Siin pole vist seda artiklit olnud:
https://epl.delfi.ee/arvamus/meinhard-p ... d=90039173
Meinhard Pulk: valehäire USAs ehk politsei vägivald on seal tegelikult juba rassiülene küsimus
Paar päeva tagasi ilmus pooljuhuslikult minu Facebooki ajajoonele postitus. “Mulle kui valgele inimesele on lihtne öelda, et "kõik elud loevad”, sest ma pole kunagi tundnud nagu minu oma ei loeks. Kuid siiski, KÕIK elud ei saa lugeda, kuni ei loe MUSTADE elud."
See on vaid üks näide paljudest toetusavaldustest mustanahalistele, mis 25. mai tragöödiale järgnes. Politseibrutaalsuse ohvrimonopoli on mustanahalisele kogukonnale määranud prominendid kuni Bernie Sandersini välja. Sanders nägi Floydi mõrva “kõige värskema kinnitusena süsteemist, mis nii veendunult devalveerib mustanahaliste inimeste elusid."
On tõsi, et praegusel ajahetkel on ohvristaatuses kogukonna arvustamine üsnagi libeda jää peal kõndimine. Kuid olles äsja lugenud Hans Roslingu eriti relevantset teost “Faktitäius”, siis ehk ongi just parim aeg. Ja olgu mainitud, et ma ei kavatse absoluutselt kahtluse alla seada, nagu ei vääriks mustanahalise kogukonna äkiline reaktsioon emotsionaalset mõistmist.
Tuues välja kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme, keskendub Rosling teises peatükis negatiivsusinstinktile, tuletades meelde, et palju suurema tõenäosusega saavad inimesed infot ebameeldivate sündmuste kohta, mille põhjal tehakse omakorda laiemaid järeldusi. Seega nagu ka Minneapolises, on üksikjuhtumil inimeste meelelaadile katalüseeriv mõju. Seda eriti tingimustes, kus ajaloomälu täidavad pildid kodusõjast ning kodanikuõiguste liikumisest.
Seega tekib kaks küsimust: 1) kas mustanahaliste tapmised politsei poolt väärivad oma proportsioonis sellist reaktsiooni? 2) kui väärivad, siis keda meeleavaldajad peaksid muutusteks kõnetama?
Mustanahaliste isikute politseisurmad
Vahemikus 1999-2013 moodustasid politsei käe läbi hukkunutest mustanahalised inimesed 27,6%, kuigi nende osukaal USA rahvastikust oli kõigest 13,2%. See argument on nüüdki aktiivset kasutust leidnud
Kuid tuleb siiski teha kaks märkust. Viimase viie aasta jooksul on mustanahaliste politseisurmade arv kukkunud 22% peale ja teiseks, vast isegi olulisemana on FBI andmetel olnud mustanahaliste isikute osakaal kõikidest USA kriminaalidest 26-27% kandis. Seega, kui arreteeritute osakaal on rahvastikust märgatavalt kõrgem, siis tasub eeldada, et selle võrra on ka politsesurmade osakaal kõrgem.
Marylandi ülikooli uuringu tulemusel leiti hoopis, et positiivses korrelatsioonis on mitte-valget päritolu uute politseinike arv ning politsei käe läbi hukkunud mitte-valgete arv. Seegi tulenes piirkonna-põhisest spetsiifikast. Muudel juhtudel oli rassiline kalle tuvastatav raskete kuritegude puhul. Ei leitud aga mingit tunnistust üldisest trendist, nagu tapetaks politsei poolt ebaproportsionaalses koguses rohkem mitte-valgeid, seega saab Floydi juhtumit võtta kurva erandina.
Loomulikult on probleem mustanahaliste kriminaalide arv, kuid siin tuleb seada fookus sotsiaalmajanduslikele küsimustele. Probleem on ka politsei vägivald, mis on juba rassiülene küsimus.
Keda protesteerijad kõnetama peaksid?
John Rawls tõi oma keskseimas teoses “Õiglus kui ausameelsus” välja kolm hästi korraldatud ühiskonna ideed: 1) igaüks tunnistab, et ka kõik teised tunnistavad ühte ja sama õiguskontseptsiooni; 2) ühiskonna põhistruktuurid rahuldavad õiglusprintsiipe. 3) kodanikel on normaalselt toimiv õigusmeel.
Eeldades, et 1964. aasta kodanike õiguste akt kaotas seaduslikul tasandil rassilise diskrimineerimise, rahuldas see Rawlsi teise tingimuse. Kui keegi (nagu Sandersil) ei nõustu, siis tuleb juba osutada konkreetsetele murekohtadele.
Keskenduses politseivägivallale suuremas plaanis, siis selles on loomulikult mitmeid halduspoliitilisi paranduskohti. Näiteks ei tee seadusraamistik erisusi surmava ja mittesurmava jõu kasutamise vahel. Samuti on reeglistik ja standardid hägused. Kuid endiselt, tegu ei ole rassilise küsimusega.
Kui institutsionaalselt rassilist diskrimineerimist ei esine, siis kodanike õiglus- ja moraalitajuga on hoopis keerulisem. USA-s on tavainimeste mentaliteedis sügaval sees ajalooline taak rassikonfliktide näol, lihtsamaks ei tee olukorda polariseeriv kaheparteisüsteem.
Radikaliseerumine on kahepoolne. Ühe osapoole vägivaldsemaks muutumisel muutub ka vastaspool. Nagu kaks uurivat ajakirjanikku ilmestasid, siis on Minneapolise sündmused pakkunud USA paremäärmusastele harukordse võimaluse. “Teine kodusõda” algab just siit, on olnud neil keskseimaks sõnumiks. Seega on sellistel meeleavaldustel polariseeriv mõju.
Vaid kahepoolne saab olla ka tolereerimine. Kui mustanahaline elanikkond haarab politsei vägivalla osas ohvrimonopoli, siis ignoreerivad nad selle laiapinnalisemat probleemi. Ühiskondlikule harmooniale see soodustavalt ei mõju.
Enamuse pime sallimatus on ka laiemalt üks neid tahke, millega vähemused endale, ja seda igati mõistetavalt, jalga tulistavad. Telesari “Mad Men” kujutas osaliselt feminismi teise laine juuri, näidates Manhattani reklaamifirma sekretäride edulugu. Edulugu sai aga alles siis tuule tiibadesse, kui nad mõistsid, et diskrimineerimise kaotamisele ei järgne mitte oma mees-kolleegide ees erikohtlemise teenimine, vaid võrdsena koheldud olemine.
Kokkuvõte
Praegused Minneaopolise sündmused lõid rassilised lõhed lõkkele täiesti valest allikast, kuivõrd paremäärmuslased on juba mõnda aega oodanud kaevikus mastaapse konflikti puhkemist. Nüüd asus mustanahaline elanikkond rünnakule “valehäire” peale, kus meeleavalduste lõpptulemus ähvardab rassilisi lõhesid vaid süvendada.
Sanders ei usu, nagu peegeldaksid president Trumpi vaated rassiküsimustes USA elanike omi. Seda saab näha alles presidendivalimiste järel, kuid senised signaalid “rassirahu” osas eriti julgustavad ei ole. Muutuste soovi osas poliitikute poole vaadata seega mõtet ei ole, vaid fookus tuleb seada ühiskonna laiemale mentaliteedile ning sellisel juhul kannavad vägivaldsed rahutused just vastupidist potentsiaali.
Samas tõden muidugi, et minevikukogemuste tõttu on reaktsioonid Llyodi mõrvale emotsionaalses plaanis igati mõistetavad. Lihtsalt ühiskonna psühholoogia paradoksiks kipub olema, et mingi nähtuste esinemiste arvukuse vähenedes omab iga üksiksündmus selle võrra reaktsioonilisemat efekti.
Ja päris lõpetuseks, Lloydi mõrvale järgnenud ühtsustunne on küll iseenesest üllas, kuid samas jätab globaalsest mustanahalisest elanikkonnast mulje kui homogeensest demograafilisest grupist. Olen alati arvanud, et diskrimineerimise kaotamise üheks aluseelduseks on just sellest homogeensest grupitunnetusest loobumine.
Kasutatud allikad
Crime in the US. FBI
Johnson, D., Tress., T. jt (2019). "Officer characteristics and racial disparities in fatal officer-involved shootings". Department of Psychology, University of Maryland. Juuni 2019.
Newton, Stefan (2018). "The excessive use of force against blacks in the United States of America". The International Journal of Human Rights, vol 22 (8), 1067-1086.
Rawls, John (2015). “Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus.” Avatud Eesti Raamat
Rosling, H., Rosling, O. ja Rosling-Rönnlund, A. (2017). "Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme - ja miks asjad on paremini, kui sa arvad." Kirjastus Tänapäev.
Statista. Number of people shot to death by the police in the United States from 2017 to 2020, by race.