Militaarteemad minevikust kaasaega
https://www.militaar.net/phpBB2/
On suheldud, on küsitud, nad on reeglina päris kindlasti seisukohal, et see otsus tuleks ära teha.Kas seda meeste käest on ikka keegi küsinud või on lihtsalt pastakast väljaimetud teema häälte püüdmiseks?
Aga oot, Su vanaisa oli siis 13 aastasena rindel?
Sama küsimus tekkis endalgi.
Eks ta olegi üks vägivaldne moodustis, millega kaks parteid päästsid end marginaliseerumisest. Mingit üksmeelt pole seal algusest saati olnud, pidev kemplemine ja võimuvõitlus poistebändi ja nn kampsunite vahel. Seejuures seda Isamaa tiiba pole nüüd mõtet ka üle idealiseerida, kui meenutada igasugu erastamisjamasid ja rohkeid skandaale omal ajal. Nagu ka pole mõtet idealiseerida "äraostmatuid"...see IRL on üks imelik partei
IRL on neokonservatiivne partei justkui Vabariiklased USA-s , sõjapartei või pistrikud nagu mõni armastab neid kutsuda.Kapten Trumm kirjutas:..see IRL on üks imelik partei
), sest viimanegi Vabadussõjast osavõtnu oli juba siit ilmast lahkunud (nad ei saanud selle kohta enam miskit sõna võtta) ja käsitletav periood igavesti vaid ajaloolaste pärusmaaks saanud. II MS aga on n.ö. tuline teema. Osalejad on veel elus ja võivad luua reaalse sideme elu ning linastuse vahel. Sellistes tingimustes aga ei saa juba kinolinal mingit n.ö. poliitkorrektset jama (mis meeldiks nii Läänele, kui Idale aga paraku, ei meeldiks omadele inimestele, kes asjade tegelikku seisu teavad ja teadsid) näidata ja reaalelus selleaegsetes sündmustes osalejate kriitikale ei saa vaid teoreetilise ajalooalase aruteluga vastata, sest need mehed olid toona ju ise kohal ja olid ise osalised. Nad võiksid rääkida toonastest arusaamadest, tunnetest ja kõigest toonasega seonduvast, kui pealtnägijad ning osalejad. Nagu juba öeldud, libaliberaalses Eestis, kus tähtsustatakse vaid isiklikke kasuminunmbreid (tuletatuna kasuahnusest) riigi huvide ees, on ka kohaliku meedia huvides tekitada sensatsioone, probleeme ja konflikte (sõltumata sellest, et see või teine asi OMA riigile korvamatut kahju tekitada võib), et neist võimalikult enam oma taskusse teenida. Tuletage meelde, et kust sai omal ajal alguse see nn. eesti SS-laste teema. Ikka meie omade politikaanide suust ja pressi sulest. Üritati riigi huvisid unustades oma poliitilistes kemplemistes üksteisele n.ö. ära teha ja lugejate huvi ära kasutades endale võimalikult enam taskusse teenida. Noh, ja meie piiritagustel oponentidel ei olnud vajagi miskit muud, kui see teema lihtsalt "üles korjata". Mis sellest tänaseks saanud on, näete väga hästi isegi. Sõnastus "eesti SS-veteranid" on isegi Eesti nn. poliitikute ja ka tavainimeste suupruugis juba nn. käibetõeks kujunenud, rääkimata siis juba piiritagustest "oraatoritest". Kusjuures pole mina veel kuulnud (tõepoolest mitte üht kordagi mitte), et kas või üks omaaegne välihalli kandnud mees oma SS-kuuluvust rõhutanud (või isegi maininud) oleks. Pahatihti polnud enamusel meestest mingist SS-st oma omaaegsete üksuste juures isegi aimu mitte. Kanti ju hoopis Wehrmachti vormiriietust, auastmeid ja nende tunnuseid ning sõditi Wehrmachti üksuste koosseisus või siis nendega kõrvuti.Küsitakse arvamust Bäckmanilt ja Venemaalt, serveeritakse asi nii, et eestlased on natsid ja tulevased vabadusvõitlejad võiks hoopis sõjakohtusse anda.
Minu sõber Yoram Dinstein, hiljutine Tel Avivi ülikooli rektor ja president, mõni kuu tagasi Tallinnas ütles, et kui Nõukogude Liidu ajaloos ka midagi positiivset on olnud, siis oli see viimase panus võitu fašismi üle. Juutidel on muidugi sellele probleemile arusaadavalt emotsionaalsem ja sensitiivsem lähenemine kui paljudel teistel. Aga ega need, kes sõdides natside poolel, vaatamata nende motivatsioonile ja panuse suhtelisele tühisusele, aidates kaasa liitlaste, s.t venelaste, ameeriklaste, inglaste, prantslaste ja mitme teise kaotuse suurenemisele sõjatandril ja muidugi ka juutide, mustlaste ning teiste «mitteinimeste» hävitamisele surmalaagrites, ei vääri kuidagi vabadusvõitleja tiitlit. Ja nii see on ja nii see peab olema. Enamikule neist eestlastest, kes Teise maailmasõja ajal Saksa mundrit kandis, võib tagantjärele tõesti kaasa tunda. See, et nad üldse sõdisid ja endale aru andmata ka valel poolel, ei saa suuremale osale neist tõesti süüks panna. Kasutades jumalasõna, võiks nende õigustuseks paremal juhul öelda: «Isa, anna neile andeks, sest nad ei teadnud, mida nad teevad! «Ajaloolistele sündmustele ainult oma künka otsast vaatamine jätab varju laiema – üldhumanistliku – perspektiivi ja sellega moonutab ka konkreetset pilti.