www.militaar.net

Silmaring on tänastel noortel kindlasti oluliselt sitem, kui meil nõukaajal oli. Sel lihtsal põhjusel, et me lugesime raamatuid - mida nemad täna teps mitte ei tee (näen seda oma pubeka pealt).

Iidolitest - jah, lugides raamatuid ja vaadates idealiseeritud kangelastega filme oli meil vist lausa iidolite üleküllus. Tänasetl noortel aga, raamatuid mitte enam lugides ja tänaseid (valdavalt) skiso-sado-masofilme vaadates on vist tõesti raske leida iidoleid, kelle sarnane tahaks olla...

Tegelt (hinnanguid andmata) on mul kohati kahju meie tänastest noortest - nende elus oleks justkui midagi puudu. Samas muidugi, tänu internetiajastule on maailm nende ees palju rohkem lahti, kui see meile oli. Iseasi muidugi, mida sealt netiavarustest rohkem tuleb - midagi head või ehedat paska

Tegelikult polegi oluline kas need idealiseeritud kangelased ka tegelikult olemas olid, tähtis on see et see mõjutas/mõjutab meie väärtushinnaguid... St, igast kangelasest ma leidsin omadusi mida ma ise endalegi tahaksin.
Näiteks lapsena jättis mulle kolmest musketärist sügavaima mulje Athos... Kõik teised poisid tahtsid olla D'Artagnan, nii et mul erilisi kaklusi rollivalikul polnud

Lapsepõlve sangarid:
http://www.youtube.com/watch?v=C-vV00PjOqs

Aga teglikult, olen põlvkond noorem. Indiaanlase jutte armastasin, eriti Winnetou raamatuid. Olen neid kõiki korda kolm lugenud. Palju seiklusraamatuid sinna peale.

Silmaring on tänastel noortel kindlasti oluliselt sitem, kui meil nõukaajal oli. Sel lihtsal põhjusel, et me lugesime raamatuid - mida nemad täna teps mitte ei tee (näen seda oma pubeka pealt).

Vaata, Borja, Selles on sul õigus, et noored loevad tänapäeval vähe. Ja tõenäoliselt teeb su pubekas kala moodi näo pähe nii Winnetoust, kapten Granti lastest ja kõigist teistest kuuldes, keda nii mina, kui sina lapsepõlves tähtsaks pidasime. Sama moodi nagu teed sina kalanägu, kui tema räägib sulle Pokemonidest, Transformeritest, nendest sinistest elukatest, keda hiljaaegu sai kinos näha, või millest tahes, mis neil seal parasjagu populaarne on. See, et nemad oma muinaslugusid enam ei loe, vaid vaatavad, või arvutimängudes läbi mängivad, on tegelikult nüanss - oma muinaslood ning seiklused saavad nad kätte ikkagi.

meie, vanade inimeste viga (kuigi ma olen sinust vististi generatsiooni jagu noorem) on see, et me võrdleme tänaste laste maailma enese idealiseeritud mälestusega lapsepõlvest ja teeme seda oma standardite alusel. Ning teeme järelduse, et see, millega noored tegelevad, on pask, kuna nad ei tegele asjadega, millega meie aega sisustasime. See, et nad omi asju meist teisiti teevad, ei tee neid tegelikusti kuidagi rumalamaks.


NB. nii remargi korras lisan, et tegelikult loevad ka tänapäeva lapsed (vähemasti osa nendest) siiski päris palju. Enda puberteediikka jõudva venna põhjal on popimateks raamatuteks Eragon, Harry Potter ning ka Sõrmuste Isand. Nii, et pole ka lugemise osas tegelikult hullu midagi.

Loetud need kõik, kusjuures kaks esimest lausa joonega, aga vaat see kolmas triloogia oli kõva pettumus. Kunagise "Kääbiku" baasil sai sedagi neelama asutud, aga kas on tõlge märksa nigelam või mis- aga "põle see...". Aga asjast endast- Pokemonid, Transferid ja muu selline jääb siiski vast allapoole pubekate joont, rohkem nelja-kuueaastaste teema. Ja lugemisega on perekonniti erinev ka- mul mõlemad nooremad järeltulijad läksid ses suhtes "lahti" alles peale kaheteistkümnendat eluaastat ning õnneks kannatab nüüd kõigi kolmega nii kapten Grantist kui ka kuninglikust salamõrtsukast arutada. Aga üldine tase on siiski murettekitav. Paraku.

vaoinas kirjutas:

Silmaring on tänastel noortel kindlasti oluliselt sitem, kui meil nõukaajal oli. Sel lihtsal põhjusel, et me lugesime raamatuid - mida nemad täna teps mitte ei tee (näen seda oma pubeka pealt).

Vaata, Borja, Selles on sul õigus, et noored loevad tänapäeval vähe. Ja tõenäoliselt teeb su pubekas kala moodi näo pähe nii Winnetoust, kapten Granti lastest ja kõigist teistest kuuldes, keda nii mina, kui sina lapsepõlves tähtsaks pidasime. Sama moodi nagu teed sina kalanägu, kui tema räägib sulle Pokemonidest, Transformeritest, nendest sinistest elukatest, keda hiljaaegu sai kinos näha, või millest tahes, mis neil seal parasjagu populaarne on. See, et nemad oma muinaslugusid enam ei loe, vaid vaatavad, või arvutimängudes läbi mängivad, on tegelikult nüanss - oma muinaslood ning seiklused saavad nad kätte ikkagi.

meie, vanade inimeste viga (kuigi ma olen sinust vististi generatsiooni jagu noorem) on see, et me võrdleme tänaste laste maailma enese idealiseeritud mälestusega lapsepõlvest ja teeme seda oma standardite alusel. Ning teeme järelduse, et see, millega noored tegelevad, on pask, kuna nad ei tegele asjadega, millega meie aega sisustasime. See, et nad omi asju meist teisiti teevad, ei tee neid tegelikusti kuidagi rumalamaks.


NB. nii remargi korras lisan, et tegelikult loevad ka tänapäeva lapsed (vähemasti osa nendest) siiski päris palju. Enda puberteediikka jõudva venna põhjal on popimateks raamatuteks Eragon, Harry Potter ning ka Sõrmuste Isand. Nii, et pole ka lugemise osas tegelikult hullu midagi.

võin vist rääkida julgelt enamuse nimel, et "seiklusjutte maalt ja merelt" pakkus nii teadmisi kui huvi edasi uurida. Mida pakuvad sulle potter-transformerid-sinised tegelased? Sittagi.

Tuleb meelde, kuidas ma maadlesin tatikana gloobus käes ja ajasin näpuga järge, kus see allveelaev siis nüüd on( kapten Nemo) või "kapten Hatterase seikluste" puhul otsisin välja detailsema pildi sest põhjapoolekera kuplist.

võin vist rääkida julgelt enamuse nimel, et "seiklusjutte maalt ja merelt" pakkus nii teadmisi kui huvi edasi uurida. Mida pakuvad sulle potter-transformerid-sinised tegelased? Sittagi.

Tuleb meelde, kuidas ma maadlesin tatikana gloobus käes ja ajasin näpuga järge, kus see allveelaev siis nüüd on( kapten Nemo) või "kapten Hatterase seikluste" puhul otsisin välja detailsema pildi sest põhjapoolekera kuplist.

Nagu ma ütlesin - meie viga on, et me hindame tänaste laste maailma oma lapsepõlve standardite alusel. Meie olime oma ajastu lapsed, nemad on praeguse ajastu lapsed.

Ma kuidagi ei taha alahinnata su lapsepõlve aegseid ponnistusi geograafia alal, tegin ise samuti. Kuid pidada tänapäeva lapsi rumalaiks lihtsalt sellepärast, et sa ei saa aru, mida nad teevad, või millest huvituvad? Kas see pole mitte natuke ennatlik järeldus?


Kisub vaikselt offtopicuks - võibolla lepime kokku, et igale mehele jääb tema enda, teiste omast erinev arvamus.

Minu lapsepõlve iidolid olid siis musketärid, seda ühtususe poole, ning kamraadluse poolest ja abivalmiduse poolest. Samuti kui ma veel laps olin, siis arnastasin lugeda Robert Loius Stevensoni romaane, oi kuis "sillas" olin kui sai tema teoseid loetud.

Veits varasemast noorusest tuleb veel meelde Dr. Doolittle ja Bullerby lapsed. Toredad ja lõbusad raamatud mis vastavaealise lapse maailmapilti ja fantaasiat elavdab. Aga vat Naksitrallid millegipärast kohe üldse ei istunud. Need pildid olid küll kunstilisel tasemel ilmselt hästi joonistatud, aga sisu mulle ei meeldinud.

Aga mis puudutab teemat "Noorus on hukas", siis vaidluste lõpetamiseks ütlen ma välja lõpliku ülima tõe. Asi sõltub lapse kasvatamisest. Kui lapsega tegelemine piirdub heal juhul sellega, et ostetakse talle uus arvuti, et saaks paremaid mänge mängida, siis jääb tema jaoks see maailmapilt ilmselt kitsaks. Aga kui arvuti on vaid osa suuremast kooslusest mille käigus antakse edasi enda elu jooksul omandatud teadmisi ja lastakse noorel inimesel ka ise asju avastada, siis ei ole maailm veel päris hukas. Ärge muretsege, kui laps ei oska ratast remontida. Youtubes on olemas õpetused riiete õmblemisest pommi valmistamiseni

Millalgi 30 aastat tagasi, teismelise tatikana sai suure õhinaga läbi sirvitud Palu mootorrattapiibel. Küllap tuttav lektüür paljude minuvanuste jaoks. Eks andis üksjagu teoreetilisi teadmisi edaspidiseks eluks..

Aga tänapäevast üks huvitav näide. Oli üks noorsand endale hobiautoks sebinud vene Zapuka ja üritas seda siis hoovi peal meeleheitlikult käivitada. Terve õu oli bensuvingu täis ja noorhärra päris meeleheitel. Sai siis appi mindud. Tooreklapp lahti, aktseleraator põhja ja startert. Käivitus kolme sekundiga..


Palu tsikliraamat ja koos sellega hulk praktilisi elulisi teadmisi küttesegu moodustamise kohta olid sellel noormehel küll omandamata jäänud

Mina pean enda iidoliteks nõukogude aja pioneerilugusid Sai nende tulemusena sõda mängitud metsas ja lagendikel, ehitatud onne ja igasuguseid tegusid tehtud. Samuti ei saa väita, et vähe oleks mõjunud Pavel Kortšagin, Pavlik Morozov, Tabamatud tasujad, Must nool, Robin Hoodi lustakad lood, Arkadi Gaidari jutud, Tšapajev, Kortik, kapten Tenkeš, Korsaaride hulka kadunud, Neli tankisti ja koer, Tom Sawyer, Noor kaardivägi, Tisza kaldal, Pal tänava poisid, Agu Sihvka, Dr. Dolittle lood, Oskar Lutsu lood. Tasuja ja Pirita kloostri viimased päevad, Ümera jõel.... jne-kohustuslik kirjandus. Lisaks indiaanijutud-Winneteu, Oceola ja muidugi suur sari-Seiklusjutte maalt ja merelt. Tarzani lood. Olid ajad ja ei saa neid eitada. Lapsepõlve muretud ajad. Ja siis tuli telepilti Knight Rider, Rambo ja Arnold, A-team jne.

Ega kogu nimekirja ei saagi siia tuua.

ahjaa, sai just riiulist leitud tšehhide Hanselka ja Zikmundi ümbermaailmareisi raamatu 2 köidet. on küll veidi ´´Suur-Tšehhi šovinismi´´kui tsiteerida Mart Juurt, kuid samas olid ka kuradi lahedad lugemised lapsepõlves. Tatra T-87 vaatan seniajani internetikuulutustes vaikselt ohates, õnneks sai originaal kunagi Prahas ära nähtud.

Siis yheks mu lapsepölve kangelaseks oli Tarass Bulba ...
http://www.youtube.com/watch?v=k2Pplbq3TJw
Kuid, kui nyyd seda venelaste tehtud filmi vaadata ... Vähemalt raamatut lugedes ei olnud sellist Vene propagandat, nagu filmis ....

Kuna lugema õppisin,kultusteose Švejki järgi,siis esimene iidol oli ülemleitnant Lukaš.
Paganas küll,mees kaldus fetišismi(mis see tähendas polnud tollal aimugi,aga tundus uhke) omas reliikviate kogu,naised tõid kingitusi elu nagu lill,ilus munder ja puha.See sai ka tõukeks minna saksa keelt õppima.
Aeg edasi ja iidoliteks said Werner Holt ja Estori Rumata(Strugatskid"Raske on olla jumal")
Filmiiidolid olid Kapten Tenkeš ja Alain Delon,Jean Paul Belmondo.

Lapsepõlve iidolid kindlasti prantsuse filmid-De Funes(Suur jalutuskäik ja sandarmi filmid), Fantoomi seeriad, Belmondo jne.