võhik kirjutas:Nojah - kuidagimoodi kujunes, et ootamatult räägin kaasa ilmselgelt Ukrainat halvustavate foorumlastega - Denis23-ga ja Yks-ga. Siiski - ühes paadis ma nendega ei ole. See et Ukraina kaotusi jne kibedusega täheldan, ei tähenda seda, et ma nende seisukohti nüüd jagaks ja igasugu kahtluseussidest puretuks saaks.
Ma hästi ei kujuta ette, mis asi või argument saaks tekitada minus kõhklusi Ukraina pooldamises. See on jama kui suurem ja seni niiütelda vennalik naaberriik haukab sisemistest jamadest nõrgestatud riigist tüki. See on jama, kui sama naaberriigi lippude all võetakse naaberriigi valitsusasutusi üle jne. Loetelu võib jätkata... ja karta on, et lõpmatuseni.
Ei tasu nüüd Ukrainat ka nii väga halvustada. Arvestades olukorda, kust nad tulid. Nojah - kui Dombastani lippudes tankid Kiievi alla jõuaks, siis küll oleks põhjust kaasa tunda.
Aga eks - eri pooltel omad optimistid. Separatistid - mai keskel (vist - peale oma valimssõud) - lubasid 7. juuniks Kiievis olla. Ju neil oli põhjust tollases olukorras soovida.
Halvustamine ja teiseltpoolt kriitline või skeptiline suhtumine Ukraina keskvõimu (ükskõik kes seal siis hetkel parajasti võimul on) on ikka teps erinevad suurused. Kordan juba mitmendat korda, et mulle ei meeldi endine, üle eelmine ja ka tänane keskvõim. Isegi mitte uus president. Olen alati nõus oma suhtumist muutma, kui uus võim suudab tõestada, et nad on lääne standarditele vastavalt haldussuutlikud. Omades isiklikke kogemusi, pettusin ma Ukraina haldusuutlikuses täielikult peale oranži revolutsiooni. Kuigi ootused olid kõrged.
Maidani järgne eufooria muutus kiiresti vanaks äratundmis kurvastuseks, kui ma nägin kes ja kuidas korraga Raadas hakkasid hääletama. Maidan oli minu jaoks fenomenaalne nähtus. Positiivses mõttes. Selle tulemus Raada vormistatud esialgsete seaduste näol aga pehmelt öeldes imelik, et mitte öelda lollus.
Mitu kuud on vaja, et hakataks aru saama, et lauslollus ja suutmatus on jätkuv tendents ja mitte muutuv paremusele nihkuv suurus? Täna on Ida-Ukraina sündmused kestnud kaks kuud. Kaks kuud hiljem ei ole Ukraina igal tasandil lokkav haldussuutmatus kadumas vaid süvenemas. Mida iganes soovmõtlejad ka ei genereeri on see siiski pigem fakt kui kellegi väidetavalt kallutatud foorumi kommentaatori (antud juhul Yks) pahatahtlikkus. Varastatakse jätkuvalt. Isegi annetusi kuulivestide näol. Oluline ei ole sageli mitte sinu teadmised ja oskused vaid kumism (sõnast кума). Allpool polkovnikut pole sa inimene vaid kas potensiaalne polkovnik (sinusse suhtutakse kui tulevasse inimesse) või maksimum major (suhtumine vastav, respekt täiesti olematu). Antud tendents kehtib ka tsiviilelus. Polkovniku asemel kasuta mõistet vanema astme ametnik ministeeriumi või kohaliku omavalitsuse juhi kantselei tasemel.
Eestlased, kes on reaalselt toimetanud sealses (äri)ruumis, on sageli vägagi skeptilised, et mitte öelda isegi vaenulikud. Ka tänasesse keskvõimu. Just sellepärast kirjutab näiteks eestlasest Krimmi elanik oma kommetaaridena midagi sellist, mis siinse foorumi tavakasutaja s... ilmselgelt keema ajab. Kuradi rahvuse reetur, sest kõik eestlased peavad ilma tingimusteta armastama tänast Ukraina keskvõimu!
Selle asemel, et kollektiivselt laulda ülistuslaul olematule Ukraina sõjamasinale või sõjatarkusele, tuleks lajatada läänes täiega, et see pagana monstrum ükskord muutuks. Muutuks ideaalis selleks, millest Ukraina tšinovnikud jutustavad aga milleks muutumisel ei tee nad sisuliselt mitte midagi. Asjadest tuleks rääkida nii nagu nad on. Kuningas on täna paljas. Tänases Ukrainas surevad sellepärast ukrainlased, et asjadest ei taheta läänes rääkida nii nagu nad on. Patrioodid, kelle panus oma elu andmise näol ei ole tänaseks nihutanud võitu ehk siis esialgu kontrolli oma riigi üle Ida -Ukrainas lähemale vaid teadmatusse kaugusesse.
Küsin taaskord lihtsa küsimuse: millal vallutatakse Slavjansk, ja milleks on meile üle kuu aja genereeritud Ukraina massi- ja sotsiaalmeedias teadmisi, et vot-vot kohe ta langeb ja kõik jobud eesotsas kah-polkovnikuga saavad teenitud karistuse? Miks seal toimuv on üha enam muutunud meediatsirkuseks? Ainult, et see tsirkus pole naljakas, sest keskmiselt pea iga päev sureb paar-kolm ukrainlast. Kohati kümnete kaupa.
Ma arvan, et kui mitte mina vaid kuskil NATO või EL kõrgemal tasemel hakataks küsima just selliseid küsimusi Ukraina keskvõimult, siis võiksid tulla muutused. Seni kuni patsutakse õlale ja loobitakse vaid komplimente või kiidetakse takka Ukraina sageli jaburatele väidetele, ei muutu kiiresti midagi. Präänikut juba prooviti, aeg oleks piitsa anda!