www.militaar.net

Huvitav info, sellest pole varem kuulnud. Natuke kahtlen, kas see hüpete puhul sama on, kui kõik kenasti läheb, siis on üldjuhul maandumine küllaltki pehme. Ehkki jah, tavaliselt pühib ikkagi jalad alt. Ühesõnaga välistada ei saa. Igatahes on peale kolme varustusega hüpet väsimus totaalne.

Kas tõesti pole peale minu ja karrviku siin foorumil dessantuurat rohkem (4X4 võttis kah korra sõna)? Või oodatakse, kuni ma libastun?
Ei libastu, lihtsalt olen hoidnud teravamad palad lõpupoole, enamik minu 21-st hüppest on ju tegelikult suht rutiinsed, tavamõistes .
Pajatan siis karmeima loo, mis minu kroonuajal juhtus.
Sügis 89, pidi olema oktoobrikuu. 100% kindel pole, võis olla ka november, kuid kõigi eelduste kohaselt oli tegemist oktoobriga.
Nagu juba mainitud, siis reeglina hüpati ainult enda poolt pakitud varjuga.
Dessandi ohvitseridel läks aasta pooleteise ette, seda ainult juhul, kui nad tegid (täpselt ei mäleta, aga vist 4 hüpet aasta jooksul).
Meil oli 1 leedukast langevarjusportlane, omas pealt saja hüppe tolleks ajaks. Vist kirjutamata reegel oli, et peale varuvarjuga maandumist said puhkusele. Leedukas tahtis puhkusele saada ja sidus pakkimise ajal kupli juurest tropid ühe tropiga kokku. Hüppeid oli tal juba nii palju, et võis endale seda lubada. Aga oh ebaõnne, kutt jäi enne hüppeid haigeks.
Meie hüppasime vist ühe hüppe tol päeval. Starlei, kellel vist hakkas normhüpetest puudu tulema, tegi ühe hüppe oma varjuga ja võttis leeduka varju, ning uuesti hüppama.
Ma olin just maha saanud, korjasin varju kotti, ning nagu mainitud, vahtisin samalajal üles, kuidas teistel läheb.
Üksteise järel välja, varjud avanevad, kuid üks soolika seljas, tuleb-tuleb, siis oli juba lõugamine kuulda:"pidoraaaaassõ".
Siis käis latakas, meetrit 100-120 minust, tundus, et maa võpatas jalge all. Jätsin varju sinnapaika ja jooksin, vist elu kiireimad 100 meetrit. Jõudsin teisena kohale, 1 kuuenda roodu kutt oli lähemal. Teha polnud enam midagi, ninast-suust-silmadest-kõrvadest oli veri väljas ja näost sinine. Imelikul kombel oli varuvarjul rõngas sees, ta polnud isegi proovinud seda avada (kvalifikatsiooni kadu?). Hiljem kanderaamile tõstsime riietest, no täiesti pehme.
Leedukas kadus väeosast, edasine saatus täiesti teadmata. Ligi pool aastat hüppeid ei toimunud, sellest kevadel ka 2-3 hüpet päevaga, ju oli graafik täiesti paigast löödud.

Ei ole ma kadunud kuhugi,jälgin huviga sinu kirjutusi,sinu jutt on väga üksikasjalik,pole midagi eriti lisada. Seda puhkusele saamise lugu ,peavarju modimist,et saaks sapaskaga alla tulla, oli jah kuulda.
Veel võiksid rääkida ,et meile maksti hüpete eest,vist oli 3 rubla hüpe,praporid ja ohvitserid said väga arvestava summa hüpe eest,sealt ka see kasutamata jäänud pakitud langevarjude käiku laskmine.Risk oli nende jaoks teadmatus,kas vari oli korralikult pakitud.
Ja pakkimisest võiksid kah pajatada,suvel oli lõbus,talvel aga külmaga nii lõbus enam polnud.

Dessantnik pole olnud aga kohustuslikud hüpped olid ka meil. Ilma nendeta mitte keegi lendavkoosseisu ei saanud. Reegel oli väga lihtne – ei hüpanud siis ka ei lenda. Pidid ju oskama lennukist välja hüpata, kui hädaolukord nõuab. Oskused aga vajavad aeg ajalt meeldetuletamist. Samas aga ei oska ma meelde tuletada ega pole ka kuulnud juhustest, kus terve transpordilennuki meeskond lennuki rikke tõttu sellest oleks lahkunud langevarjudega jättes lennuki omapead. Aga varjud olid kõik spetsialistide poolt pakitud. Meid, kui mitte pidevaid hüppajaid sellise toimingu juurde ei lastud.
Siiski rohkem olnud osaline pealtvaatajana lennukil IL-76 seestpoolt, kuidas dessantnikud hüppeid teevad. Huvitav oli aga selle asja juures see, et kui dessantnikud harjutasid hüppeid lennukist, siis samal ajal lendavkoosseisul oli praktiline õppus –isikkoosseisu dessandi teostamine. See muidugi ei tähendanud et pulkade taga istus mingi kogenematu lendur aga point ise lihtsalt kahepoolne – kõik alles õpivad.
Muidugi oli meil igasuguseid dessandiga seotud õppuseid, kus inimesi välja ei hüpanud. Näiteks harjutasime demopakkide täpset allaloopimist nii päeval kui öösel täpsuse peale. Ka ei olnud isikkoosseisu hüppamisel eriti suurt kõrgemat pilotaaži vaja aga kui näiteks suuremaid konteinereid visati või hoopis tehnikat, siis käis ikka lennukist korralik jõnks läbi raskuskeskme järsu muutuse tõttu ja see vajas juba piloodilt kogemusi.

Pakkimise lõbudest ja rahadest hüpete eest kriban hiljem, kui vaim uuesti peale tuleb .
Nüüd aga tahaks kamraadidelt abi. Juba mitmendat päeva piinab mind küsimus, kuidas ja kuhu oli kinnitatud tääk varustusega hüpete ajal? Nuputan ja nuputan, kuidagi ei tule meelde, oli see mõnda RD taskusse otsapidi pistetud? Trolli küsimus tuletas selle meelde, kuidagi ei suuda seda asukohta koju ajada . Üks, mis kindel, et see pidi olema kergesti kättesaadav, samas pidi olema tääk kohas, kust see lambist ära kaduda ei saanud (täägi kadumine oli peaaegu kriminaalne lugu).
Automaadi raud oli otsapidi RD vasakus taskus vöörihmal, zapaska all ja käepide oli seotud parempoolsele õlale troppidest lähtuva rihma külge. Kus krdi kohas aga see tääk oli? Pange pead tööle poisid .
Ja sai siin surfatud-uuritud netis, D-5, D-6 kaalu ei suutnud kusagilt leida, igasugu maandumiskiirused jne. jäid küll ette. Meelde on jäänud, et koos zapaskaga on kaal 28 kilo. Viitsib mõni parem netimees selle kaalu välja uurida?

D-6:

3. Mасса парашюта без переносной сумки и страхующего прибора не превышает 11,5 кг

http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%94-6_% ... E%D1%82%29

D-5:

вес парашюта без переносной сумки и приборов - не более 13,8 кг. ...

http://desantura.ru/forum/forum37/topic5166/

Hmmmm, midagi ei klapi, miks mul see 28 kilo peas kummitab? Ma pidasin muidugi silmas kogu komplekti koos tagavara varju, kahe päästeautomaadi ja tassimise kotiga, kuid ka sel juhul ei klapi. Tagavara vari on tunduvalt väiksem, seega ka kaalub vähem, 28 ei tule kuidagi kokku . Telc, lööge varjud kaalule !

Lemeti postitet adrel on hea arutelu D-5 teemal, ei viitsi praegu lõpuni lugeda, päeval selge peaga korralikult üle lugema. Uni hakkab peale tükkima ja numbrite ning versioonide eristamiseks pole selline ärksus kõige pädevam .

Kah praegu mälu järgi - D-6 - 12 kilo pluss PPK-U, tiba alla kilo. Z-5 oli 5 kilo, komplektiks siis rehkendaks 18 kilo.

Positiivse mõtlemise koht - lennukisse minnes kaalub kupatus natukene rohkem kui pärast põllult ära tulles

Kas vähemalt spets langevarjuri tropinüsimisnuga ei olnud mitte zapaska ülemise klapi peal? Täägi kohta ei oska kommenteerida.

Pean oma too aeg tehtud pildid välja kaevama,ehk on sealt näha täägi või noa asukoht,kas ta mitte väljaspoole sapaska vahele ei olnud topitud.
Meil vist oli isegi mingid spets tropide läbilõikamis noad.Nuga oli käest pillamise juhuks nöörijupiga rihmade külge seotud.

Vaatasin siis targast allikast järgi:

D-6

Kupli pindala 83 ruutu
30 troppi pikkusega 9,2 m
langevarju kaal - 12,8 kg
minimaalne hüppekõrgus 150m
maksimaalne - 8000m
langemiskiirus 5m/sek
ümber oma telje pööratav - 180 kraadi ca 20 sekundiga.
ressurss 200 hüpet, pärast ülevaatust pikendatav kuni 50 hüpet.

Z-5
50 ruutu
24 troppi pikkusega 6m
kaal 5,2 kg
langemiskiirus 7m/sek
ressurss - 3 hüpet vabalangemiskiirusel.

D1-5U

Erinevalt eeltoodutest on kuppel ja tropid puuvillasest materjalist.
Kuppel 80 ruutu
kaal 18 kg
Võimalik hüpata nii sund- kui ka käsiavamisega
Juhitav.

Juhitavus on muidugi suht kosmeetiline nähtus. Kui ma õigesti mäletan, siis raip sõitis vist tuulevaikuses 3m sekundis edasi. Mitte rohkem. Ehk siis ka mõõduka tuulega juba seisid kohapeal või läksid ikka allatuult.

4x4garage kirjutas:Pean oma too aeg tehtud pildid välja kaevama,ehk on sealt näha täägi või noa asukoht,kas ta mitte väljaspoole sapaska vahele ei olnud topitud.
Meil vist oli isegi mingid spets tropide läbilõikamis noad.Nuga oli käest pillamise juhuks nöörijupiga rihmade külge seotud.

Spets nugasid näidati meile Tallinnas, need olid pikuti välja hüppava teraga nupuga noad. Hüpeteks saime siiski midagi muud (mis nimelt, jälle ei aja koju), ning kas ei seotud need vasaku rihma külge, rõnga ligidusse?
Ma ei jõua lähipäevil fotode ligidusse, ka on kvaliteet suht kaki, kindlasti on 2 pilti Tallinna ajast, enne hüppeid Raplas, kus seisame varjud seljas. Kroonu omadest ühtegi sellist head pilti ei mäleta, tegelikult midagi siiski on, suht hea kvaliteediga, kuid see on trenazööril, kahtlen et sealt midagi välja loeb .
Varjude kohalt on mul nüüd täielik segadus, ok, olgu selle kaaluga nagu on, tõenäoliselt oligi 18, mitte 28 kilo. Aga kuplite ruudud olid minu mäletamist mööda 80 ja 57 zapaskal, kas on nüüd mingite versioonidega pistmist või peksab minu mälu segast?

Vaatasin oma pildimaterjali,täägi või noa koht ongi zapaska peal olevas spetsaalses taskus.Kohe parema käe ulatuses.

Isand Jaakpuuk. Kontrollisin ka Keeduse raamatust. Seal kirjeldatakse põhjalikumalt D-5 mitte D-6. Ka D-5 kupli pindala väidetakse olema 83 ruutu.

Samuti Z-5 pindala. 50 ruutu.

Eelmise postituse tegin oma kunagise koolituse konspekti tsiteerides. Raamat väidab seega sama.

Erinevad mudelid-põlvkonnad on muidugi võimalik. Samas, vabandan kogu austuse juures, usaldan kirjalikke allikaid, nii trükilisi kui instruktori jutu omakäelist üleskirjutust, mis omavahel kattuvad, enam kui indiviidi mälu

4x4garage kirjutas:Vaatasin oma pildimaterjali,täägi või noa koht ongi zapaska peal olevas spetsaalses taskus.Kohe parema käe ulatuses.

Absoluutselt ei viska pilti ette, ole hea ning tuleta meelde ja muljeta mullegi, kuidas see täpsemalt asus ja kuidas kinnitati? Kinnitatud pidi see olema, kui natuke juurdlen, siis kas polnud täägi käepidemes olevast august läbi pistetud tropiga?
Telc, mälu võib tõesti alt vedada, aastaid hüpetest möödas ikka natu rohkem kui sul ja sinagi ei osanud peast ütelda .