www.militaar.net

suurim sügavus umbes 5 meetrit

Inimeste matmiseks oleks lihtsam kaevata paar madalamat auku rohkem, selleasemel et kuni 5m sügavusest august ämbrite või muuga pinnast välja vinnata. Ju need augud ikka betoonpunkrite jaoks ette olid nähtud, seda enam et jõe ääres.

oliver kirjutas:suurim sügavus umbes 5 meetrit

Inimeste matmiseks oleks lihtsam kaevata paar madalamat auku rohkem, selleasemel et kuni 5m sügavusest august ämbrite või muuga pinnast välja vinnata. Ju need augud ikka betoonpunkrite jaoks ette olid nähtud, seda enam et jõe ääres.

Seda küll, et nii sügavaid auke pole inimeste jaoks vaja.
Aga miks need augud siis kinni aeti? Kui sinna oleks betoonpunkreid tahetud teha ja need oleks tegemata jäänud, siis vaevalt et keegi oleks viitsinud auke kinni ajada.
Ma arvan, et pigem tundusid augud poisikestele sügavamad kui need tegelikult olid.

Augud ei olnud 5 meetrit sügavad, vähemalt kaks neist. Teatud sidemeid mööda jõuti minuni ja paluti abi nende kaevete avastamiseks. Käisime möödunud suvel kohal ja härra Ridbecki isiklikul juhatusel püüdsime asjas selgust saada. Kõigepealt alustasime otsinguid sihi otsas, mis lõpeb Kloostri jõe kaldajärsakul. Paraku ei andnud selle augu otsimine esialgu tulemusi, sest 65 aastat teeb inimese mäluga igasuguseid imelikke asju. Nimelt oli härra Ridbeck raudkindel, et auk asus täpselt sihi otsa peal. Paraku surfimine seda ei kinnitanud. Et otsimisõhinal mitte raugeda lasta, palusin vanahärral näidata teise augu asukohta sama sihi keskpaigas, sest kõrvalsihil asunud augu asukohta ei osanud ta enam täpsustada, teadis ainult sihti. Järgmise augu asukoha oskas ta lokaliseerida paarikümne meetri täpsusega, teadis ka täpselt, et see asub sihiga paralleelselt, otse sihi kõrval ja metsa sissesõites sihi vaskul küljel. Et natuke valgustada lugejaid otsimiskohas valitsevatest tingimustest, siis tuleb mainida, et metsasihid liivases männimetsas on eelmisest Eesti ajast omal kohal, kuid kunagi eelmise sajandi teisel poolel on Keila tankipolk kasutanud seda ala oma õppuste läbiviimiseks. Ka teise augu oletatava asukoha vastas üle sihitee asus soomustehnika poolvarjend või kuda seda kutsuda? Eks tankistid oskavad täpsustada, mis asjad need 150-180 cm sügavused ristkülikukujulised augud koos mingite külgnevate meeskonna "urgudega" on.
Näidatud kohas hakkas silma ligi kahe meetri pikkune ja poole meetri laiune vagumus, umbes nagu kartulivao vahe, aga veidi sügavam. Eriliselt vaimustumata, aga parema puudumisel, asusime kaevama. Vaatamata esialgsele skepsisele, ei osutunud see maamärk siiski venelaste kaevikuks, sest sügavuseks tuli lõpuks 220 cm. Sissekaeve hõlmas ühe kolmandiku augu kubatuurist ja metalliotsija ei näidanud mingeid märke seal olla võinud esemetest, samuti vardaga kompides olid ka väljakaevamata alad puhtad. Arvestades augu mõõtmeid, ei olekski sinna saanud visata näiteks terroriohvrite laipu nõnda, et me kaevates ei oleks neile sattunud.
Läksin vahepeal tagasi esmasesse otsimiskohta oma veepudeli järele ja põit tühjendades jäi silme ette sihi otsast ainult paar meetrit kõrvale jääv täpselt samasugune vagumus, mille järgi eelmises kohas olime augu üles leidnud. Paraku oli päev õhtal ja esimese augu tühjus ei olnud just parim ärgitaja tööde jätkamiseks.
Lugu läheb edasi piisavalt piinlikuks ja kuna on tegemist tuntud inimestega, siis ma nimesid ei maini. Seda enam, et osa süüd on mul endalgi. Ühe selle väljasõidu initsiaatori poeg elab lähikonnas ja osales ka esimese augu lahtikaevamisel. Heas füüsilises seisus mees neljakümnendates, aga paraku vähese ajumuskliga, millest sain kahjuks aru liiga hilja. Kuna auk oli tühi, siis oli kõige suurem tõenäosus, et ka ülejäänud augud aeti tühjalt kinni, mis siis iganeks põhjuseks polnud. Samas selgitasin osalejatele, et seda ei saa lõpliku tõena väita enne kõigi aukude avamist. Kuna kohalik mees avaldas huvi ka kaevata minu leitud teist auku, siis lubasin seda lahkelt, öeldes, et kui midagi leiad, siis anna kohe teada! Oligi siis vennike töö septembri esimestel päevadel ette võtnud ja kaevas teisest august välja kolme inimese osalised luustikud need labidaga tugevasti ära pekstes. Kõige tipuks koukis ta hauast kõik oma silmale nähtava välja, toppis pappkasti ja saatis isaga Tallinnasse. Leiukoha fikseerimisest ehk ei räägikski!? Mina kuulsin loost läbi vahemeeste üle kuu aja hiljem ja jooksin päästma mida päästa andis.
Ega eriti midagi päästa ka polnud, nagu järgnevast loost selgub.
Konfiskeerisin luustikud, viisin Ajaloo Instituuti ja kutsusin tuttava antropoloogi appi. Selgus, et on tegemist kolme inimese osaliste luustikega - esmase vaatluse järgi varateismeline laps, vanur (naine?) ja keskeas mees. Mehe luustiku komplektsus oli eriti kummaline - kolju ja muu pudi-padi kõrval (luustikud olid ka iseenesest väga halvas säilivuses) ainult ühe külje jäsemete suured luud. Kommunistide/venelaste hirmutegudest oleme kuulnud nii mõndagi, aga laipade tükeldamisest polnud veel kuulnud ja kuna kaevamised olid teostatud ülima diletantluse tasemel, siis ei saanud asjast suurt midagi arvata. Jäi lootus, et mingid luustike osad on amatööridel jäänud välja kaevamata ja asuvad algses situatsioonis augu põhjas. Kuna mehe koljul olid ka ilmselged löögijäljed "raske nüri esemega" , mis eristusid ilmselgelt tobukese labidaga peksmise jälgedest ja arvestades nende aukude leidmise eellugu ja legendi, siis tegin avalduse Kaitsepolitseile kriminaalasja algatamiseks aegumatute inimsusevastaste kuritegude paragrahvi järgi.
Detsembri alguses käisime juba KAPO egiidi all auku uuesti lahti kaevamas. Kogu tagasivisatud täitematerjal sisaldas luid! 40 cm sügavusel tuli välja isegi murtud reieluu! Lisaks vedelesid augu äärel vihmaga puhtaks pestud rangluu ja kaelalüli
Mõneti pikantne asjaolu on seegi, et leidsime tosinkond sepanaela. See viitaks nagu mingile varasemale ajale, aga sel võib olla lihtne seletus, mida me paraku ei tea. Eks siis KAPO nüüd pureb seda lugu ja loodetavasti ei murra hambaid katki
P.S. Muideks, härra Ridbeck on pataljon "Narva" algkoosseisu võitleja, toodi kotist läbilastud käega lennukiga välja.

Arnold kirjutas:Selgus, et on tegemist kolme inimese osaliste luustikega - esmase vaatluse järgi varateismeline laps, vanur (naine?) ja keskeas mees.
Kogu tagasivisatud täitematerjal sisaldas luid! 40 cm sügavusel tuli välja isegi murtud reieluu! Lisaks vedelesid augu äärel vihmaga puhtaks pestud rangluu ja kaelalüli

Kuna üldiselt on teada, kes ümbruskonnast kadunuks jäid, peaks olema vähemalt lapse puhul võimalik välja selgitada, kellega tegu on.
Ei saanud täpselt aru, kas need luud koos täitematerjaliga olid tagasi visatud praeguse diletandi poolt või tõepoolest juba 65 aastat tagasi?

Ja härra Ridbeck on tõepoolest endine Narva-poiss, aga tagalasse viidi ta siiski paar nädalat enne koti sulgumist.

Ikka diletandi sitta lahendasime! Isegi pean lootustandvamaks kadumaläinud perekondade koosseisu järgi asja uurimise, kui on tegemist perekonnaga, aga on veel variante.

Arnold, ma võtan selle kolba pildi Su postitusest ära. Eks mõistad ise, miks.

Padise on üldse tore koht.
Teab ehk rääkida keegi, kas sealkandis lahinguid on toimunud? Metsas ringi kõndides on igalpool kraatrid (nagu suurtükituld oleks saanud) ja kaevikud/kraavid.

meesmetsast kirjutas: Teab ehk rääkida keegi, kas sealkandis lahinguid on toimunud? Metsas ringi kõndides on igalpool kraatrid (nagu suurtükituld oleks saanud) ja kaevikud/kraavid.

Viimase sõja ajal lahinguid küll ei toimunud, kuid piki jõekallast Linnamäest kuni sillani ja edasi veski lähisteni võib leida punaväelaste poolt 1941. aastal kaevatud laskepesasid.

Järgnevalt veel mõned katked H. Ridbecki raamatust:

Olukord muutus teravaks, kui 22. juunil 1941. aastal algas sõda Saksamaaga. Korjati ära jahipüssid ja raadioaparaadid, kehtestati öine liikumiskeeld, ohtlikuks muutus isegi päevane liikumine, eriti siis, kui pöörduti suurelt teelt mõnele kõrvalteele. nii juhtuski Määra küla Allika talu peremehe Johannes Allikveega, kes 27. juunil, seega vähem kui nädal pärast sõja algust, pöördus suurelt maanteelt põldudevahelisele koduteele, kus möödasõitnud sõjaväelased või hävituspataljoni liikmed ta maha lasksid.

...

Peale päikeseloojangut oli aga teedel liiklemine rangelt keelatud ning iga käsust üleastujat võis hoiatamata tulistada. Kuid sageli ei hoolinud poisikeseohtu noorukid sellest ja sõitsid ikka maanteel ning kui oli kuulda läheneva auto mürinat, pöörduti metsa ja oodati seal ohu möödumist. Juhtus ka seda, et autodelt tulistati huupi metsa, kuid õnneks kedagi ei tabatud. Kohalikud teadsid, et venelased ei julge teelt kõrvale minna, ja seetõttu tundsid end pimeda metsa varjus üsna julgelt.

...

Laane külas, kust elanikkond oli evakueeritud ja kuhu pidi ehitatama lennuväli, paiknes väike punaarmee väeosa ja seal elasid ka mõned vene tüdrukud. Kurkse teeotsa lähedal Vibuane talu vastas üle tee oli Koidula talu. Talu peremehel Villem Mauritzal oli tekkinud eelpool mainitud tüdrukutega sõnavahetus. Kas püüdsid tüdrukud teeäärsest majapidamisest midagi varastada või oli seal mõni muu põhjus, igatahes nimetanud Villem Mauritz neid õige nimega, mis ülesannet nad sõjaväeosas täitnud, ning lisanud veel, et aeg oleks neil jalga lasta, sest paugud juba käivad (peaaegu iga päev võis taevas näha sakslaste lennukeid, mida tulistati maa pealt kümnetest patareidest). Tüdrukud lahkunud seepeale väga sõjakas meeleolus. mõni tund hiljem ilmunud aga Haapsalu maanteele kaks autotäit relvastatud sõjaväelasi, kes hargnenud ja hakanud ahelikus Koidula talu poole liikuma. Villem Mauritz märganud neid ja tahtnud rukkisse või lähedasse metsa põgeneda, kuid soldatid lasksid ta sealsamas kodu lähedal põllupeenral maha. See toimus 11. juulil 1941. aastal. Maha lasti ka talu noor hobune, kes oli samas söömas. Mõrvatu juurde pandi valve, omakseid ligi ei lubatud. Alles kaks päeva hiljem leidis aednik J. Kadak võimaluse "rahvavaenlase" surnukeha põllupeenralt ära viia ja korraldada matmine. J. Kadakat aga ähvardas NKVD, et ta oli julgenud niisuguse toimingu ette võtta.

Metsavennast Vabadusristi kavaler Boris Sepling oli julge mees, kes varjas end sageli kodu läheduses. Tihti magas ta kodu juures maantee all truubitorus. Loomulikult ei osatud teda niisugusest kohast otsida. Ka käis ta sageli päris avalikult ringi. 1941. a. 7. augusti hommikul sattus ta aga otse jõe sillal kokku valla täitevkomitee esimehe Ferdinand Hiiega, kes teda otsemaid püstoliga ähvardades tahtis arreteerida. Sepling hakkas vastu ning peagi olid mehed rinnutsi koos. Rüselemise käigus läks Hiiel püstol lahti ja kuul riivas Seplingu laupa. Seplingu äi, 80-aastane Kristjan Uferbach oli parajasti läheduses ametis lippaia parandamisega, kui märkas, et väimees on märksa noorema mehe käes hädas. Ta ruttas appi ning koksas Hiiele haamriga pähe. Hiie muutus mõneks ajaks võitlusvõimetuks ning Sepling pääses põgenema. Sama päeva pärastlõunal tulid aga miilitsad või NKVD sõdurid, võtsid K. Uferbachi kaasa, viisid paarsada meetrit piki jõekallast allapoole ja lasksid ta seal maha.
Hiie käis paar nädalat ringi seotud peaga, elanikele, kes teda põlgliku pilguga seirasid, ei tihanud ta silma vaadata.

...

Kui talusse jõudis kuuldus, et lähedases Vesisoos toimus NKVD sõdurite poolt toimepandud haarand, läks isa (Jakob Hiietamm) metsa mehi hoiatama võimalikust ohust. Tagasiteel oli ta istunud kännule suitsu tegema, see lühiajaline toiming päästis ta arreteerimisest, sest vahepeal tulid soldatid tallu teda kinni võtma. Küsimusele, kus peremees on, vastasime, et ta on Vasalemma jõe ääres tankitõrjekraavi kaevamas. Soldatid tassisid talu hoonete juurde haokubud, valasid need petrooliga üle ning lubasid tagasi tulla ja talu hooned põlema süüdata, kui nad peremeest kraavitöödelt ei leia. Pere asus kiiresti vara päästma. Talu riidekraam veeti laiali kartulipõllu vagude vahele, rukkijahu kotid aga uputati sauna kaevu, sest jahu ei märgu läbi, võtab vaid õhukese märja kilekorra ümber. Soldatid siiski tagasi ei tulnud, kuuldavasti oli Ida Hiie neid hoiatanud, et sinna on väga ohtlik tagasi minna, ka olevat B. Seplingu "meeskond" neid metsavahelise tee ääres oodanud, et neid väärikalt vastu võtta.

Naljakas. Kas tõesti maapind metsavahel selline looduslikult?
St saab ehk keegi selle kaardi peale märkida kus tänapäeval asuvad 2 poodi ja Kasepere peatus.

meesmetsast kirjutas:Naljakas. Kas tõesti maapind metsavahel selline looduslikult?
St saab ehk keegi selle kaardi peale märkida kus tänapäeval asuvad 2 poodi ja Kasepere peatus.

See koht ei mahu ülalpool olevale kaardile.
Võimalusi on mitmeid - tegu võib olla sõjaaegsete kaitserajatistega, samuti pealesõjaaegsete sõjaväeliste õppuste toimumiskohaga.
Lisaks tulevad kõne alla kartuliaugud.
Samuti on võimalik, et tegu on kohtadega, millest võetud liiva kasutati ehitusmaterjalina.

Veel üks katke raamatust:

Aruküla Aadama talu peremeest Johannes Leesalu ei leitud kodust, NKVD-lased pinnisid tema abikaasat Aliide Leesalu ja kui temalt mehe asukoha kohta midagi teada ei saadud, viidi ta ühes, kusjuures anti käsk võtta ka labidas kaasa, et ta saaks enne mahalaskmist endale ise haua kaevata, vastasel korral jääks ta metsa alla metsloomade saagiks. Niikaugele asi siiski ei läinud ja ta lasti poolel teel vallamajja vabaks.

Arnold, ma võtan selle kolba pildi Su postitusest ära. Eks mõistad ise, miks.

Eriti ei mõista muidugi, aga ega ma pahanda.
Formaalseks põhjuseks võiks ju olla käimasoleva uurimise asitõendi avalikustamine, aga ega teo toimepanijaid nagunii ei leita, nii ei saa ka nende võimalikud advokaadid seda enda kasuks tarvitada
Ma olen muidugi professionaal ja ei saa teinekord aru mingitest atavistlikest hirmudest, mis seonduvad surma ja surnute säilmetega, ma käsitlen kõike protsessi loomuliku osana. Seega ei pidanud kohatuks teemassepuutuvat materjali avaldada (Rahvusraamatukogus on olnud näitus näiteks Pätsi väljakaevamisest igakülgse fotomaterjaliga).

Ega hukatud pruugi olla kommunismiohvrid, omakaitsemehedki mõistsid teinekord päris agaralt õigust.

oliver kirjutas:Ega hukatud pruugi olla kommunismiohvrid, omakaitsemehedki mõistsid teinekord päris agaralt õigust.

Augud kaevati ja aeti kinni punavägede kohaloleku ajal, suhteliselt käidavas kohas, nii et vaevalt siin Omakaitsega tegu on.

Saaremaal Lümanda vallas leiti nõukaajal liivakaevandamisel kolme inimese skeletid-mees,naine ja väike laps.Külarahvas räägib,et pehkinud nöörijupid olid kaelte ümber olnud.. Aga sealkandis ei toimunud 1941 mitte mingit actionit,hävituspataljon sinna ei sattunud ja ükski kohalik pere(peale küüditamise muidugi)kadunuks ei jäänud.Kohalikud koduloouurijad ei ole leidnud ühtegi viidet hukkamistele Saksa ajal,arreteeritud saadeti kohe edasi ja terve pere kadumine vaevalt oleks märkamata jäänud.Üle jääb vaid 1944a,kui sealtkandist liikus läbi Läände põgenejaid.Omavaheline arveteklaarimine?Röövmõrv?Vastust ei tea keegi(kui just tapjatest keegi elus pole).Praegu on selle koha peal puurist kirjaga "tundmatu perekonna mõrvapaik".