Elmar Vaher
Postitatud: 18 Juun, 2019 17:33
Eesti Ekspress: Politseijuht Elmar Vaheri magistritöö on suures osas plagiaat
https://ekspress.delfi.ee/kuum/politsei ... d=86553427
Mikk Salu
mikk.salu@ekspress.ee
Magistritöö, mida Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher Tallinna ülikoolis 2016. aastal kaitses, on Eesti Ekspressi hinnangul olulisel määral plagiaat. Kopeeritud on mitmeid allikaid.
Kõige enam on Elmar Vaher oma magistritöös kopeerinud Janar Jäätma poolt Tartu ülikooli õigusteaduskonnas 2015. aastal kaitstud doktoritööd „Ohutõrjeõigus politsei- ja korrakaitseõiguses: kooskõla põhiseadusega“. Samuti on Vaher oma töös ilma viidete ja ilma jutumärkideta kasutanud Mait Laaringu doktoritööd „Eesti korrakaitseõigus ohuennetusõigusena“, mis on samuti kaitstud Tartu ülikoolis 2015. aastal.
Praegu on Jäätma Tallinna ringkonnakohtu halduskolleegiumi kohtunik. Samuti töötab kohtusüsteemis Mait Laaring, kes on riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi nõunik. Mõlema autori doktoritöödega pidi Vaher kindlasti kursis olema. Näiteks on Vaher magistritöö kasutatud kirjanduse nimekirjas maininud kaht Jäätma varasemat teadusartiklit, Laaringut on Vaher magistriväitekirja tarbeks koguni intervjueerinud. Kummalegi doktoritööle, vaatamata kopeerimistele, aga magistritöös viiteid pole.
Lisaks eelnimetatud kahe doktoritöö kasutamisele on Vaheri magistritöös kopeeritud muidki allikaid: põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, eri seaduste seletuskirju, kaitseministeeriumi kodulehekülge ning Soraineni advokaadibüroos 2013. aastal valminud „Kriisireguleerimise valdkonna juriidilist analüüsi“.
Jäätma doktoritöö kõrval on just Soraineni analüüs teine allikas, mida Vaher samuti mahukalt kopeeris. Tuleb aga lisada, et pole sugugi kindel, kas Ekspress leidis üles kõik kopeerimiseks kasutatud allikad. Tegemist on ikkagi detektiivitööga, kus ei saa välistada, et midagi jäi kahe silma vahele.
Elmar Vaher kirjutas magistritöö „Ohutõrje õiguslik regulatsioon põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral“ ajal, kui ta oli ise juba politseijuht. Kui Vaher 2013. aastal Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoriks sai, polnud veel nõuet, et sellel ametikohal peab olema magistrikraad. Aasta hiljem nõue tekkis ja Vaher sai tagantjärele võimaluse magistriõppesse minna. 2016. aastal kaitseski Vaher magistrikraadi Tallinna ülikooli õigusteaduskonnas.
Teatud nurga alt vaadates saab öelda, et selline magistrikraadi nõue oli Vaheri puhul natuke tobe. Vaher oli ju ennast tõestanud hea ja professionaalse juhina nii keskkriminaalpolitsei eesotsas kui ka Politsei- ja Piirivalveameti juhina. Ühe paberi lisandumine või mittelisandumine ei oleks Vaheri politseinikuoskuste ja -võimete kohta midagi uut öelnud. Sellises rollis tippametniku töö kestab niikuinii 24 tundi ööpäevas, on raske näha, kuidas selle kõrvalt oleks võimalik teha kvaliteetset teadustööd. Teisalt, kui seadus ikkagi nõuab, siis politseijuhi suhtes kehtivad kõrgendatud ootused.
Vaheri magistritöö pole muidugi selline nagu Rainer Vakra oma, kus oma originaalne panus sisuliselt puudus, aga tegu pole ka paari pisikese viiteveaga. Vaheri töösse on kopeeritud lauseid, on kopeeritud üksikuid lõike ja ka suuremaid osi. Need pole ka töö sisu mõistes kõrvalistes kohtades, vaid moodustavad olulise osa. Näiteks magistritöö leheküljed 23–31 on umbes kolmveerandi ulatuses plagiaat ehk nendelt lehekülgedelt tuleb otsida pigem kohti, mis ei ole kopeeritud, mitte vastupidi.
Andmeanalüütik ja plagiaadiekspert Priit Pärnapuu, kes ka Vaheri kaasuse uurimisel suureks abiks oli, ütleb: „Vaheril on viited mitte valesti vormistatud või vales kohas või liiga hõredalt, tal on viiteid otseses mõttes puudu. Viidete puudumine tundub olevat teadlik valik. See aitab näidata oma tööd uudsemana ja suuremana, kui see tegelikult on. Näiteks nimetab Vaher oma töö ühe väljakutsena võrrelda Eesti ja Saksamaa õigusruumi. Aga kogu võrdlus Saksamaaga on pärit Jäätma ja Laaringu töödest.“
Magistritöös leidub nii üks-ühele kopeerimist kui ka kohti, kus on muudetud paari sõna. Näiteks Soraineni 2013. aasta analüüsi lehekülg 34: „Riigikohus on selgitanud, et põhiseadusega nõutava normi määratletuse ehk õigusselguse nõude kohaselt peavad olema selgemad ja täpsemad need õigusnormid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata.“
Võrdluseks Vaher 2016. aasta magistritöö lehekülg 25: „Riigikohus on selgitanud, et põhiseadusega nõutava normi määratletuse ehk õigusselguse nõude kohaselt peavad olema selgemad ja täpsemad need õigusnormid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata.“
Identne tekst
Kohe järgmises lõigus on aga pisierinevus. Kui Soraineni analüüs jätkab sõnadega „Sellest lähtuvalt on J. Jäätma tõstatanud küsimuse, et kas isikute põhiõigusi ja vabadusi riivava meetme rakendamine...“, siis Vaher on paari sõna muutunud: „Samuti on Janar Jäätma tõstatanud küsimuse, et kas isikute põhiõigusi ja vabadusi riivava meetme rakendamine...“
Niisuguseid näiteid võib tuua kümneid. Selliseid, mis üks-ühele sarnased, ja ka selliseid, kus mõnd sõna on muudetud.
Iseküsimus, miks Tallinna ülikool ja Vaheri magistritöö juhendaja dotsent Ilmar Selge töös sisaldunud plagiaati üles ei leidnud ja selle ikkagi kaitsmisele lubasid. Kui Ekspress hakkas seda teemat uurima, siis esimene koht, kuhu vaatasime, oli just Janar Jäätma doktoritöö. Kahe töö pealkirja sarnasus tuli lihtsa guugeldamise abil kohe välja. Hiljem selgus, et kui kasutada plagiaadituvastamise tarkvara KRATT (seda kasutab ka Tallinna ülikool), viitas seegi Vaheri puhul kohe Jäätma ja samuti Laaringu töödele.
Eesti Ekspressile tuli vihje Elmar Vaheri võimaliku plagiaadi kohta ebatavalises kontekstis. Nimelt väideti meile, et EKRE juhid otsivad Vaheri suhtes kompromiteerivaid materjale ja üheks selliseks materjaliks võiks olla plagiaadikahtlus. Tõsi on see, et opositsioonipoliitikutena on Helmed olnud Vaheri suhtes kriitilised. Samas mingit kinnitust või tõendeid selle kohta, nagu nad oleks otsinud või otsiksid Vaheri kohta komprat, Ekspress ei leidnud.
Sõltumata vihje taustast oli esiteks tarvis ikkagi kindlaks teha, kas kahtlusel on üldse alust. Kas võib eksisteerida kompromiteeriv või siis lausa šantažeeritav probleem? Plagiaat on juba iseenesest taunitav, aga jõuametkonna juhi puhul võib sellise saladuse olemasolu olla ka ohtlik, kui kellegi pähe tõepoolest istutada šantažeerimise idee.
Lõpptulemus oligi selline: Elmar Vaheri magistritöö on olulises osas plagiaat.
Elmar Vaher: Pöördusin Tallinna ülikooli poole, et saada akadeemiline hinnang oma magistritööle
Olen viimase pooleteise kuu jooksul kuulnud, et keegi levitab juttu, justkui minu magistritöö oleks plagiaat. See ei vasta tõele. Mina tegin oma magistritöö pühendumusega ja heas usus. Kirjutasin oma magistritöö põhiseaduslikku korda ohustava olukorra tõrjumisest 2011. aastal jõustunud korrakaitseseaduse valguses. Tegelesin oma töö kirjutamisega terve aasta ja viitasin enam kui 80 allikale, läbi töötasin muidugi palju rohkem materjale. Kvaliteedikontroll oli minu jaoks juhendaja, Tallinna Ülikooli õigusteaduse dotsent Ilmar Selge, kellega arutasime läbi nii töö suunad kui ka erinevad allikad. Teadlikult ei ole ma ühelegi allikale viitamata jätnud. Pöördusin täna Tallinna Ülikooli poole akadeemilise hinnangu saamiseks, kas minu magistritöö vastab akadeemilistele nõudmistele.
Priit Pärnapuu: „Selliste tööde eest ei tohiks ülikoolid kraade jagada“
Vaheri töös on pettuse elementi. Seal ei ole viited ära jäänud, vaid need on ära jäetud. Ära jäetud selleks, et peita mingeid muid töö nõrkusi. Tänu sellele, et ta jätab viitamata Jäätma doktoritööle ja Laaringu doktoritööle, saab väita, et tema magistritöö on uudne.
Probleemsete kohtade hulga mõttes on Vaheri töö Rainer Vakra ja Anastassia Kovalenko töödest tublisti parem. Terveid peatükke või alapeatükke ta korraga oma töösse kopeerinud pole, aga ta on kopeerinud ühe- või mitmekaupa lõike, mõnel juhul ka leheküljepikkuselt. Kui probleemid puudutaksid üksikuid lauseid, võiks läbi sõrmede vaadata, aga kui juba kümned lõigud mängu tulevad, siis on plagiaati töös sedavõrd palju, et töö tervikuna tuleks plagiaadiks tunnistada. Seda on Eestis tehtud ja need otsused on ka kohtus pidanud.
https://ekspress.delfi.ee/kuum/politsei ... d=86553427
Mikk Salu
mikk.salu@ekspress.ee
Magistritöö, mida Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher Tallinna ülikoolis 2016. aastal kaitses, on Eesti Ekspressi hinnangul olulisel määral plagiaat. Kopeeritud on mitmeid allikaid.
Kõige enam on Elmar Vaher oma magistritöös kopeerinud Janar Jäätma poolt Tartu ülikooli õigusteaduskonnas 2015. aastal kaitstud doktoritööd „Ohutõrjeõigus politsei- ja korrakaitseõiguses: kooskõla põhiseadusega“. Samuti on Vaher oma töös ilma viidete ja ilma jutumärkideta kasutanud Mait Laaringu doktoritööd „Eesti korrakaitseõigus ohuennetusõigusena“, mis on samuti kaitstud Tartu ülikoolis 2015. aastal.
Praegu on Jäätma Tallinna ringkonnakohtu halduskolleegiumi kohtunik. Samuti töötab kohtusüsteemis Mait Laaring, kes on riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi nõunik. Mõlema autori doktoritöödega pidi Vaher kindlasti kursis olema. Näiteks on Vaher magistritöö kasutatud kirjanduse nimekirjas maininud kaht Jäätma varasemat teadusartiklit, Laaringut on Vaher magistriväitekirja tarbeks koguni intervjueerinud. Kummalegi doktoritööle, vaatamata kopeerimistele, aga magistritöös viiteid pole.
Lisaks eelnimetatud kahe doktoritöö kasutamisele on Vaheri magistritöös kopeeritud muidki allikaid: põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, eri seaduste seletuskirju, kaitseministeeriumi kodulehekülge ning Soraineni advokaadibüroos 2013. aastal valminud „Kriisireguleerimise valdkonna juriidilist analüüsi“.
Jäätma doktoritöö kõrval on just Soraineni analüüs teine allikas, mida Vaher samuti mahukalt kopeeris. Tuleb aga lisada, et pole sugugi kindel, kas Ekspress leidis üles kõik kopeerimiseks kasutatud allikad. Tegemist on ikkagi detektiivitööga, kus ei saa välistada, et midagi jäi kahe silma vahele.
Elmar Vaher kirjutas magistritöö „Ohutõrje õiguslik regulatsioon põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral“ ajal, kui ta oli ise juba politseijuht. Kui Vaher 2013. aastal Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoriks sai, polnud veel nõuet, et sellel ametikohal peab olema magistrikraad. Aasta hiljem nõue tekkis ja Vaher sai tagantjärele võimaluse magistriõppesse minna. 2016. aastal kaitseski Vaher magistrikraadi Tallinna ülikooli õigusteaduskonnas.
Teatud nurga alt vaadates saab öelda, et selline magistrikraadi nõue oli Vaheri puhul natuke tobe. Vaher oli ju ennast tõestanud hea ja professionaalse juhina nii keskkriminaalpolitsei eesotsas kui ka Politsei- ja Piirivalveameti juhina. Ühe paberi lisandumine või mittelisandumine ei oleks Vaheri politseinikuoskuste ja -võimete kohta midagi uut öelnud. Sellises rollis tippametniku töö kestab niikuinii 24 tundi ööpäevas, on raske näha, kuidas selle kõrvalt oleks võimalik teha kvaliteetset teadustööd. Teisalt, kui seadus ikkagi nõuab, siis politseijuhi suhtes kehtivad kõrgendatud ootused.
Vaheri magistritöö pole muidugi selline nagu Rainer Vakra oma, kus oma originaalne panus sisuliselt puudus, aga tegu pole ka paari pisikese viiteveaga. Vaheri töösse on kopeeritud lauseid, on kopeeritud üksikuid lõike ja ka suuremaid osi. Need pole ka töö sisu mõistes kõrvalistes kohtades, vaid moodustavad olulise osa. Näiteks magistritöö leheküljed 23–31 on umbes kolmveerandi ulatuses plagiaat ehk nendelt lehekülgedelt tuleb otsida pigem kohti, mis ei ole kopeeritud, mitte vastupidi.
Andmeanalüütik ja plagiaadiekspert Priit Pärnapuu, kes ka Vaheri kaasuse uurimisel suureks abiks oli, ütleb: „Vaheril on viited mitte valesti vormistatud või vales kohas või liiga hõredalt, tal on viiteid otseses mõttes puudu. Viidete puudumine tundub olevat teadlik valik. See aitab näidata oma tööd uudsemana ja suuremana, kui see tegelikult on. Näiteks nimetab Vaher oma töö ühe väljakutsena võrrelda Eesti ja Saksamaa õigusruumi. Aga kogu võrdlus Saksamaaga on pärit Jäätma ja Laaringu töödest.“
Magistritöös leidub nii üks-ühele kopeerimist kui ka kohti, kus on muudetud paari sõna. Näiteks Soraineni 2013. aasta analüüsi lehekülg 34: „Riigikohus on selgitanud, et põhiseadusega nõutava normi määratletuse ehk õigusselguse nõude kohaselt peavad olema selgemad ja täpsemad need õigusnormid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata.“
Võrdluseks Vaher 2016. aasta magistritöö lehekülg 25: „Riigikohus on selgitanud, et põhiseadusega nõutava normi määratletuse ehk õigusselguse nõude kohaselt peavad olema selgemad ja täpsemad need õigusnormid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata.“
Identne tekst
Kohe järgmises lõigus on aga pisierinevus. Kui Soraineni analüüs jätkab sõnadega „Sellest lähtuvalt on J. Jäätma tõstatanud küsimuse, et kas isikute põhiõigusi ja vabadusi riivava meetme rakendamine...“, siis Vaher on paari sõna muutunud: „Samuti on Janar Jäätma tõstatanud küsimuse, et kas isikute põhiõigusi ja vabadusi riivava meetme rakendamine...“
Niisuguseid näiteid võib tuua kümneid. Selliseid, mis üks-ühele sarnased, ja ka selliseid, kus mõnd sõna on muudetud.
Iseküsimus, miks Tallinna ülikool ja Vaheri magistritöö juhendaja dotsent Ilmar Selge töös sisaldunud plagiaati üles ei leidnud ja selle ikkagi kaitsmisele lubasid. Kui Ekspress hakkas seda teemat uurima, siis esimene koht, kuhu vaatasime, oli just Janar Jäätma doktoritöö. Kahe töö pealkirja sarnasus tuli lihtsa guugeldamise abil kohe välja. Hiljem selgus, et kui kasutada plagiaadituvastamise tarkvara KRATT (seda kasutab ka Tallinna ülikool), viitas seegi Vaheri puhul kohe Jäätma ja samuti Laaringu töödele.
Eesti Ekspressile tuli vihje Elmar Vaheri võimaliku plagiaadi kohta ebatavalises kontekstis. Nimelt väideti meile, et EKRE juhid otsivad Vaheri suhtes kompromiteerivaid materjale ja üheks selliseks materjaliks võiks olla plagiaadikahtlus. Tõsi on see, et opositsioonipoliitikutena on Helmed olnud Vaheri suhtes kriitilised. Samas mingit kinnitust või tõendeid selle kohta, nagu nad oleks otsinud või otsiksid Vaheri kohta komprat, Ekspress ei leidnud.
Sõltumata vihje taustast oli esiteks tarvis ikkagi kindlaks teha, kas kahtlusel on üldse alust. Kas võib eksisteerida kompromiteeriv või siis lausa šantažeeritav probleem? Plagiaat on juba iseenesest taunitav, aga jõuametkonna juhi puhul võib sellise saladuse olemasolu olla ka ohtlik, kui kellegi pähe tõepoolest istutada šantažeerimise idee.
Lõpptulemus oligi selline: Elmar Vaheri magistritöö on olulises osas plagiaat.
Elmar Vaher: Pöördusin Tallinna ülikooli poole, et saada akadeemiline hinnang oma magistritööle
Olen viimase pooleteise kuu jooksul kuulnud, et keegi levitab juttu, justkui minu magistritöö oleks plagiaat. See ei vasta tõele. Mina tegin oma magistritöö pühendumusega ja heas usus. Kirjutasin oma magistritöö põhiseaduslikku korda ohustava olukorra tõrjumisest 2011. aastal jõustunud korrakaitseseaduse valguses. Tegelesin oma töö kirjutamisega terve aasta ja viitasin enam kui 80 allikale, läbi töötasin muidugi palju rohkem materjale. Kvaliteedikontroll oli minu jaoks juhendaja, Tallinna Ülikooli õigusteaduse dotsent Ilmar Selge, kellega arutasime läbi nii töö suunad kui ka erinevad allikad. Teadlikult ei ole ma ühelegi allikale viitamata jätnud. Pöördusin täna Tallinna Ülikooli poole akadeemilise hinnangu saamiseks, kas minu magistritöö vastab akadeemilistele nõudmistele.
Priit Pärnapuu: „Selliste tööde eest ei tohiks ülikoolid kraade jagada“
Vaheri töös on pettuse elementi. Seal ei ole viited ära jäänud, vaid need on ära jäetud. Ära jäetud selleks, et peita mingeid muid töö nõrkusi. Tänu sellele, et ta jätab viitamata Jäätma doktoritööle ja Laaringu doktoritööle, saab väita, et tema magistritöö on uudne.
Probleemsete kohtade hulga mõttes on Vaheri töö Rainer Vakra ja Anastassia Kovalenko töödest tublisti parem. Terveid peatükke või alapeatükke ta korraga oma töösse kopeerinud pole, aga ta on kopeerinud ühe- või mitmekaupa lõike, mõnel juhul ka leheküljepikkuselt. Kui probleemid puudutaksid üksikuid lauseid, võiks läbi sõrmede vaadata, aga kui juba kümned lõigud mängu tulevad, siis on plagiaati töös sedavõrd palju, et töö tervikuna tuleks plagiaadiks tunnistada. Seda on Eestis tehtud ja need otsused on ka kohtus pidanud.
