Tervist! Lugesin mälestused läbi ja ka kõik sinna juurde öeldu. Pole mul lisada muud kui tõdeda, et Lemetil Võimas Töö, lugejate poolt juba kirjutet ülivõrdeid korrata ei pruugi, niigi selge.
Kuna varajases nooruses mudellennuringist alates on lennundus põgusalt huvitanud ja sõjaväeski olin 70-ndate alul teenimas lennuväljal, tankisin aparaate IL-14, siis on selge, et see huvi on kui jalgrattasõit, mis ei unune.
Et aga hr. Lemeti tööd veidigi, kuidas üteldagi, hüvitada ja ehk pisukest abi lingvistilise mahu näol lisada, siis tõlkisin ühe juhuslikult leitud nupukese siia. Kui palju seal otsest lennundust on, kuid paksu ja pideva joonena läbib konkreetne aines kogu vene armeed, Lemeti jutte ja ka minu oma. Ehk on aastalõpuks teistelegi pajatada.
Keelata vene "Kulibinitel" sõit välismaale, jama missugune...
Lugu on tõestisündinud ja selle jutustas mulle mu lihane lendurist onu.
Vältimaks piinlikke momente ja arusaamatusi on peategelase nimi muudetud ja tollase NSV Liidu ning sõbraliku Prantsusmaa esindajate nimed üldse jutust välja jäetud.
Suure Donimaa avarustel asub linn-linnake Salsk. Siis kui me elasime veel Suurel Kodumaal, tegutses Salskis lennukool ja asus suur lennuväli, kus baseerus n.ö. kergem õhuvägi, legendaarsed AN-2-ed, ainukesed biplaanid, mis ületasid oma eksistentsiga viimase aastatuhande künnise. Seal siis minu onu, noor piloot, sai tuttavaks seltsimees kolleegiga, keda esitleti nimega Šlepok (plaks, potsatus ( tõlge)). Tegeliku nime on aeg unustanud, aga see ei ole ka oluline. Šlepoki erilisus seisnes selles, et tema ema elas välismaal ja poisil oli lubatud iga kahe aasta järel talle külla sõita (tol ajal oli see suur haruldus). Midagi rabavat ta neilt sõitudelt kaasa ei toonud, kuna ema oli mehele läinud mauritaanlasele ja Aafrikast peale aidsi midagi olulist tuua on problemaatiline.
Šlepoki ema, endine saatkonnatöötaja, ütles ühel küllasõitudest, et ühel diplomaatilise korpuse liikmel on sünnipäev ja ta on ka kutsutud. Kuulnud aga, et külla on sõitnud poeg kaugest Nõukogude Liidust, käisid saatkonategelased peale, et ta võtaks poja kindlasti kaasa. Esialgu jäi Šlepokile arusaamatuks, miks "tareke madaldus" ja teda, tavalist pilooti, saatkonda banketile kutsutakse. Peagi selgus, et Mauritaanias on kuiv seadus ja nutikad saatkonnatöötajad, kes oma harvadelt komandeeringutelt kaasatoodud joodava kohe esimesel päeval ära tarvitasid, lootsid niimoodi oma pidulauale käraka saada. Teadupärast tõi vene inimene ilmtingimata kaasa kaks limiidivaba "mürsku" "Stolichnaya"-t.
Banketti kirjeldama ma ei hakka, kuid pean silmas üht huvitavat detaili. Pealinnas Nuakšotis asus Nõukogude saatkond otse üle tänava Prantsuse saatkonna vastas. Kui pidu oli täies hoos, ilmu äkitselt vahisõdur, vadistas saadikule midagi ärevalt kõrva ja retireerus jooksujalu. Härra saadik, palunud ülimalt auväärselt publikult vaikust, teatas murdunud häälel, et potentsiaalse vaenlase välisluure ei tuku ja prantslaste delegatsioon kuues isikus eesotsas Prantsuse saadikuga tuli esitama protestinooti teemal "meie Teid jülejüldse iga kord piiritust sisaldavale kutsume, aga nüüd tahtsite kogu Russian vodka ise kõik ära neelata, lühidalt, laske meid ka juurde, enne kui kõik ise ära kugistate..." Silmnähtavalt rusutud seltskond pomises midagi "nolastulevadsiis"-laadset ja tekkis tormiline arutelu, kas toovad "konnasööjad" midagi kaasa ka või ei. Nagu selgus, tõid konnasööjad 2 (ha-ha-ha) pudelit punast veini kamba peale, mis koos nendega koosnes 18-st inimesest. Veini need Suure Prantsuse revolutsiooni sigitatud lurjused ei nuusutanudki, aga otsemaid viskusid defitsiitse "valge" kallale. Selge siililegi, et 1,5 viina kaheteistkümne peale pole midagi, kuid kaheksateistkümne peale seda enam. Ülejäänud õhtu kulges nukrate meenutuste saatel sellest, kui lihtne on hankida joodavat NSV Liidus ja Prantsusmaal. Selgus, et mõlema saatkonna persoonid sõbrustasid just kaasatoodud alkohoolse toodangu ühise tarbimise pinnal ja prantslaste etteheide oli täiesti õigustatud, sest saadiku sõnade järgi kutsusid prantslased neid alati ausalt ja regulaarselt "arutamaks pingeid sisepoliitikas".
Sellest sündmusest ajendatuna tekkis Šlepokil, nagu talle siis näis, geniaalne idee. Aafrika ise igav, kuumus kõikjal, aga frukte vagunikaupa ja poolmuidu ning pärmi igas poekeses. Üldiselt lausumata kellelegi oma mõtetes olevast teadmisjanulisest tarkusest, hakkas Šlepok tegutsema aega raiskamata juba järgmisel hommikul. Hankinud turult hunniku kõikvõimalikke puuvilju, asus meie kangelane tegelema püha üritusega. 40-liitrise tünni (!!! See on see Nõukogude Liidu inimese gigantism!) täitis poolenisti purustatud puuviljadega, selle peale valas 20 liitrit keedetud ja jahutatud vett, milles oli lahustatud, nagu te juba aimata võisite, 5 kilo suhkrut ja pool pakki pärmi ning jättis selle vajutise all kaheks nädalaks seisma (aega oli,sest ta sõitis sinna terveks puhkuseks).
Lõplikult praskat valmis kääritada Šlepokil ei õnnestunud. Midagi erilist aimamata ema küsimuse peale, et"mis tünn sul seal õue peal haiseb?" rääkis ta kõik ausalt ära. Juba sama päeva õhtul sadas neile kaela "komisjon" saatkonnast (ema ei olnud keelt hammaste taga hoidnud) üheainsa huvitatusega: " No mis, MILLAL?" ja poole tunni pärast ilmusid kaks prantslast sama küsimusega ( kuidas nad küll teada said?), kuid täieliku mõistmatusega, et mida see venelane seal küll keedab. Meie saadik langes tünni kohal hetkeks täielikku härdusse, ei suutnud sellest enam lahti saada ja sõitis kohale iga päev, püüdes tõenäoliselt oma juuresolekuga pärmile stahhaanovlikuks kangelasteoks uut indu anda täita kahe nädala plaan ühe nädalaga. Kes teab, võib olla tõesti oli saadikul annet anda uut hingamist, karmi parteilise kooli olemasolu või oli Mauritaanias väga hea pärm, aga 8 päeva möödudes oli produkt tõesti valmis - 15 liitrit ambroosiust diplomaatilise töö usinatele näljastele töötajatele. Degustatsiooniks pakkusid prantslased oma saatkonna banketisaali. Peale loojangut suundus diplomaatiline missioon eesotsas Šlepokiga sõbraliku välisriigi territooriumile, et oraalselt tarvitada vene toodet mõningase spetsiifilise afrolisandiga.
Üksikasjalikult kirjeldama me seda protsessi ei hakka, peatume ainult ühel esmapilgul vähetähtsal detailil. Prantslased jõid ja kiitsid, aga ei jäänud rahule produkti väheste kraadidega. Šlepok tegi põhjendades selgeks, et see on eelprodukt, poolfabrikaat, et lõpptoote saamiseks tuleb see "läbi ajada".Piiritust sisaldava vedeliku või piirituse eraldamise protsess jäi prantslastele, erinevalt venelastest, arusaamatuks (elagu nõukogude kesk- ja kõrgharidus), aga kõike teada tahtvad prantslased uurisid õhtu läbi tublisti vintis Šlepokilt samgonniajamise tehnilise protsessi peensusi. Too tegi neile salvrätikule isegi joonise.
Üldkokkuvõttes sõitis Šlepok koju, veetnud aja huvitavalt ja kasulikult.
Möödus kaks aastat ja sõitis poeg jälle emale külla, unustamata kaasa võtta kaht kesta "Stolichnaya"-t.
Valetab ta või mitte, pead ei anna,kuid tema sõnade järgi võttis teda vastu segadelegatsioon mõlema saatkonna töötajatest. Kohe lennukitrepi juurest mindi prantslaste juurde tähistama Šlepoki kui inimese, "kes on teinud palju prantsuse ja vene inimese heaks sel võõral maal", saabumist. Suur oli mehe hämmastus,kui prantslased järsult keeldusid viinast (arvas ta ju patuselt, et eks seepärast ta trapi juurest kohe "maha võeti") ja keelitasid teda jätkama prantsuse külalislahkusega. Lauale ilmus hispaania Torrese pudel, käinud 18 aastat, hõrgu merevaigu värvi sisuga. Väledalt sai see välja valatud, kuid mitte klassikalistesse konjakipokaalidesse, vaid tavalistesse pitsidesse. Kummutanud ühe, Šlepok tundis, et see pole Torres, oi ei, kaugeltki mitte, vaid ehtne samakas, sealjuures n.n. "esimese sordi kaup", umbes 60 kraadi ja meeldiva järelmaitsega. "Kookosekoorega", kiitlesid prantslased.
Hiljem demonstreeriti Šlepokile HIIGLASUURT roostevabast terasest ja titaanist torudega agregaati, mis prantslaste sõnade järgi varustab viie maa saatkondi. Milliste maade, peale meile teadaolevate, sellest ajalugu vaikib.
Ja veel öeldi talle, et iga kolmas mauritaanlane teeb praskat.
Tõlge saidilt
http://www.yaplakal.com
, fasist.
