toomas tyrk kirjutas: ↑18 Juul, 2025 21:31
Ma e tea, kas ma pikalt viitsin siin teemas veel rahvast valgustada, aga juhtumisi jäi hoopis mujal ette jälle vestlus teemal, kas Junkers Ju 88 oli ikka pikeeriv pommituslennuk.
Lühike vastus on - jah, oli küll. Esialgne projektülesanne nägi seda kasutusvõimalust ette ning selliselt ta konstrueeriti.
Mitte, et see antud juhul väga oluline oleks, aga nii palju kui ka kunagi varem raamatutest lugenud ja nüüd googeldanud, siis oli asi justnimelt selles, et Ju 88 polnud algselt planeeritud pikeeriva pommitajana, või siis oli algselt mõeldud vaid selleks, et vajadusel pikeest heita suhteliselt väikeseid, kere sisse mahtuvaid pomme, mitte aga neid kuni 1000-kiloseid mürakaid, mida hiljem tiiva alla hakati kinnitama.
Algselt andis Luftwaffe tööstusele sisse tellimuse saada endale kerge, horisontaane kiirpommitaja, mis suudaks kanda suhteliselt tagasihoidlikku keresisest pommikoormat (alguses alla 1000 kilo) ja lennata sama kiiresti või isegi kiiremini, kui toonased hävituslennukid. Ju 88 esimese prototüübi näol selline masin saadigi – kitsa kerega voolujooneline masin, millel polnud kaitserelvastust ega soomuskaitset, kuid mis suutis lennata kiirustel 500 km/h või enam, mis 1930. aastate keskpaiga kohta oli väga hea tulemus.
Siis aga juhtus Hispaania kodusõda, kus sai kinnitust lennundusministeeriumi tehnilise ameti juhataja Ernst Udeti juba varasem idee, et kõige parem viis pommikoormat võimalikult täpselt sihtmärgile viia oli pikeest. Selle tagajärjel hakati tööstuselt nõudma, et võimalikult paljudel nii olemasolevatel kui ka uutel lahingulennukitel oleks ka pikeerimisvõime. (Kui kahemootoriliste lennukite puhul võis selline nõue olla isegi mõistlik, siis hakati sama nõudma ka Luftwaffe tulevaselt ainsalt raskepommitajalt He-177, mis koosmõjus sooviga omada sel lennukil mitte nelja tavalist, vaid kahte suuremat ja võimsamat mootorit suuresti selle projekti ka hukutas).
Seetõttu telliti Ju 88 ümberkonstrueerimine pikeerivaks pommitajaks, mis tähendas tiiva ja kerge tugevdamist, et paremini taluda pikeerimisel tekkivaid koormusi; tiibade alla pikeerimispidurite ning pommihoidjate lisamist. Viimased olid vajalikud suuremate, 250, 500 või 1000 kiloste pommide kandmiseks, kuna konstruktsiooniliste eripärade tõttu (kitsas ja sale kere ning läbi kere keskosa jooksvad tiivatalad) ei võimaldanud Ju 88-l sisemises pommiruumis kunagi kanda suuremaid kui 50-kiloseid pomme. Lisaks nõuti Ju 88-le neljanda meeskonnaliikme lisamist, kaitserelvastuse paigaldamist, bensiinipaakide soomustamist või protekteerimist, jäätumisvastaseid seadmeid jms.
Kõik need lisandused muutsid Ju 88 seeriaversioonid prototüübiga võrreldes raskemaks ja kohati suurendasid ka õhutakistust, mistõttu juhtus nii, et Ju 88 A-seeriamasinad suutsid vaatamata võimsamatele Jumo 211 mootoritele arendada kiirust vaid u 400 km/h kandis, mis 1930. aastate teisel poolel ja edaspidi jäi toonaste hävituslennukite kiirusele juba selgelt alla. St lennuk suutis nüüd kanda märksa suuremaid pommilaste ja heita neid pikeerimiselt ning oli paremini kaitstud, kuid tegemist polnud enam kiirpommitajaga, vaid pikem raske sööstpommitajaga. (Hilisemad öiste hävitajate versioonid ning ka piiratud mahus toodetud S-seeria pommitusversioonid said endale märksa võimsamad Jumo 213 või BMW 801 mootorid ja seeläbi ka suurema, kuni 600 km/h kiiruse, kuid kuni 1944. aastani toodetud peamine pommitajaversioon A-4 jäigi lõpuni välja nõrgemate mootorite ja keskpärase kiirusega).
Sõja käigus ilmnes, et tavapärastelt, 60-70 kraadi nurkadelt pikeerides hakkas lennukikere kiiremini väsima, mistõttu millalgi 1943. aasta paiku, st samal ajal, kui neid lennukeid ka soomlastele müüdi, piirati pikeerimisnurka kuni maksimaalselt 45 kraadini ning eemaldati ebavajalikuks muutunud pikeepidurid.
soome keelt. Ja ka seda, et Keskineni ja Stenmani raamat on vananenud.