www.militaar.net

Kutid, te ikka elus säärikuid kandnud olete? Kontsaplekkidest pole kuulnud???
Olukorras olete olnud, kus jalanõud ära lagunevad ja- üllatus-üllatus- poest polegi kohe laias valikus jalavarje võtta.... Küsid rooduvana käest saapaid, saad tigeda porina vastuseks, mitte jalavarjud. vat SIIS jõuab vast pärale, miks jalanõusid hoida tuleb ja sellised rauad marjaks ära kuluvad.

Ära Lemet porise jälle . Aga vastuseks, neid kabjaraudasid kulus ikka kõvasti, kui trambid 30+ kg. seljas 45-60 versta marssida, millest kolmandik on asfaldil, siis võid peale paari marssi ilma kabjaraudadeta hakata oma kontsanahka kulutama. Millegipärast üritati meil neid ära keelama hakata (meil olid küll kontsaplekid, nagu Lemet mainis). Keelamise põhjuseks oli vist demblite demonstratiivne jalgade lohistamine, nii et kõlin taga(noortel ju kabjaraudu polnud)
Aga öösel pataljoni marsi ajal oli lahe kõrvalt vaadata, kõvemal pinnasel tuli jooksis kontsade alt ja kolonn oli pikk.

Ega ma porisegi...Meie olime sunnitud sarnaseid asju nagu pildil ise tegema, 4-6 mm kalibrovkast, 8 kuuga kippusid kontsad muidu ikka päris käest minema. Aga pimedas liikumine (eriti häire korras, kui kogu linnak pimendati ja kiiremat liikumist palju) oli ikka päris huvitav vaatepilt. Teine nõrk koht säärikutel oli pahkluust veidi kõrgemal jala siseküljel. Aga see säärikujutt sobiks juba rohkem mälestuste teemasse.

Eeh, pehota!
Autojuhtidel polnud "hebee" perse rautamiseks mingeid vahendeid - neljanda kuu lõpus hakkas tagumik makaagi omale sarnanema, aga uut vormi tuli oodata kaks kuud. Ja siis tuligi nõukogude armee välisilmet parandada valemiga: bensiin "tšainikule" (tšastnik" - eraauto juht šargoonis) - raha laovarudele ligipääsejale.

Kakoi naah... pehhota, raketšiki mõ, raketšiki, mõningase jalaväekallakuga küll...ehkki ametlikult tuli kõigile kuulutada, et artremontmasterskie...ja et metsas on makaronitehas. Hoovi peal seisid isegi kaks noaaegset 76 mm tulerauda, mida pidulikult iga paari päeva takka ühest servast teise veeti. Et vaenulikku supostaati nina- või mõnda muud organit pidi vedada.

.ehkki ametlikult tuli kõigile kuulutada, et artremontmasterskie...

Sõidetud neid Moskva ümbruse metsades olnud "Dorgovaja baza"-sid pidi küll

Peaksid olema vene metsaveotaktori roomikulülid?!:

paistab küll sedasi et traktor. Põhja alt muidugi oluliselt lihtsam tuvastada, Rso-l oli muster trapetsikujuline ja jooned kõik sirged. Vene metsapullil voolujooneline muster. Venelane tegi samuti ka trapetsimustriga metsapulli lülisid aga neil olid nukid pikad RSO-l jälle lühemad.

Kamraadid, oskab keegi seletust anda, kuidas neid traktorite lülisid sellises koguses metsades vedeleb? Ok, läks lüli katki, vahetatakse välja, kuid ei jää pool roomikut metsa vedelema, põka on metsast ju millegil välja saada kah vaja. Lisaks olid ja on praegugi lülid kaunis kallid, toona pealekauba veel defitsiitsed.

No kui nõuka aegseid traktoriste uskuda siis olid nad tonnide kaupa diiselkütust tööpäeva lõpus kraavi lasknud, peaasi et plaan sai täidetud....

Seda diisli mahavalamist on minu omad silmadki näinud, aga see oli samahästi kui tasuta käes (Bakuu oli ju meie oma ), rauapoolel aga ei mäleta pmst. ühtegi vidinat, mis poleks defka olnud.

Vaata, isand Jaagupuuk, homme panen espetsiaalselt sinu tarvis mälestustesse vastava jutu üles, mis kõik õndsal nõukogude ajal selles vallas võimalik oli...

Seda diisli mahavalamist on minu omad silmadki näinud, aga see oli samahästi kui tasuta käes (Bakuu oli ju meie oma ), rauapoolel aga ei mäleta pmst. ühtegi vidinat, mis poleks defka olnud.

Noo-jah. Sai isegi nii tehtud, kui koolivaheajal majandis auto peal raha teenides oldud. Ei saanud ju teistele meestele karuteenet teha ja vastavaid norme maha kiskuda. Pidi tegema. Ja nii läkski - iga päev 100 liitrit bentsu metsa alla. Oma nädal aega jutti. Siis leidasin kodus ja naabri pool mahuteid ning kui need pungi said, siis ka sõbra poole hoiule.
Vaat, selline elu oli.

P.S.
Kusjuures jumalast ausalt tegin tööd ja üritasin esialgu ka täiesti ausalt kütust maha kanda. Lihtsalt vastav norm oli nii suur, et igapäevaselt jäi 100 liitrit üle ja tagasi viia ei saanud.

Surematu klassik kodanik Männike teadis pajatada, et kummikulu normi bensiinikuluga vastavusse viimiseks tuli veokas jämeda ketiga posti külge köita ja siis sisselülitatud käiguga päevaks posti külge nurruma jätta... ...olid ajad...

Lülid jäid tavaliselt maha metsas olevatele remondi platsidele,kui nad vahetati korralikemate vastu välja või kadusid varus olevad lülid kuskilt traktori külge kinnitatuna(tavaliselt oli pulli saha külge keevitatud mõni lindipolt kuhu otsa nad olid aetud)tööd tehes, kuskil mülkas kinni istudes või mööda oksavaalu sõites nad kaduma kippusid.