Tsiviilkaitse elik kodanikukaitse tänases Eestis

[vanahalb]

Võib-olla keegi, kel mälu parem, täpsustaks, aga minuteada kustutas Venemaa viimati 1997 a Vene majanduskriisi ajal ühepoolselt oma välisvõla. Deklareeris, et kõik need investeeringud ja laenud, mis välispangad riiki tõid, on nende jaoks jäädavalt kadunud. Ühesõnaga, unustage oma raha ära.
Välispangad kiristasid hambaid, aga neelasid kahjumi alla. Ühelt poolt oleks vaja Venemaa toorainet, teisalt on lootust Venemaa turul edasi tegutseda ja ajapikku kahjum tasa teenida. Alati tuleb läänest uusi üritajaid.
Eesti tõenäoliselt niimoodi skandinaavia pankadele öelda ei saa

Teine variant oleks kõik Eestisse tehtud investeeringud kinni maksta. Sõjalisest ohust suuremaks pean ma hoopis olukorda kui Eestis tulevad võimule mingid jõud, Venemaa käib välja mõned miljardid, selle rahaga kustutatakse inimeste kodulaenud, autoliisinguid jms. Loetud päevadega rivistuks kolmandik Eestit Venemaa selga taha. Minumeelest oli 1940 aastal samuti oluline moment laenude kustutamine. Ideoloogia ja sõjavägi - palju need ikka rahvast huvitasid. Sellie pinnas tekib kohe kui riik on majanduskriisis - nagu näiteks täna.
Sellist diili pakkus Venemaa minuteada 2008 a Islandile, aga Islandi võlausaldajad keeldusid vene raha vastu võtmast.

Aga sularahas Eestis olevate eurodega ei juhtuks tõenäoliselt midagi. Täna hoiab Venemaalgi iga mõistlik inimene oma sääste euros või dollaris ja maksta saab ka nende rahadega.

[jackpuuk]

Vanahalb, ametlikult on venemaal käibel ikkagi rubla ja see nõuaks mingit lahendust. Kui sellel hetkel oleks veel käibel EEK. siis saaks selle isegi käibele jätta (nagu Hongkongi dollar) ja pikapeale need käibelt tõrjuda, aga eurod on hoopis teine ooper. Kui mingi nipiga euro käibele jättagi, siis peaks ülejäänud EL. mingi lahenduse välja mõtlema, sest eurot kasutaks riik, kes pmst. enam EL-i mõjupiirkonnas poleks (ega vastutaks ka euro kursi kriteeriumite täitmise eest).
See, et Venemaa kodus välisvaradele käpa peale pani, ei tähenda teha sama siin, invasioon sõltumatusse riiki, mis pealegi kuulub EL-i ja eurotsooni, ning NATO-sse, see peaks asju oluliselt komplitseerima.
Kõige kindlam lahendus oleks neil ikkagi kõik siinsed välisvarad ohtralt kinni plekkida ja igasugune kisa vaikiks, hea küll, mõned häälekesed veel kostuksid, aga need oleks Venemaale nagu piiksatused kosmosest

[Arnold]

Võib-olla keegi, kel mälu parem, täpsustaks, aga minuteada kustutas Venemaa viimati 1997 a Vene majanduskriisi ajal ühepoolselt oma välisvõla.

Minu mäletamise järgi ei vasta see tõele - kuidas siis nad üldse võiksid mokka paotada WTOsse saamise koha pealt!? On need venelased, mis nad on, aga P.-Koreaga ei maksaks ikka segamini ajada!

[vanahalb]

Võib-olla keegi, kel mälu parem, täpsustaks, aga minuteada kustutas Venemaa viimati 1997 a Vene majanduskriisi ajal ühepoolselt oma välisvõla.

Minu mäletamise järgi ei vasta see tõele - kuidas siis nad üldse võiksid mokka paotada WTOsse saamise koha pealt!? On need venelased, mis nad on, aga P.-Koreaga ei maksaks ikka segamini ajada!

See on mingi ürgvana Õhtulehe artikkel, mille kiiruga leidsin ja kus välisvõla kustutamisest juttu on.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=316255
Aga täitsa võimalik, et nii julmalt ei tahtud ja keelduti riigilaenu obligatsioone lunastamast vms. Argentiina oleks ka nagu midagi sarnast korraldanud. Läheb poliitikaks kätte kuid minumeelest pole Venemaa WTO-st eriti huvitatud olnudki. Kogu väliskaubandus käib lihtsustatult niimoodi, et tuleb maksta kõvad tollimaksud või teha koostetehas Venemaale. Iseenesest õige.

Euro käibele jätmine pole põhimõtteliselt keeruline. Eesti arutas ka mõned aastad tagasi euro ühepoolset käibelevõtmist, aga kisa Brüsselist kasvas üle pea. Mitmed neegririigid kasutavad mumeelest ametlikult dollarit ja USA laiutab ainult käsi. Mis teha.

[Jaanus2]

Eurot kasutab ka Kosovo ja keegi veel sealkandis ja ei juhtu nendega midagi. Ei täida mingeid norme ega ole luba küsinud. Ega Venemaa meid siis oblastiks taha teha. Vormiliselt iseseisev vasallriik on hea küll ja hulga mugavam, vähem rahvusvahelist viginat ja seda kergem tõrjuda.
Kahtlejad võiksid ära oodata, millal naljanumber Lõuna-Osseetia Venemaaga liidetakse. Pakun, et võib ootama jäädagi.

[setu]

Leedu sisekaitse sai digivormi ja juba on kosta kaastundeavaldusi. Aga on põhjust. Väga ebaprofessionaalne töö.

Illustreeriv materjal

[USP]

Miks ebaprofessionaalne?

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Tuleb au anda Kpt Trummile, kes on juba aastaid siin foorumis (suht uhkes üksinduses) tagunud seda tsiviilkaitse trummi

Juhtkiri: tsiviilkaitse tagasitulek
07. oktoober 2016
Eesti Päevaleht

Mida teha, kui puhkeb kriis? Mis on iga inimese roll?

Vanasti tegeles sellega tsiviilkaitse, seejärel tuli mängu termin „kodanikukaitse” ja nüüd kõneldakse elanikkonnakaitsest. Eri terminitest hoolimata on sisu ja eesmärk suuresti sama. Hea meel on vaadata, et valitsuse tasandil on hakatud elanike kaitsmise peale mõtlema, sest laiaulatuslike kriiside korral nad puutumata ei jää.

Kriise võib olla mitmesuguseid: välisriigi tegevusest tulenevaid, olgu selleks sõda või blokaad, ja riigisisestest poliitilistest pingetest võrsuvaid. Võib ette tulla keskkonnakatastroofe, mis jätavad hulgaliselt inimesi peavarjuta, või puhkeb mõni tundmatu epideemia.
Hägune on ettekujutus, kust saab toitu, vett, kütust ja elektrit, kui tavapärane varustamine ei toimi.

Kui varasematel aegadel oli kombeks lehvitada üksnes NATO 5. artikliga, mis pidi enamikule halbadele stsenaariumidele mõjuma kui ristimärk vampiirile, siis nüüd mõeldakse eri eluvaldkondades, mida kriisiga hakkama saamine tegelikult tähendab. Kriis tähendab tihtipeale ka seda, et paljud algul kavandatud mõtted – helistan sellele, kirjutan tollele, kutsun turvafirma, lükkan külma vastu elektriradiaatori sisse – ei toimi või siis toimivad raskustega. Seda oli näha kasvõi 2007. aasta kevadel pronksiöö aegu: internetiühendus hangus ei tea kust tulnud küberrünnakute tõttu, see takistas nii inimestevahelist sidet, meedias teavitamist kui ka rahaülekandeid. Turvafirmad, mis pidanuksid konkreetseid objekte kaitsma, ei saanud ülesandega hakkama.

Seega vajavad inimesed käitumisjuhist erisuguste kriisidega toimetulekuks. Ka sõjaliste kriisidega, sest tänapäeva relvakonfliktides on ligikaudu 75% ohvreid tsiviilelanikud, mitte sõdijad. Meie naabermaad Soome ja Rootsi on varjendite rajamisega väga kaugele jõudnud, Eesti tingimustes oleks mõistlikum alustada lihtsamast ja jõukohasemast A-st ja B-st. Selleks on arusaamine, mida teha.

Mitte eriti kauges minevikus olid olemas riigi viljareservid, kütust hoiustati kodumaal ning kusagil ladudes paiknesid ravimite ja gaasimaskide varud. Hiljem andis riik märku, et selliste varude soetamine pole muutunud julgeolekuolukorras enam vajalik. Nüüd aga on julgeolekuolukord taas muutunud, kuid puudub selge ettekujutus, kust tulevad toit, vesi, ravimid, kütus, elekter ja muud kriisitingimustes vajalikud vahendid, kui esmased tarnijad oma ülesandeid millegipärast täita ei saa. Eri eluvaldkondades liigume üha rohkem omavastutuse ja iseorganiseerumise poole. Kui nii, siis võiks riigil olla selge soovitus, mida ja kui suures koguses kodudesse varuda.

[Kapten Trumm]

Tuleb tunnistada, et vastama ameti (kuigi riigikantselei juures ja mingitest projektirahadest finantseeritav) loomine 1 inimese näol, kes hakkab asjaga tegelema on suur samm edasi, vähemalt meie enda peades. Kui juba probleemi tunnistatakse ja ei kalambuuritata meedias WWII teemal - suur edasiminek.

Jätkuvalt skeptiline olen 2 asja suhtes

a)jätkuvad katsed seda asja ajada komitee põhimõttel - no ei toimi need asjad meil nii (Soomes on nn juhtivministeeriumi süsteem), mõistlik oleks anda antud tegevus kas päästeameti või siis KRA ainuvastutuseks koos õigusega teha teistele asutustele kohustuslikke ettekirjutusi. Pean lihtsalt ühe juhi süsteemi nagu Venes või USA-s efektiivsemaks.
See kriisireguleerimine komitee põhimõttel (kriisikomisjonid eri tasandil) on seni Eestis longanud kahte jalga korraga - tükati on asjad enamvähem, kuid enamasti ligadi-logadi. Süsteemi on lihtsalt error sisse kirjutatud - kuna ressurssi on kõigil vähe, siis kulutatakse seda igapäevastele asjadele, mitte sõjavalmidusele (Päästeamet on ise kui elav eeskuju).
Praegu pole tegelikult eriti võimalik tegusid ja vastutust nõuda - lihtsalt teema on laiali lahustatud eri tasemete vahel ja tulemust näete isegi.

b)see miski kogukonnapõhine jutt, mis tuure kogub, no ei hakka eesti inimesed konsensuslikult punkrit ehitama või toitu varuma. Seal peab ikka olema riiklik sund (nagu Skandinaavias), seda sundi võib täita tõesti ühiselt, kuid ilma sunnita - ei tule ka midagi. Võib-olla ka mingi fond, kust mingi osa toimivast projektist riik maksab.

Väga palju pole põhjust ratast leiutama hakata, Skandinaavias on need asjad suht hästi paika loksunud (ja ühiskonnas ka hästi omaks võetud).

[Yks]

Anna andeks Trumm aga täna on seis selline, et just kogukonna põhimõttel (rohujuure tasandilt) saab kriisiaegne tegevus toimima kõige paremini. Ehk siis näiteks kriitiline hulk KÜ'de aktiivseid liikmeid, keda ka riik peab partneriteks (annab teatava legitiimsuse) oleks just see seltskond kelle poole ümbruskonna elanikud saaksid jama tekkides pöörduda. Kes teaksid kasvõi seda, et mida undav sireen tähendab. Kes teaksid, kuhu naabermajade elanikke tasub suunata ja kuhu neil ei soovitaks minna (jääb jalgu mingile medevaci trassile või kuhu on mingil strateegilisel põhimõttel rumal lasta koguneda tsiviliste). Kes samuti oleksid sina peal kohaliku piirkonda kureerivate nö kodanikukaitse spetsidega nagu ka erinevate stsenaariumite ehk kriisisituatsioonides piirkonda kontrollivate ametnikega... Kes suhtleksid oma naabritega kasvõi nende KÜ koosolekutel, tutvustades endid ja kodanikukaitse põhimõtteid ja võimalusi piirkonnas. Sisuliselt on just see võimekus võtta maha pinget sidevahenditelt ja mõttetut ametnike pommitamist mingi jama juhtudes. Lähed üle hoovi ja koguned oma kodanikukaitse juba tuttava aktivisti juurde. Kes pole ametnik või kaitseväelane või kaitseliitlane või keegi muu, kes oma kohustuste tõttu, peaks ühes või teises kriisiolukorras kodukandi maha jätma.

Mis puutub aga varjenditesse, siis ajaratast tagasi ei pööra ning ma pole päris kindel, et me peaksime valmistuma mineviku sõjaks ja raiskama niigi nappi ressurssi ainult staatilisele kaitsele betoonkarpides, mis meie tänase ehitustehnika puhul oleksid pigem surmalõksud, sest see mis on selle super betoonkasti peal loeb ka ehk supervarjendite peale kuhjuksid (tihti ka juba 155 mm mürsu lähedasest plahvatusest mõjutatud) betoon ja paneelid.
Eestis on piisavalt ruumi, et suuremosa elanikkonnast vajadusel (ja võimalusel) oskuslikult hajutada. Kui aga Iskanderid ja Topolid ootamatult ilmuvad, siis ausaltöelda pole ka Soome mudelist eriti kasu... keegi lihtsalt ei jõuaks eriti kuhugi minna ja peale esimest lööki oleks mõistlik ka seal inimesed suurlinnadest välja viia (mida minu arusaamal ka sealsete plaanide järgi ka kavatsetakse). Mingeid II MS stiilis lennukirünnakuid pole meil siin küll eriti mõtet eriti oodata... Kaudtuli (aga selle relva massiline Tallinna alla jõudmine võtab piisavalt aega) ja erinevad raketilöögid oleksid põhilised.

[Lemet]

...täna on seis selline, et just kogukonna põhimõttel (rohujuure tasandilt) saab kriisiaegne tegevus toimima kõige paremin

Loomulikult on, kui möödunud aastate jooksul on kõiki sedasorti tõdemisi avalikult vaenulikuks propagandaks, virisemiseks oma riigi kallal, mõjuagentluseks etc materdatud. Kõva häälega on tarkpead siinsamas foorumis maha kuulutanud, et tsiviilkaitsega ei pea riik üleüldse tegutsema. Mis puutub väidetesse, et varjendit pole üldse vaja, siis sama loogikat pidi pole vaja ka kaitseväge...ja soomlased, venelased, rootsid, hiinkased jne, jne on puha lollakad. Ja ainsad targad ses asjas oleme meie...

[Yks]

Põhimõtteliselt on tänaseks (minu viimasest märkusest kodanikukaitse teemal) juba kaks aastat tegutsenud (minu üllatuseks) tegus rakkerühm, kes juba lähitulevikus alustab koostööd ka just rohujuure tasandil. Aktiivsete kodanikega. Seepärast oleks tore kui siinseski foorumis käivad potensiaalsed panustada soovivad kodanikud saadaksid privas oma andmed (kontaktandmed, piirkond, kus elatakse ja kus soovitaks omandada teatavad põhitõed ning saada konkreetsemat infot) mulle, et varem või hiljem leiaks riik teid, et ei peaks tegema läbi seda kadalippu, kus teie otsite antud juhul riiki...

[Kapten Trumm]

Kodanikualgatus on tore, kuid tühjale kohale toimivat süsteemi sellega pole rajada võimalik.
Paralleeli võib tuua EKV taasloomisegas - kodanikualgatuse korras taasloodud KL oli siin tõhusaks abiks, kui d KV tänasel kujul on loodud ikkagi professionaalide poolt, seaduse alusel, riikliku sunniga (ajateenistus, õppekogunemised) ja eelarvelise finantseerimisega.

Kodanikualgatuse korras (kui sa pead silmas seda mõneliikmelist MTÜ-d, mis paar aastat tegutseb) võib välja anda mõne käsiraamatu, teha mõne õppuse või ehitada mõne näidisobjekti (ja anda eeskuju), kuid kui soovitakse toimivat süsteemi, pole pääsu asja professionaalsest juhtimisest ja tsentraalsest, riigi organiseeritud tegevusest.

Riiklik asutustevaheline rakkerühm töötab minumeelest alates selle aasta algusest, mitte 2a.

[Yks]

Ma arvan Trumm, et sa ei lugenud vist üldse mida ma kirjutasi? Või ei saanud sellest aru?
Kordan lühidalt: kodanikukaitse töötab kõige tõhusamalt kui riik ja kodanikkond teevad koostööd. Eriti oluline on see koostöö kriisisistuatsioonides.
Koostöö eeldab mõlema osapoole tahet ja soovi. Minu kogemus ütleb täna, et kodanike tahe ja soov end rakendada (sisuliselt vabatahtlikkuse alusel) eksisteerib.
Koostöö tõhusamat varianti hetkel rakkerühm (aka riika) on ka rihtimas.

Rakkerühm alustas de jure tööd eelmise aasta detsembrist (ma muidugi ei tea, kas siis ka juba koos istuti), kuid de facto on nii selle juht kui ka mõned teised kaasatud tegelased teinud selles valdkonnas (koos)tööd juba ennem seda. Nii, et võime väita, et jah teist aastat tehakse juba sisulist tööd elanikkonna kaitse aka kodanikukaitse valdkonnas.

[Kapten Trumm]

Loomulikult on koostöö vajalik ja õige.
Küsimus, mis saab siis, kui kodanikud/asutused/organisatsioonid koostööd teha ei taha.
Algab see mittetahtmine peale tavaliselt siis, kui selguvad igasugu asjade hinnasildid.
Siis tuleb kahjuks mängu riiklik sund ja organiseerimine.
Ma olen jätkuvalt meelestatud, et MTÜ-tamise ja vabatahtlikkusega tsiviilkaitse ees seisvaid väljakutseid ei lahenda.
Nagu ei lahendata riigikaitse probleeme kaitseliitlastega või tsiviilpääste probleeme vabatahtlike pritsumeestega.

Oma praktikas olen neid mittetahtmisi kahjuks omajagu näinud - sellest ka minu pessimism.
Näiteks suvilarajoon, kus on hulk uusi maju ehitatud ja kus puudub tuletõrje veemahuti. Päästeamet kasutuslube ilma ei anna.
Ei tulnud sellest "rohujuuretasandi algatusest" midagi välja, kui selgus, et veemahuti ehitamine maksab 50 tuhat eurot, mida peaks maksma ca 20 majaomanikku. Miks meie? Riik/omavalitsus/"keegi" maksku kui tahab, MEIE ei maksa..... vot sedasi.