www.militaar.net

Ma hankisin omale 1989 aastal kasutatud Рубин Ц-201
Hirmus suur ja raske kolakas.
Sellel läks pidevalt läbi üks krdi türistor ja hakkas pilti plõksima (kinni-lahti-tumedaks ja jälle korraks pilt ette tagasi).
Kuus korda! vedasin neljandalt korruselt alla, toppisin masinasse, sõitsin kohaliku supperparandaja juurde, tassisin seal masinast selle majja oma 20-30 meetrit ja siis jälle tagasi tuldud teed. Spetsialist ütles, et see on selle mudeli tüüpviga. Pärast kuuendat remonti näitas mulle kus mis asub ja andis mulle kilekotiga hunniku türistore kaasa. Edasi vahetasin (tinutasin-jootsin) neid türistore kinni-lahti juba ise. Lõpuks ei viitsinudki enam teleka tagust külge kruvida ja seisis kapi peal tagant lahtisena kuniks 1992 sai EEK-ide eest ostetud esimene puldiga 20 tolline välismaa telekas DAEWOO. Maksis hingehinda, 600EEK-i... (kuupalk oli sellel hetkel miski 350-380 EEK).

Sellel 54-sel šassiil oli selliseks lendajaks kordisti. Kostus selline lahe keevitamise hääl, ka selline valgusšhõu, ja selle käigus võis eralduda täitsa muljetav kogus spetsiifilist suitsu ja haisu- selle asja nimi oli ja ka on "ampriving".

Selle 201-202-208 seeria kohta juba ennem kirjutasin, et sellel oli lühisekaitsemoodul üks sitt koht. Ja plõksis ka niisama, ilma midagi läbi löömata. Lihtsalt heast peast. Trehvasid sellise pilli otsa, siis võttis vanduma. Ja inimese näost võis lugeda, justkui oleks mina ise mingi sita sinna kokku keeranud.....
Sina said omale selle mure, aga keegi sai lahti sellest murest...
Nagu automüügiga: kaks korda on rõõmu.

Sellel 54-sel šassiil oli selliseks lendajaks kordisti. Kostus selline lahe keevitamise hääl, ka selline valgusšhõu, ja selle käigus võis eralduda täitsa muljetav kogus spetsiifilist suitsu ja haisu- selle asja nimi oli ja ka on "ampriving".

Vot vot, täpselt nii vist oligi, aga suht kiiresti jõudis ka nähtava leegini ja teleka tagumine plastosa oli mõnusalt sulanud pärast.

Roamless kirjutas:

Väike nostalgiaviide nõukogude telekate ajastusse.

Nostalgialaks tõesti, seesama Рубин 54ТЦ-311ДИ mul lahtise leegiga poisikesena üksinda kodus olles põleski

Importkineskoobiga aparaat pidanuks justkui kvaliteetsem olema? http://rw6ase.narod.ru/00/twc/rubin54tc311.html
Aga eks telekatega oli täpselt samamoodi nagu autodega - mõni kestis aastaid probleemideta, mõni oli rohkem remondis kui töös. Mul oli peres esimeseks telekaks Vesna 5 (kusjuures siiamaani alles, seisma jäi töötavana, aga juba vast oma veerand sajandit pole katsetanud), seejärel Lazur 714, ja lõpuks Elektron C380D (samal ajal sattus kätte ka Rekord V-312), kuni lõpuks esimese lääne telekana 1994. aastal Gold Star soetatud sai (seegi alles ja täiesti töökorras). Kärssama pole neist läinud ükski. Seda Elektroni sai ikka korduvalt remonti veetud, värvid kippusid ära kaduma. Lazuri sai ka mõne korra töökotta tassitud. Must-valgetega suuremaid jamasid polnud, eks mõni lamp tahtis aeg-ajalt ikka vahetamist või mõni koht natuke tinutamist, aga see sai kodus omade jõududega tehtud. Gold Star hakkas kah 20 aastase ausa teenimise järel aeg-ajalt pilti taskusse viskama, aga sai netist asja uuritud, kineskoobi otsad ise üle joodetud ja sellega oli ka probleem lahendatud.

Peeter kirjutas: Selle 201-202-208 seeria kohta juba ennem kirjutasin, et sellel oli lühisekaitsemoodul üks sitt koht. Ja plõksis ka niisama, ilma midagi läbi löömata. Lihtsalt heast peast. Trehvasid sellise pilli otsa, siis võttis vanduma. Ja inimese näost võis lugeda, justkui oleks mina ise mingi sita sinna kokku keeranud.....
Sina said omale selle mure, aga keegi sai lahti sellest murest...
Nagu automüügiga: kaks korda on rõõmu.

Sellist Рубин Ц-202 isegi omatud ning kui plõksima hakkas siis tuli virutada ülevalt alla paremasse nurka pähe nii kõvasti kui jõudsid ning sai pildi ette. Ühe teise vea puhul (midagi oli heliga) tuli virutada vasemale küljele ning sai jälle korda. Niimoodi vene riista elus hoiti.

Importkineskoobiga aparaat pidanuks justkui kvaliteetsem olema

See jutt mulle meenutas, et vanemad rääkisid midagi jaapani kineskoobist ja pilt oli tõesti tunduvalt parem, kui traditsiooniliselt Vene värvitelekal, kus värvid kõik ühtlaselt tuhmid olid, aga see ei seganud antud telerit põlemast Muide ka peale põlengut suutis tolleaegne teleriparandaja sellele pildi ette saada, ja telekas töötas veel mitmed aastad, sest olin põlengule suht varases etapis käe vahele saanud.

Eks see N Liidus miskipärast kasutusele võetud SECAM süsteem oli ka oma olemuselt viletsama värvipildiga, samast telekast oli Soome TV pilt oluliselt parema kvaliteediga vaadatav.

SECAM süsteem ei olnud nii tundlik raadioreleeliinide kvaliteedi suhtes kui PAL. NSVL pikad vahemaad tingisid valiku. Ehk oli siis ka veel muud lisakaalutlused. Nagu head suhted Prantsusmaaga ja standardi erinevus naaberriikidega. Aga see otsus SECAM kasuks toimus järsku, olid toimunud juba ettevalmistus PAL süsteemiks.

Tea, kas telerite numeratsioonist võis ka midagi nende kvaliteediklassi kohta välja lugeda? Raadiotel ja magnetofonidel näitas esimene number juba ära et kas sellest mingit muusikat üldse on võimalik kuulata või kõlbab ainult päevauudiste jaoks. Minul oli lintmakk Elfa, 201 vist ja esimene number 2 tähendas, et täielik laiatarbekaup. Ühel klassivennal oli 1-ga algav makk, Orbita või Orjol 102 vms ja see tegu küll tunduvalt paremat häält. Hind oli ka kõvasti kallim. Estonia kraam algas 0-ga (Estonia 010 näiteks) ja klassikalist raadiot minumeelest 80-ndatel neil enam polnudki. Oli tüüner kuhu tuli eraldi võimendi ja kõlarid lisaks panna.

Televiisorite hierarhiast ma nii täpselt aru ei saanudki. Mingisuguseid artikleid olin sellegipoolest lugenud ja kui vanemad ühekorra värviteleka ostsid, Tsaika 714 oli mu mäletamist mööda, siis teismelisena veel riidlesin nendega, et oli nüüd vaja selline kotlett osta. Oleks 25 ruublikut juurde pannud, oleks juba normaalse saanud. Poodi seda tagasi viima keegi ei hakanud aga ega ta suurem asi ka polnud. Vahel sõidutati remonti, vahel käis telekaparandaja kodus (selline teenus oli ka olemas).
Peale sõjaväge, kui juba ise hakkasin raha teenima, ostsin teistsuguse. Ka Nõukogude toodang, maksis 2000 rubla ja mark oli Alfa. Ilma mingite numbriteta fassaadil, lihtsalt kineskoobi all slaavi tähtedega Alfa ja kogu lugu. Kineskoop ise oli juba enamvähem kandilise ruudu kujuline ja jutu järgi Jaapanist pärit.
Sel ajal olid juba kooperatiivid, vähemalt suhkruvati ja Ziguli logarite tasemel ja neid müüs samuti mingi kooperatiiv. Asjaajamine käis niimoodi, et kellelgi oli vajalik telefoninumber, see uuris järele, et Venemaalt saadi koorem telereid ja sel päeval ning kellaajal tohib mingise suvalise Lasnamäe paneelmaja keldrisse järel tulla. Käisime ja tõime kaks või kolm tükki ära ning oligi üks keldriboksis tegutsev telekaparandus mis neid rahvale jagas.
Välimus oli samal ajal alevi poes müüdavatest valgusaasta jagu eespool ja hind 2000 rubla oli .... no rubla hakkas juba positsioonides järgi andma ja kolhoosis põllutööl sai 1000 rubla kuus peo peale. Kahe kuu palk nagu ikka kui värvitelekat vaja:)

Erinevalt Tsaikast see nii hullusti ei lagunenud, ema kasutas oma 10 aastat ning alles enne 2000 a läks lääne tehnika peale üle. Telekas seisab senimaani maamaja pööningul kui vend minema pole visanud.

Tuuner ikka, mitte tüüner.

Kassetikatel polnud osadel ka sellel teisel klassil häda midagi, mul on olnud Majakid 120, 233 ja 231, mingi Jauza (221 järsku?) siis uuemast ajast mingi arvutijuhtimisega Nota, muidigi sahtliga Radiotehnika... osadel nendest lihtsalt mingi hetk krutiti neid mudelinumbreid madalamaks (nt Majakkidel ja Radiotehnikal). Ja makid olid enamus juba 90nendatel, mingi Majaki ostmiseks sai küll hoolsalt suvi otsa majandis tööl oldud 80nendate teises pooles. Üks hetk oli nende väärtus selline, et sai hunnikuna lihtsalt tuttavale aitäh eest antud.

Huumor on selline, et praegu on isegi need nõukaõudused kordades paremad uutest kassettmakkidest, kuna korralikku mehhaanikat enam ei tehta ja isegi "päris" firmade ala Teac masinate sisu on nutmapanevalt kehv ja sama, mis 80nendatel oli absoluutses lowendis.

Näe loen siin, ja kohe üllatus tuleb peale. Lugupeetud vanahalb nagu poleks lugenudki minu postitust telekavärgindusest ja nende šassidest ja klassifitseerimisest! Juhtub, ikka juhtub! Soovitan üle lugeda. Seda kõrglassivärgindust Estoniaga seoses täiendan ka veel sellise nurga alt, et oli õhus ka Estoonia 010 klassi alandamine, ja põhjuseks oli lihtsalt laiatarbe komponentide kehv kvaliteet. Täpsemalt siis just armeenias ehtsalt kolhoosis toodetud kondekad, mis lihtsalt ei toiminud. Lihtsalt praak. Seda kurtis mingis reportaazis ka isiklkult Punase RET-i peadirektor, kui tahtes ajakirjanikule oma kabinetis demonstreerida 010-t plaadimängitamisega, oli sunnitud tunnistama midagi, et "juba perses" vmt.
Amva: Juba oma loomult on Pal puhtama tulemusega. Ükskõik kui niru, või hästi hääles pillile Pal peale panna, siis oli kohe värvides pildi loomulikkuses kvaliteedi tõus. Ükskõik kui hea signaal sul ka saatjast käes polnud, siis "harjukeskmine" video lõi värviloomulikkuselt Secami pika puuga üle. Seda oli näha ka ETV tasemel PalSecam transkoodrist läbi lastud videote puhul: Levikaamera ja Kitsa Kinga jmt videod olid justkui "persest välja tõmmatud" võrreldes originaali värvidega. Ise lindistasin omal ajal otse eetrist kassettidele Kreisiraadiot, ajaloo jaoks (praegugui veel alles teised), esimene(sed) saated olid SecamOIRTis, ja siis läks üle Pal-CCIR peale- ka seal oli vaje märgatav. Kunagi 86 õnnestus osaleda ühes eriprojektis ETV Tartu stuudios. Tegime stuudios otse ühe videosaate ja siis olümpiaKamzas otse lasime selle VHS-i peale, ehk siis puhas stuudio Secamis VHS-i, signaal oli puhas küll, aga värvides Secam jäi alla ikka ju soomeTV "Bondile ja MacGyverile" NB! Jutt käib ainult värvisignaali ülekandest, ja ei puuduta heleduskanalit, sünkrot või rida-kaadrit.
Sellest importkineskoobi plussidest kirjutasin ka varasemalt. Üldjoontes olid I-kineskoobiga telekal tõesti paremad komponendid, aga see polnud ka alati nii. Ja tihti olid seal ikka needsamad laiatarbe lüütkondekad, mis töö ei olnud -hmmm- no nad ei olnud just eriti kvaliteetsed.
Walter2: Eks igalühel olid omad spetsiifilised nipid. Mul ühel tuttaval oli selleks raamat "Seitseteist vaprat", olevat olnud just selline paraja paksusega. Andis sellega paraja laksu ja pilt ees uuesti, ei suurema, ei väiksemaga, just 17 vapraga.
Ja sellest värvide puhtusest või määrdunust kirjutasin enne juba. Kuigi tegemist oli unifitseeritud sõlmedega, siis vaatamata sellele ei olnud mõne tehase värvimooduleid lihtsalt võimalik inimlikuks häälestada. Ossil näidud paigas, GIS-ist puhas tabel Secamis näitab, aga paned Etv ette- no ainult Vremja ja AK on vaadatavad, ülejäänud saated sihukesed sinakas-lillad nagu praegu AKsignatuur, ainult hullult määrdunud. (tüüpnäiteks Vitjaz).
Kondekatest- need laiatarbe K50-6 elektrolüüdid tehti kuskil Armeenias, kuskil põllumajandusettevõttes. Kvaliteet oli...... Oli juhuseid, kus olid kellelgi külas, pilt na häguse värviga. Ütlesin, et otsige mingid küünetangidki kuskilt nüüd mulle, 5-kopkasega keerasin tagakaane plastlukud lahti, kaas eest, pigistad leebelt värviplokis "lüüdid" tiba lapikumaks ja voila-- juba kostab teleka eest kilkamist , et "oi kui ilus pilt nüüd on, sellist pole näinudki! mis-sa-nüüd-tegid-küll" Kui sõjaväes olin (87-89), siis oli meil elektrikuga kast Armeenia tehase päritolu el.pirne. Oi elektrik vandus, no kolmandik ei kestnud üle nädala- suss ja kõik, nii palju siis Armeenia kaubast.
P.S. Mul veel alles Pana VHS, mis on valatud alumiiniumšassiiga. Kestaks ei-tea-kaua-veel. Need stantsitud plekk-, või siis plast mehaanikad ei saa haisulegi- lihtsalt pehmed.
Telekajutt samas ka elektroonikajutt.

häh kirjutas:Tuuner ikka, mitte tüüner.

Kassetikatel polnud osadel ka sellel teisel klassil häda midagi, mul on olnud Majakid 120, 233 ja 231, mingi Jauza (221 järsku?) siis uuemast ajast mingi arvutijuhtimisega Nota, muidigi sahtliga Radiotehnika... osadel nendest lihtsalt mingi hetk krutiti neid mudelinumbreid madalamaks (nt Majakkidel ja Radiotehnikal).

Jauza 221 oli väga hea. Jaapani solenoidjuhtimisega mehaanikaga ja jaapani helipeaga. ma tegin talle vene kivide peal Dolby HX Pro analoogi ka juurde, siis oli kvaliteetse kassetiga salvestuskvaliteet ikka täiesti LP tasemel.

Rääkisin kunagi ühe armeenia inseneriga nendest k50-6 kondekatest. Ta ütles et tooraine on halb, et inimesed saavad tööd ja et nad ise neid oma seadmetes ei kasuta.
RET tehasele eraldatigi fond armeenia kondekate peale, et nad ei teeks "Rossija" kaubamärgist paremaid asju. Aga see ei aidanud.

alax kirjutas:Rääkisin kunagi ühe armeenia inseneriga nendest k50-6 kondekatest. Ta ütles et tooraine on halb, et inimesed saavad tööd ja et nad ise neid oma seadmetes ei kasuta.
RET tehasele eraldatigi fond armeenia kondekate peale, et nad ei teeks "Rossija" kaubamärgist paremaid asju. Aga see ei aidanud.

Kas see on päris tõsi?
RET tegi suuremalt jaolt tegelikult sõjalist toodangut ja tänu sellele olid nõuded detailide kvaliteedile päris kõrged, helitehnika tegemiseks läksid detailid sama kvaliteedikontrolli järgi.
Tean asja suht täpselt, sest õnnestus oma diplomitöö RET-is teha ja sai selleks mitu kuud seal kohal käidud.

Nõuka ajal Eestis kondensaatoreid ei valmistatud, kondensaatorite tootmiseni jõuti aga taasiseseisvumisel (Skeleton).

Lätis toodeti nõuka ajal mikroprotsessoreid, peale iseseisvumist see kõik kadus. Igal juhul 1:0 Eesti kasuks!