning see otsustas ka valiku, valikuks osutus just nimelt see



Saab J-35 "Draken". Sõna "Draken" tähendab muideks rootsi keeles draakonit
ja selline iseloomustus talle täitsa sobib. Saab J-35 oli tegelikult külma sõja masin mida ehitati ajavahemikus 1955-74. Kasutusel oli ta aga päris pikalt.
Minu andmetel võeti Draken kasutuselt maha Taanis 1993, Rootsis 1999, Soomes 2000 ning Austrias alles 2005 aastal. Mis näitab et pisut vananenud lennukit hinnati ikka veel väga kõrgelt. Nagu teada siis J-35 vahetati hiljem võimsa töölooma Gripeniga ära.
Mudel oli kvaliteedilt ning sobivuselt peaaegu ideaalilähedane, väikseid prohmakaid oli aga eks neid on pea igas karbis. Ehitusest nagu väga palju
pilte ei teinudki. Mõni üksik osa oli veidike vaevanõudvam, pisivigasid oli nt nagu see, kuid siiski seda ei anna üldpildi kõrval võrreldagi.


Kokpitis tegin natuke haltuurat ning jätsin sellise väga lihtsa mulje

Siin siis juba suuremad toimingud seljatatud:

Siis nagu väiksed nokitsused veel ning oligi aeg kätte võtta prits. Kõigepealt pealmisele poole hall ning alumisele hele hall.
Siin paistab draakon kohe välja eriti isuäratav


....siis segasin humbroli ja revelli laki kokku et veidike paremat asja saada ning hiljem võis hakata juba kenasti dekaale paika sättima. Mõistagi tegin Rootsi variandi sest minu arust on Rootsil just kõige kenam roundel.
Need kolm krooni on lihtsalt vastupandamatud, ühesõnaga jah dekaalid..

Mõni asi sai detailsemaks ka tehtud nagu nt klaas, mille peal püüdsin imiteerida vihma, enda arust tuli täitsa mõõtkavasse.

Ning mõne detaili asendasin välja nagu nt siin, vana üleval ning uus all - nagu veidike parem:

Ja siis üldjuhul kõik lõpptulemus midagi sellist:


Ning lõpetuseks minu kõige lemmikum vaade moodsatest lennukitest, sellised vaated on nt Gripeni, Eurofighteri jne jne masinate puhul lihtsalt võimsad!

Ootan seekord ka veidike arvamusi , üldjuhul vahva ehitamine.

Ning lõpetuseks minu kõige lemmikum vaade moodsatest lennukitest,

nõus. aga ilma relvadeta näeb see draakon rohkem kohitsetud kuke moodi välja. kui tiibade alla ka surmapulgad saaks, oleks hoopis isasem väljanägemine muidu kaunis töö.

No väga hea minuarust, niipalju kui ma üldse lennukitest jagan...

Urmas.

Tere-tere!

Väga viks aparaat. Aga need õhukanalite liitekohad kokpiti juures oleks võinud pahtliga vähem nähtavaks teha, torkavad silma. See klaasi udutamine on tegelikult päris originaalne, pane mingi tüüp ka mõõtkavas kõrvale. Ikka Skandinaavia, ikka udutab Oleks veelgi ägedam. Ja paar raketti kuluks tõesti alla . Aga see minu arvamus...nii et VÄGA korralik
DRAKEN...

Lugupidamisega

Kena draakon, pole midagi öelda. Saabi looming on alati nats omamoodi ja vahva olnud. Mudel veel kenasti tehtud ka. Tiivaaluste padajanni suhtes on mul eriarvamus, puhas on ilusam Kui väga tahad raketti demoda siis paluks eraldi aluse peal lennuki kõrval ja kindlasti koos mehikestega. Nagu Parovoz juba mainis, see kompositsioon lausa nõuab figuuri või isegi mitut.

Jõud hakkab raugemise märke näitama, tänu taevale.
Paar nädalat tagasi alustasin F-18 Hornetiga ja tööd on rohkem ees kui olen kokkupanna jõudnud.

Suurt rohkem öelda polegi.

Tere-tere!

OOOooo-jaaa...F/A-18 yesss Jälgin huviga. Üks lemmikutest. Julgeksin väita , et olen oma elu jooksul rohkem kui 2 neid kokkupannud. Tegu peaks olema Italeri plastikuga, karbi variant ei tea. Aga kas tegu on 1-või 2-e kohalisega jääb praegu arusaamatuks, pildi järgi peaks 2-e kohaline olema???
Aga miks WSO koht kinni on , tohiks teada?

Lugupidamisega

Tegelikult katsetasin eile T-34 roomikute värvimist. Vasemal hetkene tulemus ja paremal siis originaal. Eks nad puhtakesed said, üritasin küll punet pruuni värvipliiatsi söest teha. Kuid see ei ole ikka see, pastellid on minupoole teel ning proovin neid veel veidi täiustada.