Tänu dea.nlib.ee arhiivile saab vastuse väga kiiresti

W-st üleminek V-le oli seotud šriftide asendusega, ja näiteks Wiljandist sai Viljandi 14.08.1928:
Nr. 98 Viljandis, teisipäeval, 14. august 1928
Uus rüü
Esimesena Eesti ajalehtede seast võtab tarvitusele antiikva-kirja “Sakala".
Järele kogu haritud ilmale!
Tänane leht pakub lugejale esimesel pilgul suure üllatuse. — Lehe üldine pilt on muutunud üle öö. Selle põhjuseks on asjaolu, et senise vanamoelise ja saksa-maigulise fraktuurkirja — nimetatud ka saksa- ehk gootikirjaks — asemele on astunud noobel, värskusest õhkuv ja alati uus antiikva-, ehk ladinakiri.
See loob uue välimuse lehele. Lugejaile tundub, nagu oleks igapäevase toörüü asemele leht selga pannud pühapäevakuue, sest seni sai lugeja vaid üks kord nädalas antiikvakirja näha, nimele jutulisas.
Nüüdsest pääle aga jääbki antiikva- — see ideaalseks peetud kiri— alaliseks domineerivaks lehekirjaks. Terve „Sakala" tekstiosa hakkab tänasest paale ilmuma antiikvakirjaga, kuna esialgul vaid kuulutustes jääb veel tarvitusele senine fraktuur. Ühes "Sakalaga" muidugi lähevad uuele kirjale osaliselt üle ka “Sakalaga" koos töötavad lehed "Järvamaa" Paides ja ,,Pärnumaa" Pärnus.
Iga uuendus purustab traditsiooni. Nii on see sündinud ka meie lehe kirjaga, Viiskümmend aastat on “Sakala" ilmunud Fraktuuriga, nüüd astub asemele uus ja parem — ladinakiri ehk antiikva. See on täpselt nii, nagu kõik muu siin ilmas — vana ajast ja arust läinu asemele astub uus ja värske.
Terves haritud ilmas, välja arvatud vaid Saksamaa, on tarvitusel ainult antiikva, mis algas oma võidukäiku juba 14. sajandi lõpul ilusast Veneetsiast ja nüüdseks on vallutanud kogu ilma. Näiteks inglise ilmakeel ei tunne üldse fraktuuri, vaid ainult antiikvat. Samuti kõik ladina-keelte maad. Ka meie haritud sugurahvad, esijoones muidugi soome ja ungari, ei tarvita enam Fraktuuri, vaid antiikvat. Isegi Venemaal on juba aastasadu tarvitusel antiikvamoeline kiri ja Türgiski on praegu käsil antiikvakirja pääle üleminek, mis sünnib sääl lihtsalt raudse diktaatori dekreediga. Aga ka Saksamaa, see Fraktuuri kodumaa ja sünnitaja, on loobumas oma kühmakast ja inetust Fraktuurist. mille arenemine lõppes juba 17. sajandil, ning läbeb pikkamisi üle antiikvale, mis iga päevaga täieneb ja järjest uusi kunstilisi vorme juurde toob. Saksa teaduslik kirjandus ja suurel määral ka jutukirjandus ilmubki juba aastakümneid antiikvas ning ainult ajaleht pidas saal veel kinni traditsioonilisest Fraktuurist. Nüüd on aga ka saksa ajaleht üle minemas antiikvale. Käesoleva aasta märtsis, viskas Fraktuuri nurka saksa suur poliitikaleht "Berliner Tageblatt" ja juba hakkavad sedasama tegema teisedki.
Nii langeb viimanegi Fraktuuri kants, andes maad antiikvale.
Meil Eestis on antiikva juba ammugi üldiselt tarvitusel. Koolis õpetatakse seda juba aastakümneid ja praegu paale piibli ja katekismuse üldse pole enam õppe raamatutki, kus valitseks Fraktuur. Kogu meie teaduslik kirjandus, kõik meie ametlikud trükitööd, isegi "Riigi Teataja", kõik meie peokuulutused jne. ja ka valdav enamus meie jutukirjandusest ilmub antiikvas. Ning samuti nagu Saksamaal, nii ka meil, on vaid ajaleht veel see, kes kinni peab Fraktuurist ja takistuseks on antiikva ainuõiguslikule maksmapääsule. Meil on senini antiikva ülekaalus küll ajakirjades ja oli kord isegi tarvitusel ühes ajakirjataolises nädalalehes (,,Ühistegelised Uudised"), aga poliitiline ja informatsiooniajaleht on tänini truu olnud fraktuurile.
Ükski uuendus ei lähe aga libedalt läbi ilma ajalehe kaasabita. Nii poleks meil keeleuuendus jalgu alla saanud, kui mitte ajaleht uusi sõnu rahva sekka poleks viinud. Nii ei saa ka kultuurne antiikva kiri ainuõiguslikuks enne, kui vastu võtab ta ajaleht.
"Sakala" astub siin esimese julge sammu ja esimese eesti ajalehena võtab tänasest paale tarvitusele antiikva.
Kahtlemata on see samm, mis läheb meie kultuurilukku, on samm, mis aitab meid viia järele kogu haritud ilmale.