Mäletan 2007. a aprillimäsust, et rühma kolonni (4 masinat, tendid lahti) tervitati linnast Männikule sõidu ajal vähemalt neli korda tee ääres sinimustvalgeid lippe lehvitades (neid, mis tollal poes müüdi ja autoakna küljes sõideti) ning ühes kohas foori taga seistes tõid miskid eelkooliealised tüdrukud kevadlilli. Oli päris meeliülendav sõit, peaks ütlema. Tollel hetkel oli tunda SIDE.
Ka olen tähele pannud, et soomlased tihtilugu lehvitavad (tavaolukorras tihemini kui eestlased), osa peatab isegi selleks auto kinni ja tuleb välja.
(pärast varahommikul läbi Männiku tagasi tulles vahtis nähtavalt muukeelne seltskond tee äärest päris kaamete nägudega, ei tea, mis nad mõtlesid - vahest seda, et saabus transport Balti jaama loomavagunitesse viimiseks?)
Meid vast huvitab asi niipalju, et kui Saksamaad on 20 a patsifitseeritud ja kui kuskil läheb kurjaks, ei pruugi sugugu avalik arvamus arvata, et davai, lähme sõtta. Vaadake, kui visalt see USA-s juba käib. Arvan, et kui A-stanist ja Iraagist on kotid koju toodud, ei kipu ükski presindent enam relva vibutama. Ühest käest oleks palgalisi nagu kergem saata (kedagi ei saadaks nagu vägisi tapale), teisalt palgalise süsteemiga ühiskonda tabab paratamatu patsifitseerumine ning tont teab, kunb pool hetkel peale jääb
