soesilm kirjutas:Flankeeriv tuli oli hea esimeses ilmasõjas. Praegu pole olamas mingit sirget joont, mille suhtes vastandutakse. Olles postisoonil pead sa arvestama vastasega minimaalselt 180 kraadi raadiuses, pigem on hea lugeda oma alaks sektorit 45 ... 90 kraadi oma seljataga ja ülejäänud vastase alaks. Seepärast ei tohikski kohta, kust sa laseks lugeda mingiks sektoriks. See on ühekordse tule andmine n-suunas. Sinu vastane võib seekordse laskmise suuna suhtes olla ka sinu seljataga.
Ära mõtle asju välja! Vastase "sirge joon" tekib sellest, et kaks laskurit tahavad ühte sihtmärki tulistada. Ehk teisisõnu - ründaja peab saavutama ülekaalu kaitsja suhtes. Selleks ei saa kaks või kolm ründajat seista üksteise taga. Kui nad just oluliselt erineva pikkusega ei ole
. Kui nüüd võtta 5 kaitsjat, siis peaks vastas olema ütleme 15 ründajat, kes on ? kõrvuti ehk joonel. Muidugi mitte nii nagu mängufilmis aga põhimõttelisel joonel ikkagi. Kui sa oskad seda ette näha ja korraldada, siis sinna peaksid panema kuulipilduja ... no väga ABC või mis.
Aga võtame sinu järgmise väite: "sektorid". Väga hea. Määra oma üksusele võitlejatele kõigile ühine sektor 180 kraadi. Või rohkem. Tuleb vastane 18 kraadi pealt ja hakkab kütma. Kas kogu su jagu hakkab sinu kirjaldatud valangutega sinna vastu tulistama? Kas siis võib juhtuda nii, et ühel hetkel on 167 kraadi pealt lähenenud 10 punanahka 20m peale ja ... no jälle väga ABC.
Juba ammu ei sõdita tasapinnalises ruumis. Asi on 3D, kui kaasaegsemat terminit kasutada. Keegi ei liigu rünnakusse nagu Napoleoni aegadel rivis. Ründajad on jaotanud tule suunad eri tasanditel, ka rünnak on võimalikult sügav tegevus. Keegi ei hüppa sul nurga tagant välja ja ei hakka püsti seistes tulistama. See, kes olukorda ei tea sellele tooks näite, et rünnak ja kaitse on üpriski sarnased sellele olukorrale kui tiheda liiklusega lennuväljal lennukeid vastu võetakse ja minema saadetakse. See on mitmetasandiline, erinevad lennukid lendavad erineva kiirusega jne, situatsioon on dünaamiline, kuid kontrollitav.
Sellest tulenebki see vajadus infot vahetada ja analüüsida vastase käitumist ja asukohta.
Reaalse lahingu situatsioonis ei ole olemas mingit jagu ega rühma mida juhitakse. Sul on reaalsed inimesed keda sa pead juhendama. Alluvus on paigas, st ülem otsustab vaid kriitilistes kohtades millised lahendused sobivad ja millised mitte. Lahingu situatsioonis käib suurem infovahetamine nii, et sa patsutad seljale ja siis kisad inimesele kõrva. Jaod kaotavad igasuguse mõtte kui pooled sinu rühmast on haavatutena ära viidud. See milline jagu pihta saab on ettearvamatu, seega loota mingile struktuurile peale 1 h lahingut on nonsens.
On kohti kus kuulipilduja on hea asi, on ka kohti kus seda reaaalselt kasutada ei saa. Milleks planeerida neid iga jao juurde (?) kui neid on vaja ligikaudu pataljoni tasemel ja siis juba terve rühmana laiema ala kaitseks lageda tulistamise ala puhul.
