www.militaar.net

Indrek kirjutas: kuid esmalt valiks siiski lahingulöömiseks tugevad käed ja vapra meele.

Esimese asjana tuleb meelde, et julge hundu rind on haavleid täis.

Mulle endale on AK-4 meeldima hakkanud kuigi jah mõnikord jääb teine metsas õpustel oma pikkuse pärast puude taha kinni.Muidu aga igati hea ja täpse tulega relv.

rooduvana kirjutas:Vennad, kui oleksite omal ajal alustanud SKY-st, siis ei oleks muude suhtes nii kriitilised.
AK targutajatele, GALIL meestele.

Mina nutan siiani taga oma SKY-d. Lapua padruniga sai 500 m pealt figuuri sisse auke tehtud. Ilma optikata kusjuures. Ära korjasid tprad. Ära osta ei lubatud ka, öeldi, et kalashnikov on hea küll ja et oled mässaja. Eelistaksin seda kõikidele relvadele, mis praegu kaitseväes saada...sihuke tunne oli, et relval oli oma hing.

Ilma vähemagi kõhkluseta võtan kätte AKM 7.62 kokkuklapitava õlatoega. Püstolitest võtan lollikindla ja igas asendis töökindla PM 9 mm.
Nendega oli mul sõbralik suhe pooleteise aasta jooksul Nõukogude Armees aastail 1968 nov kuni 1970 juuni. Lugematuid kordi sai neid lahti-kokku lapitud, puhastatud ja õlitatud.
Peale sõjaväeteenitust oli mul teenistusrelv PM nr. 2670 tervelt 27 aasta kestel. Lasketiirus 25 meetri pealt märklauas 27-28 silma 30-st välja lasta ei valmistanud raskusi. Mõnel korral sain maksimumi- 30 silma 30-st. Aga reegliks see ei kahjuks saanud,tavaliselt ikka jäi mõni silm puudu täispangast.
Lemmikuks oli nn. silueti laskmine. See tähendas inimkuju suurust ja sarnast märklehte. 25 meetri pealt 3 padruniga oli lausa nali lasta läbi märklehel mõlemad põlved ja siis lõpetada kuuliga pähe.
Teine variant, mis lõbu pakkus, oli 5 märklehe tabamine tiirus 25 meetri pealt 5 sekundiga. Padruneid oli siis pide täis- 8 tk. Kellele paugud kõrvadele käisid, pani endale kummassegi kõrva täispadruni, kuuliga sissepoole. Summutas pauku päris hästi.
Praegu lõbustan end aeg-ajalt 8 lasulise revolvriga Arminius .

väljaspoolt valikut valiksin ak101 või 103 või ak74

Mina tahaksin sellist Ak4 konstruktorit. Vaatamata asjaolule, et tegemist on G3'ga, on pildilt näha Ak4 potentsiaal.

http://www.waffenschumacher.com/shop/bi ... atch06.JPG

kauri postis olev link-hea materjal EKJ hankespetsidele.Kokkupandav pära,plastiksalved,laesääred,lisavarustuse relsid-head abivahendid selle "pika ja raske" AK-4 mugavamaks muutmisel.

Küsitluse protsentide suhe näitab pigem lugejate kuuluvust riigikaitselistesse organisatsioonidesse. AK-47 eelistajad on arvatavasti 100% seda KL-s kõvasti käes hoidnud poisid, kellel endal kaitseväeteenistus läbimata ja muud võrdlusmaterjali ei ole ning oma eelistuses pole nad mitte lähtunud ei relva tehnilistest, ega kasutamisomadustest.

Kasutusomadustest on kõige levinum ja tähtsustatum mugavus. kõige mugavam kanda, hooldada ja lasta on galil. kalashnikov on ebatäpsem, aga töökindlam (töökindlus ja täpsus on pöördvõrdelises seoses).

mulle meeldib AK-4 peamiselt selle pärast, et ta kellelegi ei meeldi

ilma mingi köhkluseta - MG 3.selle tegelase tulejöule ei ole midagi vastu panna,aitab teine kodus aknalauale panna kui ka linnas madistada.panen terve linntänava kinni ja köik te oma pm-ide ja ak-dega ei pääse eales mulle ligi.

aga kui küsitluse järgi vaadata,siis galil.selle relva täpsus ja kokkupandav kaba,lisaks kergus ja lihtsus-need määravad.galil sar.

olen lasknud ak 47 st, galilist, M-14 st, M-16 ja RPD st. MG-3 oleks peaaegu lasta saand, aga proovi laskmistel meie ryhma kõik 4 kuulipritsu peale mõningast laskmist tekitasid mässu ja hakkasid streikima, ning kuna ise olin TT mitte KP siis senimaani seda ihaldatud relva pole lasta saand . Lahingus eelistaks oma käsitulirelvaks Eesti armees olevatest galili, juudi relv kyll aga kerge, minu käes 100 m kauguselt täpne, korraliku hoolduse korral ka kindel tööriist- kuigi sama oleks ka vist ak-74. Aga vene relvadesse ei tasu vist eriti kiinduda. ak 47;56 ka hea ja lollikindel relv aga pingutasin niipalju kui tahes miskipärast nii head tulemust kui galiliga ei tuld. M 14 lahinguks natuke liiga kobakas kui just mitte snaipri relvaks. M- 16 yhe korra lasknud erilist muljet ei avaldand ja nagu harjund kalashnikovi systeemiga siis tundus ta ka keeruline aga see vist harjumise kysimus.

Kõige parem relv on võitleja moraal, anna talle kätte mis tahes.

Valiks ikka AKS 7,62. Ega see ilmaasjata üle maailma levinuim relv ole. Sai EKV algusaegadel ka ise sellega teenistus läbi tehtud ja ei ole midagi halba õelda - raske kuul läbistab hästi võsa ja ka lõppenergia on 5,45 võrreldes teisest klassis. Ja pole ka täpsusel häda midagi, kui vilunud oled ja üksiklasuga lasta. Kord sai 400 m. pealt rinnakuju lastud - 3 paugust läks 2 pihta ja "surmavalt" sealjuures (lahtise sihikuga mõistagi). Ning kaugele lastes hakkab väike kaliiber oma lamedast lennujoonest hoolimata siiski nõrgaks jääma, kus raske kuul läbi soomusvesti jookseb, jääb kerge kuul juba takerduma. Kokkuklapitud päraga on aga ka käepärane kitsastes oludes nagu linnalahingud ja siseruumid. Ja muidugi ainulaadselt lollikindla mehhanismiga. Hea "all around" igaks olukorraks.

galil olen harjunud ja meeldib.